...
Nii ma arvasin.
Aga valesti.
Lõpuks täienes mu killu-kogu siiski veel ühe läikiva klaasikilluga.
Asi tundub kummaline, aga tegelikult on lugu lihtne.
Kuidagi hiljaks jäi see kevadine mutimullahunnikute laiali ajamine, hein muudkui kasvab, viimane aeg künkad tasandada. Aga mitte ainult, mõni kuhi nii kõrge, et vedasin ämbriga mulda aiamaale, mõnes kive palju, need korjasin eraldi ämbrisse, aga olin end ette valmistanud ka klaasikilde kokku koguma. Mul on selleks spetsiaalne klaaspurk, juba mitu aastat.
Päris täis veel ei ole, aga palju puudu ka mitte.
Seekord tundus, et ei saagi oma kollektsiooni täiendada, ju koos maaga kaasa saadud maardla varud hakkavad ammenduma.
Viimane hunnik, ja ennäe imet, sealt ta välja tuligi, kild erksat rohelist õnne.
Killud ju toovat õnne.
See meenutab üht varahommikut Stockholmi vanalinnas, kui grupiga ringi käisime ja giid olulisi hooneid näitas ja lugusid rääkis. Sealsamas kivide vahel maas oli kollakaspruunikas pisike klaasikild. Kuidagi piinlik oli seda üles korjata, nii ta sinna jäi. Nüüd on sellest aasta möödas, aga ikka natuke kripeldab, et killukese õnne lihtsalt niisama vedelema jätsin. Eriti huvitav on aga see, et järgmisel päeval jäi Helsingis neid kilde üksjagu silma, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et kummardun ja nopin kaasa, ehk teeb elamise õnnelikumaks.
Aga tol hommikul Stockholmis oli veel üks võimalus käsi sirutada ja päev paremaks muuta.
Kas mina ka silitasin... mitte ei mäleta.
Aga klaasikild tänavakivide vahel, vot see on meeles!
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar