Piilu piiritaja pessa

 ...

Tegelikult oli loo algus kurb. Juunis oli pesadraama, võõras lind tungis pessa ja esimesed munad läksid aia taha. Nüüd siis uuel katsel. 

Paar korda päevas piilun... pessa siis. Linnud on omaseks saanud, nii et juba kipun muretsema: kas neil on kõik hästi? Aga emalind on pesas ja öösel pikutavad kahekesi koos. Siis on elu igatahes lõbusam!

Looduskalender ja pesakaamera.

Apus apus... piiritaja... aasta lind 2026.

Piiritaja on pidevalt lennus olev lind, nii et ei saa pahaks panna arvamust, et tal polegi jalgu. Sellele nagu viitaks ka ta kreeka keelest* tulnud nimi apus.  Jalad siiski on, lihtsalt nii tillukesed, ja kasutab ta neid ainult pesas olles või ronimisel vertikaalsel pinnal. Muidu elab ta oma elu lennates: sööb, joob, paaritub ja isegi magab lennult 🙃

...

Ma peaks oma majaümbruse linde  määrama hakkama. Piiritajatele ei panusta!

Pidev sebimine räästa all ja kõrg- ning madallennud ümber maja. Külakassid on vist rihma otsa pandud, linnud kipuvad liiga julged olema.

Pilt on varasemast ajast. Ja kui tõtt tunnistada, too aeg oli linde maja ümber palju-palju rohkem. Vahepeal olid õige kidurad aastad, aga praegu tundub, et õhu- ja õue-elu on jälle rohkem täidetud.

Igatahes pääsukesed pildil on aastast 2014.

29.07.2014

...

* Vikipeedia andmetel

...

Fotojaht: elurikkus

 ...

Või droon?

...

Konnajaht

 ...

Lõikusin kääridega karikakraid. Kahju oli küll, aga mis teha-mis teha. Õiteaeg otsakorral ja akna alune oma ilu kaotamas. Ega see polnud mul esimene päev... muru taastamine murukääridega. Juba eile tekitasin paanikat, mesilased tiirutasid kukla taga, sipelgad pugesid varrukasse ja üks välejalgne konn põgenes paanikas.

See välejalg tasub meenutamist, lapsepõlvemaal liivakastis me mängisime* konnapoegadega, nendega, kes pigem ronisid kui hüppasid. Need, kes hüppasid, olid meie keeles välejalad, neid me ei suutnud ohjeldada.

Aga looduslik heinamaa maja paraadukse kõrval aina kahanes, ja siis jälle see konn! Olin juba kindel, et ta jugapuu all endale asenduskodu on leidnud! 

Välejalg selline, siuhti siia, siuhti sinna. Alles ma teda suunasin, et ta õiges suunas hüppaks, viiks nüüd veidi kaugemale? 

Selgus, et polegi nii lihtne*, ja et mul parasjagu tubase kohvipausi aeg, süvenesin teemasse ja küsisin AI käest nõu. Umbes nii, et viiks konna (eelnevalt sai liik kindlaks tehtud - Rana temporaria* -  kaugemale, aga kuhu ja kuidas.

Sain sellised soovitused.

Mõttekas on võimalikud konna varjumiskohad niita aiakääridega.

Trimmeriga kasuta kõrgelt madalamale niitmist, see annab konnale võimaluse ära hüpata. 

Enne niitma asumist kasuta hirmutamistaktikat.

Jäta platsile nö konnapäästepeenar.

Konna transpordiks kasuta ämbrit, sest sinu käsi on konna jaoks liiga kuum.

Seekord läks topsikusse ja heinamaale  😉 

Teispool maja mul tegelikult lapike karikakraid veel täies õieilus, kui hoolega otsida, leiab sealt sibulat, tilli ja kartulit ka! 

Ja vägagi võimalik, et veel mõne konna.

11.07.2026

...

* ehk on kuritöö aastakümnetega aegunud? Praegu vist ei tohiks... konnadega liivakastis mängida.

* ilmnes konna oskus hetkega näppude vahelt välja libistuda.

* Rana Temporaria ... rõhk sõnal tempo ;) Aga tegelikult rohukonn oli.

...

Kaks arvustust

 ...

Mul endal puudub oskus põhjendatud arvustusi kirjutada... kuigi üritan!... aga teiste arvamusi loen meelsasti, siis kas olen nõus või vaidlen vastu!

Arlet Palmiste arvustusele "Õhtulehes" ("Näidend Urmas Sisaskist võlub muusikaga,  aga tema lugu jääb rääkimata") vaidlen vastu! Lugu ei jäänud rääkimata, minu jaoks oli seda täpselt parasjagu. Heaks kiidan Palmiste lause: "Neile, kes Sisaskit ei tundnud, peab selgituseks ütema, et just selline Urmas oligi." 

Aga vaidlen vastu mõttele: tema (Urmase) elust on tehtud lustakas komöödia.  See pole komöödia, kui etendust vaadates hakkab hingepõhjas valus ja naermise kõrval tahaks pisara pillata. 

Aga on nagu on, Palmiste* on Palmiste ja mina olen mina ;) 

...

"Postimehes" on kirjutanud arvustuse Helen Pärk. 

Loen ja nõustun. "Selle suve teatripärl on "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu".

Nõustun ka artikli sissejuhatava kokkuvõttega:

Christopher Rajaveer teeb suurepärase ja meeldejääva rolli Urmas Sisaskina.

Pianist Tiiu Sisaski ja NUKU koori kaasabil armub Urmas Sisaski muusikasse ka muusikavõhik.

Eluraja helgete ja kurbade nootide vaheldudes võidab armastus elu, muusika ja astronoomia vastu.

Ja noogutan pead tervet sooja ja sisukat arvustust lugedes, kõrval fotod... pilt räägib võrdselt tekstiga. 

Minu arvamuslugu sai kirjutatud täpselt nädal tagasi, vahetult peale esietenduse vaatamist.

Lõiguke ka sealt ;)

Tuult tiibadesse, Urmas Sisaski muusika! Jätkuvalt.

Õnne, kordaminekuid ja emotsioone pakkuvat kulgemist järgmistelgi etendustel Jäneda Pullitalliteatri laval!

Nii et kokkuvõttes: kaks arvustust pluss minu arvamuslugu ;)

...

* Astromuusik Urmas Sisask (09.09.1960 - 17.12.2022) ... kirjutas muusikat ning põdes maailmavalu ja muretses oma esivanemate poolt pärandatud looduskeskkonna pärast. Oli kontaktis universumiga ja olendid kosmosest andsid talle inspiratsiooni. 

10.08.2025

...

* Kusjuures, Palmiste kirjutatud näidendeid ("Stahli grammatika", "Mina, Sikenberg", "K. E. von Baeri lõpetamata uurimus", "Moe mees", "Palusalu"), neid olen lavalaudadel näinud, tema kirjutab ka ajaloolisi ja huvitavaid inimesi etendustes peategelasteks, aga lavaküps lugu on rohkem ilukirjanduslik, mitte nii faktipõhine nagu  Kristiina Jalasto-Kallase kirjutatud ja Reeda Tootsi poolt lavale toodud lugu Urmas Sisaskist. Ood armastusele.

...

Lendamise võimalikkusest

 ...

Ämbris põrandapesu vesi, läksin trepile. Et mis ma siin ikka vetsupotti kallan, parem juba trepi kõrvale murule. Mitu päeva kuumust, las saavad veidi janu kustutada. Valge ristik ja karikakrad näiteks.

Välisuks jäi irvakile, kui mina trepi serval veidi kummardasin ja kallasin. 

Ja siis tuli jõuline tuulehoog. Ja siis ma sain paraja patsu vastu tagumikku. Ikka nii paraja, et sisetunne ütles: nüüd sa lendad!

Õnneks suutsin tasakaalu tagasi saada, seekord ei valmistanud näitlikku õppetundi "Tuult tiibadesse".

Järgmine kord, kui kummarduda tahan, astun trepil sammu allapoole, sinna uks ei ulatu 😉

...

Südaöine täiskuu

 ...

30.06.2026

Käisin teda möödunud ööl otsimas. Kalendrit uskudes, oli kuu tõusust juba tubli pool tundi möödas, aga kuud ei kusagil... kuni oma otsingutega heinamaa servani jõudsin. Ja sealt oli lõpuks näha, kuidas suur ja ümmargune ketas metsa ja elektriliinide tagant end välja üritab upitada! 

Tõesti suur ja punaka tooniga suvine täiskuu, teadjamad ütlevad, et maasikakuu 🙂 Nimi vihjab värvile ja maasikahooajale! 

Esimese pildi tegin mõni minut enne südaööd...

29.06.26... 23.56

... teise sama palju minuteid peale 12.

30.06.26... 00.04

See, et kuu seekord erakordselt madalale jäi ja suhteliselt lühike ajavahe tõusu ja loojangu vahel oli, seda lugesin siit ja sealt. 

Tõusis kell 23.13 ja loojus 2.25.

Ja nii madalat kuud on järgmine kord loota alles 2043. aastal.

Ma ei arva, et kuul, mis viimasele pildile jäi, just tõusu kõrghetk oli, aga ilmselt ta eriti kõrgemale ka ei kerkinud. 

Täiskuuga on seotud nii mõnedki rituaalid.  

Mõtle kõigele heale, mis su ümber on. Täiskuu suurendab positiivsust su elus ja annab erergiat.

Minus tekitab täiskuu pigem rahutust ja unetust. Aga meeldib ikkagi, eriti selline silmapaistvalt omapärane!

... 

01.07.2026

Täna vaatas kuu aknast sisse, nii et täiskuu-jutu lõpetuseks üks korralik punkt!

01.07.2026 kell 00.47

...

Helid, mis kõnetavad

 ...

Juba hommikul tajusin... kuskil ligilähedal alustati tööpäeva, kell võis olla pool kaheksa. Tavaliselt, kui ma magan, ma ei kuule. 

Ja tavaliselt ma magan... 7 tundi ööund võiks ikka kätte saada. Eile näiteks läksin kell 2 magama. Ootasin, millal vihm ja äike Pärnust meile jõuavad. 

No ei jõudnudki. 

Mul on meeles lapsepõlveaegsed augustikuu ööd. Istusime pimedas suurestoas, ei mingit valgust peale välgusähvatuste, ei mingit häält peale kõuekõmina. Suvekodu keset metsa, ei elektrit majas, välisvalgustusest rääkimata.

Ma ei mäleta, et ma kartnud oleks. Lihtsalt nii ilus oli. Nüüd on mul laternapost akna taga, ilu miinimumini kahanenud, aga mingi põnevus on jäänud. 

Nii ma siis eile ootasin. Natuke mõtlesin naabrinaise peale. Ta millalgi meenutas, kuidas äike tema lapsepõlvekodu maha põletas. Ema-isa olid kaugemale sugulastele külla läinud, õnneks piisavalt kaugele, et lapsi üksi koju ei jäetud. Kui pere koju tagasi jõudis, maja enam ei olnud. 

Sedapuhku pilv meieni ei jõudnud, ei vihm ega äike. Pärnus jagus mõlemat, ja piisavalt põhjalikult.

Aga äratas mind hommikune intensiivne mürin. Ehk oli mõni suurem masin teel objektile. Kuhu iganes. Panin akna kinni ja magasin edasi. 

Mingi märgi see äratus jättis, pärast hakkasin igasuguseid hääli märkama. 

Kui klaase köögist tuppa viima läksin, oli näppude vahel kristalli puhas helin. Kokku nad peaaegu ei puutunud, aga helisesid.

Külmutuskapp urises tujutult, põrandalauad kriiksatasid, lusikas kõlksatas kraanikaussi, pesukapi uks tegi ähvardava kolksu, vesi kannus hakkas pahinal keema. 

Ja siis see potikaas, lihtsalt põrkasime kokku, tema jäi pikalt edasi-tagasi kõõluma,  peaaegu et sekundeid lugedes. Vasakule-paremale, vasakule-paremale. Kõrra-kõrra-kõrra-kõrra...

 

See tuletas meelde, et vanavanemate seinakell mul juba ammu seisab. Keerasin üles, ta ka, hakkas oma elu elama. Häälekalt. Äsja lõi üheksa pauku. Kui toas vaikne on, kuulen ka pendli liikumist. 

Praegu ei kuule. 

Klassikaraadiost tuleb ooperiõhtu... Sünge "Carmen" La Scalast, juuni alguses oli esietendus.

Kui Damiano Michelletto tumedatooniline, pigem romantikavaba lavastus pole kriitikutelt kiidusõnu pälvinud, siis muusikaline pool oli lihtsalt vaimustav.

Nii on öeldud saate tutvustuses, ja nii oligi.

Kaks ja pool tundi kvaliteetmuusikat.

...