...
Kõik muidugi mäletavad, et ma suure suuga sõin lubasin süüa võilillevarsi.
Täna, kui õues oma Fiskarsitega muru näksisin, tuli lubadus meelde.
Ma ei mäleta ainult, mitme varre juures mul pooleli jäi... no et kui tahaks jätkata.
Igaks juhuks tõstsin paar vart kõrvale.
...
...
Eestlane pidavat olema vilets kiitja. Selle teema juures võiks kohe pikemalt peatuda... aga mitte täna.
Täna on kiitmise päev.
Tegelikult... pikka juttu ei tule. Täna on ülemaailmne perearstide päev... ja kui nüüd väga lühidalt sellest rääkida, piisab vaid kahest sõnast: parim perearst.
Aga et on üleskutse*: jagage rõõmsaid ja positiivseid kogemusi, siis miks ka mitte!
Aprillikuises vallalehe artiklis kohalikust perearstikeskusest kõige olulisem lause on: mõned aastad veel! See kõlab lohutavalt, sest perearst pole enam esimeses nooruses. Ilmselgelt on see hetk, kus tuleb tõde tunnistada: mulle meeldiks, kui see mees minust veel palju noorem oleks!
Doktor E.S. töötab meie piirkonnas aastast 1991. Meie pere arst on ta vast pluss/miinus 25 aastat olnud. Mäletan esimest visiiti tema juurde sellestki varasemast ajast, siis ta asendas Üllet, meie toonast perearsti. Katsus mu nahaalust muhku vasakul randmel ja avaldas arvamust, et midagi ohtlikku see ei kujuta.
Pärast seda esimest korda saan tema vastuvõtul käies alati hingerahu tagasi. Lisaks muidugi vajalikud retseptid, saatekirjad ja muidu soovitused.
Postkastis on mul kustutamata kirjavahetust perearstiga
Kui neid vanu kirju loen... appike, mis terviseprobleemid, isegi ei mäleta!
Kuna olulisi isikuandmeid just ei sisalda, siis üks 10 aasta tagune.
Tere! Kas on võimalik tulla vastuvõtule teisipäeval, 27. mail? Lisaks mõnele muule murele on mul tõenäoliselt aeg teha nn puugivastane süst. Kas vaktsiini on võimalik Aravetelt osta? Lugupidamisega K.P.
Perearsti vastus: pakun aega 16.15. Hetkel puugivaktsiini tarneraskused vabariigis, kui tuleb uus partii, saab osta. Kuna eelmine vaktsineerimine aastal 2010, tasub süst ära teha.
Ükskord ma olen teda petnud ka. Perearsti siis. Aga mitte ainult, samal ajal ka abikaasat.
See oli ajal, kui ES juba meie uus perearst oli. Perearstile ütlesin, et abikaasa tahab tulla vastuvõtule. Ja abikaasale ütlesin, et uus perearst tahab temaga kohtuda. Veidi kartsin küll, et kui mu vale välja tuleb, aga kõik lõppes hästi, kaasa sai saatekirja Tallinna.
Aga kui kiitmisest rääkida, täiesti juhuslikult minu kirjavastus vaid 5 päeva tagasi täiesti juhuslikult sisaldab seda mõtet, mida ma vist eriti tihti (või üldse mitte) välja pole öelnud.
Aitäh teile, mul ainult kiidusõnad perearstile ja tema abilistele... läbi aegade. K.P.
Läbi aegade.. tänusõnad ka pikaajalisele pereõele, kes 2 aastat tagasi pidi alla vanduma raskele haigusele ja ilmselgelt liiga vara igavikuteedele läks.
...
* Üleskutse siin... aga kui neid väheseid kommentaare vaadata, siis võib vaid järeldada: 1)pole midagi kiita, 2)ei taha kedagi kiita, 3)lõpuks leidus koht, kus kurta.
...
...
Nii ma arvasin.
Aga valesti.
Lõpuks täienes mu killu-kogu siiski veel ühe läikiva klaasikilluga.
Asi tundub kummaline, aga tegelikult on lugu lihtne.
Kuidagi hiljaks jäi see kevadine mutimullahunnikute laiali ajamine, hein muudkui kasvab, viimane aeg künkad tasandada. Aga mitte ainult, mõni kuhi nii kõrge, et vedasin ämbriga mulda aiamaale, mõnes kive palju, need korjasin eraldi ämbrisse, aga olin end ette valmistanud ka klaasikilde kokku koguma. Mul on selleks spetsiaalne klaaspurk, juba mitu aastat.
Päris täis veel ei ole, aga palju puudu ka mitte.
Seekord tundus, et ei saagi oma kollektsiooni täiendada, ju koos maaga kaasa saadud maardla varud hakkavad ammenduma.
Viimane hunnik, ja ennäe imet, sealt ta välja tuligi, kild erksat rohelist õnne.
Killud ju toovat õnne.
See meenutab üht varahommikut Stockholmi vanalinnas, kui grupiga ringi käisime ja giid olulisi hooneid näitas ja lugusid rääkis. Sealsamas kivide vahel maas oli kollakaspruunikas pisike klaasikild. Kuidagi piinlik oli seda üles korjata, nii ta sinna jäi. Nüüd on sellest aasta möödas, aga ikka natuke kripeldab, et killukese õnne lihtsalt niisama vedelema jätsin. Eriti huvitav on aga see, et järgmisel päeval jäi Helsingis neid kilde üksjagu silma, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et kummardun ja nopin kaasa, ehk teeb elamise õnnelikumaks.
Aga tol hommikul Stockholmis oli veel üks võimalus käsi sirutada ja päev paremaks muuta.
Kas mina ka silitasin... mitte ei mäleta.
Aga klaasikild tänavakivide vahel, vot see on meeles!
...
...
Tegelikult, silmale ka ilusad vaadata. Seni kuni nad noored ja õitsvad on. Kui juba vanad, siis turritavad isegi niidetud murust, pikad ja kiitsakad, lõpuks pole halli kahupeadki enam alles. Siis on nad tüütud.
Aga see ei takista mind tunnistamast, et mulle võililled meeldivad... et las nad olla, kui olla tahavad, ega ma neid just ei jumalda, isegi kui nad kevadel siin-seal oma kuldseid kokkutulekuid korraldavad. Kiidan nende kollast õiteilu... aga mitte ainult.
Võililles pidi energia sees olema.
Seepärast ma alustasingi edasi-tagasi näksimisega. Esimesel päeval üks võilillevars, teisel päeval kaks.
Ma alles alguses, täna on kolme varre päev.
Paistab, kas just kümneni vastu pean või panen varem tagasikäigu sisse.
Varsi mul jagub, piltidega on seis kriitiline, sest mu "seebikarp" andis otsad.
Aga vanades varudes peaks olema piisavalt, nii nagu õisigi õue peal.
Mida on küllaga, ei oska me hinnata... meediast leitud rahvatarkus.
...
..
Olin Epp Petrone artikli "Kas siis selle maa keel...?" millalgi kevadel* ajalehest välja lõiganud, järelikult miski puudutas, et tahtsin uuesti lugeda. Täna kappi koristades jäi näppu.
Nii oligi. Ma ka mõtlen suht samamoodi, ainult kirjutada sellest ei oskaks. Aga ega polegi vaja, artikkel ilmus, ja keda teema puudutab, sai seda lugeda.
Jagatud mõtted ja õhku visatud küsimused.
Peotäis sõnu, mis võõralt kõlavad, aga igapäevaselt kasutusel.
Et "stoorisid" "täägitakse "ja "laigitakse", ja midagi saab "kräššida" ja "läägida".
Jäi kõlama mõte: kes kui palju näeb endal kohustust olla keelehoidja oma kogukonnas?
Pole midagi parata, piirideta maailm kõrvaldab ka keele piiriposte ja nagu võõrliigid looduses ületavad piire ka võõrkeeled.
Täiesti (või siis mitte?) teemaväliselt meenus üks seik 1980ndatest. Soome sugulased olid käinud Eestis külas, ikka muidugi kingikotiga. Suurem poiss sai endale vägagi välismaise peakatte.
Ühel koolipäeval oli see kadunud. Käivitus suur otsimine ja selgitamine, ja mõned päevad hiljem saadi müts kätte. Äkki oli kuhugi peidetud... ma enam isegi ei mäleta. Aga ma mäletan, et õpetaja tegi mulle märkuse: pole vaja lasta lapsel välja paista, nagu ta oleks teistest parem.
Päris kindlasti ei käinud laps ringi selle mõttega, et tänu mütsile ta teistest parem on, aga eks ta oli rõõmus küll, ilus kingitus ju. Kus mujal üks maalaps oma uue mütsiga ikka käib kui koolis.
E.P. artiklis on üleval küsimus, kas õpetajal on õigus vahetunni ajal õpilaste võõrkeelset suhtlemist keelata? Ja jõudnud vastuseni, et kui me tahame oma keelt ja kultuuri säilitada, siis küll. Ka omas piirkonnas... et Võrumaal võro keel ja Setumaal setu keel.
Kui saarlased Ilse ja Alfi veel elasid, siis neil külas käies ja sealt tagasi tulles kasutas kaasa kodusel Järvamaal vähemalt kolm päeva seda omapärast laulvat või lainetavat ö-tähega Saaremaa keelt. Sõnavara ta küll selgeks ei saanud, aga päris kindlasti oleks ta ka sellega sõprade ees tahtnud esineda!
“Kohes sa lihad selle lidrise teega, tule mu otsa peele, ma karguda sind natuse” ... siit laenatud lause.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Epp Petrone artiklist ikka. Üks mõte sealt lõpulõikudest. "Kõrgharidus on aga väga vaikselt ja salaja muutunud (pool)ingliskeelseks. "Kes on see rumal, kes veel eesti keeles teadusartikleid kirjutaks?" Niisugust retoorilist lauset kuulsin hiljuti."
See tuletas mulle meelde ühe sümpaatse teletegija kahte õhku visatud küsimust. Või mõtet.
"Huvitav, kes on need inimesed, kes "Jupiterist" filme vaatavad!"
"Mõtlesin, kes seda "Prillitoosi" vaatab!"
Ei lähe vist teemasse, aga päris aia taha ka mitte ;)
...
* Kuskile emakeelepäeva paiku.
...
Kui ma 1. poolfinaali vaatasin, ega mul mingit arvamust ei kujunenud. Enamik laule esmakordselt kuulates-vaadates ei jäänud ükski eriti silma ega kõrva, olid poolpaljad tüdrukud ja poisid, oli detailideni lihvitud liikumine, mõni hääl oli tagasihoidlikum, teine mahlakam või intensiivsem. Ja kui täit tõde tunnistada... ega (sellest) muusikast ei tea ma (küll) midagi.
Aga Reikop mõjus veenvalt, võtsin teadmiseks, et hääletama peab.
Kuna lemmikut ei olnud, mõtlesin siis, et lohutushääletust seekord ka ei tee, annan hääle võitjale. Ja hääletasin Šveitsi poolt. Justnagu keegi kuskil oleks öelnud, et võidulugu.
Hommikul telefoni näppides pidin kreepsu saama, kui valikutes võõrast numbrit nägin, südaööligidasel kellaajal. Siis tuli meelde, et see oli ju see roosa seelikuga poiss!
Edasi tuli 2. poolfinaal, seal hääletada ei saanud, aga istusin ikka vapralt teleka ees. Kui nüüd tõde tunnistada, siis paar-kolm laulu magasin maha, aga just siis ärkasin, kui Eesti poisid lavale astusid ja korraliku šõu korraldasid.
Eks see oligi selle Eurovisioni tipphetk, kui hiljem finaliste hõigati ja kõlas Estonia!
Muidugi olid kõik kolm kontserti väärt vaatamist, ja kuigi väikeste raskustega, vaatasingi nad kenasti otsast lõpuni ära.
Ka finaalis hääletasin, ikka Šveits. Kui juba olin otsustanud, et seekord annan hääle võitjale.
Ja mis ma täna loen!
Eurovisioni võitis üllataja Šveits!
Aru ma ei saa... see polnud ju mingi üllatus?
...
...
Kui keegi nüüd arvab, et ma siin oma mälu kiitma hakkan, siis absoluutselt mitte. Mul miski mälu on, aga valikuline. Ja mina pean see tark olema ja meeles pidama, milliseid valikuid võin usaldada ja milliseid mitte!
Ühes hiljutises 15 küsimusega mälumängus küsiti lauljat, kes pärit on Arubalt. Ma oleks võinud pikalt rääkida ta Eurovisiooni-võidust, kiita tütre lauluoskust ja mida kõike veel... aga nimi ei tulnud meelde. Isegi ühte punkti poleks saanud...
Aga see pole see teema.
Kui ma eelmine kord juuksurisse aja kinni panin, otsustasin hakata korralikuks: kirjutasin selle oma päevaraamatusse üles. Meeles oli nagu ka, aga kui õigel päeval kohalikku pealinna minemist sättisin, vaatasin üle. Hmmmm... tund aega varem kui mina mäletasin. Ok, vahet pole, kenasti jõudsime. Kui ma siis kinnise ukse taga juuksurit ootasin, ja siis 10 minuti pärast talle helistasin, lubas ta kohe tulla, aga et aeg oli tegelikult tund hiljem.
Õnneks tuttav juuksur, lohutas veel mind, et talle just sobis, et ma varem tulin, järgmine klient oli aja ära öelnud, nüüd saab vahepealne paus pikem olema ja tal võimalus kuskil miski oluline asjaajamine ära teha.
Aga see pole veel kõik. Kodus avastasin, et olin seinakalendrisse ka juuksuri ära märkinud. Kui ma selle järgi oleks läinud, oleksin juba päev varem kohal olnud... aga vähemalt õigeks kellaajaks.
Järeldus? Usalda oma mälu!
Seekord ei kirjutanud, jätsin meelde: kaks tundi enne bussi väljumist.
Kuna sealtkandist meie poole tuleb päevas ainult üks buss, siis see vähemalt kindel number.
Õigeks ajaks olin kohal, mis sest, et rakendus plaan B ja bussi peale polnudki vaja minna.
...
...
Kui ma oleks õigel ajal teadnud, oleks me kohtunud. Kahjuks läks nii, et kui mina näitusele jõudsin, oli kohtumine juba toimunud.
Herald Eelma oli Wittensteini ajakeskuses loomingut tutvustava näituse avamisel vaid paar päeva enne oma 90. sünnipäeva.
Kui ma oleks õigel ajal õiges kohas olnud, oleks ma saanud kunstnikult küsida, millise mõtte ta pildi sisse peitis, kui valmis graafiline teos, mis täna minu toa seinal ripub, aga juba 1979. aastal emale tema juubelisünnipäevaks kingiti, ja mis ema ja Ennu arvates peitis mõtet ühe konkreetse piirkonna omadega aia taha* minemisest.
Ei tohi unustada... aastal 1979 ei saanud sellistest asjadest otsesõnu rääkida, sel ajal pidi olema oskus ridade vahelt lugeda ja läbi lillede ütelda.
Või vaadata.
Aga nagu juba mainitud, hea võimaluse maha ma magasin. Oleks saanud kunstnikku tänada, kuulata tema meenutusi ja rääkida omapoolne lugu minu seinal olevast pildist.
Pildist, mille saamisloost täpselt 45 aastat.
See oli nüüd sissejuhatus. Tegelikult tahtsin rääkida näitusest, mida vaatamas käisin.
"Kodus käimas"... ju see on vihje kunstniku lapsepõlvele Järvamaal Võhmutal ja keskkoolieale Paides.
Aga vihje ja äratundmine ka neile, kes näitust külastavad. Eelma diplomitööks (Kunstiinstituudi lõpetas ta aastal 1959 cum laude) olid illustratsioonid A. H. Tammsaare romaanile "Tõde ja õigus".
Väljapandud stendil on öeldud: Eelma tutvustas end nende illustratsioonide kaudu kui rahulikku, elunähtusi kainelt vaatlevat kunstnikku. Sarnase loomelaadi juurde jäi kunstnik ka oma järgnevas loomingus.
Andres ja Krõõt, kes igale eestlasele tuttavad, on eriti tuttavad aga neile, kel tihedam side Vargamäe kandiga.
Nii et kokkupuutepunkt siingi.
Mu meelest heaks näiteks võimalikest kokkupuutepunktidest on ka foto, mille näitusel jäädvustasin. Mis kõik kokku on juhtunud! Kunstniku nägemus (Ratas läbi kivi. 1983), peegeldusena mitmed teised tema tööd pluss pisut muud tausta.
Ja lõpuks mina, kes näitusel kohal käis.
Võtsin kohe aega, et igale pildile oma lugu juurde mõelda... või no mitte just igale, aga päris mitmele.
...
*Ei ole väljamõeldis. Päris kindlasti on selgi pildil oma lugu, eriti kui oled tuvastanud, millist piirkonda maailmakaardil rõhutatud on.
...
Kuidagi on sattunud, et mõne inimesega on elus nii palju kokkupuutepunkte, et tekitab küsimuse, kas oleme sugulased. Mitte et mina seda mõelnud oleks, lihtsalt minult paar päeva tagasi nii küsiti. Või pigem nenditi .
Te ju sugulased!
Siis ma mõtlesingi, et põnevad on need inimeste vahelised sidemed. Ja kohati kummalised on sõnad, millega sugulust saab kinnitada või eitada.
Veresugulane... veresugulus.
Lihane sugulane.
Kuna AI mu lähikondsete hulka ei kuulu, guugeldasin niisama.
Et kuidas nende sugulastega siis lood on.
Suguluse võib jagada astmetesse. Emad, isad lapsed on see kõige kõrgem aste, II astmesse lähevad vennad-õed, vanavanemad ja lapselapsed. Õelapsed ja vennalapsed on juba III aste, niisamuti onud-tädid. Edasi juba tädipojad-onupojad, täditütred ja onutütred.
V aste on vaaremad ja vaarisad.
...
Edasi tulevad juba hõimlased.
Abikaasa on I astme hõimlane.
Ämmad-äiad, miniad ja väimehed on II aste.
Edasi tulevad nääl, käli, küdi, nadu.
Kälimees kõlab tuttavalt, aga tema on juba IV astme hõimlane. Minul muidugi kälimeest olla ei saa, kälimees on naise õe abikaasa.
Võiks ju hakata tuletama - kui mehe vend on nadu, siis mehe venna naine on ..... Jee ta on! Mehe vennanaine on hoopis kälis!
Ühesõnaga, meie Ritaga omavahel oleme kaks kälist. Mis kõlab ääretult võõralt. Pigem siis sõbrants, kellega kuulume ühte karja :)
See oli siis nüüd sissejuhatus ;)
Tegelikult tahtsin öelda, et ex-kolleeg eksis. Küllikesega pole me ka sugulased, kahtlustan, et isegi mitte hõimlased. Aga ma olen käinud katsikul, kui ta sündis, ja mulle meeldib mõelda, et ta on minu järgi omale nime saanud... isegi kui see nii ei olnud ;).
Aga ehk õnnestub kuidagi tõestada, et oleme siiski hõimlased, sest Küllikese ema on minu vanaema ristitütar. Vähemasti nii mulle on räägitud. See oli muidugi väga-väga ammu, vanaemalt ka enam küsida ei saa.
*Lisalugemisel leidsin sellise vahva sugulaste ja "oma karja" loo.
...
...
#nimejutud
Minu ema sündis 1. mail... mis võiks paremini sobida kui nimi Õie :)
Vennad, kes hiljem sündisid, said endale pikemad nimed, ja vähe sellest. Kõik kolm venda said endale lausa kaks eesnime.
Kui keegi oli vanaisalt küsinud, et kuidagi ebaõiglane, tütar ainult ühe nimega, olevat vanaisa vastanud: "Läheb mehele, saab ühe nime juurde."
Aegade tagune lugu, mis kuskil mälusopis pesitses.
Täna on 1. mai, ema 95. sünniaastapäev.
Aga kui juba nimejutuks läks...
Üks kunagi kuuldud kevadega seotud lugu tuleb veel meelde: tuttav poiss, kes jüripäeval sündis, sai nimeks Jaan. Justnagu väheke halvustav suhtumine olulisse tähtpäeva rahvakalendris!
Või siis mitme eesnimega lähedased.
Deodoora Elisabet...
124 aastat tagasi sündinud rannaküla tüdrukule just selline nimi pandi.
Karjuv ebaõiglus... samal ajal kui Reinu vanaema käis oma nimega ringi kui kuninganna, oli minu vanaema lihtsalt Tiiu, talutütrekene. Et veidigi olukorda tasakaalu viia, kutsusin mina lapsepõlvesõbra vanaema lihtsalt tädi Tooraks.
Ma muidugi ei tea, kuidas teda siis kutsuti, kui ta noor abielunaine oli.
Täna on Toora-tädi sünniaastapäev ka.
124
...
