Päevaküsimus

 ... 

Et kas sina tead, kus su asjad on? 

Nii oli sõnastatud Kaamose blogis.

Mina tegelikult võtsin küsimuse Messingerist. Noor sõber küsis, kas ma tean, kus mul need Žiguli võtmed on. 

26.07.2014

Hea küsimus, kohe küll silme ette ei tulnud.

Võtsin mõtlemiseks aega. 

Millal ma viimati Žiguliga sõitsin? 25 aastat tagasi? Või ehk 24. 

Kus ma neid viimati nägin? Selle isegi suutsin välja mõelda: koos auto dokumentidega pisikeses kiletaskus. 

Seal neid enam ei olnud. 

Ehtelaekas koos sõrmustega? Kruvide karbis verandas? Mingid võtmed seal olid, aga tundusid kuidagi võõrad.

Järgmine karp, mis meelde tuli, oli arvutilaua sahtlis. Uskumatu, seal olid kohe mitmed võtmed. Ehk need, mille küljepeal kiri VAZ ja Toljatti? Võiks ju sobida.

...

Aga muidu... mul on 3 paari prille, enamasti välja minnes ma ühed ikka leian. 

Ja lauatelefonist ei raatsinud ma mitu aastat loobuda, sest kuidas ma muidu mobla üles leian, kui helistada ei saa? 

Enam-vähem siiski tean, kus miski on. Iseasi, kas ma sealt üles ka kohe leian. Natuke aega kohmitsemist ja tühja otsimist, siis ärevuses kaotust tunnetades ja tunnistades... ja lõpuks nad siiski on seal, kus ma otsimist alustasin.

Kui asjadest ja kadumisest rääkida.

...

Peaproov

 ...

Peaaegu oleks läinud teatrikuu ilma teatrisse jõudmata, aga siis see juhtus... ja juhused ongi selleks, et elu paika loksuks. Mitte ma ise ei korralda, lihtsalt keegi kuskil hoiab silma peal 🙃.

Mingi aeg tagasi kohalik seeniorite boss helistas ja pakkus  piletit, oli see nüüd järgmiseks või ülejärgmiseks päevaks, kes seda enam mäletab. Igatahes laupäev ja 28. märts... täitsa õigesti ajastatud, jätkuvalt veel teatrikuu.

"Ugalas" etendus "Džinnimäng", nüüdseks käidud ja nähtud. 

Nii palju viisin end teemaga kurssi, et ammu-ammu, äkki oli aasta 1984, oli "Džinnimäng" juba "Ugala" repertuaaris, siis mängisid Lisl Lindau ja Kaljo Kiisk neid kaht keerulist ja vastuolulist eakat ühes tavalises vanadekodus. 12 aastat hiljem oli esietendus Eesti Draamateatris, osades Ülle Ulla ja Ago-Endrik Kerge. Jupiteris on see telelavastusena praegu veel täiesti kättesaadav. Kunagi ehk vaatan, "Ugalasse" läksin puhta lehena ;) 

Seekord siis laval Luule Komissarov ja Andres Tabun.

Endine firmaomanik Weller veedab päevi vanadekodus üksi kaarte mängides. Ühel päeval satub verandale varem majavalitsejana töötanud Fonsia, kelle Weller meelitab kaardilaua taha. Fonsia avastab, et pole magusamat tunnet, kui kedagi džinnimängus võita.

Meeldis.

... 

Aga see pole veel kõik. Järgmine pakkumine tuli paar päeva hiljem. Et kas oled huvitatud. Jälle 2in1... piletid ja transport. Raske on ju keelduda, kui kõik ette-taha ära tehakse!

Seekord eriti huvitavas kohas... Põltsamaa Kultuurikeskuses. 

"Kõik on jokk, proua minister", lavastaja Peeter Raudsepp, osades EMTA Lavakunstikooli tudengid.

Pakkumine mahtus teatrikuusse, etenduseni on mõned loetud päevad veel aega. Nii et otsaga aprillis, juba eeloleval esmaspäeval.

...

Teatrikuu piirid ületas ka eilne etendus "Estonias". 

Pileti ostsin juba eelmise aasta juunis, ja et ära ei unustaks, panin ümbrikusse ja riiulisse, infoks peale kirjutasin 2. aprill. 9 kuud hoidsin silma all... et ikka meeles oleks. Aga miski paar nädalat enne õiget aega ütles sõbrants, et tal on 1. aprilliks "Estoniasse" pilet. Ka ooperile "Võluflööt". No mul üks päev hiljem siis. Aga igaks juhuks kontrollisin üle, ja etskae, piletil peal 1. aprill kell 19.00. Poleks Osaline teatrisse läinud, oleks küll paras aprillinali olnud ja mina etendusest ilma jäänud. Või pigem ooperi-piletid lihtsalt kaotsi läinud, küllap me Ritaga oleks päev hiljem kohale tulnud ja siis pool-sunniviisiliselt juba 2. aprilli etenduse valinud.  Koomiline ballett "Asjatu ettevaatus". Jätan meelde, juba kuulsin, et olla kiidetud. Mu jaoks kõlab sõnapaar asjatu ettevaatus kui karm elutõde...

Peaaegu nagu blogipostituse pealkiri "Peaproov"... 

Kui kirjutama hakkasin, oli kolmest teatrietendusest alles esimene nähtud. See teatriskäik oli kui peaproov enne ooperisse minekut... vaja juuksuris ära käia, kas seelik ikka mahub selga, kus on sätendav sall ja sukapüksid, kas mustad kingad on teatrile kohased? Viimasele probleemile oleks võinud kohe käega lüüa ja läike lihvimata jätta... kingakoti unustasin kaasale autosse, nii et mustad Nike'i käimisjalatsid olid paratamatus. 

Enne "Estoniasse" minekut teadsin juba ette, millega riskin ja millega pean arvestama. Kuna kingad mu teatrikotti ei mahtunud, läksin saabastega... et vältida "sussikoti" rongi unustamist. Seelik mahtus selga (selge see, mõni materjal on veniv), juuksuris sain käidud, ja kui juba saabastega, siis tühja sellest, millised sukapüksid jalas on 😚

 ...

Ajas tagasi

 ...

Vist peab ennast kätte võtma... või siis päris ära lõpetama. Kui mul on klade, kuhu mõtted ja tegemised paika panna, siis milleks veel blogi. 

Aga annan endale siiski võimaluse, sest siin pilte jagada ja märkamisi ning tegemisi säilitada on ju ka tore ;)

Noppeid isiklikust Päevaraamatust.

Kolmapäev, 18.03.26 Päev algas tavapärasest varem. Ehkki mitte küll mul, kaasa oli varakult stardivalmis, et auto remondist ära tuua, ootas transporti ja naabrimeest- ... Ilm jahe ja kohati vihmane. Mingi hetk tegin lammutustöid, lõhkusin ja teisaldasin mutimullahunnikud. ... Vastu ööd võtsin kätte ja jätkasin  raamatuga "Hamilton". 

Lugu tüdrukust, kes oma ebakindluses sai tuge kujutluses tegutsevalt hobuselt ja tema nõuannetest. Raamat sobis mulle, ma ei mäleta, et ma oleks ammu naernud nii, et silmad märjad. Aga tegelikult on see pigem nukker lugu.

Neljapäev, 19.03.26 Täna poeringipäev, pluss vaip keemilisest ja kümmekond fotot, "Kumas" tellitud. ... Õhtul hilja tassisin veel puud tuppa, naiivne mina, olin arvanud, et sellel talvel (homme algab kevad!) ma enam öösiti puid ei tassi, need mõned halud toon päeval ära. Aga ei, küttehooaeg ei ole veel läbi! ... Makaronid keetsin valmis, et teen salatit. Kui nädalavahetusel külalisi tuleb, on pakkuda. Ma ei mäleta, millal ma viimati tegin, peab meelde tuletama. Mul tavapärasest natuke teistmoodi retsept.

Päevapilt...

19.03 ... võitles eluga, elu jäi kaotajaks

Reede, 20.03.26 Täna siis kevade algus, kell 16.46. Täiesti kogemata olin see hetk õues ja pildistasin lumikellukesi. 

Tegelikult muidugi oli põhitööks mutimullahunnikute likvideerimine ja kivide korjamine. Pluss klaasikillud, mis mullaga välja on tulnud. Kui õigesti mäletan, oli meie maja kohal kunagi kolhoosi sigala... küll need põrssad jõudsid kildu panna ;) ... Kõndimise panin pausile, täna see kell võtsin ette tubased koristustööd. ... Postkastis oli Tõraverest kaart ja kiri homsele sünnipäevalapsele. Õhtul tuli külaline/omainimene. Hiljem vaatasin krimi-reedet ("Ellie").

...

Veel üks tundmatu

...

Nädal peale Botaanikaaias käimist võtsin järgmise väljakutse vastu. Mõisas toimus nö kinnine üritus, aga pakuti võimalust vabakuulajana osaleda. Teised kenad inimesed pakkusid transporti, patt oleks olnud jätta minemata.

Selge see, poleks läinud, siis poleks teadnud, millest ilma jäin ja poleks olnud ka midagi kahetseda. Aga nüüd, kui käisin, olen tänulik :) 

Ürituse tutvustus ise oli selline uskumatult-liiga-palju lubav. "Rännak Lõuna-Aafrikasse" ... värvide, looduse ja kontrastide maa. 

Igaks juhuks ma reisikohvrit ei pakkinud.

Kohal olid kogemustega nõustajad, üks elanud LAV-is 30 aastat ja teine 7. Kui nii pikalt paikne oled olnud, siis tead, millest räägid. Milliseid fakte või fotosid slaididel jagad.

Kohtumise lõpul nii mõnigi ohkas igatsevalt, et peab vist ikka ise ka sinna kanti reisima.

Inimesed. Keeled ja kombed. Rikkad ja vaesed. Pulmad ja matused.

Loodus. Loomad. Taimed.

Ja siis palju muu hulgas näitati ka rahvuslille. Uskumatu, täitsa vana tuttav! Vähemasti nägupidi.

Nädal varem ma ju botaanikaaias  pildistasin!

Täiesti tundmatu õis ;) Aga esimene tutvus sai tehtud.

03.03.2026

Nüüd ma tean juba nimepidi! 

Ja rohkem veel.

Siit-sealt nopitud mõtted.

Tegelikult küsisin AI käest ka 🙃. 

Et paluks mulle lood ja legendid kuningprotea kohta. Nii et kui midagi on valesti, siis see liigitub legendide alla... isegi kui see on mujalt saadud info ;) 

Nime on lill saanud Kreeka merejumala Proteuse järgi.

Legend räägib, et kui soovisid Proteuselt tulevikku teada saada, pidid temast kõvasti kinni hoidma, kuni ta oma kuju muutmise lõpetas. See sümboliseerib vajadust hoida kinni loodusväärtustest, et tagada tulevik.

Carl Linnè andis taimele nime protea'de erakordse mitmekesisuse tõttu. Liike, mis sinna kuulub, on üle 1000.

Kuningprotea lugu on tihedalt seotud tulega. Tuli on tema uuestisünni sümbol. Seemned uinuvad niikaua maapinnas, kuni metsatulekahju kuumus ja suits nad elule äratavad. Taim idaneb maapinnas vaid pinnase põlemisprotsessi tulemusena. Suits ja tuli tagavad seemne idanemise taimeks.

Mõnedel andmetel kuulub protea planeedi vanimate õistaimede hulka. Protea suured õisikud meenutavad krooni. Looduses kasvab neid peamiselt Lõuna-Aafrikas. On LAV-i rahvuslill.

Kuningprotea on kõige erilisem taim meie planeedil. Kui soovid lille kinkida, siis ikka kimbus mitu õit... kui rahakott kannatab! See siis meie tingimustes.

...

Tundmatu rahvuslill

 ...

Eelmisel nädalal Botaanikaaias ei olnud näitus ja orhideed mu esimene eelistus. 

Foto

Lihtsalt niisama oli palju, mida vaadata.

Orhideed on minu jaoks... liiga ilusad... vist. Liiga erilised. Nad poleks nagu päris lilled.

Või noh, mõni neist siiski on. Öölill näiteks. Tema on selline eestimaine ja päris. 

Näitusel olid vaatamiseks, seal kõrval ka ostmiseks eksootilised orhideed. Mul pole koduste lillede hulgas mitte kunagi ühtegi orhideed olnud, nii et ma isegi ei oska öelda, kuidas me omavahel klapiks. Ilusad nad muidugi on, kui tõde tunnistada.

Aga iga kord, kui orhideedega kohtun, tuleb mulle meelde üks lugu.

Pilvile andis sõbranna oma kingiks saadud orhideedest ühe hoiule. Või lihtsalt kinkis edasi, sest aknalaud jäid kitsaks ja ilusat asja pole kahju ju edasi/ära kinkida. Pilvil polnud see esimene orhidee, küll tema juba oskab hooldada. Oskaski, lill õitses kauem kui kõik teised naaberlilled aknalaual. Kuni ühel hetkel tuvastas Pilvi, et polegi ehtne ja ehe, on hoopis kunstlill.

Minu jaoks on nad võõrad lilled.

Aga ma ka olen nüüd eluliselt olulisi küsimusi AI käest küsinud ;)

Kas mõni rahvuslill on orhidee?

Kuna AI vastus võib sisaldada ka vigu, ei hakka ma teksti copy/paste jagama, aga ma sain ammendava vastuse.  Et on riike, kus mõni orhidee on eriliselt olulise väärtusega.

Näiteks Cattleya trianae ja Colombia, või Peristeria elata ja Panama. Või Kuuking ja Indoneesia. 

Neid lilli ja riike oli AI vastuses rohkemgi, mõne lille juures ka lühike lugu. Indoneesia ja Kuuking... üks riigi kolmest rahvuslillest, sümboliseerib võlu.

...

03.03.2026

Mul ka üks kuuking. Pildil siis.

Täiesti juhuslikult sattus, oleks enne näitusele minekut kodus eeltöö ära teinud, oleks ehk mõne nägu- või nimepidi teadlikult üles otsinud, nüüd pigem tegin niisama tutvust. Ja valisin välja fotogeenilisemad 😉

...

Aga botaanikaaias oli lilleilu palju ja ootamatult ühega taaskohtusin mõned päevad hiljem hoopis teises kohas ja teistsugusel põhjusel.

Järgmine kord räägin. Kui meeles on ;)

...

Radokuu

 ...

Radokuu teeb rajuga radu lumme...

Kui nüüd maakeeli ja rahvapäraselt öelda.

Rohkem on käibel ikka veebruar*.

Veebruar on külmakuu...

18.02.2011

 ja lumekuu ja tuisukuu.

16.02.2010

Helmekuu...

26.02.2020

ja hundikuu... 

20.02.2019... hunti ei leidnud 😀

 Küünlakuu...

03.02.2022

Sõbrakuu...

10.02.2015

... ja vastlakuu.

21.02.2012

Sünnipäevakuu :)

14.02.2026

* Lappasin läbi veebruarid oma kaustades. Otsisin märke, et ikka on lumekuu...

Ükski veebruar ei olnud ilma.

...

Jälle üks aastake

 ...

Kui vanad inimesed lähevad mahakandmisele, siis vanadele asjadele on nutikas leida võimalus võtta neid kasutusele. 

Ja kui mahakandmine kõlab ehk veidi julmalt, siis ok... parem variant on, et nemad saadetakse ükskord igavikuteedele.  

Aga mu meelest on neid oluline mäletada.

Nii Õie kui Susy on lahkunud, Õie ajas tagasi 33 aastat ja Susy 10 aastat.

Aga mul on alles kaart, mis Susy poolt saadetud emale tema 60ndaks sünnipäevaks.

Ma arvan, et nüüd, enne EV sünnipäeva, sobib see luuletus sama hästi, kui sobis aega, mil Susy selle 1989. aastal Õie jaoks kaardile kirjutas.

Või kui Ain Kaalep* selle kunagi 1940ndatel sõnadesse vormis.

Tegelikult tahtsin ma rõhuda vanade asjade olulisusele, vahet pole, kes mida tähtsustab. 

Või mis mida meenutada aitab.

Üks kaart sai pühenduse 1989. aastal ja teine 2024. aastal.

Mõlemad on olemas, mõlemad räägivad oma loo.

Panin nad täna koos pildile.

Sellel aastal ümbrikus tulnud õnnitlused jätan tuleviku tarbeks!

Aga muusikale pühendan küll paar rida.

Poeg, kes ütleb, et ta pole musikaalne (ega ma pole teda vist laulmas ka kunagi kuulnud) tegi AI abiga mulle laulu! Sellise, mis hinge läheb. Ma ei tea, keda AI oma häälega jäljendab, tuttavalt ei kõla. Aga laul soojendab südant ja oluline on mõte, mis sõnadesse kirjutatud.

No ja siis lapsukestest noorim saatis sõnumi, et ega ma Stray Kidsi pole unustanud. No peaaegu et olin! Aga otsisin kähku välja ühe laulu... Do it, do it, do it, do it oo nananana...

Nüüd on 2 lugu, mis aitavad mul selle aasta sünnipäeva varasematest eristada!

*Ain Kaalep teenis poisikesena Soome sõjaväes. Tema elust ja loomingust on Vikipeedias väga sisukas kokkuvõte.

 ...