neljapäev, 18. aprill 2019

Pane kokku reisiplaan

...
Reklaam selline hüppas ette.
Planeeri päev Stockholmis.
Pane kokku reisiplaan.

Mul on nii ja naa, aga üldjuhul pole ma suur planeerija. 
Kui kuidagi muidu saab. 
Kui ei, siis ei.
No et kui ei saa.
Siis planeerin korralikult.

Enamasti mul juhtub.

Seekord juhtus nii, et Pilvi küsis, mis ma arvan rahvariietest.
See oli 26. märtsil.
Mina arvasin hästi.
Ja 8. aprillil olin Stockholmis.

Kolmeks päevaks, kusjuures esimene oli jõudmise päev, teine olemise päev ja kolmanda õhtul taas laevale.

Rootsireis jaguneb mul üsna mitmeks osaks. Kuidagi juba nii välja kujunenud.
Esimene osa on aeg laevas, sinna ja tagasi
Teine osa Pilviga koos veedetud aeg
Kolmas osa on aeg, mis kolistan mööda Stockholmi
Neljas on ürituste aeg... ikka ju midagi ette võtan või kuskil käin.
Viies aeg on Tallinnas olemise aeg, enamasti tagasisõidul.
Kui just auto sadamas ei oota.
Mõnikord ootab ka.

Laevas oli nagu ikka. Tavaliselt istun show-baaris, kaasas mõni ajakiri või ristsõna. 
Või mõlemad.

Ja kasutan sooduskupongi. 
Siider poole hinnaga
Šampus 3 eurot. 

Kuidas kunagi.


Mõnikord viitsin kesköist programmi vaadata, mõnikord mitte. Seekord tagasisõidul vaatasin.


Loosipileti ostsin, kuigi teadsin, et nagunii ei võida. Ma mitte kunagi mingite loosimistega ei võida, aga mõnikord hoian õnnele ust lahti. 
Äkki tahab minu juurde tulla! Suure võidu näol.

Nii kui esimene number välja hõigati - see oli 72 - oli selge, et ei mingit võitu. 
Minu pilet oli number 27. 72 oli kui kinnitus: ära mitte loodagi!
Lootsin ikka, lõpuks valiti ju kaheksa numbrit, miks siis mitte. Seda enam, et üks vanem daam võitis kahe piletiga ja üks vanahärra niisamuti!
No aga ei! Mina mitte kunagi!

Kajutit jagasin meeldivate eestlannadega. Siis, kui läksin. 
Katsusin nende vastu ka kena olla, olin tellinud hommikusöögi, nii et lahkusin kajutist, kui kõik alles magasid, ja veetsin kogu hommiku kohvitassiga.  Nautisin väljavaadet ja vaatlesin seltskonda.
Ilmselgelt sõin kõhu korralikult täis ka.
Kui juba, siis juba, küll kodus jõuab paastuda!

Tagasisõidul jäin ka kajutiga väga rahule. Isegi see ei seganud, et seekord seda kellegagi ei jaganud ;)
Nii et hommikusöögi oleks võinud vabalt endale kajutis lubada. 
Aga oli juba tellitud ja makstud.
Ja miks ka mitte, tore ka jälle istuda, vaadelda ja kala süüa!

Pilviga koos oldud aeg on kvaliteetaeg. Kui ikka tahad midagi suguvõsa väga vana aja lugudest teada, siis kellelt veel küsida! 
Pilvi sündis, kui EV sai 10 aastaseks.

Kodus püüdsin end veidi kurssi viia ajaga, kui Pilvi sündis. Ma leian ikka võimaluse koduseid töid ja tegemisi edasi lükata.
Näiteks 90 aasta taguseid ajalehti lugedes.
Aga see lugu juba oli.

Pilvi juures ka. Ma isegi ei tea, kuhu Pilvi vahepeal paariks tunniks läks. Ta laulab kooris ja käib line-tantsus.
Mina pole kunagi osanud ei laulda ega tantsida.

Kõndima ka ei läinud, läksin ajas tagasi: leidsin karbi vanade fotodega, lappasin neid. Enamik oli mulle tuttavad, eks paremad olidki tal karpi kokku korjatud. Ja eks just need omal ajal ka Eestisse sugulastele saadetud.


Pildid mulle meeldivad, kümmekond panin kõrvale, et saan küsida. Millal tehtud ja kes pildil, sest kui keegi veel üldse teab ja tunneb, siis on see Pilvi. Eriti fotod kolmekümnendatest.


Pilviga koos vaatasime õhtul telekat. Esimesel õhtul tuli seal miski tõsieluseriaal, seekord viis naist külastasid üksteise kodusid. Ja pidid ära arvama, kelle kodu on.  


Kodudes jalutati ikka kõik ruumid läbi. Loomulik, et enda kodu tundsid nad kõik ära, aga kaks naist panid ka kõik ülejäänud õigesti paika.
Ja üks arvas ainult enda oma õigesti.

Ma ei mäleta, millise naise kodu see oli.

Teisel õhtul oli ka selline eluline saade, selles mõttes, et juhuslikult (?) kokku pandud neljane seltskond pidi ühest metsikult paigast kujundama omanäolise aia.
Neidki oli tore vaadata.

Miks ma sellest kirjutan? Lihtsalt hea oli vaadata saateid, kus ei ole mingit üksteisele ärapanemist... või lihtsalt tundus mulle, kuna ma Rootsi keelt ei mõista.
Ikkagi, sellest saab ka sõnadeta aru, kui suhtlemine on mõistev ja sõbralik.

Vähemasti mulle tundus.

Teisipäeval  tegime tiiru linna peal, mõned soodsad ostud ja lõunasöök Stockholmi Eesti Majas.


10 euro tasumisel sain salatit vabalt tõsta, lõhe toodi hiljem lauale, oli ka kohvivõimalus.




Supp vist oli ka hinna sees, aga seda me ei võtnud.

Sama hind oli, kui viimane kord kaasaga Tallinnast tulles teel peatuse tegime ja lõhet sõime, ilma vabalt valitud lisanditeta. Ja ilma supi  ja kohvita.

Nii et Eesti Majja lähen järgmine kordki, seda enam, et toit oli väga maitsev.

Ja ikka koos Pilviga, sest järgmine kord on minu kord välja teha :)


Üritusi seekord ei ole olnud.
Polnudki plaanis, tavaliselt oleme mõnd muuseumi või vaatamisväärsust avastamas käinud, seekord tundsin, et parem mitte.
Nii hea oli lihtsalt olla!

Reisiplaanist siiski ei pääse, aga see on juba järgmine reis ja järgmine lugu.
...

kolmapäev, 17. aprill 2019

Pane ennast põlema

...
Ma olen alati teadnud, et eesti keel on väga rikas igasuguste sõnade ja väljendite poolest, ja iseenda rõõmuks (?) õpin ma kogu aeg juurde. Tänu sellele, et hoian silmanurka peal hetke poliitilistel oludel, sain teada, et kui kõlab soovitus: osta Statoili stardipakett, siis tähendab see seda, et pane ennast põlema. 

Ma ei tea küll, mis ma selle teadmisega peale hakkan, aga sõbrants ütles, et uute teadmiste omandamine pidi mälu ärksana hoidma.
Võin ju üritada, sest kurb näha, et vägisi libiseb käest.
No see mälu.
Aga see on omaette lugu ;)

Põlemisest kuulsin ka sõbrantsi käest. 
Jumalaema kirik Pariisis. 
Haiget teeb, kui sinuni jõuab teadmine, et midagi ajaloolist on jäädavalt kadunud.

Loomulikult ehitatakse üles. 
Taastatakse. 
Uhkus ja ilu saab uhkem ja ilusam olema. Ehk ka tulele vastupidavam.

Aga see ajalooline aura, mis tol ööl põles, see on jäädavalt läinud.

Loomulikult teeb see haiget.
Aga kui suunata mõtteid... et see, mis juhtub, on ette määratud. Märguanne. Ehk aeg näitab, mida oleks pidanud märkama.

Meenub üks teine põlemine.
Märts 1944.
6.-7. märtsil pommitasid NSV Liidu õhujõud Narva linna, hävis enamik vanalinna keskaegsetest ehitistest.
Mõni päev hiljem toimus õhurünnak Tallinnale. Hävis 1549 ja kannatada sai 3350 hoonet. Süttis Niguliste kirik, maha põles Estonia teatrimaja, hävis osa vanalinnast.

"Eest Sõna", 18. märts 1944

Vähem on räägitud Tartu pommitamisest, korduvad õhurünnakud veebruaris ja märtsis, suured purustused südalinnas ja hukkunuid 100 ringis.

Masendav, kui ajalooline hoone mingil saatuslikul hetkel süttib ja põleb, aga palju-palju rohkem puudutab see, kui purustamise ja põletamise taga on inimtegevus ja poliitika.
Isegi nüüd, 75 aastat hiljem, on valus sellele mõelda.

13. märts 1944, "Sakala"

Hukkus 757 inimest.
...
Põlemine Prantsusmaal
Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis". Olen seda lugenud, tõenäoliselt rohkem kui korra, sest mäletan päris hästi.

Kiriku juures käinud ei ole. Isegi Pariisis mitte, nii et ei ühtegi mälestust.

Aga mõistan kõik neid, kellel kirikuga isiklik suhe, ja loodan, et kirikusse tuleb tagasi ka seda tõelist ajaloolist hõngu, sest palju väärtuslikku sai ju tulest päästetud.
...

teisipäev, 16. aprill 2019

Lapivaip 100

...
Sain kauni kingituse.
Raamatu.
"Minu Eesti täna".

Olin teadlik, ja ootasin.
Head asja on hea oodata, eks ma natukene kibelesin, aga mitte nii palju, et takka oleks kiirustanud. 
Tartusse vastu läinud.

Kohtusime Magdaleena haigla trepil.
Üks armas inimene andis kontaktid ja teine armas inimene tuli ja tõi.

Nüüd on ta mul olemas.
Läbi olen sirvinud mitu korda, lapanud, et lappe imetleda.
Tasapisi loen.
Igal pisikesel tekil oma lugu, iga tegija on oma loo raamatusse jäädvustanud. Ja oma nägemuse Eestimaast vaiba sisse kujundanud.

Kui aus olla, olen ma vaipa näinud ka. 
Suurt vaipa.
Siis, kui Viljandis "Nähtamatut daami" vaatamas käisime, oli vaip Ugala Teatrigaleriis näitusele välja pandud.


Nüüd tahaks uuesti näha. Igat vaipa eraldi vaadata, raamat käes, et lugu ja tegijat meelde tuletada ja kokku viia. 
Ja tehnilist teostust lähemalt uurida.


Tublid naised!
Imetlen nende kaunist käsitööd, aga samas on imetlusväärne ka idee ja ettevõtlikkus see ellu viia. 




...
Nüüd on neil käsil uus projekt, mis seekord ühendab Baltimaade käsitöösõpru.
Lapiline Balti kett.

Mõtlesin tegelikult ise ka, et võiks ühe lüli kujundada ja teostada. Mingi mälestus mul on, tohutu elevus ja meeletud rahvahulgad. Pidime jõudma ühte kindlasse punkti, aga jõudsime vaid Türile, siis enam edasi ei pääsenud. Olime terve bussiga majandist tulnud, äkki olime täielikus ummikus. Kuna aeg oli niikaugel, mahutasime end ketti sealsamas linna vahel. 

Aga lapitöö oleks tahtnud teha hoopis sellest hetkest, kui poja oma vanaemaga koos Tallinnas Kaarli kiriku juures Balti ketist osa said.
Mu ema oli 60 ja Ivo 13.
Aasta siis oli 1989.

Aga see uus projekt... tähtaeg kukkus, töö jäi tegemata. 
Samas, Balti kett 30 on alles augustis, võiks ju veel?

Mul kipubki olema, et viimasel minutil... või natuke hiljem.
 ...

pühapäev, 14. aprill 2019

Aasta 1928

...
1928. aasta veebruaris sai Eesti Wabariik 10 aastaseks.

1. septembril 1928 sündis Pilvi.
Eelmisel nädalal käisin tal Rootsis külas.

Täna tuhlasin vanades ajalehtedes.
Et milline oli Eesti 90 aastat tagasi. Mis toimus, millest räägiti.
Aastal 1928.

Kõigepealt muidugi sünnipäev... EESTI 10
Paraadidel, pidustustel, aktustel murruna rahwast.

Eesti riigile saabusid õnnesoovid välisriikidest.
Taanist tuli terwitus kingitusega - wasaraga Riigikogule. Wasar on walmistatud kallist elewandiluust ja hõbedast. Tema käepideme hõbedaga ilustatud neljakandilisele osale on paigutatud Eesti ja Taani wapid. Wasara pääpoolse osa küljes on annetajate graveeritud päälkirjad.

Sakala, 26. veebruar 1928


Riik oleme meie ise
Iseseiswa riigi loomisega Wene ilmariigi suitsewatel waremetel keset suure rewolutsiooni ajaloolikke wapustust ja oma iseseiswuse kangelasliku kaitsmisega on meie rahwas möödunud aastakümne algul enesele korraga koha wõitnud wabade rahwaste aulikus peres. iseseiswuswõitluse arukordsed jõupingutused mitmekordse üliwõimu wastu wõiduka lõpuga äratasid rahwa hinges uinuwa julguse ja wahwuse waimu. rahwas sündis uuesti üle öö, enesest maha raputades aastasadade pikkuse halwatuse.
...
Aga oli ka muud.
Sakala, 1. september 1928
Briti meremeeste laibad Tallinnas
Reedel oli Tallinna sadamas Briti hukkunud meremeeste puusärkide üleandmine veolaev "Trurolt" ristleja "Championile". Üle anti kokku 39 puusärki.


Mind hakkas huvitama. 
Millal hukkusid?
Miks hukkusid?
Ja siis leidsin.


Vastuse, mis viis ajas veel 10 aastat tagasi, EW algusaegadesse. 

Tegemist on Briti allveelaevaga HMS L 55, mis uppus 9. juunil 1919 aastal Koporje lahes lahingutegevuse käigus Nõukogude Venemaa vastu. Vrakk leiti Nõukogude miinitraaleri poolt 1927. aastal ja tõsteti üles 11. augustil 1928.
Hukkunud meremeeste säilmed toimetati esmalt laevaga "Truro" Tallinna, kuna venelased keeldusid ühtegi Inglise sõjalaeva oma vetesse lubamast.

Kirste oli 39. 
Mustad puukirstud, kaunistuseks valge riidepalistus. 

31.08.1928 tõstetakse puusärgid aurikult Truro ristlejale Champion. 

Inglise ristleja andis waadata. Laew on 63 sülda pikk , see on umbes 150 sammu. Wõtab terwe silla oma alla. Pikem kui Toompea lossi esikülg. Ja see polegi weel kõige suurem weesõdija, "ainult" 3750 tonni. Inglismaal on aga ligi 30.000 tonnisisi. Sarnane ei mahukski meie sadamasse.
"Kaja" 01.09.1928

Aga 1. septembril 1928. aastal sündis Pilvi.
Pilvi oli 16, kui koos oma ema ja vennaga paadipõgenikena Eestis lahkusid.
1944. aasta sügisel.

Rootsi.

Rootsi on teemaks ka 1928. aasta 1.septembri "Sakalas".


Riigivanema Rootsi-sõit.
Esmaspäeval, 3.septembril kell 7 p.l. lahkub riigivanem J.Tõnisson ühes saatjatega Tallinna sadamest, et Rootsi kuningale külla minna. Riigivanem ühes saatkonnaga sõidab sõjalaevadel "Lennuk" ja "Vambola". Lahkumisel rivistatakse sadamas aukompanii.
Teisipäeva hommikul kell 6 võtab Almagrundi juures Rootsi sõjalaev riigivanema vastu, saluteerides riigivanema lipule.

"Postimees", 4.september 1928
Rootsi ajakirjandus külaskäigu eel
Rootsi ajakirjandus pühendab riigiwanem J.Tõnissoni külaskäigule suurt tähelepanu, awaldades iseseiswale Eestile kõige soojemat poolehoidu.
Göteborgs-Posten pühendas 1.septembril oma laupäewase wäljaande esimesed kaks külge Eesti riigiwanema oodatud külaskäigule.

Tegelikult mõtlesin, et ma vaid loen 1.septembri ajalehti aastast 1928.

Aga läks nagu läks.

Rohkemaks läks.
...

laupäev, 13. aprill 2019

Pilvelind

...
Kui ma aknaklaasil kimbukest sulgesid nägin, tekkis kohe kuri kahtlus. 

Nii oligi, väike keha lamas maas, külm ja liikumatu.


Uurisin raamatust ja guugeldasin arvutis.

Kui äkki siisike?
Siis rahvapäraselt pajulind ja kadakalind.
Ja pilvelind.

Pilvelind ta seekord vähemalt minu jaoks oli. Mõelda vaid, tema sai kohe ingliks minna. 
Tiivad omast käest võtta.

Eks mul ongi nende inglite ja tiibadega oma lugu. 

Sa oled hingelt ingel, mis sest, et oma elus oled püüdnud seda krutskitega varjata. Aeg, mis antud, tahab sind ära võtta... nojah, küllap selleks, et sulle on ju vaja tõestada, miski pole lõplik. Olla kaitseingel kallitele... nii et tööd sul jagub.

Kuu aega ja viis lahkunut. 
Vaid kaks neist pensioniealised.
Keskmine vanus 61.

Viis lahkunut tutvusringkonnast kuu aja jooksul.

Kõigil neil jäid olulised tegemised pooleli.

Ja nüüd see siisike.
Või hoopiski põhjavint?

Vahet pole, olen endiselt veendunud: ei midagi juhuslikku.

Tiivuline.
Tulid sõnumit tooma. Neilt, kellest räägime minevikus...

Linnukene... kiirustasid... ja sattusid jamasse.
Panin su metsa alla puhkama.
Nimetu hauaküngas :(
...
kui kuu läeb üle vee on taevas vakka
ah taevaroosad huuled metsa takka
ükskord viib surm su musta taeva alla
kuid laotus kannab neid vaid kel on tiivad
siin teede tolmu - treppe - tuuli talla -
ükskõik - kord surm viib kõrge taeva alla
või siiski - juba tänaööl - löö tiivad valla
pää uneerk kui külmi tuuli riivad - 
ja - kui viib surm su kõrge taeva alla
sa tunned kuidas kannavad su tiivad
(Indrek Hirv)
...

Ahjukütt

...
Ahjukütt ei tule sõnast küttima.
Ahjukütt tuleb sõnast kütma.

Mul tänane ahjukütt tehtud.
Juba hommikul.

Nüüdseks on ahi juba hüübinud, tasapisi hakkab jääbima.

Ei ma kõõmutanud (st ei kütnud eriti kõvasti), aga mõned korrad sai ikka ahju kihutada (ahjus tuld liigutada).

Väljas napilt neli kraadi sooja.
...
hüübima - läbi põlema (näit ahi on juba hüübinud)
jääbima - jahtuma

Sõnad võetud A.Saareste sõnaraamatust, 1. vihik 78/79.
...
"Eesti keele mõisteline sõnaraamat"
Stockholm 1958

Kõige suurem eesti keele sõnaraamat - 4 köidet 24 vihus, ligi 3000 lk - Sisaldab: Wiedemanni sõnaraamatu ainestiku - murdesõnu - uusi sõnu - rahvakeelseid, oskussõnu ja uuendeid - vähetuntud sõnu vanemast kirjakeelest - andmeid sõnade murdelisest põlvnemisest - sõnade tähenduse ja stiilivarjundite valgustamiseks lausenäiteid rahva-, ühis- ja kirjakeelest - vanasõnu - etnograafiliste esemete pilte - Sõnavara on koondatud mõistepiirkondade kaupa - Viimases köites ilmub tähestikuline indeks eesti ja prantsuse keeles.
...
Sõnad raamatus on mõistelises ühenduses.
Süsteem, kus iga osa oleneb teisest, tingib teist, omandab väärtust alles suhtumisega teisesse.

Raamatu sissejuhatuses on eesti rahvatarkus:
Sõna seob sõna.

Aga muidu ka... tarkust siit ja sealt.
Mida üks ei tea, seda teab teine.

Ühe käega ei saa sõlme siduda.


Leib ja riie naise mure, puud ja piirud  mehe mure.

Just toodi sauna juurde koorem puid.

See saunaliste mure.
Puud kohale toimetada.

Kaasa korraldab ja kütab.

Laupäev on saunapäev.

Ja aasta 2019 on eesti keele aasta.
...

reede, 12. aprill 2019

Keelemeelne

...
Olen pidevalt kinnitanud: numbrid mulle meeldivad! 

Kümnesed meeldivad.
Kahekümnesed on veel paremad.
Suured rahanumbrid eriti head.

Aga kui tõtt tunnistada, vahet pole, mida kokku liidan. 
Või lahutan.
Kasvõi sente, peaasi, et arvutada saaks! Isegi autonumbreid olen kunagi arvutanud. Siis, kui neil miinus-märk vahel oli. 
03 - 46
Kui esimene number oli väiksem, lahutasin tagumisest esimese... ja olin siis alles veel nii laps, et ei adunud, et nii tehaksegi, ainult vastus tuleb negatiivne.

Surnuaias käin, vaatan kividel numbreid ja arvutan lahkunu eluaastaid.

Kõik see eelnev pole seotud mu keelemeelsusega.

Keelelised tegevused aktiveerusid mu praegusel eluhetkel seoses raamatuga, mis Pilvi Rootsist kaasa andis.
Andrus Saareste "Eesti keele mõisteline sõnaraamat", vihik 1.
Kokku on vist 24 vihikut.

Järgmise toon järgmine kord.

Kodus tegin kodutööd.
Kuulasin ära saate ja  lavakava.

Lappasin raamatut ja tegin avastuse.
Avastasin, et eesti keeles on läbi aegade ikka palju põnevaid sõnu.
Miks ma ometi neid erinevaid nii vähe kasutan!

Lisaks päris palju sõnu, mis lausa tundmatud.
Igasugu vana aja sõnu.



Ma võin kinnitada, et ma olen üsna söölas.
Peaaegu et lausa suur hagerik.

Päris kindlasti pole ma händur.
Loodetavasti ka mitte küüstaja...

Või ma ei tea.
Mis ta kuskilt leidis, kõik omale toob... küistab...
Ega ma siis omale! Ja kui pakutakse ja kaasa pakitakse.
Ega ma vastu ei vaidle.

Praegu mul toas laiali laotatud kolm ehtsat rahvariideseelikut. Nende aeg välismaal sai otsa.
Aeg tulla tagasi kodumaale.

Ma ainult aitan neil uut kodu leida.

Nii lihtsalt on.

Ühe keelemeelse märksõna olen endale veel üles tähendanud.
Saarestega pole siin midagi pistmist.

Tegelik/kuse arvestamine.

Ma ei tea, kuidas ma nii valesti lugeda oskasin.
Algul olin veidi jahmunud, aga kui paika loksus, sain aru, et see kõlab toetavalt.

Tegelikkuse arvestamine.
...