Vanad uudised... Vilde

 ...

#poolelijäänud

Ajaleht rohkem kui sada aastat tagasi, aga ilmselgelt lugesin seda millalgi hiljem 😉 Igatahes olen artikli blogisse tõstnud.  Võimalik, et uudishimust*. Selles mõttes, et ehk ükskord vaataks üle, kuidas Eduard Vilde elu kulges ja kuhu ta lõpuks endale kodu sai.

Päris põnev elu koorus lahti. Temal ja tema noorel elukaaslasel. Elanud Šveitsis, Soomes, Saksamaal, New Yorgis, Kopenhaagenis, tegutsenud Estonias dramaturgina ja Berliinis saadikuna. Suri 26. detsembril 1933 ja oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinna Metsakalmistule.

Aga et millest too vana artikkel pajatab?

Nagu juba teatasime, käisid haridusministeeriumi esitajad neil päewil Jäneda mõisas kirjanik E. Wildele sobivat asupaika otsimas. Waadati ühte Jäneda mõisa kõrwalehitust, mis omal ajal wõõraste ruumideks oli mõeldud. Lähemal silmitsemisel selgus, et need ruumid nõuetele ei wasta: maja asendub soojärve kaldal, hoone wanawõitu, niiske jne

Waatamiskäigu kohta teeb haridusministeerium ettekande riigiwanemale, mille järel uusi otsimisi jätkatakse.

Kuna mõisad ja mõisasüdamed enamiste kõik on wälja antud, eriti ilusamates kohtades ja kuna lugupeetud kirjaniku terwisline olukord (reumatism) tingib wastawat kuiwa maakohta, siis näib õieti raske olewat riigile kuuluwatest mõisatest ja suwituskohtadest wastawat majapidamise üksust leida, kergem oleks küsimust nii lahendada, et wastaw maja ja maa-ala ostuteel omandataks.

Miks ma mustanditest just selle lõpetamata loo välja otsisin?

No käisin täna Jänedal... tõsi küll, mitte seal järve kaldal. Polegi ammu Kallijärvele saanud, mõisamajja olen mitmeid kordi sattunud.

Täna tegin kaugelt pildi.

#päevapilt

17.11.2025

Jäneda loss. 

Ligi ei läinud, käisin hoopis poes.

...

* Tegelikult on just täna uudishimu päev. Vabariigi Presidendi algatus 2022. aastal.  Üle-eestiline tähtpäev 17. novembril.

** Lisaks kokkupuutepunkte... ema elas kümmekond aastat Vilde teel. Maja number oli 86. Ligilähedal tuttavad kohad Szolnock, Tuluke ja Kännu Kukk ;) Oi aegu ammuseid... needki küll vähem kui 100 aastat tagasi. 

...

Ettevalmistused talveks

 ...

Üksõhtu tuli lumi maha. See oli üleeile. 

Eile oli ilus talveilm.

15.11.2025

Täna oli niisama... ilm. Mingisugune.

Talv hakkab taanduma... on juba oldud küll.

Minemise jäljed maas.

16.11.2025

Selline talvehoiatus keset novembrit... tänasest kuu teine pool.

Kui juba kuu kõne all... taevas kahaneb poolkuu. Kuu loomiseni on jäänud 4 päeva.

Üks luuletus ka. Kui jälgedest rääkida.

Kelle JÄLG see on - 

linnu või inimese,

looma või kivi, 

tuule või taime?

VÄRAV avanedes

puudutab maapinda.

Õhusammaste vahel

nüüd valge on tee.

(Merike Õim)

...

Graafik loksub paika

 ...

Loodetavasti ei jää ma enam miinustesse.  Selles mõttes, et 20 postitust aasta lõpuni ja siis on miinimum-programm täidetud. 

Kõige viletsamad aastad on olnud 2010 ja 2022 (121 blogilugu), kõige viljakamad aastad on 2023 (168) ja 2021 (166). 

Rekordit püüdma ei lähe, aga aastaga 2025 viimasele kohale jääda ka ei taha. Mingis mõttes on see mul juubeliaasta, 2005. aasta mais alustasin blogimist Toidutares. Blogi enam alles pole, aga postitused ehk isegi on. Ma kirjutasin need algselt mustandina Word'i. 

Kõige lihtsam numbritega reele saada on #ajastagasi, #päevapilt, #lühijutud, sobivad igapäevaseks postitamiseks. Ja varsti võib juba ülepäeva. 

Päevapilt mul täna täitsa on.

13.11.2025

Kõks, mu lill! Järgmine hullumeelne... olen talle juba kaitsemüüri ümber ehitanud. Lillepoti ostsin, mulla ostsin, aga ümber istutada ei oska. Tal on laiusesse hulk tütartaimi tekkinud, või mis iganes nad on. Pean vist nõustaja koju kutsuma. 

...

Ja lugu lähiminevikust.

Kuidas ma oma haistmismeelt testisin. Täitsa juhuslikult.

Ükspäev panin kauplusest ostetud grill-liha tükid sooja... võileiva grilli. Kenasti küpsetuspaberi vahele keeratud. Ütleks, et päris hästi õnnestus. 

Päev hiljem, tegelesin jälle toitlustamisega. Panin masinasse paar viilu sepikut... ja tulin korraks köögist ära. Rõhk sõnal korraks. 

Järgmine hetk, mida mäletan, oli, et tundsin lõhna. Kõrbenud sepiku lõhna? Seda mitte. Tundsin mõnusat grill-liha lõhna. Kui vaatama läksin, leidsin kaks viilu kõrbenud sepikut. 

Jälle olin ma unustanud reegli, et köögist ei tohi korraks ära minna! Rõhk sõnal reegel.

Haistmisega, tundub, on kõik korras?

Aga et ei jääks mulje, et ainult minul juhtub, panen pildi ristsõnast, mille lahendamine erilist loomingulisust nõudis.

Ilmselgelt sõna Tatarstan pole see, millele küsimus vihjab.

...

Ilu on vaataja silmades

 ...

Konn siin kergitas teemat.

No mul tervest pakist tõusis 5 taime tilli ja teisest pakist 7 taime hernest. Aga ma olin neid hoiatanud: ise peate hakkama saama! Näiteks moonid, mitte ühtegi seemet ei külvanud, aga mõned nädalad laiutas aiamaal kaunis moonipõld. Enne seda olid karikakrad. Tuttav aednik soovitas mul järgmine aasta aiamaad teistmoodi kasutada ja tervele pinnale suvelillede seemet panna. Või niidulillede oma. Kumbki ei nõua rammusat mulda, rohimist ega kastmist ja sobivad moonidega paremini kokku kui redis, till või hernes.

Moonidega, võib öelda, et on aeg edasi läinud. Sõbrants aastaid tagasi rääkis, kuidas üks sümpaatne noormees tuli aeda ja küsis, kas ta võib veidi aega tema moonipeenraga tutvust teha. Minul läks kogu kallis kraam aiataha... samas sõbrants moone enam ei kasvata. Võta sa nüüd kinni, mis on hea ja mis on halb. Mis ühele ilus vaadata, see teisel kutsub tegutsemishimu esile.

Aga kui tilli juurde tagasi tulla... eile tegin purgi sisse kiir-hapukurke. Ma olen kilekotikurke ka teinud, aga kuna nad nii head välja ei tulnud kui Rital, siis seekord tuli kurgipurk koti asemel.

Üks tillivars (mis teeb 20% kogu saagist) jäi kasutamata.

Täna vaatasin aknast õue... ilm sama kurb kui tillivars köögilaual.

Proovisin mõlemad pildile saada.

Et oleks ikka piisavalt nukker.

29.08.2025

Mingi vanarahva tarkus haakub nagu teemaga...

Till tuleb pika ilu peale... või kuidas see nüüd täpselt oli 😉 

...

Nimepäevalainel

 ...

#lühijutud

Pärast seda, kui peaaegu oleksin maha maganud kaasa nimepäeva, hoian end selle olulise infoga hoolega kursis. 

Kaasaga läks hästi... loetud tunnid enne päeva lõppu avastasin. Nii et sain teda tähtsa päeva puhul õnnitleda ja piisakese* brändit pakkuda. Millest tema küll keeldus... aga mitte mina ;)... ei lasknud end segada. Kahjuks jäi tervitamata nimepäevalaps-lapsepõlvesõber, lohutan end sellega, et liiga pealetükkivaks ka ei maksa muutuda, kaasa isegi vaatas mind kahtlustava pilguga. Selles mõttes, et ära muutu tüütuks.

No ja eile oli onutütre nimepäev. Traditsiooniliselt** tervitasin teda 4 tundi enne päeva lõppu. Ta on piisavalt lähedane, võin end vabalt tunda ja pealetükkiv olla.

Täna on Jakobi nimepäev.

25.07.2025

Vanaisal pole kindlasti midagi selle vastu, et tema tähtpäeva oluliseks pean. Jakob on 1/2 vanaisa eesnimest. Me olime vanaisaga lähedased.

Ja natuke sarnased. Selles mõttes, et kui võtta, siis pisikese pitsiga.

Kui numbritest rääkida... Jakob on viimasel ajal populaarsust kogunud poisslapse nimi. 2025. aasta seisuga on nimi Jakob 903 mehel, ja kõige rohkem vanusegrupis 0 - 4 aastat. 

No minu vanaisa mahuks gruppi 120+ :P 

Aga üks pisike sugulane Jakob on mul ka, kuulub gruppi 5+. Seal on peaaegu sama palju lapsukesi kui alla viieaastaste grupis.

...

* pudel juba pikemat aega tühjavõitu

** traditsiooniliselt selles mõttes, et suur osa minu tegemisi toimub viimasel minutil... või natuke hiljem

...

Kolmas... soe aprillipäev

 ...

03.04.2025

#päevakommentaar

Pole veel kohanenud õhusoojusega. Ühest küljest nauditav, teisest küljest... väsitas ära. Mulle sobivad ka jahedamad ruumid rohkem kui soojad. 17° õues on päris suvine suurus, päikese käes oli kindlasti rohkem. 11 000 sammu päevast liikumist andsid kütet juurdegi. Igatahes õhtuks oli toss väljas.

Projekt mutimullahunnikud sai ligi tunnise jätku. Mitte et see veel lõppenud oleks, aga suur osa nende maa-aluste tegelaste tekitatud lahinguväljast on likvideeritud. 

Kunagi tehti muttide nahkadest kasukaid, mütse ja muhve. Tänapäeva lastele on teada-tuntud Naksitrallide Muhv, aga mina oma lapsepõlvest mäletan, et vanaemal oli kapis EW aegne, mida ta, tõsi küll, enam ei kasutanud, aga jutt oli, et mutinahkne. Ma mõnikord mängisin sellega. 

Tänapäeval võid saada loomakaitsjate hukkamõistu osaliseks, kui mingi naturaalne nahkne toode keha kaunistab või sooja annab. Keegi ei pane enam pähe kährikunahast mütsi või selga karakull-kasukat. Emal oli selline kasukas, jube raske, sest oli kokku õmmeldud väikestest tükkidest. Ma ei mäleta, kui palju ta kasukaga käis, vähemasti ühtegi fotot ei tule silma ette, et kasukas seljas. Ma ei mäleta isegi seda, kui palju minu kährikunahkne krae mul kaelas oli, aga ta oli olemas, oli selline vaba pidamisega loom (st krae), polnud kuhugi kinnitatud. 

Nüüd on mul arvutitoolil valge pisike pehme lambanahkne kate. Mõnikord silitan teda ja mõtlen, et kas ma olen liiga julma suhtumisega? Nunnu lambukene, ohverdas end inimese heaks.

Paar nädalat tagasi vedeles tee ääres autoõnnetusse sattunud väikeloom... kui juba elukaotusest rääkida.

Teadjamad inimesed ütlesid, et metsnugis.  Loomulikult tegin ma pilti ja konsulteerisin rahvaga ;) Oleks mõni lapsuke minuga olnud, oleksime ehk matused korraldanud. Nüüd ta jäi sinna maanteeäärsesse kraavi.

See eest konnade elu olen küll püüdnud turvata. Kui kõnniringil oleme, siis ikka mõni koperdab üle tee. Mõni väledam teeb pikki hüppeid, teine paksuke on päris aeglase tempoga. 

Ma siis natuke aitan, lükkan takka või korraldan transporti. 

Millest jutt alguse sai? Muttidest? Õige jah, lubasin ju relva muretseda... millalgi.

...

 

Veel detsembrit

...

Mõned #detsembripäevapildid veel kaustas.

#detsembripäevapilt 27

Tõelise eestlase testis on mõni oluline küsimus välja jäänud.

No näiteks: kes on kilumannergusse kilu soolanud või vähemalt sealt seest kilu saanud/söönud.

On juhtunud! Nii saamist kui söömist.

Muidugi olen ma lapsepõlve suvedel pigem sellise* mannerguga naabrite juures piimal käinud, sisemaa värk, piima sai tihedamalt tarbitud kui kilusid ja nii oli mõni 2,5-liitrine mannerg hoopis piimamannerguks.

Aga seekord jõulujärgsel ajal sai ehtsat kalameeste püütud-soolatud kilu süüa. Nagu vanad eestlased kunagi.

Mina kraabin kondi seest välja, kaasa vajutab kilu "lihakeha" noaga triibuliseks. 

Ma nüüd ei tea, kumb meist rohkem eestlane on. Aga kilud olid head!

27.12.2024

...

Jõulupuu on jõulupuu, vahet pole, kuusk, nulg või mänd. Algul mõjus võõrana, kui Saaremaal tädi ja tädimehe kodus (ja vist selles samas suures vaasis) suur mägimänni oks jõuluehtes oli. Nüüd olen teadlikumaks saanud: Kihnus on mänd tavaline jõulupuu, nulg jõulupuuna  on Euroopas laialt levinud ja saartel võib ka kadakas jõuluehted kaunistuseks saada.

Mul siis mänd, täpsemalt mägimänd, juba kuues aasta jõulupuuks. Hea lihtne kohe maja kõrvalt oks võtta. Nagunii kipub jääma viimasele minutile või niisama pimeda peale. Okkaid ka ei pudise. Nii et sobib meile hästi, pealegi on lapsukestel kõigil kodus oma jõulupuu, meil võibki olla natuke omamoodi.

 #detsembripäevapilt 26

Aga kunagi oli meil ka kuusk**. Selline ehtne, nii et okkad ikka lõpuks pudisesid.

...

* Pildil olev nõu, arvan ma, on just see nn kilumannerg, millega piima käisime toomas.

...
** Aasta 2014. Siis oli kuusk koduseks jõulupuuks.

...

Muusikaline reis

 ...

Mõisas oli kontsert "Helisev Salzburg".

#detsembripäevapilt 28

Kaunis muusika ja andekad esinejad.

Ja imeline koht Salzburg, mis selle kahe tunni jooksul lausa omaseks sai. Etenduse lõpus ohkas nii mõnigi: sinna ma läheks!

Salzburgi siis.

Tegelikult on linn omamoodi tuttav kõigile, kes on näinud filmi "Helisev muusika"... ja kes ei oleks!

Just Salzburgis filmiti aastal 1965 suur osa sellest filmist.

Kontsert tuletas meelde, mis, kes, millal ja kuidas on seotud selle merepinnast 424 m kõrgusel Salzachi jõe kaldal asuva linnaga. 

Ma ka oleks äärepealt lavakogemuse võinud saada, aga pääsesin, mul õnnestus kooli muusikaõpetaja enda asemel rahva ette suunata. Tõesõna, ma ei taha ega oska esineda! Või ehk oleks õige öelda: kuna ma ei oska, siis ma ei taha.... ja vähe sellest, et esineda (see tähendab ilus ja haarav olla), ma ei oska ei laulda ega tantsida. 
Katrin Lehismets sai enda kõrvale kaks väga hea liikumisega kaasosalist publiku hulgast, pluss ülejäänud saal laulis ja plaksutas kaasa, etteaste tuli neil super-hea välja.

Aga see pole veel kõik. Enne järgmist etteastet käis Katrin mikrofoniga ringi ja küsis, et kui silmad kinni paned, siis milline ilus või soe mälestus sul esimesena meenub. Ma ei kuulnud, mida esimene vastaja ütles, mina olin kohe järgmine.

Ja nii kummaline, midagi kohe meenus. Meenus see, kuidas ema mulle kunagi unelaulu laulis. Tõesti, mul polnud minutitki aega midagi välja mõtlema hakata, just see meenuski. 

Kohe.

Aga laul, mida ta laulis? Ka sellele küsimusele oli kerge ilma pikalt mõtlemata vastata. Tegelikult on neid laule, mida mäletan, päris mitu. Aga kohe tuli meelde "Uinu vaikselt mu lind, ma valvan ju sind..."

Tavaliselt istun ma saalis viimases reas ja püüan mitte silma paista. Seekord juhtus teine rida olema, ja kohe servas. Aga õnneks läks kõik hästi ;)

Laupäeva, 28. detsembril.

...

Jõuluaeg

...

#detsembripäevapilt 25

25. detsembril ei olnud enam lumeraasugi. Homme peaks minema mutimullahunnikuid laiali ajama.  Enne kui nad jälle ära jõuavad külmuda. 

Külalised läksid, hämarus võttis platsi üle.

...

24.12.2024

Jõululaupäeva hommikul, üllatus-üllatus, oli meie kandi ilm täiesti talviseks muutunud... ja kuigi veidi vesine, jagus lund peaaegu et õhtuni.

#detsembripäevapilt 24

...

23.12.2024

#detsembripäevapilt 23

Käisime Pärnus. Seal oli kuidagi eriti ilus!

...

#detsembripäevapilt 22

Ka ämblikuvõrku saab seostada jõuluajaga.  Nimelt on ämblikud ja nende võrgud juba kaugemas minevikus ukrainlastele jõulurõõmu toonud. Lugusid on erinevaid. Näiteks see, et vaesele perele tõi üllatuse ämblik, kes öö jooksul jõulupuu oma kootud võrkudega ära kaunistas, nii et sealkandis senini ämblikud ja nende võrgud ehetena kuusel kasutusel on.

Mulle ämblikud meeldivad. Ja pühade ajal ma ka jätan ämblikuvõrgud koristamata. See pidi majja õnne tooma ;)

..

#detsembripäevapilt 21

21.12.2024

Kõrvitsal oli saunapäev. Või kui aus olla, saunapäev oli, aga kõrvits käis hoopis duši all. Sai korralikult peapesu, seejärel läks jagamisele. Algul kaheks, edasi paljudeks väikesteks kuubikuteks. 

Kasutasin retsepti, kus õpetas, kuidas saab ka tööd kaheks jagada. 

Mulle jagamine meeldib. Õhtul tegin peenestamise ja panin lahusesse likku, järgmisel päeval kuumutasin ja edasi juba purki. 

See meeldis ka, et salat ei tulnud ei liiga hapu ega liiga magus.

...

Terve nädal

 ...

Ok, ei ole terve nädal, üks päev vähem.

Kuue päeva pildid ja lood on kummutisahtlis laiali. Viimane aeg kord majja lüüa!

20.12.2024

#detsembripäevapilt 20

Mul käivad päkapikud. 2 tükki korraga. Leidsid koha palmi all. Ametlikult nimetatakse seda vist küll jõulutäheks.

Tulid, et jääda.

Kommi ei toonud.

...

19.12.2024

#detsembripäevapilt 19

Selle potilillega oli kurb lugu. Ostsin ta eelmisel aastal vist kuskilt Coopi poest. Ise tilluke, aga pungi oli palju... kuid mõne päeva jooksul kaotas ta nad kõik.

Ja siis jäigi kiratsema. Ega ma eriti usin kastja polnud, ehk seepärast hakkas turritama.  Turriskarvaline jõulukaktus mul!

Ega ma sellest suurt ei hoolinud, kui turritab, siis turritab, ju on põhjust. Või hoopis iseloomu viga?

Igatahes vahet pole, nüüd järsku andis märku, et on mulle kõik mu patud andestanud, algul ainult nupsukesed, nüüd neli kaunist õit.

...

18.12.2024

#detsembripäevapilt 18

Viisin raamatu ära, uut ei võtnud. Aeg lugemisse paus teha. 

Aga raamatukogu on ikka üks mu lemmik-kohtadest, isegi kui ei laenuta, ikka vaatan ringi. Seekord klammerdus mu pilk sõnadele.

Ma tean, mis on zentangled, ma kujutan ette, mis on sirgeldamine.

Aga doodeldamisega pean veel tegelema!

Pildid* teksti juures on tõesti vabastavad :)

18.12.2024

...

17.12.2024

#detsembripäevapilt 17
Sain eile paki. Mu teine fotoraamat. Ilmselgelt on oluline see, millest raamat alguse sai... sadakond fotot suuruses 5 x 8 cm.
Nüüd on nad raamatus. Ja raamat tellitud, valmis ja käes! 
Tehtud!

...

16.12.2024

Päevaraamatusse olen kirjutanud:

Hommikul vara käisin vetsus, siis jäin uut und ootama. Kaua ei viitsinud oodata, panin "Jupiterist" Mnemoturniiri seltsiks mängima. Paar osa vist kuulsin isegi ära enne kui uni tuli. Saade läks omasoodu edasi, üks lõppes, järgmine algas. Ja siis ma ärkasin, või pigem ehmatasin üles. See oli ikka päris kole seakisa. Pärast, kui vastust õigesti mäletan, oli see vist hoopis elevant, kelle hääle tarkade klubi ära pidi tundma. No ja eks mul oligi aeg üles tõusta...

Lund oli öösel juurde tulnud, päeval oli pisut plussis, nii et maantee oli lögane ja autod pritsisid.

#detsembripäevapilt 16

See oli vaid hetk, kui päike välja tuli.

Joonistas heleda kiire lumele. 

Järgmisel minutil oli kõik jälle endiselt hallikarva.

...

15.12.2024

Päevaraamatusse olen kirjutanud: 

Projekti "Villane sokk" neljas päev. Tundub, et hakkab läbi saama. Kõik villased sokid on läbi loputatud. Aga muud projektid seisavad... Enne pimedat võtsin end kokku ja tegin 45 minutit kõnniringi. 

#detsembripäevapilt 15

Nojah, kui sokid pestud, peab ju kuskile üles ka riputama.

...
* Iseasi, kui hästi nad mul pildile jäid! Aga ilusad ja hea sõnumiga. 

...

Selline lugu siis

 ...

Rahvusraamatukogu kutsub üles avama koduraamatukogude virtuaalsed uksed, et oleks võimalik vastastikku külastada. 

Mulle meeldivad raamatupoed ja raamatukogud, kirjutasin viimasele külalehele viie raamatukogu loo.

Koduraamatukoguga on aga nii, et raamatud on maja mööda laiali, päris raske ülevaadet anda. Nii ma siis pildistasin oma toa kõige tihedamalt täis riiulit. 

#detsembripäevapilt 14

14.12.2024

Aga teiste koduraamatukogudega saab tutvust teha siin.

...

13 ja reede... sain millalgi hiljem teada, et just selline kooslus. Oleks varem teadnud, oleks teistmoodi tähistanud. Nüüd on tunne, nagu mul oleks olnud lipupäev. No ei olnud tegelikult, lipp on miskist varasemast ajast, võib olla jaanipäevast. 
Ja värvilised lehed hoopiski sügisesel korjatud, aga see raagus oks... tegelikult läksin metsa, et toon ühe käbidega oksa. Kuna see oli ainuke käbi, mis käeulatuses oli, tuli sellega leppida.
Pole hullu, jõuludeni on veel aega!

#detsembripäevapilt 13

 

13.12.2024

...

Nii vara, kui tol hommikul, pole ma juba ei tea mis ajast tõusnud, ammu enne valget olin jalul. sihtpunkti jõudsime päikesega ühel ajal. 

Ilus särav hommik oli.

#detsembripäevapilt 12

12.12.2024

...

Üks ja ainuke

 ...

Üks ja ainuke selles mõttes, et teised fotod on kui udukogud.

Olin täitsa unustanud, et tahtsin kohalikus pealinnas jõulumeeleolu märgata ja pildile püüda. Ärasõidul liikuvas autos see absoluutselt ei õnnestunud. 

Aga et üks pilt on ja projekt ka, ei hakka ma toas mingeid jõulutähekesi ega päkapikke pildistama, las olla kena Keskväljaku kuusk. 

#detsembripäevapilt 11

...

Vabatahtlikult sunniviisiliselt

 ...

Lubasin endale, et teen teoks projekti #detsembripäevapilt. 

Vabatahtlikult lubatud, aga täna ajasin end küll sunniviisiliselt toast välja, juba mitu päeva pole kõnniringil käinud. Hea, kui ajalehe postkastist ära toon. Täna mõtlesin, ehk leian õues midagi või kedagi, et pildile püüda. Jälgi väljas on, jänesed ja kitsed, võimalik ju, et mõnega neist kokku saad. 

Aga mitte ainult.

Just lugesin Õhtulehest*, et hunte on palju, ja nii julged, vaatavad otse silma ja ära ei lähe. 

No mul oli taskunuga kaasas, selline 3in1. Saab õllepudelilt korki ära võtta, veinipudelilt korki välja keerata ja 4 cm on terariista ka. Viimane on kellegi poolt isegi teravaks ihutud. Ikka veidi tugevam tunne ;)

Aga läks nagu läks, ei ühtegi looma, kuigi keerasin isegi metsa sisse, et vaadata, kas ammu-ammu-aastate-tagusest loomade söögikohast midagi alles on. Kunagi oli meie kandis Indrek, kes seal metsloomi söögipoolisega varustas. See oli veel rohkem ammu-ammu, 30 aastat tagasi. 30 ja 30... eelmisel aastal oleks ta saanud 60.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Ma ju teadsin, et see söögimaja on olematu, vähemalt kui kaugelt vaadata.

Seekord läksin lähemale... kas tõesti mitte midagi?

Siiski, keegi siin käib, lume alt paistis, loomadele on toitu toodud, tundus et õunad.

Aga mingi jälg oli ka ehitisest**.

Aeg parandab haavad. 

Lagunenud ehitisest jäävad lõpuks alles vaid naelad.

#detsembripäevapilt 10

...

* Jupike hundijuttu.

** Aastal 2008 oli metsloomade söödasõim veel jalul, kuigi enam mitte kasutusel.

Tookord käisime väikese sõbraga metsas jälgi tegemas.

Samamoodi detsembris.

...

Kohustus koristada

 ...

Lihtsalt lambist kadus üks sokk ära. Algul vaatasin niisama siia ja sinna, aga kadunud asjade leidmiseks on alati kõige õigem üks koristamine ette võtta.

Ma siis kergelt koristasin, aga ei miskit!

Üks sokk on, teist mitte kuskil.

#detsembripäevapilt 9

09.12.2024

Homme hakkan kappe koristama.

...

Aga pühapäeval oli päike väljas. Vähemasti meil küll säras!

#detsembripäevapilt 8

08.12.2024

...

Ikka juhtub

 ...

Selles mõttes, et iga päev juhtub midagi. Lubasin, et sellest midagist midagi katsun pildi peale püüda... päevapildid kuu lõpuni. Mul pole advendikalendrit erinevate kraadide ja grammidega... mis on isegi kasulik, sest ma tarbin ainult konjakilaadseid jooke, esiteks need on tsipake liiga kanged igapäevaseks tarbimiseks ja teisest küljest, kinkijale päris kallis ka. Vähenõudlik mina, piisab, et pudel on käeulatuses, kui äkki tilgakest turgutamiseks vajan. Karta on, et brändit ampullidesse ei panda. No et kui tilgakestest ja kalendrist rääkida. 

Aga detsembris tasub küll iga päev üks rõõmuraas leida, detsember on ju jõulukuu ja advendiaeg.

Lugesin just targast raamatust, et vanadel eestlastel erilisi advendikombeid ei olnud... no ja mina olen päris kindlasti üks vanadest eestlastest ;)

Aga mingi advendikalendri enda jaoks ikka teeks.

See oli nüüd sissejuhatus.

Tegelikult mu advendikalender on #detsembripäevapilt.

Nii et märgistan edasi, esimesel oli esimene. Ja esimesed neli on juba blogisse talletatud.

#detsembripäevapilt 5

Kaks korda kuus käib meil raamatukogubuss.

05.12.2024

Neljapäeval oli mul kohtumine Krõõdaga, kokku saime kohalikus bussipeatuses. Tore, et raamatukogubuss just Tammsaare-mailt omale nime sai, küllap nii mõnigi piirkond oleks mõnd nende jaoks olulist kirjanduslikku tegelast osanud nimetada. Aga „Krõõt” on kindla peale minek, sest kes siis „Krõõta” ei tea! Ole lahke, astu bussi sisse, oled oodatud!

Advendikalendri viies päev.

...

Tükk aega mõtlesin, mis võiks olla reedene päevapilt.

Kui lugu ära jutustada, siis käisin pidulikul juubelipeol. Võiks näidata ürituseväärilisi jalanõusid, aga kuna need minu jalas ei olnud (ma ei tea, kas nad kunagi kellegi teise Tuhkatriinu jalas on olnud), tundub nagu võõraste sulgedega ehtimine.

Või näitaks suurt torti, mille meie boss lahti lõikas ja õiglaselt laiali jagas. 

Või hoopis pilti tuntud muusikust, kes lõbusate jutukestega õhtu meeleolu kujundas ja oma pilli järgi rahva tantsima pani. Kaasale ütlesin, et astun sealt korraks läbi, aga ju olid sammud liiga lühikesed, lõpuks kujunes KORRAKS* kolme tunni pikkuseks. Peaaegu nagu muinasjutus, et kui liiga kauaks jääd, võid keskkööl kingakese kaotada!

Ilus pidu oli.

#detsembripäevapilt 6

06.12.2024

* vist pean ikka kingi ka näitama, mis sest, et minu jalas ei olnud, aga Tuhkatriinu oma kingadega ületas ka ajalimiiti, midagi igatahes kattub.

...

Laupäev kulus suures osas koduse arhiivi korraldamisele. Minu kätte on kogunenud hulgem  väikesemõõdulisi fotosid perioodist 1930 -1960. Skännin neid tasapisi ja mõtlen, kuidas vanemate ja vanavanemate fotopärandit kõige õigem oleks säilitada. 

#detsembripäevapilt 7

07.12.2024

Midagi igatahes mõtlesin välja!

...

Raudteejaamast ja raamatukogust

...

#poolelijäänud

Lugu mustandite kaustast.

Mul on mitu tuttavat raudteejaama. Sellist eriti tuttavat. 

Jäneda ja Aegviidu. Läbi aegade.

Tallinn muidugi ka. 

Ja Tartu ja Pärnu.

Tallinn ja Pärnu raudteejaamad olid mu lapsepõlvesõbrad. Meid õega pandi Pärnus rongi peale ja vanaema-vanaisa või mõni lähedane sugulane tuli õigeks ajaks Balti jaama, et meid siis rongilt vastu võtta. Mina käisin juba koolis, Anneli kindlasti mitte. Kirja teel liikus info. Tänapäeval lapsed vast ikka veel teavad, mis tunne on postkastist kirja saada... või siis ise kiri kirjutada ja posti panna. Kunagi oli see peaaegu et ainuke sidevahend, kiiremad teated liikusid telegrammi teel. 

Eks siis ema kirjutas, et paneme lapsed sel-ja-sel päeval rongi peale, ja mis kell nad Tallinna jõuavad. Keegi oli ikka vastas, et meid siis edasi kohale viia, vanaema-vanaisa juurde Adamsoni tänavale. 

Kaduma me igatahes ei läinud!   

...

Jäneda jaamast mäletan aegu, kui Tallinna rongid sõitsid Tapani, vahepeatusega Jänedal. Seal ootas juba liinibuss, sellega sai kümmekond kilomeetrit kodule lähemale. 

Aga juhtus, et Jänedal bussipeatuse ja reisirongi vahel seisis ilmatu pikk kaubarong. Kell tiksus, bussil kohe-kohe väljumisaeg. Nii me siis ronisime kaubarongi alt... või pigem sealt, kus kaubavagunite ühenduskohad olid, ronisime sealt alt teisele poole, et bussile jõuda. 

Ellu jäime!

...

Nüüd on Aegviidu raudteejaam saanud kõige lähedasemaks. Korra-paar kuus ikka külastan. Selles mõttes, et mõne nädalapäeva paaril kellaajal saan sinna bussiga, et siis rongiga edasi linna poole loksuda. Ainult et viimasel ajal tunduvad need graafikud kuidagi ebasõbralikud.

Kes läheb hommikul kella 6.10-se bussi peale? Parem jätan minemata. 

Teine võimalus on õhtuks linna minna, see buss väljub meie juurest kell 14.45. Ainult siis pean rongi peaaegu tund aega ootama. Viimane kord tegin tutvust Aegviidu raamatukoguga. Istusin seal lugemissaalis ja lugesin ajakirju. Aeg läks ruttu.

Homme on kohalik bussiraamatukogupäev. "Krõõt" tuleb meie külla.

...

#detsembripäevapilt 4

Tänane külavahetee.

04.12.2024

...

Kas tasub asju hoida?

 ...

Nii ma mõtlesin.

Mõtlesin ja lootsin, et see raamat õpetab, kuidas on lihtsam asjadest lahti lasta. 

Nimelt jäi mulle meie raamatukogubussis raamatu esikaas silma.

Aga nagu lugemisel selgus,  oli hoopis lugu inimestest ja suhetest, ja läbi raamatu joonistus kaks liini, kaks raske elusaatusega naist. No ja sinna kõrvale mehi ja lapsi. 

Anna  on vaid 38 aastane, aga Alzheimer, mis võttis ta ema, on  ka Anna üles leidnud. Esimesi tunnuseid võis ju eitada, aga ühel hetkel on naisel asi selge. Olles ise ametilt parameedik, teab ta täpselt, mida tal karta ja oodata on. Aeg edasi ja ta on ohtlik endale, aga teatud mõttes ohtlik ka lähedastele. Jõudnud oma haigusega pansionaati Rosalind House, ei osanud ei tema ega ka mitte ta lähedased oodata ega oletada, kes või mis Anna elus seal oluliseks osutub. 

Eve on noor naine, üksikema, kes on kaotanud oma kodu ja abikaasa ning et eluga edasi minna, asunud tööle samas hooldekodus. Teatud mõttes nad sõbrunevad Annaga, Eve suudab Anna puudele vaatamata tema tunnetega arvestada, samas kui lähedaste jaoks on peaminseks mureks vastutamine. Mis tegelikult iseenesest pole vale, aga mis Anna haigusele pigem negatiivselt mõjub.

Lisaks kolmas liin, kus mina-tegelaseks on Eve`i 7-aastane tütar Clementine. Ka temale on uus elukorraldus kaasa toonud palju teadmatust, südamevalu ja pisaraid, samas on ta tõeline päikesekiir nii oma ema jaoks kui ka kõigile neile inimestele, kellega ta Rosalind House`is kokku puutub.

Tegelikult lootsin ju raamatust nõu saada, kuidas hakkama saada koju kogunenud asjadega, millest ei raatsi loobuda... pole hullu, läks nagu läks!

Raamat oli köitev, tähtsustas hoopis inimsuhteid, selles oli mõistmist ja empaatiat. Aga ka mõtlemapanev, et päris raske on olla see inimene, kes enam ise endaga hakkama ei saa.

...

#detsembripäevapilt 3

Päevapilt ka. Või pigem ööpilt, tehtud pisut enne südaööd... käisin postkastist lehte ära toomas.

Tähistab nii täna alanud lumesadu kui ka südamesse läinud lugemiselamust.

03.12.2024

...

Eile ja täna

 ...

Mul ei ole mingit jõuluootuse tunnet, aga tore oli saada tervitusi. 

Sellest on abi, tasapisi tunne tuleb.

Nii et põletame küünalt ja ootame tunnet ;)

Ja tuleb korralikult käituda, pole välistatud, et päkapikud juba käivad!

Ajamustrid...

...

#detsembripäevapilt 2

"Ajamustrid", 2004

02.12.2024

Fred Jüssi (29.01.1935 - 01.12.2024)

"Mõte elust on inimesele ikka lähedasem olnud kui mõte surmast. Elada tahaks inimene veel pärast surmagi. Kuidas just, seda päriselt ei tea, aga ilus peaks see elu maiste vintsutuste järel olema kindlasti."

"Nõnda nagu inimesed, saavad ka majad ükskord vanaks. Nii on seatud. Vanad majad on nagu vanad inimesed. Neil on oma elulugu ja väärikus ja selles väärikuses oma ilu."

Lehitsen mõnikord seda raamatut, ta on mu raamaturiiulis käeulatuses.

"Kui inimene kaua elab, siis on ta vana. Saab tema elu mööda, siis ta kaob. On vanad puud, kadunud puudest ei räägi keegi. Kreo Kalajärve ääres metsas seisab juba üle poolesaja aasta üksik kuivanud mänd. Kunagi leidsin selle männi alt kalakotka sulgi. Siis kadusid kalad järvest, kotkad puust ja suled maast, nüüd peab ainult ronk mõnikord tüvetüükal vahti."   

Südamesse kõnelemine.

...

#detsembripäevapilt 1

See lill on naabrimehele. Õis detsembris.

01.12.2024

02.12.1961 - 18.11.2020

Nii need päevad  läevad.

30. novembril oli Andresepäev. Naabrimees oli ka Andres.

Küünal laual annab märku... ikka veel hingedeaeg. 

...