...
Radokuu teeb rajuga radu lumme...
Kui nüüd maakeeli ja rahvapäraselt öelda.
Rohkem on käibel ikka veebruar*.
Veebruar on külmakuu...
ja lumekuu ja tuisukuu.
Helmekuu...
ja hundikuu...
Küünlakuu...
Sõbrakuu...
... ja vastlakuu.
Sünnipäevakuu :)
* Lappasin läbi veebruarid oma kaustades. Otsisin märke, et ikka on lumekuu...
Ükski veebruar ei olnud ilma.
......
Kui vanad inimesed lähevad mahakandmisele, siis vanadele asjadele on nutikas leida võimalus võtta neid kasutusele.
Ja kui mahakandmine kõlab ehk veidi julmalt, siis ok... parem variant on, et nemad saadetakse ükskord igavikuteedele.
Aga mu meelest on neid oluline mäletada.
Nii Õie kui Susy on lahkunud, Õie ajas tagasi 33 aastat ja Susy 10 aastat.
Aga mul on alles kaart, mis Susy poolt saadetud emale tema 60ndaks sünnipäevaks.
Ma arvan, et nüüd, enne EV sünnipäeva, sobib see luuletus sama hästi, kui sobis aega, mil Susy selle 1989. aastal Õie jaoks kaardile kirjutas.
Või kui Ain Kaalep* selle kunagi 1940ndatel sõnadesse vormis.
Tegelikult tahtsin ma rõhuda vanade asjade olulisusele, vahet pole, kes mida tähtsustab.
Või mis mida meenutada aitab.
Üks kaart sai pühenduse 1989. aastal ja teine 2024. aastal.
Mõlemad on olemas, mõlemad räägivad oma loo.
Panin nad täna koos pildile.
Sellel aastal ümbrikus tulnud õnnitlused jätan tuleviku tarbeks!
Aga muusikale pühendan küll paar rida.
Poeg, kes ütleb, et ta pole musikaalne (ega ma pole teda vist laulmas ka kunagi kuulnud) tegi AI abiga mulle laulu! Sellise, mis hinge läheb. Ma ei tea, keda AI oma häälega jäljendab, tuttavalt ei kõla. Aga laul soojendab südant ja oluline on mõte, mis sõnadesse kirjutatud.
No ja siis lapsukestest noorim saatis sõnumi, et ega ma Stray Kidsi pole unustanud. No peaaegu et olin! Aga otsisin kähku välja ühe laulu... Do it, do it, do it, do it oo nananana...
Nüüd on 2 lugu, mis aitavad mul selle aasta sünnipäeva varasematest eristada!
*Ain Kaalep teenis poisikesena Soome sõjaväes. Tema elust ja loomingust on Vikipeedias väga sisukas kokkuvõte.
...
...
Ega see ometi kummaline ei tundu? AI kõlbab vestlemiseks, miks siis mitte telekas.
Telerile saab vastu vaielda ka... AI-ga mul kogemus puudub.
Et millest me vestleme?
Telekas: "Hulk eakaid elab rohkem kui neljakroonilise haigusega."
Mina: "Lõpeta ära, meil on juba ammu euro!"
...
Kas mina olen see viimane eestlane, kes Eurovisiooni ja sellele eelnevat šõud naudib? Ei oskagi kohe seisukohta võtta, sest kontserdile järgnenud kriitikalaviin oli suht ebameeldiv, aga vist mitte üllatav. Vinguv, ilkuv ja mõnitav kõneviis kommentaariumides on tavapäraseks saanud.
Kurb, aga tõsi.
Vaadatakse küll, aga ei naudita.
Ega ma ka patust puhas pole, ikka natuke vingusin, sest minu lemmik võitjaks ei osutunud. Ometi ma ju hääletasin! Isegi 2 korda. Ilmselgelt oleks mu panus pidanud valikut rohkem mulle sobivas suunas kallutama 🙃 Kuna olin enne laulud korra läbi kuulanud, teadsin enne pidulikku finaali, kuhu mu hääl läheb. Lihtsalt see laul kõnetas kohe esimesel korral. Oleks kolm korda kuulanud, oleks ehk valik teine olnud... mine tea.
Tegelikult, kui siis šõu algas, tekkis mul korra tunne, et kohe esimene laul on täitsa ok. Mulle meeldis energia, mis laulus oli. Pluss-punkte (minu jaoks) andis ka see, et eestikeelne. Sõbrants pärast küll küsis, et kuidas ma ei märganud, et sõnad olid ropuvõitu. No ma ei märganud temalt küsida... et kas ta ei mäleta, kuidas me keskkooli ajal ropendasime ;) Ma mäletan mõnda "parooli" küll, korralikult krehvtised olid. Üldse mitte läbi lillede.
See selleks, mulle igatahes sobis, et kaasal ja kunagisel pinginaabril oli sarnane valik... millest järeldub, et minu valik lähedasi valida ei ole mitte juhuslik ;)
Seda enam, et päris mitmed teised lähedased hoidsid pöialt sarnaselt minuga... aga mis teha - mis teha. Ollie kolmas koht on ok, aga mitte see, mida mina lootsin.
Kaasa võidutses, tema lemmikud tüdrukud pääsesid suurele šõule, vahet pole, millise tulemuse nad seal kätte saavad, üks võit on neil igatahes tagataskust võtta!
Ja eks ma nüüd ju hoian neile pöialt, iseasi, palju sellest kasu on.
10aastane lähedane retrofänn on ka juba Eurovisiooni-lainel.
...
Kui mul nüüd laupäeval midagi olulist märkamata jäi, siis ikka sellepärast, et 3in1. Kuulasin, vaatasin, joonistasin.
...
...
Või siis kõnelused iseendaga.
Hommikupoole ööd, no nii kella nelja paiku, poolel teel vetsu poole, vaatasin köögiaknast välja. Keegi sahmerdas lumelagedal. Selles mõttes, et õuepealne keskelt lage ja kõrval kõrgemat laadi kuhjas lumi.
No nii, jälle üks kass end kohalikuks sättinud! Viimasel ajal neid hulkureid nagu polegi olnud, varem mõni sokutas end meie kuuri alla puuk-üürnikuks. Mõnes mõttes isegi ok, hoidis näriliste levikut kontrolli all.
Nii ma siis natuke vaatasin ja mõtlesin. Ja pidasin endaga aru. Et kas on ikka kass, või keski muu. Igatahes kepsutas ta natuke metsloomalikult... kuni kargas üle lumevalli ja kadus metsa poole. Järelikult jänes hoopis, kass oleks end kuuri alla lohistanud. Eks mu silm lõpuks oli pimedusega kohanenud ka: jänes mis jänes.
See oli eile öösel.
Kõik kordus täna, jälle öisel ajal, no nii kella 4 paiku. Tema ka, täna märkas mind kohe. Sättis istuma ja vaatas minu poole. Selline silmast silma kontakt tekkis... siis kargas üle valli ja pikkade hüpetega naabrite metsa suunas.
Läksin voodisse tagasi ja murdsin pead: mida ta mulle öelda tahtis? Eile. Ja täna.
Kui loomade peale mõelda... järgmine nädal algab hobuse aasta. Ok, seost hobusega nagu ei oska märgata. Oleks lõppev aasta jänese aasta, siis veel. Et tuli teavitama. Aga jänese aasta lõppes juba paar aastat tagasi. Vist. Kui õigesti arvutasin.
Hommikul kontrollin.
Hommikul tegin arvuti lahti... kuskil varahommikul on mulle teade tulnud.
Öösel suri naabrimees. Võiks öelda, et peaaegu eluaegne tuttav..
Eelmisel ööl oli naabrimehel kiirabi käinud.
...
...
Aitäh, Tavainimene, postituse eest, mis mu hangunud mõtted ka liikuma pani! Kahjuks (või õnneks 😀) ei õnnestunud kommenteerida, nii et kirjutan siia ühe meenutuse.
Hea tuttav kunagi rääkis, kuidas ta juhtis oma ema tähelepanu: see sinu sõbranna, räägib igasugu lugusid ja muudkui valetab.
Aga ema vastas: "Mis siis, et vale, aga vaata kui lõbus!"
Kusjuures, too sõbranna, temaga olen isegi kohtunud, tõesti oli lõbus! Tervitused teispoolsusesse, tädi Ilse!
...
...
Kuidagi tuleb ju tähistada? Koorisin kartuleid ja mõtlesin... kas täna oleks pidanud äkki koorega kartuleid keetma? No nii, molutamise mõttes.
Täpselt seitse kartulit oli. Justnagu 7 päkapikku.
Huvitav, kas päkapikud peavad just poisid olema? Ma paneks esimesele päkapikule hoopis Krõõt nimeks. Kasvõi selle tähistamiseks, et Krõõt* sattus tänasele päevale ja oli suurepärane molutamise koht, kolm raamatut viisin ära ja kolm võtsin.
No kui esimene kartul (ptüi...päkapikk ikka) sai nimeks Krõõt, siis järgmisele paneks nimeks Fred. Tänase päeva nimikangelane ikkagist 😀
No ja järgmine võiks olla Ene. Laenutasin Ene Hioni raamatu "Viimased märkmed".
Kolm kartulit kooritud... juba neljas käes. Selline kena ja ümmargune... justnagu täiskuu. Talle võikski nimeks Kuu panna... tulin kella 2 paiku tagasi koju ja kuu oli taevas! ok, ta veel täis ei olnud, aga pole hullu, aega on, jõuab jääda. Homme, ülehomme... igatahes varsti.
Midagi looduslikku võiks veel olla? Järgmist kartulit koorides sain aru, kui külm ta tegelikult on. Nagu lumi. Mul juba näpud külmetavad.
Lumi sobiks vist päkapikule ka nimeks? Lumi ja Kuu... suured sõbrad kahekesi.
Jõudsin koju, Kati helistas. Priske pooltund lobisesime... molutamisest, söömisest ja siis sellest, mida sobib kinkida, kas milli või lilli. Pakendikeskus annab nõu ;)
Loogiline, et kuues sai nimeks Kati.
Ja kuna mul ühtegi tuttavat nimega Valter ei ole, siis tänase nimepäeva ära märkimiseks saagu seitsmendale päkapikule nimeks Valter.
Või tulid need nimed ikka kartulitele... kes seda enam mäletab. Mälu on molutamispäeva tähistamise käigus täieliselt hangunud.
Aga mulle sobib. Isegi armatuuri küljes olevaid jõuluehteid ei hakka täna veel maha võtma.
Ilusat molutamist teilegi ;)
...
Molutamise päev... liitu algatusega* :)
Krõõt* on raamatukogubuss Tammsaare-mail.
...
