Raudteejaamast ja raamatukogust

...

#poolelijäänud

Lugu mustandite kaustast.

Mul on mitu tuttavat raudteejaama. Sellist eriti tuttavat. 

Jäneda ja Aegviidu. Läbi aegade.

Tallinn muidugi ka. 

Ja Tartu ja Pärnu.

Tallinn ja Pärnu raudteejaamad olid mu lapsepõlvesõbrad. Meid õega pandi Pärnus rongi peale ja vanaema-vanaisa või mõni lähedane sugulane tuli õigeks ajaks Balti jaama, et meid siis rongilt vastu võtta. Mina käisin juba koolis, Anneli kindlasti mitte. Kirja teel liikus info. Tänapäeval lapsed vast ikka veel teavad, mis tunne on postkastist kirja saada... või siis ise kiri kirjutada ja posti panna. Kunagi oli see peaaegu et ainuke sidevahend, kiiremad teated liikusid telegrammi teel. 

Eks siis ema kirjutas, et paneme lapsed sel-ja-sel päeval rongi peale, ja mis kell nad Tallinna jõuavad. Keegi oli ikka vastas, et meid siis edasi kohale viia, vanaema-vanaisa juurde Adamsoni tänavale. 

Kaduma me igatahes ei läinud!   

...

Jäneda jaamast mäletan aegu, kui Tallinna rongid sõitsid Tapani, vahepeatusega Jänedal. Seal ootas juba liinibuss, sellega sai kümmekond kilomeetrit kodule lähemale. 

Aga juhtus, et Jänedal bussipeatuse ja reisirongi vahel seisis ilmatu pikk kaubarong. Kell tiksus, bussil kohe-kohe väljumisaeg. Nii me siis ronisime kaubarongi alt... või pigem sealt, kus kaubavagunite ühenduskohad olid, ronisime sealt alt teisele poole, et bussile jõuda. 

Ellu jäime!

...

Nüüd on Aegviidu raudteejaam saanud kõige lähedasemaks. Korra-paar kuus ikka külastan. Selles mõttes, et mõne nädalapäeva paaril kellaajal saan sinna bussiga, et siis rongiga edasi linna poole loksuda. Ainult et viimasel ajal tunduvad need graafikud kuidagi ebasõbralikud.

Kes läheb hommikul kella 6.10-se bussi peale? Parem jätan minemata. 

Teine võimalus on õhtuks linna minna, see buss väljub meie juurest kell 14.45. Ainult siis pean rongi peaaegu tund aega ootama. Viimane kord tegin tutvust Aegviidu raamatukoguga. Istusin seal lugemissaalis ja lugesin ajakirju. Aeg läks ruttu.

Homme on kohalik bussiraamatukogupäev. "Krõõt" tuleb meie külla.

...

#detsembripäevapilt 4

Tänane külavahetee.

04.12.2024

...

Vanaema juures

 ...

Enamiku oma lapsepõlve suvedest olin maal vanaema ja vanaisa juures. Elasin seal suht igapäevaelu: koristasin, korjasin marju, rohisin, tõin kaevust vett ja viisin solgipange õue. Mõnikord. Töödega mind üle ei koormatud. 

Vajadusel hoidsin nooremaid sugulasi, olin lastelastest kõige vanem. 

Rattaga käisin poes, mannerguga naaberkülas piima toomas. Järve ääres suvitasime, vanaisaga käisime kala püüdmas, sõbrannaga kolasime mööda metsi ja korjasime marju või seeni. Kindlasti kogu põhikooli aja, peaaegu terve suve. Augusti lõpus, kui linna tagasi läksin, käis suve-sõbranna mind gladioolidega teele saatmas. Ja vanaema seisis teeotsas ja lehvitas, pisar silmas.

Praegugi alles see lapsepõlve muinasmaa ja sõbrannaga, kes küll kaugemale kolinud, hoiame kontakti.

Vanaema surmast möödus kevadel 27 aastat. Vanaisa suri üheksa aastat varem.

Siin olen ma ise lapsehoidjate meelevallas. Läheme järve äärde suvitama, joogid kaasas.

Nooremad sugulased.

Vanemad sugulased.

Järvel lõbusõitu tegemas.

Suve-sõbranna Sirje

Taaskasutus 50+ aastat tagasi

Vanaisaga lõbusõitu tegemas... või hoopis tööle?

Olid ajad! 

...

Kaks päeva Kalamajas

...

Tegelikult pole Kalamaja mulle päris võõras kant. Kunagi sai käidud Kalamaja saunas, kuigi jah, rohkem omane oli siiski Tulbi tn saun kui lähim pesemiskoht meie Tellisikivi-tänava kodule.

Kalamaja saunas käisid isa ja Arvi, sest see oli nende koduteede ristumiskohas.

Kalamajas elas Arvi oma perega.

07.07.2020

Nüüd on  nende tollane kodumaja uueks ja uhkeks tehtud.

Aga mina olin hoopis Kati juures.

Kati kodust kümme minutit mere poole kõndides avastasime (mina avastasin) teistsuguse maailma.

Noblessner.

Kes siis Noblessnerit ei tea!

Noblessner asub Tallinnas, Lennusadama lähedal mere ääres. Oli kunagi Tsaari-Venemaa tähtsaim allveelaevade tehas, nüüd on kujundatud sellest inimestele ja merele avatud sadamalinnak põnevate ehitistega pluss rannapromenaad ja jahisadam.

06.07.2020

Noblessneri valukoda

Punaste laterate tänav

Jahisadam

Kohe käeulatuses veel sellised põnevad kohad kui Põhjala ja Shishi.

 Shishi

Põhjala

Shishi poodi astusime ka sisse.

Uhkelt kuldne ja kuninglik kaup!

Selline maailm kõnniminutite kaugusel Kalamaja elanikele.

Kusjuures, pisut kaardi ja aadresside kõrvutamist, ja selgeks sai ka see, et Katist viie kõnniminuti kaugusel erinevates suundades on võimalik mööda minnes koputada minu lähedase (õepoeg) ja kaasa lähedase (vennapoeg) aknale.

Katiga oleme kauem lähedased olnud, me ei olnud siis veel 15-aastasedki, kui meie pere Pärnust Tallinnasse, Telliskivi tänavale, Kati naabermajja kolis.

Peaaegu pidin kinnituseks panema pildi minu 14. sünnipäevast, kus meid Katiga tikumängu mängimisel oli jäädvustatud... viimasel minutil lõin põnnama.
Siis ei olnud meil aimugi sellistest sõnadest nagu homo, gei või lesbi. Salaja olime sirvinud mingit eestiaegset abielutehnika raamatut, mis Kati emal pesukappi pesu alla oli peidetud.

Juba seegi oli täis üllatusi ja ootamatusi.
...

14 aastat blogimist

...

Alustasin mais 2005... aga seda blogi enam ei eksisteeri. 

Haihtus mingil hetkel.

Õnneks on mul postitused alles, miski pool aastat on kuhugi kadunud. 

Kui otsin, ehk leian needki.

Aga 2005 maikuu on täitsa olemas.

Mõned nopped ajas 14 aastat tagasi.

5. mai 2005

Vanaema oli tark naine. Ta jagas kõik oma asjad  enne (paberil) laiali, kui teispoolsusesse läks. See jagamine oli tegelikult väga tore tegevus. Vanaema oli siis veel päris kõbus vanainimene.

Panime kahekesi kirja iga vidina ja arutasime, kellel mida vaja oleks. Parasjagu oli ühel lapselapsel uus tühi korter... loomulikult sobis kummut just sinna. 

Varandus, mis kummutis, läks jagamisele.
Keegi ei jäänud ilma... või kui siis... jagajale jäid näpud.

Kummut aastal 1959... koos minu õega

Mõni aasta hiljem (1995), kui vanaema suri, korjasime vanaema jäetud kingitused kokku.

Mis oli asja mõte?   Ühe hea inimese hing sai jagamisega rahu ja ei mingeid ütlemisi pärijate vahel.

Aga kui ma mõtlen praeguste laste peale… kas ka neid võiks mõni vana tööriista- või kummutisahtel nii köita? No ega tea... võimatu ju pole. 

Sahtlite koristamisele on nad kõik suure heameelega kaasa löönud ;)

Mina igatahes panin selle kummuti järgi oma blogile nime.

Tegelinski tuli sealt, et vanaema ütles  mulle mõnikord nii.

Oled ikka üks tegelinski...

9. mai 2005

Vaatasin uudiseid. AK-st. 

Moskvas on suured pidustused. Saluudid. Kauged kutsutud külalised, presidendid ja muu seltskond üle maailma. Aga et kummaline – Eesti presidenti nende hulgas pole. Ja seetõttu on eestlased Moskvas kohe tegijad.

Narva juubeldab ja laulab “Katjušat”.

Pronkssõdur valati punase värviga üle.

Otsereportaažid Punaselt väljakult, Tõnismäelt ja Peetri platsilt. Euroopa Päeva pidustused Tallinnas.

Kuskil napib raha. Aga kus seda ei napiks. Või siiski…mõnel ikka nagu on ka. Palts kergendab oma pangaarvet 1,2 miljoni (või 12 miljoni - vahet pole) krooni võrra.

Mina aga istun ja ootan. Teleri ees. Et mis siis Rüütel täna teeb. Aga ei mingit vihjet. Riigitelevisioon peaks nagu kajastama riigiga seotut. Boikott presidendile?

Mina siiski tean. President oma prouaga liikus ringi. Tallinnast kaugel, Eestimaa südames. Ühes tavalises vallas, üsna tavaliste inimeste hulgas. Rüütel oli põhjendanud oma Moskvasse mitte-minemist sellega, et pigem eelistab ta olla oma rahva hulgas. Ja kui edasi mõelda… ka presidendil on õigus privaatsusele ja eraelule. Igatahes oli ta oodatud külaline.

Homme on Arnold Rüütli sünnipäev. 

17. mai 2005

Vastikult külm

Ikka veel vastikult külm.

Õues on külm ja toas on külm.

Mõni räägib, et tema võtab päikest.

Teine paneb kartuleid ja külvab seemneid.

Nemad vaatavad kalendrit, et on juba maikuu keskpaik ja ju nüüd peab.

Mina unustasin öösel käe teki alt välja ja ärkasin selle peale, et näpud külmetasid. Kindaid tooma minna ei viitsinud … liiga külm oli, et teki alt välja pugeda.

Hommikul pesin juukseid ja need ei kuivanud ära. Õnneks ära ka ei jäätunud… tähendab, siiski veel plusskraadid. Vähemasti minu kambris. Ööseks lubas kohati öökülma. Peab vist ahju kütma hakkama.

20. mai 2005

Täna kuulsin kägu. Võimalik, et kukub juba ammu, aga mina kuulsin esimest korda.

Ja siis toodi mulle 3 l pahtlit ja 3 l valget laevärvi. Olen aru saanud, et kui mina ise ei tee, siis ei tee keegi. Võimalik ongi, et keegi ei tee… sest ega ma endas ka kindel pole. Aga sõbrants lubas õpetama tulla, tema oli ükskord küll ise teinud. Tal sellest ajast isegi tordilabidas kuurinurgas. Nii et riistad ja materjalid peaaegu olemas. Pahtlilabidas oleks ehk parem, aga tõenäoliselt olulist vahet ei ole. Hea, et ma temaga poe uksel kokku sain ja muret kurtsin.

Tema ise oli teel elektripirne ostma. Oli kodus analüüsinud, miks elektriarve äkki ootamatult väike oli. Sai põhjuse teada ja ostis 5 elektripirni.

Ja siis veel.. täna istusin esimest korda sel kevadel ratta selga. Lausa arusaamatu, miks mitte varem. Tõeliselt mõnus oli.

22. mai 2005

Koristasin siin natuke. Ja leidsin sahtlipõhjast käsikirjalise lehekese ELUJUHISED. Mitte ei mäleta, kelle elu parasjagu juhtisin. Igatahes mitte enda oma, sest mõne punkti oleks siis küll kirjutamata jätnud. Igal juhul on need kuskilt välja nopitud, minu vaimusünnitus see ei ole.

Aga tegelikult tasuks juhinduda. Mul endal ka.

ELUJUHISED

1.Ütle iga päev kolmele inimesele midagi ilusat.

2.Vaata vähemalt üks kord aastas päikesetõusu.

3.Suru kätt kindlalt.

4.Vaata inimesele silma.

5.Ole vastutulelikum kui hädavajalik.

6.Ära kaota usku kellessegi – imesid juhtub iga päev.

7.Püüa halbadest olukordadest leida midagi head.

8.Tee nii, et ilusad hetked kestaksid võimalikult kaua.

9.Vali elukaaslast hoolikalt. Ühest otsusest sõltub 90protsendiliselt Sinu õnn või õnnetus.

10.Hoolitse selle eest, et Sul oleks alati võimalik vaadata midagi ilusat, isegi kui see on ainult karikakar moosipurgis.

11.Naerata tihti. See ei maksa midagi ja sel on hindamatu väärtus.

12.Õpi kuulama. Mõnikord koputab võimalus õige vaikselt.

13.Püüdle headuse, mitte täiuslikkuse poole.

14.Väldi inimesi, kes näevad kõiges ainult halba.

29. mai 2005

Viieaastase elu

Mina oma viieaastase elu eriti ei mäleta. 

Aga pisut siiski. 

Tänaval oli pump, seal pumbati üles-alla-üles-alla vett ja toodi ämbriga koju. Ja võis juhtuda, et vesi köögis oli hommikuks jääs. Pesema pidi ennast ikka, mõnikord ka selle jääkülma veega. Siis kui elektrit polnud ja elektripliit osutus tarbetuks.

Naabritüdrukuid mäletan, üks oli Anne ja teine Helle. Agulilapsed olime.. ütleks praegu. 

Muu seltskond oli ka vastav. Selline siseõu, kus kogu majarahva elu kui peo peal. Ja edasi lähebki kõik segamini. Mis on kild minu lapsepõlvest, mis Oskar Lutsu jutustusest “Tagahoovis”.

Mul on foto ka... tehtud tunduvalt hiljem, kui blogis kirjutasin. 

Rääkimata ajast, kui seal elasin.

Siseõu... aastal 2014

...

Nüüd on mul siin üks 5aastane. Täielik pärlike. Poeb põue ja otsib kallistusi, aga iidoliks on Ämblikmees. Kannatab välja multikaid, mis üks jubedam kui teine... aga solvub juba pisut kõvema hääletooni puhul. Kuulab hard rocki ja mängib arvutimänge. Aga üks jama ka .. alumine hammas tuli Lego klotse lahti tehes ära. See on lausa mure, sest laps tuleb homme emmele üle anda... nüüd jupid küljest ära.
Eks keerame paberisse ja anname kaasa.

Mai 2005

...

Koogelmoogel

...

Mõtlesin, et lähen kaasa suure keeleprojektiga Kõige eestilikum sõna.

Aga ühtegi sõna ei tulnud pähe. 

Sõna, mis puudutaks, oleks omamoodi ja kõlaks koduselt.

Täna hommikul äkki teadsin.

Minu sõna on koogelmoogel.

See on minu lapsepõlvest pärit sõna. 

Usun, et ka minu lapsed teavad seda.

Aga lapselapsed... ma ei ole kindel.

Mul ei ole enam selliseid mune, millest koogelmoogelit teha. Minu lapsepõlves käisime naaberkülas mune toomas, suure korviga, vähemasti 50 tükki korraga. 

Kui Pärna-omadel anda oli.
Neil oli endal parajalt suur pere, neli last. Mida siiski ei andnud võrrelda minu lapsepõlve suvise suurperega maal vanaema juures.

Ja tegelikult, nad alati ikka korjasid meie jaoks.

Neid taluõues vabaduses tegutsevate kanade mune.

Pärna rahvaga seostub mul veel see, et pere täiskasvanud armastasid bridži mängida. Meil mängiti ka, aga nagu ei mäleta, et ühise kaardilaua taha oleks sattunud. Või siiski mõned korrad? Neil oli seal peres kolm mängijat, ja hädapärast said kolmel käel hakkama. Meie omad õpetasid minu välja, et kui üks käsi puudu, siis mingi hädine variant. Põhitõed mul siiani meeles, natuke sain ülikooli ajal ka praktiseerida, kui ülemise korruse poisid ühikas puuduvat neljandat otsisid.

Aga praktika oli mul väike ja ega minust suure slämmi mängijat ei olnud!

Koogelmoogel meie moodi tehti munakollasest ja -valgest eraldi. Tassi sees hõõrus igaüks oma kollase koos suhkruga heledaks massiks. Valge löödi sügavamas taldrikud kahvli abil vahtu, ja siis jagati laste tassidesse laiali. 

Pisut segamist ja eriline magustoit oligi valmis!

Muidugi, mitte ainult lapsed ei maiustanud, see oli nii, et kui vastupandamatu magusaisu peale tuli, sai igaüks tegemisega ise hakkama.

See suvine pilt seostub mul igal juhul koogelmoogeli söömisega. 

Usun, et umbes-täpselt 55 aastat tagasi.

Tundub, et suured sõid seda kollektiivsemalt kui lapsed.

Kusjuures, Enn sõi seda veel nii, et alustas koogelmoogeliga ja lõpetas heeringas söömisega.

Mõnikord kasutati aga koogelmoogeli asemel sõna koglimogli... mis ei kõla sugugi mitte nii ilusasti.

Seega, minu panus projekti on antud!

Koogelmoogel!

Mu meelest kõlab nii eestipäraselt!

Ja kuidagi nagu üldistavalt.

Nii nagu mu jutt sai üks paras koogelmoogel, on see Eesti elu ju ka. 

Igaüks saab omale magusa osa ise segada, ja siis lusikaga vahtu juurde! 

Aga võib ka kollektiivselt vahustada ja siis seda kokku segatud kraami ühiselt helpida.

Kui liiga magus kokku sai, no siis pole muud kui ampsa heeringat peale!

Kui see ka ei aita ja süda ikka paha... siis lihtsalt polnud õige koogelmoogel.

Siis oli miski koglimogli!

...

Vanad fotod 17... väikeõde

...

Ikka rohkem kui 50 aastat tagasi.

Viimasel pildil olen mina ka. Aeg nii ammune, et mootorrattaga sõites kiivreid ei kantud. Isegi mitte juht, külgkorvis istujatest rääkimata.

Aga inimene on leidlik, nii et meil mingid kaitsevahendid ümber pea ja näo ees olid. Arvestades, et kiirused olid märkimisväärselt väiksemad kui tänapäeva sõiduriistadel, ju nad mingit kaitset ikka pakkusid. 

...

Vanad fotod 13... lapsepõlvesõber

...

Pole Reinu juba nii ammu näinud.
Aastaid.
Aastakümneid tegelikult.

Sõber lapsepõlvest.

Tegelikult olid meie vanaemad sõbrannad. 

Ja sealt edasi meie ka. 

...

Koidulal külas

...

Mul kohe mitu põhjust külla minna.

Koidulale.

Kõigepealt muidugi, et vana tuttav. Juba Koidula-kooli päevilt.

Pärnu II Keskkool, Lydia Koidula nimeline.

Ega ma seal pikalt õppinud, asjaolude tõttu ainult ühe aasta. Aga ju oli selline hell aeg elus, mäletan on V klassi paremini kui esimest nelja aastat  August Jakobsoni nim Pärnu I Keskkoolis.
Kena oli... need lapsepõlve muretud mängud.

Veel kandis Kodula nime Pärnu teater.

Lydia Koidula nimeline Pärnu Draamateater.

Ka vana tuttav Pärnus.

Nüüd neid vanu tuttavaid enam pole. Et saaks minna meenutama.

Või uudistama.
Nüüdseks on nad kas nime muutnud või ära kolinud.

Kodula-kool asub kusiganes, igatahes mitte enam vanas tuttavas hoones.

Teater, mida mina mäletan kui Koidula teatrit, on nüüd taas ,,Endla" teater.

Ja ka hoopis uues majas.

Nii et polnud sugugi lihtne Koidulale külla minna.

Aga üks kindel koht oli, on... ja jääb. Ehk.
Koidula muuseum.

Käisime majas sees. Muuseum oli avatud neile, kes etendust vaatama olid tulnud.

,,Säärane mulk ehk 100 vakka tangusoola".

Teada-tuntud lugu, aga lusti pakkus hoolimata, et teada oli, mis edasi saab.

Päris kõike tegelikult ei teadnud ka. Igasugu krutskeid oli sisse kirjutatud. Mehed mängisid naisi ja mõni paljas tagumik välkus ikka mitu korda. 

Nii saigi punkt pandud.

Suvelavastustele.

Ka suvi on läbi, juba siis oli õhtul üsna külm. 

Kuigi augusti lõpust terve nädal puudu. 

Nüüd natuke veel ja saab ametlikult saabuvat sügist tervitada.

...

Tänapäeva mängud ja mänguasjad

...
Kui latsekesed maale tulevad, siis nad mängivad.

Otsivad üles olemasolevad Barbid ja muud puped, autod, legod ning teised vidinad, mis peale viimast maalviibimist kastidesse kokku on korjatud ja nurgas tasapisi tolmu koguvad.

Esimesel päeval mängivad rõõmuga.

Teisel ehk kohusetundest.


Aga teise päeva õhtul on neil juba raudselt igav.

Õnneks on meil Roosi.
Roosi juurde esimesel päeval ei jõuta, Roosi istub kombekalt voodil ja ootab oma aega.

Roosist on siin ennegi juttu olnud.

Näiteks see lugu, kuidas Roosi meile tuli. See on Roosi ja Marta lugu.

Nüüd on Roosi 6 aastat vana ja Marta läheb sügisel juba 4. klassi.

Paar aastat tagasi oli Maibritt see, kes Roosiga ruumi ja riideid jagas.

2014

 

Ja nüüd läheb ka Maibritt sügisel kooli.

Aga Roosi on endiselt tegija.

Kui juba meelde on tulnud.

2016

 

Selline siis üks tänapäevane mäng ja mänguasi.

Aga mitte ainult.

 

Nüüd juba paaril korral olen laste kätte andnud oma kasutu fotoka.

Et miks kasutu?

 

Eks ikka seepärast.

 

Igatahes on fotokas üks igavesti lahe mänguasi. 

Lastel on pilte ikka sadades ja videosid mitukümmend. Kui parasjagu polegi mängulusti, istuvad ja vaatavad fotokast omatehtud filme. 

Lõbu laialt ja nalja nabani.

Ja minul nende pildipangast näha, mida lapsed siis tegid, kui ma ei teadnud, mida nad teevad.

No ja siis see auto.

Mingil hetkel mõtlesin, et müün maha ja ostan saadud raha eest batuudi.

Aga ma pole hüppamise fänn... ja autost oli ka nagu kahju, ikka hinnaline vanavara.

Nüüd on otsus end täiega õigustanud.

Auto on tegija!

Kui enam sees ei taha mängida, on muud võimalused (lisaks fotografeerimisele).

 

Vähemasti 3 päeva kulus auto pesemise peale. 

Mitte et ma ma lapsi tööle oleks sundinud, ma pigem püüdsin pidur olla ;)

Ja siis vähemasti üks päev kulub ehitustegevuse peale.

Lapsed pikka aega silma alt ära, ainult hääled reedavad, et on alles.

 

Isegi toiduvarud võeti kaasa.

Ja lõpuks... kui ikka korra metsa ja mere äärde ka saab, on suvi olnud päris sisukas.

...

Detsember... läbi aegade 3

...

Mõtlesin, et jätan selle loo siia tõstmata.

Hetk, mil selle kirjutasin, tegi haiget.

Võõras valu, aga haiget tegi ikka.

Väga-väga haiget.

Aga väljas on torm. 

Väljas on selline ilm, mis teeb meeled erksaks, iga krõbin üleval katuse all, hooti tuhisev tuulepuhang või naksatus õues annaks nagu häiret. Eks neid tuulega lahti loksutatud luuke on ennegi ööpimeduses (sest elekter on ka ära) käsikaudu kinnitamas käidud.

Praegu on kõik olemas.

Soe tuba.

Elekter.

Tassike kohvi.

Torm on ka. 

Isegi siin sisemaal on ta täitsa tegus. 

Mis siis veel merel võib olla...

Mulle tegelikult torm meeldib.

Tormiga mereääres olemine meeldib ka. 

Ja kui ma oleks täna pidanud laevale minema, oleks see olnud põnev väljakutse.

Ei mingit hirmu ega mingit muret.

Aga praegu ma küll muretsen.

Nende pärast, kes reisile läksid.

Poja pere neljakesi ja õe pere veelgi suuremana.

Mitte et ma hirmu tunneks, aga ikka mõtlen. 

Et kas neil on tore ja ega torm reisi kihva keera.

Lapsukesed ka. 

Merehaige olla pole üldse mitte tore.

Tegelikult ma ju natuke ikka tean, mis tunne on laevaga tormisel merel olla.

Ja siis ma mõtlesin, et tõstan selle loo ikka siia.

Detsember 2006

Hoolimatus… saatus

Mina usun saatusesse. Ja sellesse, et keegi mu kõrval jälgib mu elu. Hea pilguga, kuigi jah, mõnikord viskab ka mõne vimka sisse. Aga hoiab ikka. Saatuseingel ehk.

Kui ma olin paari-aastane… hästi hoitud ja hoolega valvatud laps, avastati mind kõhuli kaevuraketel kiikumas. 

Üks pool kippus sinna salapärasesse sügavikku, teine pool oli parasjagu raske ja sikutas maa peale tagasi, kuigi jah, jalad enam maa küljes kinni polnud. Kui ei oleks olnud saatuseinglit, siis ma oleks läinud. Sinna põhjatuna paistvasse kaevupõhja. 

 

Veelgi varem, olin vast paari kuune, leiti mind voodist, näost sinine. 

Ju oli liiga ahnelt söödud piimalonks tagasi tulnud ja kurku läinud. Vanaisa, kaine mõtlemisega mees, võttis mul jalgadest, tõstis üles ja raputas. Hoidis seni, kuni jälle hingama hakkasin. Teised kõrval olid kes šokis, kes hüsteerikas. Mina seda ei mäleta, aga mulle on räägitud.

Veel saatusest. 

Kui suur poja alles väike poja oli.

Läksime mööda tänavat, minu peos kõvasti-kõvasti kinni pisike lapsekäsi, mudilase teises tillukeses peos õhupall. Ja siis ta läks, see õhupall. Autoteele, autode vahele. Järgmisel hetkel oli seal ka laps. Palli päästmas. Mina ei tea, kuidas see juhtus. Aga õnneks oli ta kõrval, nähtamatuna... saatuseingel. Kaitsmas. Sain lapse tervena kätte. Šokist parem ei räägigi.

Detsember, 2006… 2 mudilast uppus taluõues tiiki.

Kui on saatus, ei aita ka hoolimine.
...

Külapäev

...
Ega ainult suguvõsad kokku tule, külarahvas ju ka.

Need, kes kunagi, ja need, kes praegu.

Küla nelja tee ristil, mets siin ja mets seal, nimigi külal selline metsane ja ristmikuline.

Mina ka. 

Kunagi. 

Selles külas.

Lastel oli ikka turvaline mängumaa, liivakast akna taga, natuke kaugemal hämar tunnel kuusehekis.

Sõbrad samas majas ja heki taga naabrite juures.

Hommikul lükkasid lapsed õue, õhtul korjasid kokku, kogu päeva sai aknast kontrollida, kas ikka alles.

1981

Polegi vist väga raske kokku arvutada, kui palju elanikke sellest neljakorterilisest majast läbi on käinud.

1975

Meie korteris ehk kõige vähem, enne meid Ilmari pere, peale meid kolis sisse naabrite noorpere.

Teised korterid on olnud läbikäidavamad... kuigi jah, kunagisest noorukesest all-naabrinnast on saanud kõige staažikam selle maja elanik, üle 25 aasta vist juba.

1990 (?)

Eks neid eluaastaid on samavõrra kukile juurde kogunenud ;)

Aastad, mis on toonud talle juurde nii kogemusi ja ettevõtlikkust, kui aus olla, siis sära ja sarmi ka, igatahes oli just tema see, kes võttis ja kutsus küla kokku.

Esimene külapäev.

Juuli viimane nädalavahetus.

Külalislahke küla, külapäevale tuli kokku külalisi lähedalt ja kaugelt, oli neidki, kes külas küll elanud polnud, kuid külaga miskit muud niiti pidi seotud.

Igatahes luges korraldaja kokku, et 170 + x inimest võttis päevaga seotud erinevatest üritustest osa.

Meie ka, kohe kokkutulekult külapäevale.

Kui tõde tunnistada, siis see küla on meie pere elus ikka väga oluline.

Küla vanas koolimajas oli meie pulmapidu.

Selles külas oli minu laste lapsepõlve mängumaa.

 1991

Selles külas on ka mu esimese lapselapse esimene kodu.

 2002

...
Mänguline oli ka külapäev.

Mängud lastele ja mängud täiskasvanutele.

Näitemängu ajal olin mina igatahes juba kohal.

25. juuli siis.
Külapäev.
Sobib teemasse "100 head asja".
Neljakümne neljas.
...

Eesti vanad asjad... külakiik

...

Ma ei armasta kiikuda. 

Ehk siis, ju ma ikka kiikusin, kui laps olin, aga see õhkutõusmistunne, mis iga kord jalgadesse tuleb, kui kiik kõrgema piirini jõuab... umbes nii, et mina (kiik) kaugemale ei kerki, aga sina (kiikuja) võid lendu tõusta küll... seda tunnet ma rohkem kogeda ei taha. Olen nutnud ja palunud, et mind maha lubataks. Teised kilkasid suurest rõõmust, minus oli ainult üks suur hirm. Indrek oli see, kes halastas ja kiigu korraks seisma pidurdas. 

Olin siis ikka juba tükk vana inimest, kuigi sellest on oma 25 aastat möödas.

See oli üks suur külakiik, koolimaja juures all pargis.

Kui ma laps olin, siis meil oli ka suur kiik, aga küla ei olnud.

Ja nüüd, pilte vaadates... ega see kiik nii suur ka ei olnud, et külale oleks kõlvanud.

Aga meid oli tol ajal taluski üksjagu rahvast.

Onud tegid kiige, ju nad tegid ka suurt hoogu ja kõrget kiikumist, mina seda ei mäleta.

Pilt kiigest, kui too veel uus oli.

1959

Koht ise hakkas nime Kiigemägi kandma, enne oli tõenäoliselt nimetu küngas metsalagendikul.

Mitmed aastad hiljem oli Kiigemägi endiselt oluline koht pere noorematele... ainult kiikuda seal enam ei saanud.

1964 või 1965

...
Eile käisime ka kiigel.

Külakiigel.

Lapsed tahtsid kiikuda küll, aga minul on endiselt hirm.

Suurt hoogu ei julgenud isegi lükata, kiikumisest rääkimata....

...
Kui juurde lisada paar sõna Eesti uutest asjadest, siis isegi kiik on täitsa uue näo saanud.

Külas Saaremaal.... seega seegi külakiik.

2007

Eesti vanad asjad.

...