reede, 30. juuni 2023

Päästetud elu

 ...

Eelmisest loost võiks arvata, et mina elupäästjana pingutan üle... no ei ole tegelikult nii!

Päris kindlasti tõin ma jaanieelsel ajal grill-ahju juurde kaks ämbritäit vett ainult missioonitundest ;)

Aga kui ma paar päeva hiljem nägin, et üks liblikas sinna uppunud on, see tegi küll haiget. Rumal liblikas, kui sul palav on, siis jalgupidi sulistamisest aitab küll, ei pea kohe liblikujumist harrastama. 

Tundsin endas kaudset süüd, ja et hingepiinu vähendada, otsustasin korraldada riiklikud matused ja matmiskohale kivi paigutada. 

Aga kui olin tiivulise ämbrist välja õngitsenud, nägin, et justnagu liigutaks varbaid. Nii ma siis poputasin teda natuke päikese käes, ja iga minutiga oli näha, kuidas elu liblikasse tagasi tuli. Lõpuks lehvitas tiibadega ja läinud ta oligi.

Õnneks jõudsin pildi ära teha.


20.06.2023

...


Ma pean valvama

 ...

Ei julge magama minna, sest kes siis aitab, kui ta posti otsast alla kukub?




Juba kella 7 paiku õhtul sättis ennast sinna üles, ja nüüd muudkui seisab.

Küllap juba tukub, isegi mina tukastasin hetkeks, aga ma olin sellel hetkel ikka pikali.

Kui tema tukkuma jääb, kukub kindlasti alla!




Ei tea, miks ta ometi koju ei lähe?

Meie külas pole tal midagi tarka teha, meil tited kõigil ammu käes, ja juba suurekski kasvanud.


Aga katsu sa talle selgeks teha!

Käin ikka aeg-ajalt trepi peal, et vaatan. Ja räägin. 

Ja teen mõne pildi ka.




Nüüd enam mitte, nüüd on liiga pime pildi tegemiseks.

Nüüd käisin niisama vaatamas.

Praegu võiks muidugi kuud pildistada, aga ta alles selline poole peal, las kosub veel. 

ps Ma vist ikka lähen magama... enam ei jaksa valvata.

...

kolmapäev, 28. juuni 2023

Uus hobi

 ...

Kõigepealt peab jutuga minu moodi ikka kaugemalt alustama. 

Sissejuhatuseks või miskiks selliseks.

Et siis räägiks vanadest hobidest.

Mina olen see, kes, odav fotokas taskupõhjas, suvalisi klõpse teeb. Ma isegi ei oska ette kujutada, kui palju mul neid igasugu pilte kokku on. Parem ei hakka arvutama, mis sest, et mulle numbrid meeldivad. Suured numbrid meeldivad mulle lihtsalt oluliselt vähem kui niisama numbrid.

Aga tänu sellele suurele kogusele on mul a) mõni õnnestunud võte, b) mõni ajalooline võte, c) mõni koomiline võte, d) mõni sensatsiooniline võte. 

Aga ma ei eksponeeri neid!

Kõige meelsamini näitan ma igapäevapilte.

Ja kui ikka ilus pilt on, eks ma siis näitan ka, õnneks hajub ta halli massi ja ei torka üleliia silma.

Ühe ajaloolise foto ma siia panen. Käisime Ritaga kevadel Stockholmi Kuninglikus Ooperiteatris. Loomulikult oli mul fotokas taskupõhjas (või nagu järgmises lõigus selgub, siis kotipõhjas).


20.05.2023


Teine vana, hetkel veidi unarusse jäänud hobi, on kaudselt seotud eelmise fotoga. Enne Rootsi-reisi tegin endale pisikese hoiukoti. Ikka selleks, et kokku hoida: fotokas, rahakott, mobiil jm pudi-padi. 

Kokku hoida on tegelikult ka täitsa tore! 

Koti tegin ka kokkuhoidlikult, lippidest-lappidest, mida pole raatsinud ära visata.


28.06.2023


Rohkem käsitöö-projekte mul sellest aastast isegi ei meenu. Aga pole hullu, küll jõuab ;) Hobi iseenesest on ikka väga vana.

Aga nüüd, teema juurde. Et uus hobi. Kui tõde tunnistada, ega see nii väga uus polegi, aga ma enne lihtsalt ei teadnud, et see just hobi on.

Enne oli lihtsalt kohustus. 

Teatavasti on meie eluhoone siia platsile kerkinud 30+ aastat tagasi. 

Kaasa ütles, et tema teab, 50+ aastat tagasi oli samas kohas sigala*. Selline loomasõbralik, sigadele oli õues käimiseks isegi aiad rajatud. 

Kuskil 70ndate alguseks oli aga plats puhtaks lükatud, ei sigalat, ei loomade puhkeplatsi. Ega ma nüüd ei tea, kas sigala ajast, või hoopis varasematest või hilisematest aastakümnetest, aga koostöös muti ja mullahunnikutega tuleb maapõuest pidevalt päevavalgele klaasikilde. Olen kogu teadliku siineluaja kilde korjanud.

Aga ma pole neid kogunud.

Alles paar suve olen klaaspurki kasutanud ja killud sinna pannud.

Ausõna, ma ei teadnud enne, et see mu uus hobi on... kuni Stockholmis, kui grupiga vanalinnas kõndisime, nägin kivide vahel üht kildu. Selline tavaline värviline klaasitükk.

Esimene mõte oli, et korjan üles. Aga ma ei tahtnud miski imelik olla, nii see jäi. 

Nüüd, kui õue pealt uue klaasikillu olen leidnud, iga kord tuleb meelde, et see seal Stockholmis on just mu kogus puudu. Ja kas mul raske oleks olnud...

Ühel hetkel saingi aru, et sellest on mu hobi kujunenud.

Klaasikillukollektsioon.

Ilus ju ;)



Aga õues ma lastel paljajalu eriti olla ei soovita. 

Vähemasti mitte mutimullahunnikutes surfata.


*Sel nädalal saab Vikerraadiost kuulata katkendeid "Loomade farmi" autori biograafiast.

...

teisipäev, 27. juuni 2023

Öös on viiuleid

 ...

Kõik, mis ööga seotud, tundub müstilisena. 

Ööviiulid on olnud ühed kõige imelisemad lilled minu jaoks. Olin nad juba peaaegu et ära unustanud...

Kunagi olid ajad, kus ükski jaaniaegne suvi ei läinud ilma selle joovastava lõhnata. Ja ikka ööd, sest päevane on lahjavõitu. Imeline, aga mitte nii intensiivne.

Täna, kui Ireeniga metsas käisime nende pere viiuleid kaemas, unustasin nuusutada. Samas, lõhnaga on pigem, et nuusuta või ära nuusuta, kui lõhn on, tunned niigi. Ju nad selle palava päevase ajaga lihtsalt ei lõhna. 

Aga pildi ma tegin 

Ööviiul, imeline lill.




Tegelikult on tänasel lool ka algus.

Nädal või paar tagasi tuli mul ristsõna lahendades välja sõna sakse. Võõras sõna tundus, guugeldasin, et kontrollida, kas olen õigel rajal.

Olingi. 

Anna Sakse, Läti kirjanik (1904 - 1981). 


Miks just tema ja ööviiulid?

Kui juba tutvust tegin, kuulasin ära ka ühe tema jutukese Raadioteatri kodulehelt Jupiteris. See lugu kandiski nime Ööviiul.

Ja justkui vastu tulles kuulajate soovile kõlas Vikerraadio Luuleruumis mõni päev hiljem seesama saate kordus. 

Ööviiul.

Või oli see ehk hoopis meeldetuletus mulle, kes ma juba mitu aastat pole käinud lapsepõlvemaal. Jaanipäeva-aegset viimast käimist ei mäletagi. 

Ehk need ööviiulid pildil ongi jälg just sellest viimasest.

Metsavaimu poolt petetud pruudid... kui Anna Sakse lugu uskuda.

Ja miks ei peaks?


26.06.2014

...


esmaspäev, 26. juuni 2023

Pikk Jaan

 ...

Sel aastal on Jaanil parasjagu pikkust. Oli jaanilaupäev, oli jaanipäev, oli jaanijärgne vaba päev. Punkti pani tänane meedia oma Jaani jutuga. 


Pidusse jõudsime õigeaegselt, liha oli küps ja rahvas juba kogunes.

Lõke ja rahvuslikud mängud olid hiljem.


23.06.2023


Jaanitulel Pärnumaal.


Ja et jaaniaeg pikk juhtus olema, oli ka verd, higi ja pisaraid.

Kõigepealt oli veri.

Nägi välja kui jaanilõke, vähemasti nii ma endale sisendasin, kui jaanilaupäeval jaanirallil käisime 



Putukad, tundub mulle, on sel aastal eriti lopsakad ja verejanulised. Ja suuremahulised.


Öösel, kui kodu poole sõitsime, vaatasin kuud ja mõtlesin, et fikseerin hetke, mil pimedaks läheb. Aga ma ei näinudki õiget momenti: kui koju jõudsime, hakkas pigem valgeks minema.

Jaanipäeval läks õnneks. Ilm oli sobiv, tuulutas sääsed kaugemale, ainult need va kirjud kurjad kärbsed käisid näksimas. Aga eks me alustasime söömise ja joomisega natuke varem ka. Enne tegime kaaslasega aiatöid, nii et higi, seda oli küll. 

Verd ega pisaraid oluliselt ei olnud. Üks haav varbas pressis mõned tilgad verd välja, aga mitte pisaraid.

See oli siis teine päev.

Kolmas päev oli jaanijärgne. Loomulikult päev mittemidagi tegemiseks... kui juba pühapäev. Õhtul käisin kõndimas. Päevast midagi olulist ei suuda meenutada, küll aga omanäoline tuulevaikne õhtu. Oli udune ja niiske, ja massiliselt sääski ning pisemat sorti kärbseid. Kogu seltskond ühtviisi verejanulised.

Tänastes Libauudistes Sääsekaitseselts tänas vereannetajaid. Nimetatud suurtes kogustes oli ilmselgelt ka minu panus. Aga ausõna, see ei olnud vabatahtlik annetus.

Erinevalt eelmisest nädalast, kui täiesti vabatahtlikult lasin perearstil oma kadunud veeni otsida. Mis teisel katsel õnnestus.

Täna sain vastuse. D-vitamiini on oluliselt vähe, aga kolesterooli seevastu piisavalt palju, et võin kasvõi jagada. 6,6... misiganes ühikut. Ei tea, kas ma peaks muretsema?

Aga kui nüüd teema juurde tagasi tulla, siis pühapäev oleks nagu pidanud selle aasta pikale Jaanile punkti panema.

Priske punkt tegelikult on selgesti näha...


26.06.2023


Aga looda sa!

Et kui juba jaanid, siis jaanid lõpuni!

Ajakirjandusel õnnestus täna üks Jaan hammaste vahele saada. 

Et kui juba veri ja higi, siis olgu pisarad ka. 

Ja kui juba närimiseks võimalus pakutakse, siis närijaid jagub.

Seda ma eile õhtul omal nahal tundsin, kui need va sääsed ründasid. Aga ma pidasin vastu!

Küll Jaan ka vastu peab.

...

neljapäev, 22. juuni 2023

Kodu keset metsa

 ...

Kui sul kodu keset metsa, võib elu igasuguseid üllatusi pakkuda, sinu mure ja rõõm on lihtsalt märgata. Isegi toast ei pea välja minema, kaamera annab märku, et on õige aeg aknast välja vaadata. 

Kell 23.45 loomulikult keegi veel ei maga!


18.06.2023


Ehin end taaskord võõraste sulgedega,  minu kodu on 1000 sammu kaugusel naaberküla esimesest majapidamisest, aga just seal elavatel lähedastel need lahedad lemmikloomad on!

Lõbus lugu ettevõtlikust rebasest*, kes puu otsas pekki noolimas käis, jääb päris kaugesse aega. Kõik see toimetamine oli keset päeva ja köögiakna vaateväljas, paras laiekraan vaatamiseks ja avar võimalus pildistamiseks.




Aasta siis oli 2011. 

Isegi kohalik maakonnaleht jagas üht Anneli tehtud fotodest, ja märkis ära, et nälg ajas rebase puu otsa pekki sööma.

Aga see pole veel kõik. 

Viis aastat tagasi uudistas nende õuepealset karu**. Päris aknast oleks paha pilti teha, Ireen läks ikka kohe karule vastu. Pärast jalutas karu temaga kaasa...



Selline lugu siis aastal 2018.

*Rebase lugu siin

**Karu lugu siin


Nüüd on kõigil pereliikmetel ajalooline hetk teemal "Kodu keset metsa" pildile püütud.

Jään näitust ootama ;) 

...

kolmapäev, 14. juuni 2023

Vanaisa päevaraamat

 ...

"Südame sõber"... nii on päevaraamatule nimeks pandud.

Päevaraamat aastast 1921.

Vanaisa on sündinud 1904. aastal, seega oli ta napilt 17 (kuna sünnipäev aprillis, siis paar kuud veel puudu), kui abiellus vanem õde Elfriide*.



See lugu** on võetud tema päeviku esimesest raamatust.



1921.a. 25. veebruar

Need päevad on mitu korda seda väärt, et neid põhjalikumalt kirjeldada.

Minu vanem õde Elfriide arvas omas elus muudatuse teha: mehele minna ühele venelasele (Kolotilin) versta 25 Kitaist taiga sisse, Tseilotõ küla.

Laupäeva õhtul, 12. veebruaril sõitis Elfriide koos oma peigmehega, Ivan Nikolajevitšiga linnast (Irkutskist) meie vanemate juurest tagasi Kitaisse. Ka sõitsid: onu oma naisega ja tütre Mildaga***  linnast võõrsilt koju.

Esmaspäeval, 14. veebruaril, öösel, sõitsid linnast Eedi ja August (Treimund), kes olid laupäeval linna sõitnud mingi ülesandega. Sõitis ka ema tütre pulma.

Pulmad pidivad sealsest ajast “tuleval nädalal” olema, nagu nad ka olivad. Nädal aega kestsivad pulmade valmistused ja muud kodused toimetused. Mina tegin ka kingsepa tööd ja kandsin tuppa vett. Nädala lõpul sõitis onu kodunt välja teenistuse asjade pärast.

Laupäeva õhtul pidivad pulmalised pruudi majasse sõitma. Aegsasti seati kõik valmis. Toad seati korda. Inimesed panivad end korralikult riidesse ja istusivad ootama. Kogu perekond asus suurde tuppa laua ümber istuma ja igaüks asus millegi ameti juurde: kes lugema, kes kirjutama, kes nii muidu juttu ajama. See oli armas õhtu. Ma saan seda vist kaua mäletama. Eediga kirjutasime kumbki salmikese Elfriide abiellumise mälestuseks. Lugesime, kirjutasime, tegime nalja, naersime. Laual seisis elektrilamp, tuba oli puhas, valgust täis ning mõnus soe. Südames asus kodune tunne.

Pea kogu õhtu mängis muusikakoor: balalaika, kitarr ja mandoliin. Mängisivad August, Eedi ja Vanda. Aeg ruttas edasi. Kell oli vist juba üheteistkümne peal, kuid pulmalisi polnud kuulda. See tõi ärevust. Korraga teadustatakse, et poole tunni pärast kustutatakse valgus. Signaaliks kolm korda vilgutab tuli: vaja magama minna. kui õigel ajal ei tulnud, siis las oodata! Heidame magama ja enne hommikut ei tõuse, las oodata ukse taga! … naljatlevad kõik ja üks haaval läheb pere puhkama. Elekter kustub…

Vaevalt läks viis minutit mööda kui koerad hakkasid haukuma. Tulivad! Peigmees ühe mehega ainult. Tulivad järel kuulama, kas võivad sõita. (teised jäivad külasse)

Ei aita muud, kui peab üles tõusma. Kõik panevad endid riidesse: “Aitab juba, saime une otsa!”

Varsti jõudsid ka teised pulmalised kohale ja pidu algas.

Kesk südaöö tunnil, mil ajal igal muul ööl kõik magavad, ei tea maast ega ilmast, on täna elav liikumine – pidu, pulmad! See on nagu unenägu. Muul ööl sel ajal kuuldub ainult nohin ja vahel mõned muud hääled, ehk õigust öelda ei kuule keegi midagi. Täna aga ei tea, kuidas tuli inimestel veel meelde lõunat süüa, kõht läks tühjaks!… Söödi ja joodi, lauldi ja mängiti, naerdi ja räägiti juttu kuni kella kolmeni, siis sõitsivad võõrad tagasi külasse, omad, ühes ka peigmees, heitsivad magama. Äratati kella kuue ajal. Pulmalised tulevad alles kell 11-12, kuna pidivad juba kell 8 tulema. Ruttu söödi keskhommik ära ja nüüd algas sõit peigmehe majasse. 

Hobuseid kogus umbes kümme. Meilt sõitsivad: esimesena muidugi Elfriide, onunaine, ema, Heinrih, Vanda ja Ella, Eedi, Oskar (kes alles laupäeva õhtupoole siia sõitis) ja mina – üheksa inimest. Ella kutsus Eedi omale saatjaks, kuna Vanda mind. Eedil oli oma hobune ja kutsar. Ja ka mina ei jäänud temast maha. Heinrih lubas mulle oma noore hobuse – see oli mulle väga meele järele. Kahjuks istus ka ema esiteks meie juurde. Noorele hobusele sai väga raske koorem. Tee peal leidsime emale teise koha ning meie jäime Vandaga kahekesi. Hea oli sõita. Teel jutustasime Vandaga mitmest asjast ning saime üksteist põhjalikumalt tundma.

Õhtul, päikese veeru ajal oli laulatus. Vene papp luges ja täitis kirikus kõik tarvilikud kombed masinlikult ära täitsa nagu masin. Oh, kus on usk ja Jumala teenistus.

Kirikust sõitsime otsekohe peigmehe majasse, kus meid kohe söögilaua taha asetati, mis üleni kõiksugu maiusroogasid täis oli. Tuba oli kuhjaga külarahvast täis, kes pulmalistele õnne tulivad soovima. Kella ühe-kaheni öösel kestsid tantsud ja lõbustused, sai lõbusõitudel käidud. Kui hea oli vaiksel kuuvalgel ööl mööda küla uulitsaid sõita. Kellad helisevad, laulud kõlavad… magama sai heidetud, kui kell juba kahe ümber oli. Eedi oli kaunis punane poiss. Samogonkat oli volipärast võtta, ehk ta küll lahja oli, kuid pähe hakkas ta siiski. Kui palju sai Eedi üle naerda! Kõigile tegi ta lõbu.

Esmaspäeval sai päev otsa ühest majast teise käidud. Umbes kümnes majas sai käidud. Igal pool söö, joo; joo, söö – aina ära tüütas. Eedi ja Vanda said tublisti väsida. Ühtelugu olid nemad tantsijad. Eedil kulusid isegi saapa tallad katki…

* Elfriede Masik 17.01.1893 (Metsaküla, Iisaku) - 6.12.1925 (Irkutsk. Russia). Andmed ja foto Genis.

** Tekst on vanaisa kohendatud ja tema enda käega ümber kirjutatud umbes 50 aastat hiljem, 1970ndatel, seepärast ei kattu sõna-sõnalt päeviku tekstiga.

*** Geni põhjal oletan, et tütar Milda täpne nimi on Miralda.

**** Siin veel lood vanaisast, tema noorusest Venemaal, koduigatsusest, tema vanematest ja päevaraamatust.

...


Pälson ja Pepler

 ...

Olen elanud Pälsoni tänava ühikas terve aasta, aga siiamaani pole mõelnud sellele, miks minu ajal tänav sellist nime kandis. Oli, siis oli. Kes neid lugusid enam teab. 

On nagu on. 

Aga lugesin artiklit ühest aprillikuisest Õhtulehest, M.Soidro Mälestusi maiparaadist, ja hakkasin mõtlema oma mälestustele sellest pühast üritusest. Ühest oma vanast keskkooliaegsest päevikust leidsin ema kirjutatud vabanduse minu puudumisele: Külli puudus paraadilt, kuna sõitis maale

Paari kogunemist Kaarli kiriku lähedusse ma siiski mäletan, ju ma iga kord maale ka ei sõitnud.

Aga siis jäi silma M.S. artiklis lausejupp - Tartu filoloogide ühikas (Rudolf Pälsoni tänav 14) ... no see maja oli üle tänava, mina elasin Pälsoni tn 23. Tuleb välja, et Rudolf Pälsoni tänaval, rõhk sõnal Rudolf.


Üks kevadine hetk Pälsoni 23 ühika taga. Või  kõrval...

Rudolf (Pälson) on minu jaoks võõras nimi. Seda muidugi võib arvata, et miski punane oli, ega tänava nime nõukaaja lõppedes ilma asjata ümber ei muudetud. Nüüd siis Pepleri.

Ja nii ma ajalukku sukeldusin!

Oligi selline mees nagu Rudolf Pälson. Aastaid elada oli talle vähe antud, 1900 - 1924. Eesti poliitik ja kommunist, nii ütleb Wikipedia. Kuulus organisatsiooni Töörahva Ühine Väerind ja valiti selle ridades EW II riigikogu koosseisu. See II koosseis pääses võimule täpselt 100 aastat tagasi, 31. mail 1923. Võeti vastu mitmed olulised õigusaktid, sealhulgas riigikorra kaitse seadus, perekonnaseisu seadus, rahvahääletamise ja rahvaalgatuse seadus.

Valimisõiguslikke kodanikke oli tookord 688 675, valimas käis ligi 68%.

Kõige rohkem kohti sai Põllumeestekogu (23), Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei sai 15 kohta, Eesti Tööerakond 12 ja Töörahva Ühine Väerinne 10 kohta. Teised erakonnad said vähem, kokku oli Riigikogus liikmeid ligi 200. 

Istungitest osavõtt oli II Riigikogu liikmetele kohustuslik ja iga põhjuseta puudumine tähendas palgast 5% kinnipidamist. *

Aga ma pidin ju Pälsonist rääkima, Rudolf Pälsonist. Kuulus Riigikokku kuni 22.03.1924, loobus siis oma kohast. Võttis osa 1924.  aasta riigipöördekatse ettevalmistamisest, osales ka ise detsembrimässus, peale selle ebaõnnestumist varjas end ja hukkus 7. detsembril 1924 tulevahetuses politseiga.

Aga vahetult enne Pälsoni nime saamist kandis tänav nii umbes +/- 5 aastat (andmed, mis leidsin, on erinevad) nime Kindral Põdra tänav (uulits). Ernst Põdder oli Eesti sõjaväelane, üks kolmest esimesest Eesti kindralmajorist. Kindral Põdder võttis osa 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumisest. Pole siis ime, et 1940. aastal tänav just Pälsoni nime sai... kes siis oli teatavasti 1924. aasta riigipöörde katses hukkunud kommunist. Et kunagi võitlesid mehed vastasrinnetel, aga Tartu tänavatel andsid pigem teatepulka edasi, ühelt teisele, ja tänaseks edasi pika ajalooga Pepleri nimele.

Nimelt on läbi aegade seesama tänav kõige kauem kandnud Pepleri nime. Pepleri (aga ka Pöpleri) tänav on märkimist leidnud juba mitu sajandit tagasi. Käibel on olnud erinevad variandid (Peppler Strasse, Peplerskaja ulitsa jt). 

Minule on muidugi Pälsoni kõige suupärasem, aga kuna enam igapäevaselt ei kasuta, siis vahet pole. Mitmed põhimõttelised kodanikud eelistaks nime Kindral Põdra tänav, sest polnud see Peplergi teab mis eestimeelne või -keelne, niivõrd kuivõrd sellest nii kauges ajas teada ja arvestada saab.

Mis mees Wilhem Pepler siis oli? Tartu linnakodanik 16. sajandil, kellest on teada, et tegutses Venemaa diplomaatiliste saatkondade tõlgina Ivan Julma valitsemisajal. Kogunud rikkust, ostis ta endale maalapi, nn "kraavidest piiratud" maa tänasest Wallikraawi uulitsast lõuna pool kuni Riia uulitsani.**

Eks sealt see au, et tänav täna tema nime kannab, kuigi Pepleri maa ostis linn ära juba 17. sajandil.


* andmed Wikipedia ja Riigikogu.ee

**"Postimees", 15. september 1923

Aga Vana Pälsoni ühikas lõpetas oma koostöö tudengitega 2003. aastal, peaaegu 55 aastat kirevat ajalugu selja taga. 

...


teisipäev, 13. juuni 2023

Pool mälu alles

 ...

Ei tea, pean ma nüüd rõõmustama, et pool on alles, või hoopis kurvastama, et kuhu teine pool kadus. 

Mälu, ma mõtlen. 

Ostsin täna kohaliku pealinna pisi-turult kilo väikseid värskeid kurke, et teen kiirhapendamist. Pisut enne protsessi lõppfaasi tuli kuskilt mälusopist esile: aga on ju kilekotikurgid! Ei mingit kaussi ega soolvett, kõik see kraam kotti kokku ja aeg-ajalt saputada. Kes teinud on, see teab ;) Mina olen pigem söönud, aga eelmisel aastal paar korda proovisin ikka ise ka teha. 

Hea,  et meelde tuli! Mu meelest ülihead!

Ja hea, et mälu veel olemas. Vähemasti poolest saadik.

Teine pool vedas alt. Olin unustanud, et soolasin Ritalt saadud tillid purki ja külmkappi. Lõunasöögi tegemisel uhasin igale poole tavalist soola: värskesse salatisse, pannikartulitele. Ja siis tuli meelde, et mul on ju pool purki seda head soolast tilli. Mis seekord jäigi kasutamata.

Õnneks kilekotikurke tehes tulid sügavkülma pandud tillivarred meelde... nii et olukord lausa lootusetu veel ei ole.

...

1. mail Matkakeskuses söömas... ka täitsa ilma tillita...


01.05.2023

...


teisipäev, 6. juuni 2023

Viikingite muuseum

 ... 

Stockholm suudab mind üllatada!

Mõtlesin, et olulisemad ja huvitavamad vaatamisväärsused olen ära näinud, sealhulgas ABBA muuseum, Kuninglik Relvakamber, Vasa muuseum, suur Loodusmuuseum, Ajaloomuuseum. 

Aga mitte ainult!  

Isegi kõrgel Globeni kukil oleme käinud sõitmas ja ülevalt alla vaatamas. Mul on naabrite pealinnaga 34 aastat soojad suhted. Ometi, iga kord, kui jälle Rootsimaal, avastan enda jaoks midagi uut.

Meie super-giidile, kes spetsiaalselt meile tuli ekskursiooni tegema, loomulikult eesti keeles, ainult kiidusõnad, ja lubasin, et jagan oma muljeid ja teen muuseumile reklaami, nüüd siin natukene ka. Huvilistele olen niisama rääkinud.

Viikingite muuseum on üks uuemaid muuseume Stockholmis, ja viib meid ajas ikka väga palju tagasi. See on ajalooline rännak kaugesse rauaaega inimeste juurde, kes selles ajas oma elu elasid. 

Tutvustus internetist.

Stockholmi uusim muuseum Vikingaliv tutvustab elu Rootsis rauaajal legendaarsete viikingite silme läbi. Avastage nende ajalugu ja pärand ning õppige vahet tegema faktidel ja müütidel. 


20.05.2023

Te kohtute ehtsa viikingiga, kes on loodud arheoloogilistest leidudest saadud DNA abil, ja interaktiivsel näitusel „Ragnfrids Saga“ tutvute viikingipere igapäevaeluga

Ragnfrids Saga – 11 minutit pikk rongisõit aastasse 963. Retk algab Frösala talust, mis on koduks Ragnfridile ja tema abikaasa Haraldile. Sealt rännatakse laia maailma, näeme röövretki läänes ja orjakaubandust idas. Jutustajaks on Ragnfrid ning koos heli, valguse ja miljööga suudetakse tõetruult edasi anda toonast olustikku. 

Kohvik oli ka, reisikaaslased ostsid sealt miskit huvitavat rüübet kaasa, aga kuna me ei viitsinud tassida, ei oska kommenteerida. Igatahes oli tegu klaaspudeliga, nii et ettevaatust ennekõige! Jooge kohapeal ära, siis on asi kindel. Ühte purunemist juhtusin nägema.

See viib mu mõtted sujuvalt Stockholmis leitud klaasikillu juurde. 

Aga see on juba teine jutt.

...

pühapäev, 4. juuni 2023

15 kevadist hetke... viieteistkümnes

 ...

Viieteistkümnes ja viimane. 

Kui 26. mail Messingeris pilti jagasin, sain mitmeid murelikke küsimusi.


26.05.2023


Vastuseks jagasin järgmist... või pigem eelmist fotot

Nii lihtne see ongi.

...

Aga lõpetuseks lõppsõna.

Selle projektiga jõudsin lõpuni... erinevalt mitmest eelnevast projektist, millest mõned avaldamata riismed mustandites vedelevad, kirjutamata lugudest rääkimata. Ehk kunagi saab nendegagi edasi mindud, aeg näitab.

Viimane viieteistkümnest*, on selle aasta kevad.

Nüüd siis olen tähistanud kaht olulist tähtpäeva!

!5 aastat digipilte.

15 aastat blogimist... 


*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

reede, 2. juuni 2023

15 kevadist hetke... neljateistkümnes

 ...

Ma tean, mis teemal pilt peab olema, aga ma ei suuda seda valida. 

Seda, eelmise kevade* kõige iseloomulikumat.

Igal hetkel tunnen mõnu, et köök on uus ja vannituba on uus. Täpsemalt, vannituba pole enam vannituba, vaid mõnus kamber duši ja sooja veega. Enam pole nii, et sooja vee saamiseks peab pliidi alla tule tegema, ja et tule tegemiseks peab varavalges üles tõusma, sest hiljem tehes hakkas suitsu sisse ajama... mis ei tähenda, et varahommikul poleks ajanud, aga siis vähem. Nüüd on pliit ja soe vesi lahus. Mõlemad töökorras. Ja köök on selline, et pane või pilt ajakirja! 

Mitu nädalat lõhkumist, vedamist, tassimist, ehitamist, ladumist, krohvimist, silumist, lihvimist, plaatimist, värvimist, tapitseerimist, kokku panemist ja lahti lammutamist, ühendamist, puhastamist, küürimist... mul said sõnad otsa, aga kui otsa üles leian, kirjutan juurde. 

Igatahes, imelised lapsed mul! Tüdrukud ja poisid.

Ainult et kuidas seda ühe pildiga paika panna? 

Ega ei panegi.

Aga ilmselgelt tähistab vann pildil ühe ajastu lõppu. 

Olgu siis tema.


14.05.2022


*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...