..
Olin Epp Petrone artikli "Kas siis selle maa keel...?" millalgi kevadel* ajalehest välja lõiganud, järelikult miski puudutas, et tahtsin uuesti lugeda. Täna kappi koristades jäi näppu.
Nii oligi. Ma ka mõtlen suht samamoodi, ainult kirjutada sellest ei oskaks. Aga ega polegi vaja, artikkel ilmus, ja keda teema puudutab, sai seda lugeda.
Jagatud mõtted ja õhku visatud küsimused.
Peotäis sõnu, mis võõralt kõlavad, aga igapäevaselt kasutusel.
Et "stoorisid" "täägitakse "ja "laigitakse", ja midagi saab "kräššida" ja "läägida".
Jäi kõlama mõte: kes kui palju näeb endal kohustust olla keelehoidja oma kogukonnas?
Pole midagi parata, piirideta maailm kõrvaldab ka keele piiriposte ja nagu võõrliigid looduses ületavad piire ka võõrkeeled.
Täiesti (või siis mitte?) teemaväliselt meenus üks seik 1980ndatest. Soome sugulased olid käinud Eestis külas, ikka muidugi kingikotiga. Suurem poiss sai endale vägagi välismaise peakatte.
Ühel koolipäeval oli see kadunud. Käivitus suur otsimine ja selgitamine, ja mõned päevad hiljem saadi müts kätte. Äkki oli kuhugi peidetud... ma enam isegi ei mäleta. Aga ma mäletan, et õpetaja tegi mulle märkuse: pole vaja lasta lapsel välja paista, nagu ta oleks teistest parem.
Päris kindlasti ei käinud laps ringi selle mõttega, et tänu mütsile ta teistest parem on, aga eks ta oli rõõmus küll, ilus kingitus ju. Kus mujal üks maalaps oma uue mütsiga ikka käib kui koolis.
E.P. artiklis on üleval küsimus, kas õpetajal on õigus vahetunni ajal õpilaste võõrkeelset suhtlemist keelata? Ja jõudnud vastuseni, et kui me tahame oma keelt ja kultuuri säilitada, siis küll. Ka omas piirkonnas... et Võrumaal võro keel ja Setumaal setu keel.
Kui saarlased Ilse ja Alfi veel elasid, siis neil külas käies ja sealt tagasi tulles kasutas kaasa kodusel Järvamaal vähemalt kolm päeva seda omapärast laulvat või lainetavat ö-tähega Saaremaa keelt. Sõnavara ta küll selgeks ei saanud, aga päris kindlasti oleks ta ka sellega sõprade ees tahtnud esineda!
“Kohes sa lihad selle lidrise teega, tule mu otsa peele, ma karguda sind natuse” ... siit laenatud lause.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Epp Petrone artiklist ikka. Üks mõte sealt lõpulõikudest. "Kõrgharidus on aga väga vaikselt ja salaja muutunud (pool)ingliskeelseks. "Kes on see rumal, kes veel eesti keeles teadusartikleid kirjutaks?" Niisugust retoorilist lauset kuulsin hiljuti."
See tuletas mulle meelde ühe sümpaatse teletegija kahte õhku visatud küsimust. Või mõtet.
"Huvitav, kes on need inimesed, kes "Jupiterist" filme vaatavad!"
"Mõtlesin, kes seda "Prillitoosi" vaatab!"
Ei lähe vist teemasse, aga päris aia taha ka mitte ;)
...
* Kuskile emakeelepäeva paiku.
