Ealised iseärasused

 ...

Süvenesin oma viimaste päevade ostudesse ja ei suutnud aru saada... et miks ometi? 

Millele ma mõtlesin*, kui poes kaupa ostukorvi panin?

Ilmselt lasteraamat. Ja ilmselgelt jogurt lastele. 

Kuidas ma ostes ei märganud või läbi ei mõelnud, kas ma ikka sihtgruppi kuulun. Või ongi paratamatus: ealised iseärasused ja lähenev lapsemeelsus?

Aga jogurt maitses hea ja raamat, nagu selgus, oli kõike muud kui lasteraamat! Et asjal sügavam mõte oleks, valisin ühe lihtsama ja elulähedasema luuletuse, ja võtan plaani üle pika aja taas üks luuletus pähe õppida.

Ei mäletagi, millal viimati selle projektiga tegelesin!

#üksluuletus

***

tädi sööb pirukat bussis
tal pole sellega kiiret
samal ajal ta sussis
pesa punuvad hiired

punuvad päikesekiirtest
pole muud materjaali
tädi aimu saab hiirtest
andke nüüd palderjaani

tädi kargab nüüd kiirelt
väikese kaerajaani
järeleandmatud hiired
ei muuda pesaplaani

(Contra)

Ma pean nüüd ausalt ära nimetama 3 eilset-tänast fakti.

Eile... tulime seltskonnaga väljasõidult. Võite 2 korda (nagu 15 küsimust;) pakkuda, kes nosis vaikselt ja salaja bussis pirukat? Tapalt ostis.

Järgmine küsimus: kes viskas eile öösel lõksu koos sinna kinni jäänud hiirega uksest välja, trepi kõrvale? Hommikul käis lõksu päästmas.

Ja kes võttis täiskuuöö mõju leevendamiseks kaks tabletti palderjani (2x1) ? Probleemiks ärevushäire ja öised ärkamised (koos kaasneva hiirejahiga).

Lõpuks: kes pildistas Tapa muuseumis väljapanekut Hiirelõks?

Tõenäoliselt panid viimase vastusega mööda! Foto autor on Küllike ;)

Mina pildistasin seda kodust välja visatud hiirt, enne kui ta hommikul igavikuteedele sai saadetud. Aga ma ei hakka näitama.

...

* Mäletan tegelikult, millele poes mõtlesin ;) Olin kindel, et need väikesed pudelid (neljakaupa pakendis) on keeratava korgiga. Plaanisin taaskasutust, pisikesi pudeleid, millega ebaküdooniasiirupit sügavkülma panna. Aga läks nagu läks. 

,,,

Korstnapühkija... õnnetooja

 ...

Mingil hommikusel hetkel avastasin oma telefonis vastamata kõne. Iseasi, kas ma oleks vastanud, nime numbriga kaasas ei olnud. No ja kui vastamine juba kahtluse all, siis ilmselgelt ma tagasi helistama ei hakka. 

On nagu on! 

Kuni mingil hetkel meenus, et korstnapühkija lubas helistada. Samas, tema numbriga oleks nimi kaasnenud.

Juba tiksus peas järgmine mõte: neil meeskonnatöö, äkki partner või sekretär. Miski pole võimatu!

Lõpetasin peamurdmise ja helistasin tundmatule numbrile. Väga ettevaatlikult. Pikka juttu ei teinud, "ja" küsimärgiga, või umbes nii.

Päeva parim otsus! Helistaja oli oluline inimene olulise infoga. 

Et kui oluline, siis miks nime ei näidanud? Olin ise ka üllatanud, samas loogiline seletus varnast võtta ;) Mul vahetati telefonis SIM-kaart, ja vahetuse käigus läksid mõned telefoninumbrid kaduma. Neid uuesti saada pole keeruline, keeruline on tuvastada, kelle number kaotsi läks. Ükspäev kaupluses tahtsin kaasale helistada, et kas sinine värv sobib... ja üllatus-üllatus, kaasa numbrit mul telefonis ei olnudki! Nii et võtsin talt otsustusõiguse ära ja otsustasin ise (jätsin ostmata ;)  Kaks nädalat ja ma polnud märganudki! No et mul tema numbrit ei ole. 

Teisest küljest, loogiline. Ma ometi ei hakka kõrvaltuppa helistama 🙃 Kusjuures, lähikondsete numbrid olin just tema telefonist mõned päevad varem välja noppinud!

Aga jah, on nagu on. Täna oli igatahes korstnapühkija see, kes päeva päästis.

09.08.2010

Seda, et ta ise mulle lähiajal helistab, seda alles ootan ;) 

...

Tsipake sooja

 ...

Tänase päeva tähtsündmus: küttehooaeg on avatud. Pidulikkust küll vähevõitu, aga tänulikkust* see eest kuhjaga! 

Igasugune mõte tule tegemisest pliidi alla tekitab minus korraliku ärevushäire. Kellel on olnud pliit, mis suitsu sisse ajab, see teab, millest räägin. Lõpuks on nii, et lootus pliidi abil toasooja saada annab miinusmärgiga tulemuse. Selles mõttes, et suure tuulutamise tagajärjel on elamine jahedam kui enne kütma hakkamist, meeleolust parem ei räägigi. Ja mitte kord või paar, lõpuks oli igapäevaselt korduv teema.

Korstnapühkijale kurtsin, tema andis endast parima, käis katusel ja puhastas lõõre, kasu olematu.

Kuni ühel juunikuu päeval aastal 2022 vanem poja ühe nurgataguse lõõri ette võttis ja sinna sukeldus. Kuna koht kitsas, ega ma kõrvalt ei näinud, mida ta tookord seal ära tegi. 

Hingevärinaga oli mul siis see esimene katsetus tuld teha... ja uskumatu! kohe tõmbas. 

Nüüd juba neli aastat nii, ei mingit suitsu. 

Ent ometi, ikka paanitsen! Oli suvi ja oli 4 kuud pausi, juba ma mõtlesin, kas ikka julgen täna teha. Peale lõunat ja madalrõhkkond, kõik eeldused suitsutare tekitamiseks. 

Jätaks tegemata, lükkaks edasi...

Aga ma ikkagi tegin.

Tuli praksus rõõmsasti pliidi all ja maja sai sooja õhku täis. 

* On ju põhjust tänulik olla!

...

Riivitud tomat

 ...

Kui juba lemmikutest rääkida, siis ei saa tomateid nimetamata jätta.

Ilmselt perenaised tomateid ei riivi, vähemasti ühtegi tuttavat riivijat ei suutnud tuvastada. Ega ma ise ka pole selle  peale tulnud, et tomateid võiks riivida. Aga sattus mulle selline veidi kummaline sort: suured ja tiheda viljalihaga pluss kohati kollakad kiud sees. 

Ja siis kuskilt mälusopist tuli midagi nagu meelde... kuskil oli retsept, kus soovitati tomat riivida. 

Otsisin, aga ei leidnud.

Katsetasin. Uus on alati natuke hirmutav, midagi nagu ebaõnnestus, aga midagi tundus päris käepärane olevat. 

Õnneks sain töö käigus häid soovitusi. Et riivimiseks tuleb tomat ristipidi pooleks lõigata (mitte ülevalt alla). 

Riivi seni kuni ainult tomati nahk alles jääb (mul jäid need heledad kiud ka). 

Õlis kuumutasin paar peeneks hakitud küüslaugu küünt (järgmine kord panen vast riivitud porgandit ja tükeldatud sibulat ka pannile õli sisse). Lõpuks kõik see kupatus keema. 

Kuna hoian külmkapis (ja kasutan kiiresti ära), siis väga kaua ei hautanud. Tark nõuandja soovitas küüslaugule ja sibulale lisaks hautamise lõpus lisada punet, basiilikut ja veidi jahvatatud musta pipart.

Mõtlen sellele, kui ma kunagi jälle riivima juhtun ;) 

Pipart ma vist isegi panin. Lusikaga veidi suhkrut ka. 

Mul nüüd paar purki Tomati möksi külmkapis, juba kasutan... igale poole! 

...

Sigin - sagin

 ...

Sigin - sagin... sigimine - sagimine

Jäi täna kuskil kõrvu ja tekitas küsimusi. Mitte et ma ei teaks, mis see sigimine on. 

Aga ma ei hakanud täpsustama ;)

Tegelikult on ju täna selle suve viimane päev, seega pigem viljade valmimise ja korjamise aeg. Käisin oma ebaküdoonia põõsast kontrollimas, esimesed paar korjet olid mõnusalt lõhnavad ja kollased. Nüüd on küll seemned sees korralikult pruunid, aga välja näevad toorevõitu. Ometi sama põõsas. 

Õnneks oli päev päikseline, las nad seal veel küpsevad. Teine põõsas ongi hilisem sort. Tema üllatas läbi aegade kõige suurema viljaga. 

No ja ebaküdoonia siirup on minu lemmik!

Kui juba fotokaga õues ja suve viimane päev, siis pisut õieilu ka.

Aga muidu... kalender ütleb, et täna on autovaba päev... rahvusvaheline tähtpäev, kus tasub võimalikult vähe autoga liigelda. Kuigi märkasin vihjet kalendris alles pealelõunasel ajal, sai päev 100% tähistatud. 

Selles mõttes, et auto seisab kenasti kasutamata garaažis, tegelikult juba laupäevast alates. 

...

Küttehooaeg

 ...

Meil ei ole veel küttehooaeg alanud. Ja kas peakski? Väljas 17°, toas 19°.  Ehk piisab.

Aga eile õhtul oli kangesti külm tunne, nii et mähkisin salli ümber ja tõmbasin sokid jalga! Selleks ajaks, kui sõbrantsile helistasin, et kurta: külm on, oli tegelikult juba palav.

Nüüd ma siis ei teagi: kütta või mitte kütta!

Aga tegelikult tahtsin oma sokke kiita 😉

november 2022

4 aastat tagasi ostsin, ja mingi aeg tagasi, kui nõela ja villase lõngaga tallaalust taastada üritasin (õnnestus!), küsis kaasa, kas poleks mõttekas uued kududa. No kui ma tõesti hakkan kuduma, jõuavad nii sügis kui talv minevikuks saada, enne kui mina lõpuni jõuan! Taastamine on parasjagu teraapiline tegevus, lisaks sai igas värvis lõngajääke ära kasutada! 

Aga mulle tegelikult meeldib sokke osta ja siis talv läbi toas sokkides käia. Ime pole, et üks paar aastaga läbi kulub.

Kaasale ütlesin, et mul on uued sokid juba olemas. Otsisin eelmistest lemmikutest (ostsin need käsitöömessilt Saku suurhallis) meelde jäänud talu üle, ja tegin tellimuse. Tunduvad veidi suuremad, paksemad ja soojemad, aga sama ilusad ja mõnusad. 

september 2026

Täna ka veel kütma ei hakka. 

.,.

Näpp peale

 ...

Mõnikord läheb hästi, jõuan näpu õigel ajal nupule vajutada. 

Eriti tore, kui õigel hetkel fotokas peos on. Täna pealinna poole sõites, neid oli ikka tohutult palju. Linde siis. Nemad liikusid õhus ja meie lubatud piirkiirusel mööda maanteed... aga pilt õnnestus! Heal juhul annab linnud kokku lugeda, ja kui siis näiteks arvu viiega korrutada, saab umbkaudu arvata, kui suur hulk neid ligilähedal tiirutas. 

Mitte et ma neid nüüd üle lugema hakkan.

Mõnikord juhtub, et õigel ajal küll, aga näpp läheb valele nupule: tahan kõnet vastu võtta, aga hoopis katkestan. Või siis hoopis vastupidi, et kahtlane number või vale aeg, vajutaks kõne kinni, aga hoopis võtan vastu. 

Paar päeva tagasi, üsna õhtul hilja helises telefon, tuttav nimi. Mees ise eriti tuttav ei ole, kohalik bussijuht, kellega aeg ajalt on olnud vaja infot vahetada. Hmmm... kas jätsin midagi olulist äkki bussi? Paar tundi varem olin talle helistanud... et kus sa oled, meie oleme viinapoe* ees 🙃 No tema oli parkimisplatsil. 

Võtsin kõne vastu, aga ta ei rääkinud midagi. Sahistas niisama. Ilmselge, et näpp läks valele nupule.  Ma siis ka, vajutasin nupule. 

Täna Metsakalmistul, fotokas näpus, liikusin tagasi auto poole. Olin just haudade juures seeni pildistanud. Minu selle sügise seenepildid on kõik kummalistes kohtades tehtud, metsas ma pole käinud. 

Aga siis, ühel hetkel läks näpp kogemata nupu peale ja tuli pilt, mida ma ei pildistanud. Ära kustutada ka ei raatsinud. Ikkagi hetk tänast päeva.

14.09.2026

Üks tänase päeva kogemata tuli veel meelde. Eksisin Ülemiste keskuses ära. Telia esindus asus Lennujaama-poolses tiivas, sisse läksin keskelt ja välja tulin Ülemiste raudteejaama suunas. Keskuses tegin paar ringi, enne kui sellegi ukse leidsin. Küsida ka ei julgenud... et andke andeks, kus teil siin uks on. Lõpuks ühe leidsin ja õnneks õues suutsin juba orienteeruda. 

Koju jõudsime kenasti.

* kontsert ja kaupluse ühiskülastus Moel.

Loomulikult tegin ostu ka.

...

Gruusikud ja gagarinid

 ... 

Lapsepõlvemaa seenemetsades olid kuuseriisikad, männiriisikad, kaseriisikad, puravikud ja pilvikud. Kukeseened ja kärbseseened. Mõnikord ka mõni sirmik või tindik. Korjasin ainult neid, mis tuttavad ja kindel et söödavad... kärbseseened, sirmikud ja tindikud jäid metsa. 

Niisama silmale ilusad vaadata!

30.08.2026

Aga siis veel gagarinid ja gruusikud. Need on seened, mis kannavad kaasas ja räägivad oma lugu. Vähemasti minu jaoks. 

Tegelikult alles eile oli jutuks. Et minu lapsepõlves need ilusad kollased seened ei olnud ei võiseened ega kollariisikad. Need olid kruusikud. 

Teised polnud kuulnudki.

Kui guugeldasin, oli tulemus null. Küsisin onu käest, kas tema mäletab... ikkagi 15 aastat enne mind hakkas ta sealsetes seenemetsades käima. Tema soovitas, et proovi guugeldada gruusikud.

Kui kruusikute küsimuses oli AI ka üks suur null, siis gruusikutega oli kohe entusiasmi näha 🙃.  

Entusiasm koos hoiatusega: AI võib teha vigu, seega kontrollige vastus üle. 

Lähenesin loogikaga, ja mulle selgitus sobis. Üldnimetus lihakatele riisikatele... võiseened (kollariisikad) seega sobivad. Sõna kasutusel rahvakeeles ja piirkondlikult.

Tõenäoliselt vanaisa poolt perre toodud sõna, kuna tuleb vene keelest. Vanaisaga seosed täitsa olemas: lapsepõlv Ida-Virumaal ja siis aastat viis Venemaal Irkutski lähistel. 

Mina mäletan kollaseid gruusikuid, onu mäletas rohelisi. No rohelised olid mul kadakariisikad... seeneraamatutes kui tõmmuriisikad. 

Aga gagarinid? Neid ma ei korjanud, kuni ükskord tädi Kaarin ütles, et need seened kõlbavad ka süüa. Võib olla ütles nime ka... seda ma ei mäleta. Aga kui ma mõnikord metsas mõne korvi korjasin, siis ütlesin: see on see seen, mida ka Kaarin korjab. Ilmselgelt nimeks liiga pikk! No ja siis sujuvalt saigi seen nimeks gagarin. 

Kusjuures, tänapäeval neid seeni enam söödavateks ei tunnistata. Lausa mürgised on, kuigi aastakümneid peeti heaks söögiseeneks. 

Tavavahelik on tema õige nimi.

...

Lugemistund

 ...

Võta aeg maha ja loe! 

Teisipäeval, 8. septembril kella 11 - 12 tähistatakse rahvusvahelise kirjaoskuse päeva*   lugemistunniga Eesti erinevates paikades.. 

Kuhugi seltskondlikku lugemisketti ma ei sisene, aga koduse vaba inimesena sellesse aega ennast mahutada pole keeruline. Raamat ka täitsa olemas, pool loetud, pool ootel. Mart Sanderi seiklusjutt, tagakaane info ütleb: "Nimetu kannike" on jutustus üksindusest ja eneseleidmisest ning sellest, et minevikku ei tohi küll unustada, kuid see ei pea määrama kellegi tulevikku.

Aedkannike

Kirjas kui noorteraamat*, aga üksindus ja eneseleidmine pole ajaliselt piiratud, seega mõnus lugemine ealistest iseärasustest hoolimata... ja eeldatavalt õnneliku lõpuga 😉

* Rahvusvahelist kirjaoskuse päeva tähistati esmakordselt 8. septembril 1966. aastal.

* Raamatus ma vihjet noorteraamat ei märganud, küll on sõna sees nii mõneski raamatut tutvustavas lugemissoovituses. 

Klassikaraadios saates Delta Mart Sander ise soovitab raamatut lugemiseks kõigile.

...

Kes kus keda mida hoiatab

 ...

Ehk siis hoiatus hoiatuse otsa.

Ettevaatust, aeduba! ... Õhtuleht

Teadlased hoiatavad: süütuid esemeid kodus võivad peita ohtlikku prussakakolooniat. ... Postimees

Appi, täid! Elu24

Ohtlik parasiit liikvel. Millisel juhul teeb salati pesemine olukorra veel hullemaks.... Digiajakirjad

Tervislikuks peetud magusainet seostatakse suurema infarkti- ja insuldiriskiga... Postimees

Suurriikide võlakirjade intressitõus lööb valusalt ka Eestit ... Äripäev

Patriot-rakettide varud Euroopas on kriitilisel tasemel ... err

Paar päeva tagasi korjasin hoiatusi kokku. Et oleks kohe varuks võtta, kui asi tõsiseks läheb. Või meenutuseks, et olid kunagi ajad.

Paremaks pole läinud midagi :)

Keskkonnaagentuur hoiatab... Maaleht

Pärnu hoiatus: ootamatud veetulvad tulvad uuesti... Delfi.ee

Märgid, mida ei tohiks eirata... Maaleht

Eesti jookseb rahast tühjaks. Sõna otseses mõttes... Postimees

Pahaaimamatu viga tualetis... naine.postimees

Tavaline aiatöö võib olla südamele ohtlik... tervis.postimees

Saan aru, et kogu aeg on negatiivne õhus! Kui mitte muu, siis droonid. See hoiatus tuli mobiili peale.

Aga see pole veel kõik!

Soovitus küll lähedasi jälgida, aga ma alustaks iseendast.

Ohumärgid söögilauas, mis võivad viidata dementsusele

Toidukordade unustamine

Dementsust põdev inimene ei pruugi enam aru saada keha signaalidest või unustab mäluprobleemide tõttu, et ta alles sõi. Tulemuseks on kas drastiline kaalukaotus või pidev ülesöömine.

Mind ohustab see viimane.

Ja siis veel.

Ainult samad toidud

Kui igapäevane otsustamine väsitab aju, otsib inimene turvalisust. Sama eine söömine päevast päeva tähendab, et selle üle pole tarvis otsustada. Tavaliselt kaasneb sellega jäikus ka muudes valdkondades, näiteks soov kanda alati samu riideid või järgida piinliku täpsusega kellaaegu.

Ma sööngi... päevast päeva hommikuti puder + kodujuust Kreeka jogurti, sibula, tilli, kurgi ja tomatiga. Kui mõnikord meelde tuleb, teen tatraputru, muidu ikka need seemnete ja kliidega helbed. 

No ja riidekapi võiks tühjaks tõsta, nagunii ma neid ei kanna. Ikka kogu aeg üks ja seesama. 

Või siis ootamatu ja ohjeldamatu magusaisu.

Kasvõi küpsised, kui muud ei ole.

Või lihtsate toitude tegemine.

Nojah, ikka ja jälle, lõunaks kartulid keema.

Ma ei hakka siin artiklit ümber jutustama, aga murelikuks tegi see mind küll. 

Tegelikult, kõik need hoiatused.

Panevad muretsema.

...