Ikka veel need sõnumid

...

Kui mul augustis 2006 (täpselt tean, käisin linnas just  lapsukest vaatamas) mobiil kotist minema kõndis, siis kõige rohkem oli mul kahju seal sees olnud sõnumitest. Telefon ise oli miski odav "luts", aga sõnumid olid hinnalised. 

Ühest lapseootusest ja -saabumisest, mõned reisikirjad, peotäis sooje soove ja muidu toredaid ütlemisi. Küllap muudki olulist.

Olin ikka täiega õnnetu.

Nüüd on 10 aastaga uued kogunenud.

Ei raatsi teisi ära kustutada.

Kui ikka tuleb selline sõnum:

Oled vahva ja väga oluline. (14.01.2007)

Sellist ei saa ju kustutada.

Või siis see:

Maailmavahvad ja hiigelsuured 6nnesoovid k6ige vahvamale tädile! 

veebruar 2011 

Palju õnne, kallis ema, sulle sündis täpselt 39 aastat tagasi väike armas poisslaps! :-)

jaanuar 2015

Mõned nunnukad jätan veel mobiili sisse peitu.

Aga need teisedki. 

Killukesed ajalugu.

Tere tere. Tänases Päevalehes suur pilt minust, küllap juba märkasid. (09.09. 2006)

Kui nüüd tõde tunnistada, siis seal tribüünil oli liiga palju rahvast... mis seal märkamisest rääkida, isegi luubiga otsides oli raske leida...

K2mpinguplatsi asemel oli hoopis majutus. 20 lt eest terve magala, kylalistuba, köök, saun, dušš, aed, lehtla... Ma ei suutnud keelduda, kisub sadu :-) (10.07.2009)

See oli vist siis, kui sõbrants tütrekestega jalgratastel Lätis käisid.

Järgmised sõnumid vihjavad ka sellele.

Eile Siguldas, Turaidas, 6htux Ungrumuizas. Telgime naabermaja heki varjus ootame m6isa avamist- T2na Cesise taha ja Valga poole. Otsustasime Tartu kaudu tulla. (12.07.2009)

Augustis 2009 olen ma ise kuskil käinud, miks mulle muidu selline sõnum saadeti:

R oli eile ise k6ik toa- ja 6uelilled 2ra kastnud, me Liisaga s6ime ainult ta kommikoti tyhjaks.

Kui  üks poja hambaarsti juures käis, sain sellise sõnumi:

4 arsti opereerisid 2 tundi ja 20 min. Kõik saab vist korda.

Mul peavad ikka karastatud närvid olema. Muidugi on mul ka kogemused, ja lõpuks tuleb ju veel lohutus.

K6ik on h2sti, mul on lihtsalt igav.

No ja siis mitu sõnumit sarnase sisuga:

Palju 6nne teile taaskord vanavanemateks saamise puhul. 

Ja kui  ma ei suuda kunagi meenutada, mis kool see kunagine Koidula-kool praegu on, siis selle kohta on ka märk maas.

Meie käisime nüüdses Vanalinna koolis.

...

Öösel 3h  maganud, shampusest maohaavad, majutus 3 km kaugusel, vihma sajab ja ma jään kohe pystijalu magama.

Mis teha, mõnel on seiklusi rohkem kui minul, aga mulle ülihästi sobib, kui neid seiklusi minuga jagatakse ;)

Laeval ja vaikselt liigume. Istume juba õhtusöögil ja pugime. 04.12.2015 kell 18.16.47

Mõned tunnid hiljem uus sõnum:

Tuleme tagasi. Kuueks jõuame Tallinna. Radari antenn murdus lahti ja lõhkus kuskil kaks akent.

Sellest seiklusest jäin mina ilma. 

Aga midagi on endalgi meenutada.

Kas esimesed sada kulti s6idetud juba?

See oli seekord, kui jalgratastega Ahvenamaal.
Mõeldud oli muidugi kilomeetreid.

Polnudki väga ammu, paar suve tagasi.

Või siis sõnum 27.09.2014

Tere tulemast koju. Kas elad veel peale tormi?

09.05.2015

Tere tulemast kodumaale, ma loodan, et sul lapsed kõik alles :-)

Mõned soojad soovitused:

Mine 6ue, tee p2ikese poole pilti. 

Kurvad teated.

Setu Pauli 6unapuu on maha v6etud.  :'(

Mõni sõnum on lihtsalt naljakas.

Kesasi sa oled 

Mõnest on võimatu aru saada.

Platsil oli hommikul pildi kiirendama võtnud arvas et oma sellest müütidest vist.

Tõlgi abil tegime kindlaks

Platsil = papsil

kiirendama = virvendama

müütidest = rohtudest

Ja eks sedagi mõistavad ainult asjaosalised.

Jeesus, sul saab kärakas küll enne otsa kui kodus.

Ongi ring peale tehtud viimasele kümnele aastale.

Kati sõnum on mu mobiilis viimane, varasematest kustutasin 75% ära.

Kõik need kohustuslikud:

Oleme kodus

Jõudsime koju

Kodus tagasi

Varsti näeme

jne

Neid pole mõtet hoida, neid tuleb kogu aeg juurde.

Teised aga... las nad olla.
Ruumi ju on.
...
Pilt siit laenatud
...

Midagi müstilist

...

Minu mobiilis on 3 numbrit, kus nime ees on sõna Juuksur.

Esmaspäeval helistasin.

Kõigepealt Juuksur M, sest tema asub kõige ligidamal.

Kas saaks kohe homme, äärmisel juhul ülehomme, ainult pisut lõikamist.

Kahjuks ei saa.

Järgmisena Juuksur I. Juuksur I on kõige kauem minu juuksur olnud. Juuksur I on alati üsna hõives, nii ka seekord. 

Saab küll, aga alles oktoobris.

Mina ootamist ei armasta, kui mõte pähe tuleb, siis ikka kohe.

Kolmas number on Juuksur A. Juuksur A on kõige kärmem juuksur.

Ju siis seepärast ta minu jaoks need 20 minutit leidis ja leppisime kokku, et kolmapäeval kell 3.

Teisipäeval avastasin oma telefonis vastamata kõne.

Juuksur I.

Loogiline, keegi ütles ära ja nüüd oleks küll vaba aega.

Ma ei hakanud tagasi helistama, sest mul juba oli aeg olemas. 

Kolmapäeval kell 3 istusin mina kenasti juuksuritoolis ja Juuksur A lõgistas kääridega mu salkusid siledamaks. Keset kõige kibedamat salgutamist helises kotis minu telefon. 

Kas tahan vastu võtta?

Ei ma tahtnud, küll pärast võtan ja vaatan.

Töö tehtud, arved klaaritud, võtsin kotist oma mobla välja.

1 vastamat kõne.

Et kes?

Juuksur A.

Ma ei saanud mitte muhvigi aru. Näitasin Juuksur A`le, tema ka ei saanud aru.

Võttis kotist oma telefoni... ja ei märkigi tehtud kõnest. 

Nüüd on mul südamest kahju, et ma kohe kõnet vastu ei võtnud. Kes seal Juuksur A kotis ikka oli, kes mulle helistas?

Ja see vastamata kõne Juuksur I`lt, kas ikka helistas tema või olid seal ka salapärased jõud mängus? Hea, et ma tagasi ei helistanud.

Juba mõnda aega olen omas mõttes kaalunud, et peaks telefoni välja vahetama, on teine juba 7 aastat vana. Aku küll veel päris korralik, peab 3-4 päeva vastu, rääkida saab ka enam-vähem. Mõnikord tuleb end voodist püsti ajada, kui kõne väga hakib, muidu pole viga. 

Ainult numbrilaud on ära kulunud, sõnumeid on tüütu saata, aga seitse aastat suhet, saame hakkama.

Nüüd siis sellised müstilised lood. 

Aga mulle tehti kingitus. 

Kui ma seda uut riistapuud natuke õpetan, ehk saab temaga ka helistada. Praegu on tal minu Nokiaga ainult üks ühine funktsioon, aga kui neid klahve treenida, ehk saab lisaks taskulambile ka teised vajalikud nupud tööle.

Nokial ju ometi kõik töötab.

Lisaks veel üleloomulikud võimed.

...

Päevast midagi puudu...

......

Viimasel ajal on tunne, et päev pole korda läinud, kui midagi kadunud ei ole. Kui paanikahäire on olnud olemata.
Kadunud võib olla mobiil.
Või rahakott koos olulise osaga mu maisest varast (raha, pangakaardid ja dokumendid). Pisi-pudinate otsimine ei lähe arvesse, sest mis probleem see ka on.

Mobiiliga on lihtne - võtad ja helistad. Kui vastu heliseb, on olemas. Kui vastu ei helise, tuleb minna järgmisesse ruumi (või järgmisele korrusele) ning korrata katset. Kuskil ikka vastab.

Muidugi, on võimalus, et üldse ei vasta. Ükskord oli nii, 3 aastat tagasi. Siis, kui kadumist märkasin ja suvalise võõra telefoniga helistasin, siis ei vastanud.
Aga telefoni kadumine adrenaliini lakke ei tõsta ka. Kes seda vana ja kulunud mobiili ikka tahab. Kõige suurem kaotus oleks salvestatud numbrid ja mälusse jäänud armsad sõnumid.

Rahakoti kadumine on hoopis mõjusam. Kui ikka suur osa su maisest varast ja identiteedist peaks jäädvalt kaduma, on jama küll. Ja rahakott ei vasta, kui ma talle helistan. Peaks midagi välja mõtlema. Ehk saaks lasta mingi telefoniline mehhanism sisse monteerida. Üldiselt olen ma oma rahakoti ka üles leidnud. Tähendab, et ta on olnud seal, kuhu ma ta panin, ükskõik, mis koht see parasjagu siis oli.
Ükskord, pakun, et 25 aastat tagasi, ei leidnud ka. Aga siis helistati mulle ja kutsuti mingisse ametiasutusse, et tulge järgi. Kõik oli alles, misiganes mul seal sees võis olla.
Teine kadumine oli hiljuti, ühe suuremat sorti kaubanduskeskuse juures. Poes avastasin, otsisin, ei leidnud. Kurtsin turvale, et varastatud. Igaks juhuks läksin autost otsima. Autosse ma teda jätnud ei olnud, aga juhuslik mööduja leidis selle auto kõrvalt maast ja andis kaasa kätte. Kaasa tundis ära (tänu seesolevale väikese sõbra pildile), vaatas raha-poolele, leidis sealt paari-kolme 500se vahelt ühe sajase ja pistis ausale leidjale pihku. Mul poleks ka suuremast rahatähest kahju olnud...
...
Et kuhu ma välja tahan jõuda. Viimase adrenaliini-laksu sain eile. Jälle ühes suures kaubanduskeskuses. Kaotasin oma kaupa täis ja isikliku kotiga (koos rahakotiga) varustatud ostukäru ära. Õnneks leidsin üles. Keegi polnud sellega kassas maksmas käinud.
...