Esmaspäev, 30. september 2013

Oluline 1888

...
See on ikka nii, et iga aasta on omamoodi ümmargune. Seekord siis kõik kolmed ja kaheksad, on käidud mõnelgi juubelil, ja mõni alles. 

Aga kuidagi ootamatult eraldus teistest üks kaheksalõpuline.
Eks ta näeb eriline välja ka.

1888

Eriti eriline on ta muidugi sellisena
MDCCCLXXXVIII

Et miks siis nii eriline.
Üks minu lapsepõlve lemmikraamat on ilmunud aastal 1888.

"Kui noore inglise kirjaniku Arthur Conan Doylei „Baskerville’ide koer“ 1888.aasta septembri viimastel päevadel trükivalgust nägi, võis vaevalt keegi aimata, et sündinud on maailma kõige kuulsam koer."  

Ma olen seda ikka korduvalt lugenud, ja mitte ainult lapsepõlves.

...
No ja siis laupäeval, kui pikale sõidule ajaviiteks ajalehe ostsin.
Löön lahti, ja mis ma näen. Pikk jutt ja suured pildid.
Nii nagu ajakirjas endaski.
National Geographic.
1888 oktoober - ilmus esimene number.
60 miljonit - just nii palju inimesi sirvib iga kuu National Geographicut.
39 - nii paljudesse keeltesse on ajakiri inglise keelest tõlgitud.

Nüüd oleks huvitav lugeda neid vanu numbreid, kus juttu Eestist.
1980.aasta aprillis ilmus näiteks Priit Vesilinnu lugu "Tagasitulek Eestisse".

No ja täna oli minul postkastis värske number National Geographicut.

 

...
Guugeldasin ka. Et kui juba 1888, siis mis veel.
Sündis Kaarel Eenpalu.
Olen tema lapselapsega ühes klassis õppinud.
Esimesed neli kooliaastat.

Nii palju siis ühest numbrist, mille lõpus kaheksa.
1888

Järgmisel aastal neljad ja üheksad... aga sinna on õnneks veel aega ;)
...
Mõni päev hiljem sain kirja. Margil tuttav tegelane.
Loomulikult lisan tema ka siia jutu juurde.

 ...

Kolmapäev, 25. september 2013

Midagi müstilist

...
Minu mobiilis on 3 numbrit, kus nime ees on sõna Juuksur.

Esmaspäeval helistasin.

Kõigepealt Juuksur M, sest tema asub kõige ligidamal.
Kas saaks kohe homme, äärmisel juhul ülehomme, ainult pisut lõikamist.
Kahjuks ei saa.

Järgmisena Juuksur I. Juuksur I on kõige kauem minu juuksur olnud. Juuksur I on alati üsna hõives, nii ka seekord. 
Saab küll, aga alles oktoobris.

Mina ootamist ei armasta, kui mõte pähe tuleb, siis ikka kohe.

Kolmas number on Juuksur A. Juuksur A on kõige kärmem juuksur.
Ju siis seepärast ta minu jaoks need 20 minutit leidis ja leppisime kokku, et kolmapäeval kell 3.

Teisipäeval avastasin oma telefonis vastamata kõne.
Juuksur I.
Loogiline, keegi ütles ära ja nüüd oleks küll vaba aega.
Ma ei hakanud tagasi helistama, sest mul juba oli aeg olemas. 

Kolmapäeval kell 3 istusin mina kenasti juuksuritoolis ja Juuksur A lõgistas kääridega mu salkusid siledamaks. Keset kõige kibedamat salgutamist helises kotis minu telefon. 
Kas tahan vastu võtta?
Ei ma tahtnud, küll pärast võtan ja vaatan.

Töö tehtud, arved klaaritud, võtsin kotist oma mobla välja.
1 vastamat kõne.
Et kes?
Juuksur A.
Ma ei saanud mitte muhvigi aru. Näitasin Juuksur A`le, tema ka ei saanud aru.
Võttis kotist oma telefoni... ja ei märkigi tehtud kõnest. 

Nüüd on mul südamest kahju, et ma kohe kõnet vastu ei võtnud. Kes seal Juuksur A kotis ikka oli, kes mulle helistas?

Ja see vastamata kõne Juuksur I`lt, kas ikka helistas tema või olid seal ka salapärased jõud mängus? Hea, et ma tagasi ei helistanud.

Juba mõnda aega olen omas mõttes kaalunud, et peaks telefoni välja vahetama, on teine juba 7 aastat vana. Aku küll veel päris korralik, peab 3-4 päeva vastu, rääkida saab ka enam-vähem. Mõnikord tuleb end voodist püsti ajada, kui kõne väga hakib, muidu pole viga. 
Ainult numbrilaud on ära kulunud, sõnumeid on tüütu saata, aga seitse aastat suhet, saame hakkama.

Nüüd siis sellised müstilised lood. 

Aga mulle tehti kingitus. 


Kui ma seda uut riistapuud natuke õpetan, ehk saab temaga ka helistada. Praegu on tal minu Nokiaga ainult üks ühine funktsioon, aga kui neid klahve treenida, ehk saab lisaks taskulambile ka teised vajalikud nupud tööle.

Nokial ju ometi kõik töötab.
Lisaks veel üleloomulikud võimed.
...

Esmaspäev, 23. september 2013

Fotojaht: kentsakas tegelane

...
Algul oli ta ikka üks üsna tavaline tüdruk. 
Mitte sugugi kentsakas.
Peaaegu päris tavaline, sest kõik tüdrukud polegi ju sellised, et hommikuti armastavad juukseid kammida ja õhtuti jalgu pesta.

Tema oli küll peaaegu tavaline tüdruk, mõnikord nii ja mõnikord naa.

Aga... päris tavaline ta siiski ei olnud, sest selliseid tüdrukuid, kes poest ainult rohelisi pulgakomme ostaks, selliseid nagu rohkem ei teagi.
Rohelised pulgakommid.
Rohelised kummikommid ja rohelised piparmündikommid.
Roheline limonaad, Tarhun nimeks tal.

Nagu sellest oleks veel vähe.
Roheline sall ja rohelised saapad, kampsunist ja karupükstest rääkimata.
Roheline pesu ja rohelised säärikud.

Lõunalauas krõmpsutas rohelist salatit, hommikuti jõi  rohelist teed ja õhtuti näksis rohehallitusjuustu.

Kahtlustan, et just see see oli, mis lõpliku põntsu pani.

Ühel hommikul peeglisse vaadates ei suutnud tüdruk üllatust varjata.
Kas tõesti tema?



Aga mis seal imestada, ükskord pidi see juhtuma.

Tegelikult, kui aus olla, oli ta salamisi rohelistest juustest kogu aeg unistanud.

Selline kentsakas tegelane. 

Algul oli teine noor ja roheline, kui suureks sai, astus Roheliste parteisse.
Võimalik, et kandideerib ka valimistel.
...
...

Pühapäev, 22. september 2013

Fotojaht: kallis asi

...
Võtsin kohe sõna-sõnalt. Et kui kallis, siis ikka tõesti kallis.

Maksab palju.

Vaatasin üle viimase aja pildid, et kas mulle on ette sattunud midagi, mis on hinnaline.

Leidsingi. Pildid näituselt.
Selle firma toodang on igatahes väga kallis.
 
Kusjuures, ega ma temast varem suurt midagi ei arvanud.
Ega ma eriti ei teadnud ka.
Isegi näitusel käimine ei tekitanud rohkemat huvi.
Täna, kui pildid välja valisin, siis leidsin, et võiks ikka natuke kursis ka olla.
Otsisin Internetist, lugesin elu- ja edulugu, vaatasin pilte. 
Ausõna, hakkas meeldima.
Värvid ja mustrid.
Lasteriided ja tarbekaubad.
Mõned naisteriided olid sellised, et kannaks isegi :)

Reklaami ei tee, firmat ei nimeta.
Aga kallis, oi kui kallis...






Fotojaht
...

Pühapäev, 15. september 2013

Sügisesed süütud naljad

...
Elu koosneb naljakatest pisiasjadest.

Tänase päeva nägu, näiteks.
Profiilis.


Või siis eelmise nädalavahetuse nägu.

 

Või siis lihtsalt üks tegu nädalakese veelgi varem.
Kuidas see ütlemine nüüd oligi?
Paljas kui porgand?
Siin siis kaks paljast porgandit.

 

Igal pildil oma lugu, aga need lood jäid sedapuhku kirjutamata.

...

Laupäev, 14. september 2013

Lihtsalt üks muinasjutt

...
Tegelikult olen mõelnud, et mitte üks muinasjutt. 
Mina ei kirjuta.
Sest keegi kuskil juba kirjutab.
Hästi kirjutab.

Aga mõnikord kibeleb ja siis ma ikka. 
Natukene. 
Suvel oli meil Maibrittiga terve seeria muinasjutte, koos joonistustega. Mõned on arvutis, kaustas nimega tagatasku. 
Kunagi ehk...

Aga see lugu tuli eile hommikul, kui tööle tormasin. Õnneks oli fotokas lahtiselt taskus. Õnneks, sest kiire oli, kotist otsimiseks aega poleks jagunud.

Kui pilti poleks teinud, poleks lugu ka meelde tulnud.

Mets pooleks

Kunagi elasid kaks venda, Kustav ja Leonard. Vennad nagu vennad ikka, tegid koos tööd, jagasid omavahel leivapalukest, kütsid kahekesi laubaõhtul sauna ja ühes käisid pühapäeviti tädirannas. 

Mõnikord viskasid koos ka viina.

Ja vat siis läks jama lahti. Kaks kullatükki, nii oli ema neid poisikse-eas kutsunud, viina ei kannatanud. Pöörasid pööraseks või kiskusid segaseks, kuidas kunagi. Siis oli kisa nii, et kaikus üle küla ja mõnikord kostus valla kaugemate piirideni. Sõnadega tehti teineteist maatasa, rusikatega vehiti ja jalgadega trambiti, öeldi välja tõde, mis tegelikult tõde ehk polnudki. 
Et saaks ikka haiget teha, teravusi loopida ja sõnadega lajatada.
Eks külarahvas oma lõksutamisega aitas ka kaasa, kas asi alati nii hull oligi, et mäletada. Seda enam, et järgmisel päeval olid vennaksed semud jälle, koos tegid tööd ja jagasid leivapalukest, esialgu natuke aega mossitasid ja põrnitsesid teineteist altkulmu, aga siis läks elu vanadesse rööbastesse ja tiksus tasakesi endistviisi edasi.

Kuni päevani, kus riid võttis sellised tuurid ja arendas säherdust kiirendust, et ei valgunud valda mööda laiali, vaid tõusis otsejoones pilvede poole. Vanataat pilve peal oli aga vennakeste tegemistel ammu silma peal hoidnud. Manitseda ei tahtnud, sekkuda ei soovinud. Muidu ju mehed nagu mehed ikka, tegemistes toimekad ja toimetustes tegusad. 
Aga nii kui riiuks läheb, hullemat annab ette kujutada.

Sellel riiul oli aga hoopis omamoodi nägu. Muidu käis ikka suurustamine ja sõnelemine, aga nüüd tuli tüli ühise metsatuka pärast. Vennad olid noored puud kasvama pannud, sihvakaks tõotasid sirguda nii kuused kui kased, kuigi ise alles pooles kasvus ja pikkuses. 

Korraga leidsid vennad, et miks peab olema kogu aeg kõik MEIE. 
Minu, minu, kisasid nad. 
Mina tõin taimed. 
Mina kaevasin augud. 
Mina tõrjusin takjad ja ohakaid. 
Mina katkusin võsa.

Pooleks, pooleks. Teeme pooleks, leiti lõpuks lahendus.

Vanataat taevapiiril vaatas ja mõtles: "Oh te sunnikud, oh te nadikaelad. Kas see on siis venna arm ja arukas asjatamine? Ma teile teen pooleks."
Saatis oma truu sulase nimega Tuulispask alla maapeale, kaasas käsk, et kõik puud pooleks. Tõmbas joonegi ette, et asi selge oleks.

Kohina ja mühinaga tormas truu sulane käsku täitma, arendas kiirust, millist maapeal seni nähtud polnud, ragistas noores metsas sellise lärmiga, mida inimkõrv enne kuulnud ei olnud.
Ise omaette pomisedes: "Pooleks, pooleks, kõik pooleks."

Kurb oli see pilt, mis hommikul vennaste selginenud silmade ees avanes. Suur segadus valitses noorendikus. Kõik nende kaunitarid olid pooleks jagatud, ühele ülemine osa, teise jaoks alumine.
Ole ainult mees ja korja oma kokku.

Mis sai edasi?
Midagi ei saanud. Vennaarm oli otsa lõppenud, kumbki korjas ja koristas oma jagu. Kustav, kes maad oli kaevanud, kaevas nüüd kände välja, Leonard, kes taimed toonud, lohistas kokku ladvaosad.

Vennad omavahel enam ei suhelnud, isegi ühist nime ei tahtnud kanda. 
Kustavist sai Kännu Kustav ja Leonardist Ladva Leonard.

Mis nende varasem nimi oli, seda ei mäleta enam keegi.

Kauni istanduse asemele kasvas võsa, millest tasapisi siiski miski mets kujunes.

Miks see lugu mulle meelde tuli?
Vanataat hoiab sellel metsal seni silma peal, ju ta tunneb end veidi sandisti, et niimoodi inimeste asjaajamistesse sekkus.

Aeg ajalt manitseb, et ikka meeles püsiks.
See vana lugu.

Eile ka, läksin ja nägin. Jälle see joon metsale peale veetud. Nagu siis, kui Tuulispask käis käsku täitmas. 

Just siit pooleks.


....

Reede, 13. september 2013

Seitse hommikust hetke

...
Päris kummaline oli vaadata, kuidas aeg inimest muudab.
 
Minul siis see, kuidas loodus muutub.

Seitse hetke tänasest hommikust.

Ühesugused pildid on tüütud, aga tegelikult polegi niiväga ühesugune. 
Hommikuses udus muutub kõik iga minutiga. 
Kokku tegin 45 minuti jooksul üle 40 võtte. 
Vähemasti 5 korda käisin õues.

6.35
 6.41
6.48
 6.51
 6.53
 6.56
 7.12

Mulle sobivad sügisesed päikesetõusud, sest tore on ärgata koos päikesega. Mitte liiga vara.

Mulle meeldivad udused hommikud.

Lähed läbi udu ja juuksed on märjad.
 ....

Neljapäev, 12. september 2013

Fotojaht: tegusõna

...
Pildistan.
Hommikul vara.
Just september ja märts on need kuud, 
kui päike tõuseb õigest kohast :)

Nii ma siis pildistan.
Köögiaknast näen, et vau, mis vahva udu. 
Valgus. 
Päikesetõus.

Kasvõi öösärgis õue.

Iga sekundiga toimub muutus.
Mõnikord läheb viletsamaks, mõnikord põnevamaks. 

Nii ma siis pildistan.
Üle 5 minuti tavaliselt aega ei ole.

6. september kell 6.45
 

10. september kell 6.54

12. september kell 6.51
...
Fotojaht
...

Laupäev, 7. september 2013

Fotojaht: looduse ilu

...
Täpselt kuu aega tagasi, 7. augustil.
Kodutee.


Pildistatud auto aknast teel Tartust koju.
...
Fotojaht
...

Hunt hunti ei murra

...
Seoses häireolukorra ja piiramisrõngas olemisega riietusin vastavalt.

Turvasärk selga.

Räägitakse, et hunt hunti ei murra.



Kaks naabrikoera on  juba ära söödud.

Igaks juhuks pimedas ma enam õue ei lähe.
...

Pühapäev, 1. september 2013

Ühe kodu lugu

...
Pilvi maja 1950-ndatel.

Foto taga on lugu.

 

...
Ligi 60 aastat hiljem.
Suvi 2013.
Üks armas ja hubane paik.

 


...
Täna on Pilvi sünnipäev.
...