teisipäev, 6. juuni 2023

Viikingite muuseum

 ... 

Stockholm suudab mind üllatada!

Mõtlesin, et olulisemad ja huvitavamad vaatamisväärsused olen ära näinud, sealhulgas ABBA muuseum, Kuninglik Relvakamber, Vasa muuseum, suur Loodusmuuseum, Ajaloomuuseum. 

Aga mitte ainult!  

Isegi kõrgel Globeni kukil oleme käinud sõitmas ja ülevalt alla vaatamas. Mul on naabrite pealinnaga 34 aastat soojad suhted. Ometi, iga kord, kui jälle Rootsimaal, avastan enda jaoks midagi uut.

Meie super-giidile, kes spetsiaalselt meile tuli ekskursiooni tegema, loomulikult eesti keeles, ainult kiidusõnad, ja lubasin, et jagan oma muljeid ja teen muuseumile reklaami, nüüd siin natukene ka. Huvilistele olen niisama rääkinud.

Viikingite muuseum on üks uuemaid muuseume Stockholmis, ja viib meid ajas ikka väga palju tagasi. See on ajalooline rännak kaugesse rauaaega inimeste juurde, kes selles ajas oma elu elasid. 

Tutvustus internetist.

Stockholmi uusim muuseum Vikingaliv tutvustab elu Rootsis rauaajal legendaarsete viikingite silme läbi. Avastage nende ajalugu ja pärand ning õppige vahet tegema faktidel ja müütidel. 


20.05.2023

Te kohtute ehtsa viikingiga, kes on loodud arheoloogilistest leidudest saadud DNA abil, ja interaktiivsel näitusel „Ragnfrids Saga“ tutvute viikingipere igapäevaeluga

Ragnfrids Saga – 11 minutit pikk rongisõit aastasse 963. Retk algab Frösala talust, mis on koduks Ragnfridile ja tema abikaasa Haraldile. Sealt rännatakse laia maailma, näeme röövretki läänes ja orjakaubandust idas. Jutustajaks on Ragnfrid ning koos heli, valguse ja miljööga suudetakse tõetruult edasi anda toonast olustikku. 

Kohvik oli ka, reisikaaslased ostsid sealt miskit huvitavat rüübet kaasa, aga kuna me ei viitsinud tassida, ei oska kommenteerida. Igatahes oli tegu klaaspudeliga, nii et ettevaatust ennekõige! Jooge kohapeal ära, siis on asi kindel. Ühte purunemist juhtusin nägema.

See viib mu mõtted sujuvalt Stockholmis leitud klaasikillu juurde. 

Aga see on juba teine jutt.

...

pühapäev, 4. juuni 2023

15 kevadist hetke... viieteistkümnes

 ...

Viieteistkümnes ja viimane. 

Kui 26. mail Messingeris pilti jagasin, sain mitmeid murelikke küsimusi.


26.05.2023


Vastuseks jagasin järgmist... või pigem eelmist fotot

Nii lihtne see ongi.

...

Aga lõpetuseks lõppsõna.

Selle projektiga jõudsin lõpuni... erinevalt mitmest eelnevast projektist, millest mõned avaldamata riismed mustandites vedelevad, kirjutamata lugudest rääkimata. Ehk kunagi saab nendegagi edasi mindud, aeg näitab.

Viimane viieteistkümnest*, on selle aasta kevad.

Nüüd siis olen tähistanud kaht olulist tähtpäeva!

!5 aastat digipilte.

15 aastat blogimist... 


*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

reede, 2. juuni 2023

15 kevadist hetke... neljateistkümnes

 ...

Ma tean, mis teemal pilt peab olema, aga ma ei suuda seda valida. 

Seda, eelmise kevade* kõige iseloomulikumat.

Igal hetkel tunnen mõnu, et köök on uus ja vannituba on uus. Täpsemalt, vannituba pole enam vannituba, vaid mõnus kamber duši ja sooja veega. Enam pole nii, et sooja vee saamiseks peab pliidi alla tule tegema, ja et tule tegemiseks peab varavalges üles tõusma, sest hiljem tehes hakkas suitsu sisse ajama... mis ei tähenda, et varahommikul poleks ajanud, aga siis vähem. Nüüd on pliit ja soe vesi lahus. Mõlemad töökorras. Ja köök on selline, et pane või pilt ajakirja! 

Mitu nädalat lõhkumist, vedamist, tassimist, ehitamist, ladumist, krohvimist, silumist, lihvimist, plaatimist, värvimist, tapitseerimist, kokku panemist ja lahti lammutamist, ühendamist, puhastamist, küürimist... mul said sõnad otsa, aga kui otsa üles leian, kirjutan juurde. 

Igatahes, imelised lapsed mul! Tüdrukud ja poisid.

Ainult et kuidas seda ühe pildiga paika panna? 

Ega ei panegi.

Aga ilmselgelt tähistab vann pildil ühe ajastu lõppu. 

Olgu siis tema.


14.05.2022


*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

 

kolmapäev, 31. mai 2023

140 365-st

 ...

Kui nüüd 140 päeva on tehtud (mis ei kattu küll päevade arvuga alates aasta esimesest päevast), siis võin juba tulemusega veidi kiidelda. Aasta projekt, millega algust tegin jaanuari keskel. 

See pole esimest korda, kui päevikut pean, kuskil peaksid olema alles needki kaustikud, mida noores eas oma mõtete ja tegemistega täitsin. 

Vahepealsetel aastatel pisikesed kalender-märkmikud, sinna sai päeva peale vaid napi lause mahutada. Aga seegi osutus raskeks, ükski neist raamatukestest pole eriti tihedasti täidetud. Kuu või paar, edasi tühjus, vaid mõni sünnipäev sisse kirjutatud, ja seda tegin ilmselgelt juba aasta algul entusiastlikult vastostetud kalendrisse.

Blogis olen teinud paar korda, et kuu aega ja iga päeva kohta postitus, aga blogis on teised lood. Ei ole nii, et mida täna tegin. Blogis on tore lobiseda mistahes pähe turganud teemal, samas midagi rääkimata jätta või midagi võimendada. Kuidas tuju.

Nüüd võtsin ilusa kaustiku, kuhu siis oma viletsa käekirjaga iga päeva tegemiste kohta kümmekond olulisemat punkti (*) kirja panen. Ju siin mängib rolli see, et omal ajal sai hulgaliselt erinevatel teemadel slaidiprogramme toodetud. Neid oli huvitav teha ja hea kasutada. Vähe juttu ja palju pilte, et oluline silme ees oleks. Kaustikusse ma pilte siiski ei pane... mis iseenesest ju paremgi, juttu mahub rohkem. Või no mis, laste vedelema jäänud kleepsud, neid panen küll, kui tühja kohta liiga palju tundub olema.

Siin ma siis nüüd kirjutan... ja vaatan ja mõtlen: vanaks jäänud, lobisema hakanud... Õigustatud on nimi, mis päevaraamatule panin. Minu lobisemise koht.

Kui juba teema juures tagasi olen... kas sina tead, missugune oli su päev täna kuu aega tagasi? Või kaks kuud tagasi. 

Mina tean. 

Täna kaks kuud tagasi näiteks... tean-tean, miks ma ei tea!

31. märtsil toodi meile koorem piud. Sellised parajad palgid. See mõjus masendavalt. Tundsin kohe füüsiliselt, kui ebameeldiv oli neid vaadata ja mõelda a. tuleb saagida ja lõhkuda, b. tuleb kuuri laduda. c. ja kui tuleb talv, tuleb see kõik tuppa tassida ja ära kütta.

Õnneks-õnneks, brigaad tegusaid noori tuli kohale ja tegi suure töö ära. 

Aga tol päeval põdesin ikka täiega. Isegi krimi-reedet unustasin vaadata. Lugesin lõpuni pooleli oleva raamatu ja närvide rahustamiseks joonistasin ühe pisipildi.

Muidu ei mäletaks, aga oma päevaraamatust lugesin. Ja kohe tuli terve see päev meelde, justnagu eile oleks olnud.


31.03.23

...


pühapäev, 28. mai 2023

15 kevadist hetke... kolmeteistkümnes

 ...

Omamoodi tähenduslik pilt, sest 2021. aasta kevadel* tehtud rattaringid on seni viimasteks jäänud. Järgnes aasta haige põlvega komberdamist, ja kuna probleem tekkis just rattasõidul, pole mul olnud julgust uuesti katsetada. Liiga selgelt on meeles, millist valu tundsin, kui miski nagu põlves rebenenud oleks.

Aga ma ei ole veel ratast nurka visanud... ühel päeval sõidan ma niikuinii!

Mitte et põlv terve oleks, aga elada juba laseb. 


18. 05.2021


*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

laupäev, 27. mai 2023

15 kevadist hetke... kaheteistkümnes

 ...

Aasta siis oli 2020.

Ilmselgelt üks lemmik-aastatest, nii palju minu numbreid ;) Mu sünni päev ja kuu on märgistatud ka ainult nullide ja kahtedega.

Pilti, mida välja noppida, teadsin ka kohe.

Mu meelest on need kõige silmapaistvamad seened, ja eriti, kui nad veel jalgupidi vees on. See on ainuke kevad, kus neid just sellistena nägin ja pildistasin.

Harilik karikseen*.


11.04.2020


15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023
...

*Harilik karikseen on kevadekuulutaja, keda võib kohata niipea kui vähegi soojemaks läheb. Pehmete ilmade korral näitab ta end isegi talvel. 

Välimuselt meenutab kaussi. Karikseene jalg on väga lühike või puudub hoopis. 

Harilik karikseen söögiseente hulka ei kuulu.

...

reede, 26. mai 2023

See veider maailm

 ...

Pärast seda, kui olin interneti abil lugenud teavet ja kuulanud salvestust Stockholmis nähtud ooperi ainetel, jooksis mu privaatsele inforibale Berliini ooperiteatri (Deutsche Oper Berlin) pakkumine. Kahjuks ma sellise aeglase reageerimisega, nii et etendus "Francesca sa Rimini" jääb nägemeta, natuke kuulasin üht varasemat versiooni.

Aga millega ma selle Ameerikas elava Tallinnas sündinud leskmehe, kelle perekonnanimi võiks pigem ühele Eesti mehele eesnimeks sobida,  tähelepanu äratasin, ei oska arvata. Igatahes sõbrakutse ta saatis. Ettevaatlik mina, ka see väljakutse jäi vastu võtmata.

Justkui mul kodus vähe tegemist oleks.

No ja paar päeva tagasi, kui mul oli käsil projekt "Pesen puhtaks välimised aknaklaasid", takerdus seegi. Korjasin verandast kaasa ühe mesimummu, et mingu tagasi oma jahimaadele. 




Kus sa sellega! Isegi näpuga takka utsitamine ei aidanud. Jalutas aga rõõmsasti mööda Vileda väljakut



Peaaegu et sobiks firmale reklaamiks... aga või mul seda reklaami vaja on.

Aknad pesin siiski puhtaks.


Ja veel, just olin suutnud pähe taguda selle suht keerulise ja pika sõna.

Obstruktsioon

Nüüd Juur ja Kivirähk arvavad, et sama hästi iseloomustab antud situatsiooni üks eestikeelne tunduvalt lihtsam väljend, kus ainult üks täht ja kolm tärni. Mida mina nüüd oma võõrkeeleteadmisega peale hakkan!

Mulle hoopis vajalikum oleks servituut eesti keeles. Tegelikult, pole hullu, hakkab seegi sõna meelde jääma. Kui kohe ei meenu, on mul tagavaraks variant, mis tuletada aitab. Sõna prostituut tuleb hoobilt meelde, asi sealt edasi servituut edasi arendada ;) 

...

neljapäev, 25. mai 2023

15 kevadist hetke... üheteistkümnes

 ...

2019. aasta kevadel käisin Peterburis. 

Kevadel... see kõlab kesiselt.

Me saabusime sellesse ajaloolisesse linna just täpselt 22. aprillil. Kes teab, see teab ;) Igatahes kunagi kandis linn Leningradi nime, aastatel 1924 kuni 1991. 

Asustatud aastal 1703.

Nii palju numbritest.

Võiks ju rääkida linnast ja ajaloost, juurde väärikas pilt panna.

Aga miskipärast pole tuju.

Sobib see pilt küll.


22.04.2019
...


kolmapäev, 24. mai 2023

Ma kuulan nüüd Taubet

 ...

Täpsemalt ja õigemini, Evert Taube'i kuulan. 

Kui nimi tundub võõrana, pole hullu. Ma ka alles kodus sain teada, kes see mees Stockholmis oli, kelle külje alla ma pugesin ja end seal ääretult õnnelikuna tundsin. 



Rita võttis samasugust lähedust vastu hoopis tõsimeelsemana. Kahtlustan, et ju mina tundsin füüsilises kontaktis raha lõhna ;) ... sest kui hiljem viiekümneseid lehvitasin, vaatas sealt vastu juba mulle tuttav pilk. 

Rita maksis kaardiga...



Evert Axel Taube [toob] on Rootsi laulja, helilooja, kirjanik ja kunstnik. Teda peetakse Rootsi rahvustrubaduuriks. 

Lugesin Wikipeediast ta eluloo kohe kolm korda läbi. 

Natuke kuulasin ka, näiteks koos nii originaal kui Väikeste Lõõtspillide Ühingu esituses lugu Bibbi.

...

laupäev, 13. mai 2023

15 kevadist hetke... kümnes

 ... 

Aasta siis oli 2018.

Selle kevade fotot ei olnud raske valida. Pigem on veidi raske seda postitust teha. 

15 kevadist hetke, see tähendab 15 aastat igapäevaelu ja sellega kaasnevaid paremaid ja halvemaid päevi. Halvemate hulka kuuluvad ka need, kui lähedane inimene on end igavikuteele seadnud.

Tegelikult on neid äraminemisi, rohkem või vähem puudutavaid, olnud nende aastate jooksul palju. Tuntud ja armastatud kirjanik, laulja, näitleja. Iga kord on hetk, kui tunnetad aja paratamatut kulgu ja mõttes jätad hüvasti.

Lähedasi on nende aastate jooksul maetud viis. Nemad on need, kes sugupuusse sisse kirjutatud. Kõige vanem 95 ja kõige noorem 20. Matused Eesti erinevatel kalmistutel.

Onu lahkus märtsis 2018.

Kohe tema haua ligilähedal on ristide read. Ma ei mäleta, kui palju ma süvenesin sellele ühisele hauaplatsile tookord märtsis 5 aastat tagasi, kui matusepäeval foto tegin. Nüüd püüdsin veidi ajaloolist tõde enda jaoks selgeks teha.


10.03.2018


Peale 1940. aasta juunipööret lahkus Eestist pankur Scheel, oma pere oli ta juba 1939. aasta sügisel Rootsi saatnud. Temale kuulunud nn Scheeli villa Pirita-Kosel läks NKVD käsutusse, kes pidas seal ka oma istungeid. Ligikaudsel hinnangul on Eestis erinevate sõjatribunali otsustega aastatel 1940-1941 maha lastud inimesi üle 400, enamik neist hukati Tallinnas või seal läheduses. Kose suvemõis (ehk Scheeli krunt) sai hukkamiste üheks põhiliseks paigaks, massimõrvad leidsid aset 1941. aasta kevadsuvel. Peale Vene vägede taandumist leiti seal Järjest ja järjest uusi matmiskohti, kus jõhkralt tapetud süütud inimesed. 

1942. aasta sügisel maeti Pirita - Kosel mõrvatud koos mujalt Tallinnast ja selle lähiümbrusest leitud kommunismiohvritega (kokku 114 inimest) ümber Tallinna Liiva kalmistule, kus nüüd paikneb ka punase terrori ohvrite mälestusmärk 

Kuskilt artiklist noppisin ka mõtte, mis asja veidi kokku võtab.

Kõik, mis inimesega on juhtunud, väärib mälestusmärki. Kui me ise seda mälu ei hoia, siis asendatakse see millegi muuga.

...

teisipäev, 9. mai 2023

Ajupesu

 ...

Paar päeva tagasi helistas müügiagent, kes püüdis üht ajakirjandusväljaannet mulle kaela määrida. 

Ma ei pane talle seda pahaks, tema tegi oma tööd. Ja hästi tegi. Vestlesime oma veerand tundi, mida minut edasi, seda mannetumaks mu "ei" jäi. Ma lihtsalt väsisin ära. Ei, ma ei soovi tellida. Ei, ma ei soovi digilehe lugemisõigust. Ei, see ei muuda midagi, et nii soodne pakkumine. Ei, ma pole loosimisest huvitatud... vähemasti mitte enne, kui Coop'i autoloosis peavõidu kätte olen saanud (jätsin ütlemata, et eelnimetatud autoloosis pole ma seni isegi mitte osalenud, alles võtan hoogu). Ei, aitäh, ma lihtsalt seda võimalust hetkel kasutada ei soovi, misiganes hüved kaasneksid.

Meie vestlus lõppes viisakalt, aga kerge ebamugavustundega.

Ja ma saan täiesti aru nendest, kes lõpuks alla annavad. Nii nagu saan aru ka nendest, kes ühel hetkel tundmatule inimesele rahaülekandeid tegema hakkavad. Raha isegi siis, kui endal pangaarve nullis, sest milleks muuks need laenuvõimalused nii käeulatuses ikka on.

Tean inimest, kes kaubanduskeskuse ees autos istudes lasi kaks korda endale komplekti nuge kaela määrida. Ok, esimene kord ehk veel, et jäigi uskuma legendi, mis müüja poolt soravalt esitatud. Et odav kaup, aga temal hetkel vaesus majas... misiganes seal oli. Aga paar kuud hiljem, ja täpselt samas kohas. Noad vist oli veidi teise disainiga. 

Ise ma samuti, ikka päris hulk aastaid tagasi, olin vist Ülemiste keskuses, kui paar naist mu peaaegu et ümber piirasid ja selleks, et lõpuks nende käest pääseda, ma ostsin selle küüntehoolduskomplekti ära. Komplekt oli tegelikult täitsa asjalik, aga veidi kallis, ja mul polnud mingit tahtmist seda sel hetkel osta. 

Ajupesu. Natuke otsisin täpsemat tähendust. Vaimne surve eesmärgi saavutamise nimel. Ajupesu ja ajuloputus... 

Kas nii nagu päriselus, et enne on pesu ja siis loputus? Kui sõnadesse süveneda. 

"Ajupesu. Mõtete kontrollimise teadus". Isegi raamat selline on ilmunud, autor Kathleen Taylor. Mitte et ma seda lugenud oleks, aga raamatu tutvustuses on öeldud: salapärast manipuleerimist vaetakse raamatus põnevate näidete ja kõhedusttekitavate päriselulugude kaudu. K. T. kirjutab ilmekalt, kuidas hariduse, psühhoteraapia, reklaami, religiooni ning poliitika abil piiratakse inimeste mõtlemis- ja tegutsemisvabadust, luues väärkujutlusi ning käitumiseelistusi, mida inimesed tihti ei teadvusta.

Mäletan, ema meenutas, kuidas uudis Stalini surmast tekitas täieliku kaose. Kõik nutsid, olid nad siis Stalini pooldajad või vastased. Ja kes takkajärgi enam kindlaks teeb, olid need rõõmu või kurbtuse pisarad. Või kas nad isegi teadsid. Aga ohkimist, et mis meist küll saab, oli nii kaasajooksjatel kui ka vastu hakkajatel. 

Meeleoludest Stalini surma päeval on ilmekalt kirjeldanud Lembit Anton. Artikkel ajakirjas Kultuur ja Elu, "Massimõrvar Stalini matus", meenutus õpingute ajast GITIS-s aastatel 1950-1953.

Nad nutsid tõelisi pisaraid ja tundsid südamest suurt leina. Nad (nimed siis) nutsid nii südamest, nagu oleksid nad oma isa haual, nagu oleks nende oma isa ära surnud.

Eks seal oli koos nii ajupesu kui massipsühhoos.

Filmis Ingmar Bergmanist oli jutuks ka midagi analoogilist. 

"Noore poisina oli Bergman tundnud, et Hitler on omamoodi päästja. Enne sõda tundsid paljud niimoodi. Ja Bergman oli üks neist." "Isegi paljud rootslased?" "Jah. Ma ei ütleks, et Hitler oli talle isakuju, aga Bergmani mõttelaadis on oma koht tugevatel meestel."






Inimese alateadvus on ettearvamatu ja ilmselgelt on võimalik seda mõjutada.

Kunagi (no ikka aastaid 20+ tagasi) sattusin ühte interneti jututuppa. See oli köitev maailm, ja mina tänasest veerand sajandit noorem ning kontaktsem. Vestlused olid huvitavad, vestluskaaslased mõnusad... aga anonüümsed, peidus suvaliselt valitud nimede taga. Suhtlemine oli aktiivne, osaliselt kogu seltskonnaga, samas oli võimalik ka privaatselt mõtteid vahetada. 

Ja ootamatult tekkis sõltuvus. Tekkis huvitav vestluskaaslane, kellega aega veetsime (viitsime), maailma elu-olu üle aru pidasime, vastastikku kuulasime ning vajadusel sõnaga toeks olime... tegelikult teineteist teadmata ja tundmata.

Tundub, et jutt vajub teemast kõrvale, aga tegelikult mitte. Tõesti, ajupesu ei olnud, aga aju talitas oma tahtmist mööda. Ja tegelikult, see sõltuvus ei olnud tore tunne, tekkisid süümekad, ja tõenäoliselt oli see olukord, kus mind oleks üsna lihtne olnud mõjutada. 

Ma ei mäleta, kuidas suhtlus lõpuks soiku jäi ja elu tavalistele rööbastele tagasi loksus.  

....

esmaspäev, 8. mai 2023

Vallatud kurvid

... 

Millega kaasa tegeleb?

Tal on vallatud kurvid ;)

No mis! Kaldus õigelt teed kõrvale?

Ei, vaatab ETV2-s filmi.

(kahekõne Messingeris)


...

kolmapäev, 3. mai 2023

15 kevadist hetke... üheksas

 ...

Kui rääkida kevadest, ei saa jätta rääkimata traditsioonist käia Stockholmis. Viimati olin Rootsis 2. mail 2022. Tõsi, mõni viieteistkümnest kevadest jäi vahele, aga mõnel kevadel sai käidud koguni paaril korral, nii et enam-vähem tasakaalus.

Kevad Stockholmis 2017 oli teistmoodi, ja seda negatiivsest vaatenurgast vaadelduna. 

7. aprillil 2017. aastal toimus veoautorünnak Stockholmi kesklinnas, Drottninggatanil. Auto sõitis rahva sekka, oli hukkunuid ja vigastatuid.

Olin tol korral haridustöötajate koolitusreisil, liikusime kesklinnas, lõpuks kolasime Åhléns'i kaubamajas. Kajutukaaslasega pidime kaupluse ees kell kolm uuesti kokku saama. Juhtus nii, et trehvasime kaubamajas veidi varem, ja otsustasime, et läheme tagasi laeva. Nii et kolmveerand kolm ootasime metroos juba tunnelbanat.

Hiljem laevas kuulsime, mis just neil minutitel sealsamas Drottninggatanil juhtus.

Foto on tehtud umbes tund aega varem, enne kui me kaubamajja sisse läksime.


7.04.2017


...

teisipäev, 2. mai 2023

Kui näpud sügelevad

 ...

Mõnikord on lihtsalt vaja end kodunt välja sundida. Tegelikult on teema mind kutsuvalt meelitanud juba mitmel korral... iga kord, kui algavast koolitusest kuulsin. 

Kampsiku loovõmblemine 

Mu enda mõte liikus selles suunas tegelikult juba varem, ajal kui rohkem lapitehnikaga tegelesin. Vest on kahjuks senini lõpetamata, aga luban, et räägin sellest, kui asjast asja on saanud. Või kui täpsemalt öelda: kui olen punkti pannud. Juba rahvatarkuski ütleb, et lihtsam kui koera sabast, on koerast üle saada. Või umbes nii.

Eks ma pean end kokku võtma.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Käisin täna Tallinnas näituse avamisel. 


Foto Fb-st


Väga vinge näitus!

Kõigepealt muidugi kampsunid.









Näitusel olid veel seelikud ja püksid, aga seal juba teine tehnika ja teised lood. 

Seelikutegemise tegemise võimalust pakuti ka, aga Obinitsa-kant jääb veidi kaugele, oleks lähemal, läheks küll.

Ükskõik, mida vaatasin ja katsusin, tundsin, et mõjub. 

Näpud hakkasid sügelema.



Ehk ma nüüd ikka saan oma vesti valmis ja märkan sügisel kampsuni koolitusele õigeaegselt registreeruda.

Kui Eve Mahhovi visandiraamatu koolitusel käisin, hakkasin joonistama. Nüüd olen juba 3 aastat joonistanud.

Ehk võtan seekord vahelduseks pliiatsi asemel jälle nõela näppude vahele... 

Kuigi... kindel päris pole, ma sain ju eilsel oksjonil väärt raamatu, mis innustab just joonistamisega edasi tegelema ;) 


...

reede, 28. aprill 2023

15 kevadist hetke... kaheksas

 ...

Päris keskele olen oma projektiga jõudnud, aasta 2016. 

Seitse aastat seljataga, seitse ees.

Kuidagi raske oli valida pilti, mis just sellele kevadele oma näo annaks. 

Lõpuks võtsin foto kaustast "Kooliv2rk". 

Kui pildistamise kellaaega vaadata, siis 6. tunni alguseni on veel mõned minutid aega...


29.04.2016


*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

neljapäev, 27. aprill 2023

15 kevadist hetke... seitsmes

 ...

13. oktoobril 1929. aastal avaldas ajaleht "Kaja" artikli "Mineviku lehekülgi Kullamaal", kus on kirjas: 

"Sitta Kodt Matsi" rist Kullamaa surnuaias kuulub huvitawamate ajalooliste esemete hulka meie kodumaal. See rist kannab aasta arwu 1621, olles seega 308 aastat vana.

Nüüd on aeg edasi läinud ja rist tähistas paar aastat tagasi oma 400. aastapäeva. Kui mina Kullamaal käisin, oli aasta 2015 ja juubel veel olemata. 


25.04.2015



Aga vana ajaleht pajatab veel.

Rist on rinnakõrgune, paekiwist, ümmargune nn "rist ratta sees" ehk "Rootsi rist", ja kaunis massiiwne, wiimase asjaoluga ongi wist seletataw, et rist on kolm aastasada ajahambale wastu pannud ja on kaunis terwena astunud neljandasse aastasatta. Ainult risti jala küljest on parempoolne serw ära murdunud, mis õieti wäljagi ei paistnud, kuna risti jalg oli kaunis sügawale maa sisse wajunud. Kraapisin käega mulla ära ja alles siis tuli risti omaniku nimi "Sitta Kodt Matz", mis kolmelt realt risti jala sisse raiutud, nähtawale. ...   Wanemad inimesed teawad rääkida, et praegune asukoht ristil olla juba kolmas ja täpset "Sitta Kodt Matsi" haua kohta ei teatagi, ent see olla siiski praeguse risti asukoha lähedal.

Tekib küsimus, kes oli siis see mees, kelle nime on rist senini alles hoidnud? Wäga kahju, et kiriku arhiiw on 81 aastat tagasi tuleroaks langenud ühes kirikumõisa häärberiga ja nüüd peab ainult piirduma suusõnaliste mälestustega, mis põlwest-põlwe on edasi antud.

Nende mälestuste järele "Sitta Kodti Matz" olnud praeguse Tiinuse Algküla "Paisse-Mardi" talu pidaja. ... Mats olnud wäga kokkuhoidlik mees, nii et wõtnud hobusega wäljasõitudel ikka tühja koti teele ehk wankrile, millesse kogunud hobuse väljaheited ja toonud need kotiga koju. ... Wõib olla, et Mats ei kogund hobuse sõnnikut niimoodi mitte ihnsusest, waid kui teadlik põllumees, kes oskas hinnata põlluwäetise tähtsust. Mats olnud jõukas mees, nii et kinkinud kirikule 200 hõbetaalrit ja seepärast maetudki Mats peale surma sakste hulka. 


Selline lugu sealt Kullamaa kiriku külje alt, tegin pilti, kui kaasaga kaasas käisin. Tal oli 2015. aasta kevadel  seal ligilähedal klassi kokkutulek + klassivenna sünnipäev.

Aga vanas ajalehes oli ka pilt juures.



...

kolmapäev, 26. aprill 2023

15 kevadist hetke... kuues

 ...

Metsatööd aastal 2014.

Rist ja viletsus see talvepuude tegemine ;)

Mäletan, et veel minu lapsepõlves käis vanaisa metsas "sulle-mulle" saega, ja puud said välja veetud metsavahist külamehe hobusega. 

Aga seda ei mäleta, kuidas traktor tol kevadel mu pesunööride tagant metsast end välja puksis. 


18.04.2014


15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

teisipäev, 25. aprill 2023

Vastus küsimusele

 ...

Minus on veel piisavalt naiivsust igasuguseid mõttetusi mõelda ja julgust rumalaid küsimusi esitada. Näiteks viimane kord Tallinnas, tuttavatel tänavatel oli liiklemine suht tüütu. 

Et mis toimub?


16.03.2023


Ei läinudki palju aega, kui juhtumisi teada sain. 

Hoopis midagi muud otsisin, aga leidsin vastuse oma küsimusele.

Miks kaevatakse pidevalt Tallinna tänavaid?

Otsitakse Kalevipoja parteipiletit.

Lisaks sain teada, et probleem on vana, esimene arhiiviviide* juba aastast 1963. 


Eks Smuuliga sama lugu. 

Kes otsib, see leiab. 

Pärast seda, kui kohalike koolijuhatajate elulugusid uurisin, ma kohtumõistjaks ei kipu.  Ükskõik, mis valiku keegi nendest tegi ja millist korda toetas või toetamata jättis, lõppes see ikka traagiliselt, kas vangistamise, küüditamise või (ja) hukkumisega. 


Küllap see Kalevipoja parteipilet ka lõpuks kuskil välja kaevatakse.

Smuul hääletatakse lihtsalt maha.

...

*Folklore.ee

...

esmaspäev, 24. aprill 2023

15 kevadist hetke... viies

 ...

Aasta siis oli 2013.

Vaatasin kõik selle aasta kevadised kaustad läbi, kõige iseloomulikum kaust tundus olevat Kevadtorm.

Ühe lemmiku kaustapildi leidsin ka.

On noorust, on kevadet, on tormakust. Kevadtorm ja kaitseväelased taamal ka pildil.


14.05.2013


Aga muidu, arvestades tüdrukute huvi, on lootust, et meie kandi algatus - tütarlaps kaitseväes - saab traditsiooniks.

Nii ma kümme aastat tagasi oma arvamust avaldasin.

Päris traditsioon sellest siiski ei kujunenud.


*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023
...


pühapäev, 23. aprill 2023

15 kevadist hetke... neljas

 ...

28. aprill 2012

Neil konnadel vedas, nemad olid vähekäidaval metsateel. 

Kärnkonnade pulmaline embus? Üksteise lähedust nad seal otsisid. 




Just alates aastast 2012 toimub aktsioon "Konnad teel(t)", tänu millele konnadele, nende rändele ja elude päästmisele maanteedel igal kevadel erilist tähelepanu pööratakse. 

Me siin ka, mõned päevad tagasi, kui kõndimas käisime, seiskasime hetkeks liikluse ja ergutasime kaht kahepaikset kiiremini teed ületama. Nemad jäid ellu.

Nägime ka seda, kuidas üks auto kas juhuslikult või oskuslikul manööverdamisel kahest konnast suutis neile viga tekitamata mööda sõita. 

Seda, kui ohustatud konnad kevadeti on, on siin-seal kirjutatud. Lugesin, et mingi Hollandis tehtud uurimus ütleb, et teel, mida läbib 10 autot tunnis, võib surma saada iga kolmas teed ületav konn. Kui liikluskoormus on vähemalt 60 autot tunnis, saab surma juba 95% teed ületavatest konnadest.

Eestimaa Looduse Fondi kodulehel on kirjas, et 2022. aastal päästsid vabatahtlikud ligi 21300 kahepaikset.

...

*15 kevadist hetke... aastad 2009 - 2023, kokku 15 kevadet. 

...

laupäev, 22. aprill 2023

Kaasreisijana autos

 ...

Muidugi võib niisama lobiseda, aga pole ju hea mõte autojuhti segada ;)

Aknast välja vaadata on muidugi kõige lihtsam, seda enam, et alati jääb midagi vaatamisväärset silma. Mõne hetke võib isegi jäädvustada... pärast hea meenutada. 


20.04.2023


Kahtlustan, et ees sõitev kaamera jäädvustas meid ka, nüüd iga päev loen Google'i läbi, et kus ja millal meie pildil oleme.


Järgmine foto, ühest küljest hoiatav, teisest küljest pigem turvatunnet tekitav. 

Aga igatahes pilku see püüdis ja pildile jäi.

20.03.23


Pilti on muidugi kõige parem teha, kui auto mingil põhjusel parasjagu ei sõida. 

20.04.23


Nii palju siis pildistamisest.


Peale selle saab kaasreisijana 

blogida 

Gmailis kirju kirjutada

teha mõni oluline telefonikõne 

suhelda Messingeris 

lahendada Sudokusid

lugeda olulisi uudiseid, ja ikka nii, et kaasa kõrval ka kuuleks, vahet pole, kas ta seda tahab või mitte

Kindlasti oli veel midagi, aga ei tule meelde, igatahes tühja aega nagu polegi. 

Saab ju niisama mõtteid ka mõlgutada. 

Ei tea, kas automaks tuleb meil sama suur kui riigikogulasel, kes kuus 1400 eurot kütte peale kulutab? Loogiline oleks, et kel on rohkem kilomeetreid, sel suuremad maksud. 300 km päevas saastab ilmselgelt loodust rohkem. Või kuhu see maksuraha nüüd minema pidi.

Aga see minu loogika, see kipub mõnikord lonkama ;) 

Kui mõttemõlgutustest rääkida.

...

reede, 21. aprill 2023

15 kevadist hetke... kolmas

 ...

Kevad 2011.

Jääpurikad... üks märk saabuvast kevadest.

Läbi köögiakna tehtud pilt, ei enne ega pärast pole selliseid kunstipäraseid näinud, pildile püüdmisest rääkimata. Kõige keerulisem oli kätte saada seda, et ikka tilgub ka.

Tilkuv jääskulptuur. 



20.03.2011


*15 kevadist hetke... 15 kevadet mu pildipangas.

...


neljapäev, 20. aprill 2023

Läbi raskuste

 ...

Tegelikult sai kõik alguse esmaspäeval, ja ühest vanast pildist. Inimesed pildil olid tuttavad, aga kelle auto? 




Tasapisi hakkas hargnema. Ma ise mäletan sellest loost päris palju. Mäletan... või arvan mäletavat, võta sa nüüd kinni.

Korraldasin juurdluse.

Onu kahtles minu teoorias, tema arvas, et see foto on tehtud enne minu ajaarvamist, ja et sellised autod võisid sõita meie (suve)koduteel pigem varem.

Järgmine ekspert Ekke (7 a) lükkas aga selle väite ümber. See on ju Moskvitš! 

Järelikult: minu aeg!

Kuna Itti-tädi oli, üks mis kindel, pildil, pöördusin Eeva poole. Et kelle autoga ta ema reisis. 

Lõpuks hakkas lugu hargnema.

Meie prokaadi auto,  soonikus kinni.

Kuna meenutamine aega 50+ aastat tagasi oli ikkagi suht lünklik, võtsin sõber Google appi. 

Nõuka-ajal, vast kuskil 60ndatel, kui suur osa kaupa oli defitsiit, tulid appi laenutuspunktid.  Laenutada sai õmblusmasinat, raadiot ja televiisorit, pesumasinat, matkavarustust või fototarbeid. Ja paljut muudki 

Laenutada sai ka autot, selle nimi oli sõiduautode laenutus ehk prokat. Neid inimesi, kes endale auto osta said, oli tollal peaaegu olematu arv. Auto ostuks tuli mitte ainult pikalt raha korjata,  tuli soetada ka autoostu luba. See käis peamiselt läbi ametiühingute ja luba jagati eesrindlikele töölistele, partei liikmetele või siis eriliste teenete eest. 

Siis oligi abiks autolaenutus, ja seda juba kuskil 1960ndate algusaastatel. Idee olla tulnud pärast seda, kui gospodin Hruštšov Ameerikas käis. Autosid toodeti Venemaal küll, aga ilmselgelt polnud neid piisavalt palju suure riigi kodanike vajaduste rahuldamiseks. Nii oli tavakodanikel võimalik planeerida oma puhkusereis laenutatud autoga, ja seda võimalust kasutati usinasti. 

Eeva ütles, et nemad omal ajal tegid nii ikka mitmed kaugemadki automatkad.

...

15 kevadist hetke... teine

 ...

2010. aasta 1. mail tulime Tallinnast ja kojusõidul tegime sissepõike Jägala joa juurde. 

Enne ega pärast pole ma sinna sattunud; imeline ja meeleolukas vaatepilt oli. 

Osake ürgloodusest.

Vesi oli värviline ja voolamine häälekas. Mis ma ikka rohkem oskan öelda. 



Ehk seda, mida teatmeteosed ütlevad.

Joa kõrgus on umbkaudu 8 meetrit ja laius 50 meetrit. 

Kõige laiem looduslik juga Eestis.

...

*15 kevadist hetke... 15 kevadet mu pildipangas.

kolmapäev, 19. aprill 2023

Raske valik

 ...

Kuna meie kohalikus pealinnas ühtegi raamatukauplust ei ole, kasutasin Pärnus võimalust realiseerida sünnipäevaks saadud kolm "Apollo" kinkekaarti kokku 30 euro väärtuses. 

Appikene kui raske see oli!

Käisin riiulist riiulini, võtsin kätte, lehitsesin. Mitme raamatu puhul ütles sisetunne: seda ma loeks. Aga ma polnud kindel, kas ma osta tahan.

Mõne raamatu puhul tuli meelde, et kuhugi mälusoppi olen kirjutanud: seda raamatut tahaksin osta. Kuigi teel Pärnu poole googeldasin ja sain teada, et osa sellistest on läbi müüdud, aga ikka silmadega otsisin. Näiteks "Joonistamine algajale". Tõesti ei leidnud.

Mõni raamat tiksus küll meeles, aga poes näppu ei sattunud. "Valda Raud. Üks elu" näiteks.

Üks raamat oli, mida pikalt käes hoidsin ja lehitsesin, aga lõpuks siiski riiulisse tagasi panin, "Ellen Niit. Heleda mõtte laast". Mõtlesin, et vaatan veel ringi, siis otsustan.

Ja korraga jäi silma raamat, mille olin mingi aeg tagasi mõttes märgistanud, vist siis, kui raadiost tutvustust kuulsin.  Rein Veidemann "Järjehoidja". 

Edasi ma enam pikemalt ei mõelnud. Raamat sobis, hind sobis. Kui 32 euro eest saab nii umbes 750 lehekülge nii sisult kui vormilt tihedat teksti, kui raamatus on 122 inimese lood; kui raamatu lõpus nimekiri, kellele tekstides viidatud, on 14 lehekülge pikk, tegin hetkega otsuse. 

Tegelikult tulid numbrid hilisõhtul kodus, aga vahet pole. Ma tõesti nautisin kogu seda aega raamatupoes ja lõpuks olin oma valikuga väga rahul. 




Esimesena lugesin kodus läbi teksti Artur Alliksaarest... ja sain oma raamatulugemissoovide nimekirja lisada veel ühe, "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaar". Ehk saaks sealt ka vastuse oma küsimusele, miks 1967. aastal ilmunud Paul Rummo koostatud "Eesti luule antoloogia aastaist 1637 - 1965" (999 lehekülge, hind 3,50) 120 nime hulgas ei ole Artur Alliksaart. 

Nii ma eile õhtul kirjutasin.

...

Täna kuulasin üle 15. aprilli saate "Loetud ja kirjutatud", kus Margit Mõistlik oma raamatut Alliksaarest tutvustab, ja saingi vastuse. 

"Oldi korralikult koos ja koogutati kaelu" ütleb Alliksaart koosoleku kohta, kus pidi otsustama, kas Alliksaare enda kokku pandud luulekogumik saab ilmumisõiguse. 

Läks nii (või otsustati nii), aga Alliksaare eluajal ühtegi tema luuleraamatut ei ilmunud. Alliksaar suri 1966. aastal, olles 43 aastat vana. 

Tema elulooraamatu kohta ütleb Rein Veidemann: "... see biograafia ligineb kunstiteosele, mida rõhutab ka Einike Soosaare kujundus."

Artur Alliksaar on valitud Eesti 20. sajandi 100 suurkuju ja möödunud sajandi 50 Eesti kõige silmapaistvama luuletaja hulka. Ta on geenius, kes oma eluajal ei saanud mingit tunnustust ja keda peeti lihtsalt veidrikuks. Tundub, et ta elas valel ajal ja vales kohas. On ju teada, et nii oma ajast mahajäämine kui ka edasijõudmine on mõlemad võrdselt hädaohtlikud. (Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi)

Ma ei tea, et mu koduses raamatukogus oleks raamatut, kus mõnigi Alliksaare luuletus sees oleks, aga interneti abil leidsin kohe ühe tuttava.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

...

teisipäev, 18. aprill 2023

15 kevadist hetke... esimene

 ...

Need xx kevadist hetke sõnakasutuse olen ma ärandanud, aga vastutasuks teen reklaami: Noblessneris on veel (rõhk sõnal veel) avatud Holger Looduse isikunäitus "18 kevadist hetke". 

Ja eks on temagi võõrast sõnademängu kasutanud.

Minu kevadised hetked on seotud mu fotoaparaadiga. 15 kevadet on mul digi-fotokas. Kompaktkaamera, üsna odav variant. 15 aasta jooksul olen 4-5 korda vahetanud,  Nüüd tahaks ka uut, aga kõik need, mis mulle meelepärased ja taskukohased, on müügilt maha võetud.

2009. aastal oli mul Olympus.

19. aprillil sõitsime Türilt Pärnu suunas. Just täpselt nagu täna. Isegi kellaaeg sama, kuigi päeva võrra nihkes. 

Ja korraga.... pahhhh! Kogu see hulk oli äkki otse meie ees. 


19.04.2009


Vaatasin oma 2009. aasta kevadpildid üle, ükski teine polnud nii eriline. 

Linnuparvi olen hiljemgi pildistanud, aga alati on nad olnud kordades väiksemad. 


Aga aprillis, 19. paiku, oleme ikka Pärnus käinud. Rital on sünnipäev. Homme on ta 14 aastat vanem kui 2009. aastal.

...

esmaspäev, 17. aprill 2023

Seitse viimast kuud

 ...

Kolm päevikut ühes raamatus, keerulised tunded lihtsatesse sõnadesse pandud. 

Seitse viimast kuud Ingrid von Roseni elus. 

Raamatu tahakaanele on kirjutatud:

Ingrid von Rosen ja Ingmar Bergman abiellusid 1971. aastal. Neile anti koos elada kakskümmend neli head aastat. Kui Ingridil sügisel 1994 avastati maovähk, varises nende maailm kokku. Oma päevikutes püüavad Ingrid, Ingmar ja nende tütar Maria toimuvas enda jaoks selgusele jõuda. 

Ingmar Bergman ise ütleb raamatu kohta: see on üks osa leinatööst, mitte kirjandus, vaid dokumendid, mitte raamat, vaid ülestunnistus.


Maria: Eile küsis ema, kas ma õhtupalvet loen."Mõnikord loen," vastasin. Ta imestas. "See teeb ruttu uniseks," ütlesin. Ta naeris, et on samuti hakanud õhtupalvet lugema. Ta oli lausa ülemeelik. "Kui kõik palved on läbi võetud, siis oleks nagu lambaid lugenud". (Neljapäev, 9. märts)

Ingmar: Ingridi olukorda peetakse paremaks, aga ööd on põrgulikud ja ta väsib väga ära (ei loe, ei koo, räägib veidi ebaselgelt). Mul tekkis selge nägemus, mis tõi mõningast leevendust: mõtlesin, et Ingrid ja mina sureme koos meie voodis Faröl. Üheskoos ja nii üheaegselt kui võimalik. See võiks olla trööst meile mõlemale. (Neljapäev. 16. märts)

Ja kolm viimast lauset raamatust.

Maria: Lugesin õhtupalvet ja tänasin, et ema ei pidanud vähemalt lõpus piinlema. 
Magasin märkimisväärselt hästi .
Ema kannatused olid ju möödas.
Laupäev, 20. mai.

...

Nüüd on mul kahju, et ei saa uuesti vaadata hiljuti telekas nähtud dokumentaalfilmi "Ingmar Bergmani otsinguil". Oskaksin ehk mõnda detaili teise pilguga vaadata. 

Jupiteris on järelvaadatav "Bergmani saar", mis kaudselt puudutab Bergmani, aga otseselt annab võimaluse näha seda saart, mis tema elus niiväga oluline oli. 

Fårö

Gotlandi reisil  paar aastat tagasi, veetsime ka loetud tunnid Fårö saarel, käisime Ingmar Bergmani haual ja kirikus, kust tuntud filmi-, teatri- ja kirjamees 2007. aastal viimasele teekonnale saadeti. 



12.07.2021


2008. aastal maeti tema kõrvale 1995. aastal surnud Ingrid Von Roseni säilmed. 



Aga saar on omanäoline. Eriti need mereäärsed raukarid. 


Vikipeedia ütleb, et peale Ojamaa ja Fårö neid mujal ei kohta. 

...


reede, 14. aprill 2023

Ikka veel pildil

 ,,,

Hmmm... tundub, et ma pole nende 7 aasta jooksul oluliselt muutunud...


02.04.2016



04.04.2023



...

neljapäev, 13. aprill 2023

Kus kasvavad lärtsipuud?

 ...

Kui kaasa kinnitas, et need kõrged puud, mis Vigalas alleedena teede ääres, on lärtsipuud, ei osanud ma midagi arvata. Mu meelest tavalised lehised. 

Või mis lehised, isegi lehis pole minu jaoks kõige esimene valik. Pigem oli see Saksamaa kuusk, mis maal vanavanemate juures keset taluõue kasvas.  Nüüd enam mitte, vist muutus majale ohtlikuks.

Usun, et kõige vanem pilt sellest kõrgest puust (meie peres öeldi ikka, et Saksamaa kuusk) on see ema joonistatud pilt aastast 1951. 

Suvihaljas okaspuu.


1951




1955



Nüüdseks olen lehise omaks võtnud. Igapäevane (khm-khm) kõnniring viib ühest sarnasest vanurist ligilähedalt mööda, ja lehised kunagise Risti koolimaja juures on ka ammused tuttavad.


Nii et puu, mis ühele lärtsipuu ja teisele Saksamaa kuusk, on Vikipeedia kinnitusel hoopis lehis.

Põhjaparasvöötmes, eriti Kanada ja Venemaa taigas, on lehis üks levinumaid puid, moodustades suuri metsamassiive. Lehised kasvavad 15-50 m kõrgeks ja võivad vabalt elada oma 500 aastat. 


Kui lehis on tulnud meie maile kas Saksamaalt või Siberist, siis kaasa juured on Vigala kandis ja tema jaoks see algne nimi lärtsipuu kõige suupärasem.

Kunagi ilmunud "Lasteleht", "Postimehe" hinnata kaasaanne, on oma 1904. aasta 4. veebruari väljaandes avaldanud artikli "Meie okaspuud".

Umbes 7-80 aastat tagasi, hakati meie maal ühte wäljamaa okaspuud, nimega lärtsipuu, kaswatama. Esiti üsna wähesel arwul, ainult ilupuudena; aga wiimase paarikümne aasta jooksul kaswatatakse teda suuremal mõedul, sest tema häid omadusi juba rohkem on tundma saadud. Lärtsipuu kaswab umbes nendesamade tingimiste all kui meie maa mänd; teiste puude warjus ja wesise maa peal ei taha tema mitte kaswada. Teistest puudest lahutab lärtsipuu ennast selle läbi, et ta omad okkad sügisel maha ajab. Kõige warasem on ta kewadel haljaks minema. Lärtsipuu on wäga jõudsa kaswuga, nii et temast ju 30-40 aasta pärast häid palka wõib saada. Seeme kaswab lärtsipuul niisama kui teistel okaspuudel, käbides. ... Seemne nael maksab 130-150 kop. Ennemal ajal osteti lärtsipuu seeme Saksamaalt, sellest seemnest kaswasiwad kõwerad puud; wiimasel ajal tuuakse teda aga Siberist, kus kliima meie maa omaga rohkem ühesugune on, ja puud kaswawad sirged. 


Selle ligi 120 aastat vana artikli põhjal võib arvata, et meie talu õues kasvas pigem Siberist pärit puu, sest tema oli sirge ja kõrge. 


1960ndad


Sirge ja kõrge oli ka Ussimäel kasvanud lehis. Pika otsimise peale leidsin pildi, mis tehtud tubli pool sajandit tagasi. Oleme seal Sirjega vist sipelga pissi noolimas. Miskit muud põhjust ei oska arvata, miks seal näppupidi pesas oleme. Kahtlustan, et see nii vana komme, millest tänapäeva noored enam midagi ei tea, meie omal ajal tihtilugu maiustasime. 


1968... vist


Nüüd käis Aare lapsepõlveradadel ja saatis pildi. Kartsin, et just Ussimäe lehis on puu, mis üks eramaalane seal oma piiri märgistamiseks teele on langetanud, aga õnneks mitte. 


2023


Vähemalt see lehis püsib veel alles, tee lapsepõlvemaale on autoga tulijatele aga endiselt suletud. Ei siin aita ei ussi- ega püssirohi, kui isegi Ussimäe maagia ei suutnud takistada.

...

kolmapäev, 12. aprill 2023

Enam ma nii ei tee

 ...

Mõtlesin, et kasutaks oma öiseid ärkvelolekuaegu kasulikult. Võtsin tahvli lähemale ja panin mingi varasema Mnemoturniiri mängima. Ehk tuleb mulle ka tarkust juurde! 

Pool saadet kuulanud, ja juba ma magasin. Eks need arutelud olid sellised malbed ja vagased, päris hea uni tuli... kuni mingil hetkel saade läbi ja ma jälle üleval. Panin siis uuele ringile, ikka sama lugu: enne lõppu kadus saade kuulmisväljast, aga uni oli hea.

Igatahes kujunes sellest tegus töööö (vastand sõnale tööpäev). 

Vahepeal vahetasin saadet, sest mõned küsimused-vastused hakkasid juba meelde jääma.

Kes Vikerraadio lehel käinud, on ehk märganud, et Mnemoturniiri saate juures on ka foto meeskonnast. No need näod said ikka päris omadeks, Ivo Linna eeskätt, aga teised muidugi ka.

Kui viimast korda (väljas kippus juba valgeks minema) mälumängusaate käima panin, läks asi käest ära. Nüüd nad enam ei arutlenud omavahel minu kõrval, nüüd nad koputasid ja tulid tuppa. Küsisid, kas kohvi ka saab, ja kas veidi aega võivad jalgu puhata. Olin päris mures, sest teises toas magas mu kadunud ema, kes terve elu suht viletsa unega olnud on. Kuidagi asi lahenes, seltskond sai mu murest aru, võtsid hääle vaiksemaks ja mälumäng tiksus omasoodu edasi.  

Hommikul vaatasin näod pildil üle, et tuvastaks siis külalised nimeliselt.

Rumm, Sildvee ja Tiisler olid vist.


...

laupäev, 8. aprill 2023

Trahter ja Tareke

 ...

Pealkiri selline, et võiks muinajutu kirjutada. Umbes nii, et elasid kord kaks venda, näljased kui kutsikad, ei suutnud aga kokkuleppele jõuda: noorem kippus Trahterisse, seal ruumi rohkem ja valik suurem, parematest friikatest rääkimata. Teine hakkas vastu, et olgu pigem Tareke, maalähedasem ja paremate küüslaugu-kartulitega.

Vaidlesid mis nad vaidlesid, kumbki tõde ei tahtnud peale jääda. 

Õnneks ei läinud asi nii käest ära kui poliitilised vaidlused riigikogu istungitel.

Vennad jõudsid kokkuleppele: üks päev Trahter, teine päev Tareke.

Jõudsin sinna minagi, suhu ei saand midagi... aga see oli üks varasem kord, kui kell juba liiga palju oli.

Seekord sõin ühes kohas kana ja teises kala. 

Suupärased mõlemad.


02,04,2023


04.04.2023

...