Suur Tõll

 ...

Tõll oli suur mees. Tõllul oli naine Piret, ka suur ja tugev. Legendid liikusid Saaremaal aastasadu. Neid vägilasi olla kunagi nähtud, neid mäletati, nad teinud vanasti palju head. 

Lugusid räägiti, aga lood pandi ka raamatusse sisse. Juba 18. sajandil* jõudis Tõll kirjandusse. 

Saarlane Peeter Südda Ansekülast korjas omakorda lood kokku ja avaldas raamatu "Väike vana varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll" (1883).

Ei saa tõde tunnistamata jätta, ise ka olen Saaremaal käinud ja Piretit ning Tõllu näinud. Väike sõber seltsiks kaasas.

Suur Tõll ja Piret said hea kalasaagi, skulptor Tauno Kangro.

2007

Tõsi, see kohtumine oli juba ammu. 

Teisipäeval oli teises kohas ja teistmoodi kohtumine.

Võimalus kohtuda hiiglasega, kes kaitseb oma rahvast ja seisab vastamisi pimedusega.

Emotsionaalselt haarav lavastus, mis põimib kokku mütoloogia ja kaasaegsuse ning kus näitlejate mäng, valgus, video, koreograafia ja muusika moodustavad ühe terviku.

Võimsad ja väljendusrikkad tantsustseenid, dünaamiliselt kujundatud koreograafia täidab lava ning iga samm ja žest muutub osaks jutustusest.

Etendus oli eriline vaatemäng. 

Tublid tegijad: dramaturg - Merle Jääger, lavastaja Sasha Pepeljajev, kunstnik Jana Hanikova, helilooja Ardo Ran Varres. Video - Rommi Ruttas ja valgus - Priidu Adlas. Osades Martin Kork, Aleksandra Kantola ja Miika Pihlak.

...

Tõlluga tekkis side, kasvõi seetõttu, et lood ja legendid on algselt levinud suuresti Anseküla kandis. Kunagi oli seal Saaremaa vanaema ja vanaisa kodu ja koht. 

No nüüd tuleks meeldetuletuseks raamat uuesti lugeda, vaatasin, et läbi aegade on ilmunud veel päris mitu erinevat teost.

1959. aastal Eno Raua koostatud...

... või siis hoopiski midagi hilisemat.

...

Kui nüüd alguse juurde tagasi minna, siis mitte ainult tuttav Tõll. Peale etendust kolasime natuke ligilähedal ringi ja leidsime teisegi ajaloolise suurkuju 😀 

Põhjakonn. 

Teadagi... skulptuuri autor Tauno Kangro.

Kohe seal kõrval oli Põhjakonna trepp ka.

250 astet ja kaldenurk 22 kraadi.

Mul jäi tipp vallutamata.

* "Tõll ja ta sugu", Matthias Johann Eisen

... 

Vihmase ilma väärtustamine

 ...

Veel neid nädalataguseid meenutusi.

Kui ma kirikust välja tulin, sadas päris hullusti. Ja siis tuligi mulle meelde, et kohe kiriku kõrval on veel üks kunstigalerii.

Vabaduse galerii... Vabaduse väljak 6

Paterdasin siis läbi väiksemate loikude, suurematele tegin ringi peale. Peaaegu oleks ümber mõelnud... aga nii kergelt ei saa ometi alla anda!

Galerii iseenesest on tuttav, viimati käisin eelmise aasta augustis, näitus "Kordumatu etendus", kunstnik Feliks Sarv.

24.08.2024

...

Seekord siis Mari Roosvalt "Oma aeg, oma luba". Näitus hõlmab 1990ndatel valminud erinäolisi teoseid ...

... ja sealt edasi teekond, mis jõuab originaalsete ja omapäraste kollaažideni.

2025

FB-s, just hetk tagasi andis galerii mulle märku: täna kell 17.00 on galeriis kohtumine näituse kuraatori ja kunstnikuga. 

Ja takka järgi tarkusena (ehk siis hilinenud kodutöö) teadmine, et kunstnik, kelle näitus Jaani kirikus, ja kunstnik, kelle näitus Vabaduse galeriis, on sündinud ühel ja samal aastal. 

Kui numbritest rääkida.

Tuntud kunstnikud juba varasemast ajast. 

#tagantjärele
...

Kivisse raiutud kunst

 ...

Kunst on kunsti teha, kunst on kunsti näha!

Tegin selle pildi mingi aeg tagasi, pärast eelnenud suurema lausvihmaga õhtupoolikut. Kummalised kujundid mullapinnas.

08.08.2024

Ehk poleks need süvendid mind kõnetanud... aga just-just olin käinud ühes vägagi põnevas paigas nagu Muinastaide Koda. 

07.08.2024

Tegu on Lahemaal asuva kiviaegsete kaljujoonistuste näituspaigaga, kus teemaga tegelevad inimesed, sealhulgas meie giid, on nende joonistustega seotud juba aastakümneid. 

Kojas eksponeeritakse kaljuraiendite koopiaid, mis on tehtud Karjalas. 

Tegu on siis otse kaljudelt tehtud paberkoopiatega.

Sealsamas on fotonäitus Soome kaljujoonistest.

Täiesti omaette maailm, väga põnev oli. Põnevaks tegi kogu loo ka giidi teadmised ja oskus sellest kõigest rääkida, alates projekti algusest kuni tänase päevani. Juba aastatel 1982 - 1984 toimusid esimesed ekspeditsioonid Äänisjärve kaljujoonistele.

Äänisjärve idakaldal on avastatud 24 leiukohta kokku üle 1200 joonisega. Nende kujundite ja märkide hulgas korduvad veelinnu, paadi, loomade, inimeste ja loominimeste kujutised koos mitmesuguste abstraktsete sümbolitega, pärit umbes 5000 aasta tagusest ajast.

Kõik see kauge aja märkide kollektsioon jäi kummitama, nii et pole ime, et ma järgmisel päeval kuivanud porilombis järsku omapärast kunsti nägin :)

...

Tõdede tõlgendamine

 ...

Mõnikord peab oskama ridade vahelt lugeda. Kes ei mäletaks luuletust "Mägra maja"! Võimalik, et mul on isegi kuskil alles ajakirjast välja lõigatud luuletus, aastast 1970. 

Selle katke võtsin internetist. 

Kusjuures, H.J. oli nii umbes 32 aastat enne selle luuletuse ajakirja jõudmist ema klassiõde. 

Vikipeedia ütleb, et luuletust tõlgendati protestina Nõukogude okupatsiooni aegse massilise sisserände vastu Eestisse Nõukogude Liidu aladelt, eriti Venemaalt.

Ridade vahelt peab oskama lugeda. Mulle muidugi meeldib numbreid ka märgata...

Luuletus tervikuna ja luuletus lauluna on ka täitsa olemas. 

Aga kui numbritest rääkida... sel aastal on tulemas ema 32. surma-aastapäev. 

32 aastat saab sellest, kui peale ema igavikuteedele minemist tema kodu koristasime ja olulised asjad uue omaniku said.

See pilt tuli mulle. 

Enne seda oli  aasta 1979 ja ema juubel, pilt oli kingitus kolleegide poolt sünnipäevaks.

"Aed", kunstnik Herald Eelma. Tänane sünnipäevalaps.

Aga alles eelmisel nädalavahetusel sai kunstiteos kapi tagant välja toodud ja nii ta uues raamis taas seinal oma koha leidis. 

Üle 30 pika aasta.

Kõik ikka tänu sellele, et noored tulid ja tegid mu toas remondi ja mõned sisekujundustrikid.

Värvisid üle vana mööbli ja tõid peidus pildi avalikkusesse tagasi. 

Ega ma vahepeal eriti sellele pildile ja tema autorile ei ole mõelnud, aga just täna lugesin kohalikust meediast, et Wittensteini tegevusmuuseumis avati graafik Herald Eelma loomingut tutvustav näitus "Kodus käimas"! 

See on uskumatu, kuidas asjad kokku juhtuvad... nädal varem rääkisime ema pildist ja kunstnikust, kes pildi autor. Nüüd oli ta ise Paides näituse avamisel. Oleks ma vaid varem teadnud... oleks ehk kohale läinud. Näitus on pühendatud Herald Eelma 90. sünnipäevale, tööd näitusel pärinevad autori enda kogust.

Just-just oli meil kodus selle aia-pildi sügavama mõtte otsimine. 

Mis on see, mis paistab aia taga? 

Siin on see... tõdede tõlgendamine. Teinekord räägin pikemalt, mis meie välja lugesime.

...

Aga kui jutt juba lugemisele läks, siis veel üks mõtlemiskoht.

Tekst on võetud kuskilt suhtlusportaalist.

Võõral maal ongi algul raske, aga see häda läheb hiljem üle. Tagasi vaadates saad aru, et oled üks tugev ja kange naine! Palju edu sulle ja korda minekuid!

Et kui juba korra läksid, siis miks mitte, korda minekuid?

...

Kahekaupa

 ...

Kuidagi on nii kujunenud, et viimasel ajal saavad asjad olema kahekaupa.

Kaks etendust "Estonias" kuu aja jooksul selle aasta kevadel... "Õhtused majad" ja "Lõbus lesk".

Kaks suveetendust, nädala aja jooksul selle aasta juulis... "Nassi Sass ja tema vend" ja "Naine Salamandri tähtkujust".

Ja nüüd võib lisaks öelda, et kaks klaverikontserti kuu aja jooksul, selle aasta suvel. 

Juunis käisime Maibrittiga Rein Rannapi kirikukontserdil...

... ja nüüd laupäeval koos väiksema piigaga Albu mõisas...

... kus klaveriduo esindajana oli ainult naispool, Hui-Ying Tawaststjerna. 

Mirt pisike oli imeline kuulaja, istus ja vaikis, paar väikest peidetud haigutust ainult. Mis on täiesti mõistetav, paar meetrit eemal noormees nautis, silmad kinni. Pea tegi paar korda jõnks-jõnks.

Maibritt, kes viis aastat vanem, oskas ise tahta, mõtles juba enne, et võiks vaatama-kuulama minna. Rannapiga oligi veidi lihtsam, tema esinemine sõnas ja muusikas kodumaisem. Ja Maibrittil mitu aastat klaverimängu kogemust. 

Kui tüdrukutest rääkida. Neidki kaks, kes kaasas käisid. 

Mõisakontsert oli inglisekeelsete selgituste ja vahelugudega. Aga muusika oli kaunis, muusikud omal alal tegijad ja nii kirik kui mõis esinemiskohaks hea valik. 

...

Lõpuks veel üks kahekaupa, ainult filmi number 1 magasin maha. See oli mõisas linastunud "Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes", 2020

Oma viga, aga kahju ikka, et  poolikuks jäi see kino-värk.

Tasakaaluks film 2... paar tundi sedapuhku Soome kunstniku imelisest andest ja erilisest armastusest. 

Film "Helene",  kunstnik Helene (Helena Sofia) Schjerbeck. Film aastast 2020.

Muidugi ma tahtsin temast rohkem teada, kui 2tunnine film võimaldas. Kindlasti oleks saanud ka tihedama filmi teha, aga mulle just sellisena meeldis. Midagi nagu ei juhtunud, aga kogu aeg oli huvitav. Vähemalt minul vaadata.

Vaatamiskoht kohalik külaplatsi, ka nii saab kino teha. 

Ja näitan ka üht tema maalitud pilti, ilmselgelt minu lemmik. Aga mitte ainult minu, see on maal, mille eest oksjonil maksti 3,9 miljonit eurot. 

Tantsukingad.

Kingadki kahekaupa ;) 

...

Juhuslikult juhtus

...

Kui endise kolleegiga juhuslikult bussis kokku saime, jagas ta oma linnas käimise muljeid.

Näitusest, kus käis.

Vanda Juhansoo, "Kunstnik või kummaline naine".

Ja kuidas ta hiljem Energia kohvikus juhuslikult minu sugulasega kokku sai... ja kuidas jutuajamise käigus tuli juhuslikult välja, et Vanda oli Ene-Reeda kunstiõpetaja, nii umbes 65 aastat tagasi.

Kuna ma mõned päevad hiljem juhuslikult Tallinna käima sattusin, mõtlesin, et astun sisse.

Näitus Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

Vanda Juhanson, portselanimaalija, mööblikujundaja, rändur, polüglottkunstiõpetaja, kodukujundaja, aiapidaja. 

Misiganes veel.

Igatahes mäletas Age kunstniku koduaeda 1960ndatest nii eredalt, et oma hilisemas elus julges ka tema enda aias igasuguseid põnevaid kujundusi ette võtta.

Vanda Juhansoo käsitöö ja kunst on suures osas ajaga hävinud, aga see, mis näitusel väljas oli, avaldas muljet.

Huvitava inimese huvitav elu ja põnevad tegemised.

Lood, fotod, käsitöö.

Ja kuna ma juba majas olin, käisin läbi ka kõik teised muuseumi saalid.

Jumalast äge oli... aga see on juba teine lugu.

...

I nagu igavik

...

Kas sõna igavik tuleb sõnast igav?

Et kui mul on igav, siis aeg tundub kui igavik.

Kas igavik on igav?

Igavene juut... Ahasveerus.

Kingsepp Ahasveerus ei lubanud Jeesusel tema viimasel teel Kolgatale oma maja ees puhata.

Jeesus, raske rist seljas, jõud nõrkemas, palus luba korraks istuda kivipingile, pahur juut aga tõukas vangi ja hüüdis: "Mine, mine!"

Ja siis hüüdis taevane hääl Ahasveerusele: "Sa pead rändama mööda maailma igavese ajani."

Sellest ajast peale Ahasveerus rändab, isegi Surm ei võta teda. 

Müüt Igavesest Juudist on kandunud läbi aastatuhandete meie aega ja on muutunud igavese kodutuse sümboliks.

Mul ei ole igav, ja ma ei hakka seoseid otsima.

Aga nagu ikka, mingid seosed tulevad.

Iseenesest.

Igav... igavik... igavene... igavikuline

Eile, oleks ju võinud arvata, et kui sul on kohalikus pealinnas neli tundi bussini aega, saab olema igav, aga mul on mõned lemmikkohad, kus aeg liigub hoopis teises tempos.

Seekord käisin ühes uuskasutuses.

Uuskasutus, sest taaskasutus pole hea sõna, nii mõnigi ese on seal täiesti kasutamata, samas hind peaaegu olematu.

Nagu see raamat.

Mitte ainult kunst, vaid võimalus ka päevikut pidada. 

Igasse päeva mõte.

Tegelikult ostsin selle raamatu juba eelmisel nädalal, eile sealtsamast ühe teise kunsti tutvustava teose.

"Väike maaligalerii", autor Vladimir Porudominski. 

Ilmunud 1992, kirjastus "Kunst".

I nagu igavikuteeline... 1992 suri ema.

Kõik tema neli lapselast kannavad eesnime, mille algustäht on I.

I nagu ...

...