Minu tänane lemmik

 ... 

Su nägu kõlab tuttavalt... selline armas pühapäevane ajaviide. Kuulan neid kohtunikke, ma küll ei saa aru, mille järgi nad oma lemmiku välja valivad, kerge töö see ei ole. Ja siis veel hinnangute andmine. Tundub, et vähemalt Inga oli kodutöö ära teinud - mitte kasutada sõnu mega, super, absoluutselt. Et siis lõpuks anda hinnang absoluutselt super mega :)

See oli nüüd sissejuhatus. Ma vaatasin saadet, kuulasin tuttavaid ja vähem tuttavaid laule ning seejärel kohtunike hinnanguid: sürreaalne, uskumatu, täiuslik, sensatsiooniline, täpne, väga naljakas, valus jne Küllap see nii oligi. Ainult et kui ma nüüd takkajärgi vaatan esinejaid diivanil, ega mul küll kohe kõik näod tuttavad ei tundu ja isegi kui nimed ette antud, pole ma sugugi kindel, et oskan nägudega kokku viia. 

Mis ei kahanda saate vaadatavust. Aga-aga, minu lemmikut seal diivanil saate lõpus ei istunud.

Maksimumpunktid lähevad täna hoopis saatevälisele esinejale.

Mega-super-täpne ja täiuslik!

Hea ümberkehastuja suvises rollis ;)

17.08.2025

...

Siit nurgast ja sealt nurgast

 ...

Eile kell 10.55 võtsin riiulist esimese ettejuhtuva raamatu. Kiire oli, pidime kell 11 startima, aga mul veel mitu käeliigutust tegemata. 

Raamatut oli vaja, et vahele panna ümbrik, mis ei tohtinud kortsuda.

Võtsin raamatu ja vaatasin pealkirja.

"Kes neid jõuaks lahuta"

Mul veel lugemata raamat. 

Kiire oli küll, aga mõtteid kinni hoida ei saanud. Mõtlesin enda peale ja selle peale, mismoodi  teema raamatus sees võiks olla.

See võttis ainult hetke aega... mida mul antud hetkel tegelikult polnud raasugi. Lihtsalt suur raiskamine ;)

12.34*... eile ma kellaaega ei teadvustanud. Praegu vaatasin, et umbes poolteist tundi startimisest hiljem. Sõitsime Kilingi-Nõmme poole ja et mitte kaasat roolis segada, tegelesin oma asjadega. See tähendab, et vaatasin tahvlist, mis maailmas uudist on. 

Nagu väljalõikelt näha, ma ei ole Loomingu Raamatukogu jälgijate FB grupis (no nüüd olen), aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Mulle, kes ma minimaalselt mõtlesin riiulist võetud raamatu peale, et mis, kes ja kus, isegi autorit ega päritolumaad ei teadnud, tõlkimisest rääkimata, pakuti kiiremas korras olulist infot!

Ilma küsimata!

Nüüd ma siis tean. Autor on Prantsuse kirjanik Alice Zeniter, tõlge Maria Eskolt. Tagakaanelt leian natuke sissejuhatust, nii et laenan sealt kolm lauset.

Alice ja Mad otsustavad abielluda. 
Jah jah jah, nad armastavad teineteist.
Ei ei ei, nad ei ole armunud.

Ja veel, et raamatu lõpus on tõlkija Maria Esko intervjuu autoriga, mis valgustab romaani tausta ja autori loomingulisi ajendeid.

Kuigi autosõit oli pikk, ma siiski raamatuga algust ei teinud. Aga ma jätan ta kotti, kaalult hea kerge, pole probleemi kaasas kanda, vahet pole, kuhu poole või millega sõit on.

Aga muidu, eile käisime lapsukese lõpetamisel ja nagu öeldud, seda sõitu ega sündmust ma lugemisega siduda ei suutnud!

Ikka tähtsuse järjekorras!

...

* parim number kellaajaks!

...

#päevapilt 51... Kersti sõber Miina

 ...

Lapsuke ütles kohe, et talle ei meeldi, kui talle õhtujuttu loen. Aga kas ma kuulasin! Kuidagi saime kaubale, ju ma midagi lubasin. Homme poest jäätist osta? Vahet pole, laps lubas kuidagi välja kannatada,

Õnneks asi loksus paika, järgmisel õhtul oli juba väike huvi (aga miks nad riidu läksid?), ja täna, paar tundi enne ärasõitu sai ette loetud viimane peatükk. Siin tuleb küll tõtt tunnistada, et leht või kaks raamatu lõpust on aegade jooksul kaotsi läinud, õnneks olulised sündmused selleks ajaks olid juba toimunud. Eeskätt muidugi tüli ja leppimine.

Raamat ise on minu jaoks paras ajalugu. Olen selle saanud 1. klassis pühendusega väga hea õppeedukuse ja eeskujuliku käitumise eest... Pärnu I Keskkool. 

Aino Pervik "Kersti sõber Miina".

See oli siis nüüd sissejuhatus.

Tegelikult tegime enne lapsukese ärasõitu pildi. 

Aga enne seda paar päeva joonistasime. 

Pabernukke siis. 

Kersti ja Kersti sõber Miina. 

Ja neile riideid selga.

...

Maikuu tähtsündmused

 ...

#poolelijäänud...  30. mail

Maikuu läbi, viimane aeg teha kokkuvõte teemal #tähtsündmused

Tütarlaps lõpetas muusikakooli, eile oli kontsertaktus.

29.05.2024

Ilus oli. Muusika, lõpetajad, soe õhkkond ning toetavad ja hoolivad õpetajad ja lähedased. 

Kontsert ja aktus. 

Ja tort punktiks üritusele.

...

Aasta tagasi mais käisime Ritaga Stockholmi Kuninglikus ooperiteatris*. 

20.05.2023

Etendus "Suveöö unenägu". Vaevalt et ma sinna majja oma elus teist korda ooperit vaatama sattun, aga õnneks mõju on pikaajaline. Kui kodus tagasi, lugesin läbi kõik olulise, mis puudutab unenägusid, suveööd, Benjamin Britteni ja Shakespeare loomingut, lisaks leidsin Youtube`st ka sama etenduse videosalvestuse... mida seal enam kahjuks pole. 

Selline ma juba olen, kodutöö teen alati hilinemisega. 

...

2022. aasta maikuu oli väga eriline, sest mu erilised lapsed tegid olulisi tegemisi meie majapidamises. Kui rääkida tahaks, tuleks väga pikk jutt ja palju pilte. Lühidalt... vann sai välja, vannituba sai uue näo, köök sai uue pliidi ja uue väljanägemise, ka vana pliit hakkas tõmbama, sooja vee saamine läks elektri peale (varem pidin pliiti kütma... mis lõpuks iga ilmaga ja igal kellaajal suitsu sisse ajas).

Sellist lammutus-, parandus, puhastus- ega ülesehitustöid pole minu silmad varem näinud, ja ei ma usu, et kunagi edaspidigi enam näevad! Kuna valmis-saanud-kaunikene jääb siiski juunisse, siis neid pilte siin ei näita. Aga ega ma siis vaatamist ka ei keela ;)

...

Veel aasta tagasi... mai 2021. Käisin Kirnas tulpe vaatamas. Väga palju ja väga ilusaid tulpe nägin... aga mu üks elutõde, et vähem on parem (mitte et ma sellest alati kinni suudaks pidada), siis tõenäoliselt Kirna mõisa külastamine tulpide ajal jääbki selleks üheks ainukeseks korraks. 

Pildil tundub ka puu just see oluline olevat.

21.05.2021

...

27. mai 2018 Tudulinnas.

See võiks minna teemasse #minevikujutud, sest vanaisa T.J.M. on Tudulinnast pärit, sinna surnuaeda on maetud ta ema ja isa.

Ma pole kuigi tihti oma vanavanavanemate haual käinud. See viimane kord aastal 2018, kui samale  hauaplatsile maeti vanaisa vennapoeg, elupõline tudulinlane.

Kohe seal lähedal asub Vabadussõja mälestussammas. Vikipeedia ütleb, et sammas avati septembris 1923 ja lõhuti oktoobris 1940. 50 aastat hiljem avati samas kohas uus sammas, mis välimuselt ligilähedane algsele. 

26.05.2018

1940. aastal, kui vanavanaisa Jaan suri, oli mälestusmärk alles lõhkumata.

Aga just 6 aastat tagasi mais ma vanavanavanemate haual käisin.

,,,

Kui veel ajas tagasi minna... 2009. aasta mais käisin ma esimest ja viimast korda Hiiumaal. Viimast selles mõttes, et hetkeseisuga... ja esimest selles mõttes, et kunagi noores eas oli lennureis Tallinn - Kuressaare (või oli see siis veel Kingissepa?), mis tegi vahepeatuse Kärdlas. Mõni läks maha ja mõni tuli peale.... aga mitte mina. Nii et mu jalg tookord Hiiumaa pinda ei puutunud. 

Aga tookord, 15 aastat tagasi, tegime Hiiumaale ringi peale. Või no nii palju, kui kahe päeva jooksul jõudis.

30.05.2009

Ikkagi ümmargune aastapäev, sobib isiklikku kroonikaraamatusse salvestada.

...

Aga tuleks tagasi selle aasta maisse.

Üks piiga sai 10 aastaseks, juubeli puhul anti võimalus noore kunstniku näitust külastada. 

31.05.24

...

Tegelikult on mul mustandites veel mõned maikuised meenutused. 

Ehk jõuan nendeni ka. Millalgi.

...

* Kungliga Teatern on Rootsi rahvuslik ooperi- ja balletiteater, on Põhja-Euroopa esimene ooperiteater ja tegutseb alates aastast 1773. 

,,,

Päikesekiir päeva

...

Kui blogi avaldamata kirjutisi vaadata, siis annab sealt üht-teist välja noppida. Kunagi veebruaris, peaaegu  9 aastat tagasi olen alustanud ... ja unustanud.

...

06.02.15

Ikka tekitab huvi, kui koosoleku kuumal minutil telefonile sõnum kukub.

Võõras number, aga kahtlaselt omane tekst: saatsin sulle postkasti paar pilti ja kirja.

Uudishimu laes, hiilisin ametiruumist minema.

Nojah, lapsuke saatis kirja ja pildi.

Pisi-õde roosas kleidis.

Kohe tuleb lugu ka.

Kleidi õmbles minu ema umbes 60 aastat tagasi minu jaoks. Käsitöö, kõik pisted näpuvahel, alates küljeõmblustest ja lõpetadest ristpistes satsiäärega.

Kleit seisis aastakümneid ema kohvris. Ootas aega, et saaks olla ja ennast näidata.

Kaks tüdrukutirtsu jõudsid kleidist enne, kui mõte teoks sai, välja kasvada. 

Aga nüüd on pilt olemas.

Väike piiga vanaema kleidis... vanavanaema õmmeldud.

Päikesekiir päeva!

Mul on kahju, et pole pilti, kus kleit minu seljas on.

...

Ja uus lugu kohe lisaks 

09.12.23

Väike piiga on vahepeal juba suureks tüdrukuid saanud.

Eile käisid külas. Tegi oma tegemisi, lõpuks võttis pliiatsid ja hakkas joonistama. Aga siis tuli kojusõit, töö jäi pooleli.  Kinkis pildi mulle ja lubas lõpuni värvida. Mina muidugi, harjumusest, tegin joonekesi ja täpikesi juurde. 

Täna natuke süda valutab. Rikkusin Mirdi ilusa jõulu-pisipildi ära. Samas, koostöös võib ju ka igaüks oma nägu näidata :) 

...

#päevapilt 21... meelelahutus

 ...

Kuidas puhata jalgu?

Ikka nii, et lõbus oleks!

...

Jätkujutt

Loetud tundideks sain lapsukese laenuks, ja kohe läkski elu lõbusaks.

Eile õhtul näiteks, paar tundi kuulasime igasugu unejutte, alates "Sirli, Siim ja saladustest" ja lõpetades "Vahva rätsepaga", mina jõudsin mitu uinakut ära teha, lõpuks lapsuke veidi enne südaööd ütles, et aitab juba küll, tema tahaks nüüd magama jääda. Panin arvuti kinni, ja järgmine hetk laps magas. 

Mina vana aja inimesena arvasin, et unejutt aitab uinuda!

Koogi ja moosiga täna hommikul läks paremini, koogid maitsevad mulle ka, eriti koos metsmaasikamoosiga, muist jäi veel lõunaseks magustoiduks, maasikad piimaga.

Ja kes siis joonistada ei armasta!

...

Kahekaupa

 ...

Kuidagi on nii kujunenud, et viimasel ajal saavad asjad olema kahekaupa.

Kaks etendust "Estonias" kuu aja jooksul selle aasta kevadel... "Õhtused majad" ja "Lõbus lesk".

Kaks suveetendust, nädala aja jooksul selle aasta juulis... "Nassi Sass ja tema vend" ja "Naine Salamandri tähtkujust".

Ja nüüd võib lisaks öelda, et kaks klaverikontserti kuu aja jooksul, selle aasta suvel. 

Juunis käisime Maibrittiga Rein Rannapi kirikukontserdil...

... ja nüüd laupäeval koos väiksema piigaga Albu mõisas...

... kus klaveriduo esindajana oli ainult naispool, Hui-Ying Tawaststjerna. 

Mirt pisike oli imeline kuulaja, istus ja vaikis, paar väikest peidetud haigutust ainult. Mis on täiesti mõistetav, paar meetrit eemal noormees nautis, silmad kinni. Pea tegi paar korda jõnks-jõnks.

Maibritt, kes viis aastat vanem, oskas ise tahta, mõtles juba enne, et võiks vaatama-kuulama minna. Rannapiga oligi veidi lihtsam, tema esinemine sõnas ja muusikas kodumaisem. Ja Maibrittil mitu aastat klaverimängu kogemust. 

Kui tüdrukutest rääkida. Neidki kaks, kes kaasas käisid. 

Mõisakontsert oli inglisekeelsete selgituste ja vahelugudega. Aga muusika oli kaunis, muusikud omal alal tegijad ja nii kirik kui mõis esinemiskohaks hea valik. 

...

Lõpuks veel üks kahekaupa, ainult filmi number 1 magasin maha. See oli mõisas linastunud "Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes", 2020

Oma viga, aga kahju ikka, et  poolikuks jäi see kino-värk.

Tasakaaluks film 2... paar tundi sedapuhku Soome kunstniku imelisest andest ja erilisest armastusest. 

Film "Helene",  kunstnik Helene (Helena Sofia) Schjerbeck. Film aastast 2020.

Muidugi ma tahtsin temast rohkem teada, kui 2tunnine film võimaldas. Kindlasti oleks saanud ka tihedama filmi teha, aga mulle just sellisena meeldis. Midagi nagu ei juhtunud, aga kogu aeg oli huvitav. Vähemalt minul vaadata.

Vaatamiskoht kohalik külaplatsi, ka nii saab kino teha. 

Ja näitan ka üht tema maalitud pilti, ilmselgelt minu lemmik. Aga mitte ainult minu, see on maal, mille eest oksjonil maksti 3,9 miljonit eurot. 

Tantsukingad.

Kingadki kahekaupa ;) 

...