...
Paar päeva tagasi helistas müügiagent, kes püüdis üht ajakirjandusväljaannet mulle kaela määrida.
Ma ei pane talle seda pahaks, tema tegi oma tööd. Ja hästi tegi. Vestlesime oma veerand tundi, mida minut edasi, seda mannetumaks mu "ei" jäi. Ma lihtsalt väsisin ära. Ei, ma ei soovi tellida. Ei, ma ei soovi digilehe lugemisõigust. Ei, see ei muuda midagi, et nii soodne pakkumine. Ei, ma pole loosimisest huvitatud... vähemasti mitte enne, kui Coop'i autoloosis peavõidu kätte olen saanud (jätsin ütlemata, et eelnimetatud autoloosis pole ma seni isegi mitte osalenud, alles võtan hoogu). Ei, aitäh, ma lihtsalt seda võimalust hetkel kasutada ei soovi, misiganes hüved kaasneksid.
Meie vestlus lõppes viisakalt, aga kerge ebamugavustundega.
Ja ma saan täiesti aru nendest, kes lõpuks alla annavad. Nii nagu saan aru ka nendest, kes ühel hetkel tundmatule inimesele rahaülekandeid tegema hakkavad. Raha isegi siis, kui endal pangaarve nullis, sest milleks muuks need laenuvõimalused nii käeulatuses ikka on.
Tean inimest, kes kaubanduskeskuse ees autos istudes lasi kaks korda endale komplekti nuge kaela määrida. Ok, esimene kord ehk veel, et jäigi uskuma legendi, mis müüja poolt soravalt esitatud. Et odav kaup, aga temal hetkel vaesus majas... misiganes seal oli. Aga paar kuud hiljem, ja täpselt samas kohas. Noad vist oli veidi teise disainiga.
Ise ma samuti, ikka päris hulk aastaid tagasi, olin vist Ülemiste keskuses, kui paar naist mu peaaegu et ümber piirasid ja selleks, et lõpuks nende käest pääseda, ma ostsin selle küüntehoolduskomplekti ära. Komplekt oli tegelikult täitsa asjalik, aga veidi kallis, ja mul polnud mingit tahtmist seda sel hetkel osta.
Ajupesu. Natuke otsisin täpsemat tähendust. Vaimne surve eesmärgi saavutamise nimel. Ajupesu ja ajuloputus...
Kas nii nagu päriselus, et enne on pesu ja siis loputus? Kui sõnadesse süveneda.
"Ajupesu. Mõtete kontrollimise teadus". Isegi raamat selline on ilmunud, autor Kathleen Taylor. Mitte et ma seda lugenud oleks, aga raamatu tutvustuses on öeldud: salapärast manipuleerimist vaetakse raamatus põnevate näidete ja kõhedusttekitavate päriselulugude kaudu. K. T. kirjutab ilmekalt, kuidas hariduse, psühhoteraapia, reklaami, religiooni ning poliitika abil piiratakse inimeste mõtlemis- ja tegutsemisvabadust, luues väärkujutlusi ning käitumiseelistusi, mida inimesed tihti ei teadvusta.
Mäletan, ema meenutas, kuidas uudis Stalini surmast tekitas täieliku kaose. Kõik nutsid, olid nad siis Stalini pooldajad või vastased. Ja kes takkajärgi enam kindlaks teeb, olid need rõõmu või kurbtuse pisarad. Või kas nad isegi teadsid. Aga ohkimist, et mis meist küll saab, oli nii kaasajooksjatel kui ka vastu hakkajatel.
Meeleoludest Stalini surma päeval on ilmekalt kirjeldanud Lembit Anton. Artikkel ajakirjas Kultuur ja Elu, "Massimõrvar Stalini matus", meenutus õpingute ajast GITIS-s aastatel 1950-1953.
Nad nutsid tõelisi pisaraid ja tundsid südamest suurt leina. Nad (nimed siis) nutsid nii südamest, nagu oleksid nad oma isa haual, nagu oleks nende oma isa ära surnud.
Eks seal oli koos nii ajupesu kui massipsühhoos.
Filmis Ingmar Bergmanist oli jutuks ka midagi analoogilist.
"Noore poisina oli Bergman tundnud, et Hitler on omamoodi päästja. Enne sõda tundsid paljud niimoodi. Ja Bergman oli üks neist." "Isegi paljud rootslased?" "Jah. Ma ei ütleks, et Hitler oli talle isakuju, aga Bergmani mõttelaadis on oma koht tugevatel meestel."
Inimese alateadvus on ettearvamatu ja ilmselgelt on võimalik seda mõjutada.
Kunagi (no ikka aastaid 20+ tagasi) sattusin ühte interneti jututuppa. See oli köitev maailm, ja mina tänasest veerand sajandit noorem ning kontaktsem. Vestlused olid huvitavad, vestluskaaslased mõnusad... aga anonüümsed, peidus suvaliselt valitud nimede taga. Suhtlemine oli aktiivne, osaliselt kogu seltskonnaga, samas oli võimalik ka privaatselt mõtteid vahetada.
Ja ootamatult tekkis sõltuvus. Tekkis huvitav vestluskaaslane, kellega aega veetsime (viitsime), maailma elu-olu üle aru pidasime, vastastikku kuulasime ning vajadusel sõnaga toeks olime... tegelikult teineteist teadmata ja tundmata.
Tundub, et jutt vajub teemast kõrvale, aga tegelikult mitte. Tõesti, ajupesu ei olnud, aga aju talitas oma tahtmist mööda. Ja tegelikult, see sõltuvus ei olnud tore tunne, tekkisid süümekad, ja tõenäoliselt oli see olukord, kus mind oleks üsna lihtne olnud mõjutada.
Ma ei mäleta, kuidas suhtlus lõpuks soiku jäi ja elu tavalistele rööbastele tagasi loksus.
....
