Võõrad mõtted

 ...

Vahepeal oli mitu lugu mõtteid ja mõttetusi, siis sai isu otsa. 

Kummaline, et see isu selline heitlik on. Mõnikord olen suhtlemise lainel, samas vajan ja naudin vaikust. Loen... ja siis järsku ei suuda raamatut kätte võtta, ükskõik kui põnev tundub. Pigem joonistan või kirjutan.  

Kuni sellestki küll saab.

Täna tahtsin maasikaid pildistada, aga välja tuli trips-traps-trull. On nagu on :)

Kui juba piltidele jutt läks... tegin 3 fotoraamatut, neljas on pooleli. Lihtsalt sai siiber. Kuigi mul on materjal koos ja suur osa juba raamatussegi sisestatud, kuigi firma on saatnud meeldetuletusi ja pakkunud soodustusi. Aga lihtsalt... asi ei edene.

Vahepeal oli projekt "Mittevajalikest asjadest vabanemine". See tuhin läks kähku üle. Natuke asju vähemaks sai. Rõhk sõnal natuke. Niipalju ehk olen suutnud, et uusi asju muretsen minimaalselt, aga see on ka kahe otsaga asi: läheks pealinna meelt lahutama, aga midagi pole nagu selga panna. Kuigi kapp on riideid täis.

Nii ma siis olen hädas oma mõtete ja mõttetu aja kulutamisega. 

See oli nüüd sissejuhatus ;)

Oeh täna, oeh homme, millal see oeh küll otsa saab? (vanaema tarkusetera).

Mõtlesingi, et turgutan ennast vahelduseks võõraste mõtetega. Äkki mõjub innustavalt!

Projekt "Aluspüksid mulda"... kuhu kaovad püksid? (Tänase Õhtulehe artikkel). Tulemus läheb septembris MUHKi uuele püsinäitusele. Isegi kui projektiga katsetan, ma mingit väljanäitust ei luba 😉 Aga mine sa tea!

Tuleb osata aeg maha võtta. (Frad Jüssi mõte)... ja rahvaalgatus: teeme molutamise päevast riigipüha, vaimne tervis vajab turgutamist. Ma vist küll allkirja ei andnud, aga ideed toetan.

Mu tänane horoskoop soosib igapäevategemisi, pisitasa... et päevades oleks rohkem rahulolu ja tasakaalu. Üks oluline vestlus võib plaanidesse tuua selgust. Ja vaikus on oluline.

See viimane... vaikus on oluline. Lugesin just Virginia Woolfi "Päevik 1915 - 1919". Sealt üks mõte* vaikusest. Vaikuse vajadusest.

Neljapäev, 6. detsember 1917

Millalgi oli kahurituli nii vali, et pärast plahvatust kuulsime hülsi ülespaiskumise vilinat. Üks aken vist tõesti klirises. Siis vaikus. Meile keedeti kakaod & me läksime jälle voodi. Kui kõrvad on õppinud kuulatama, ei saa neid sundida mõneks ajaks seda ära lõpetama. 

* lk 122

...

Ei midagi erilist

 ...

Ilmast võib alati rääkida. Tegelikult pole mul vihma vastu midagi, tubaste tegemiste hulgas on piisavalt seda, mis naudingut pakub. Samas pole mõnus vaadata aknast välja ja küsida endalt: kas tõesti juba sügis? Ja nagu juba räägitud (ehhh, hommikul ju hoopis kirjas kirjutasin)... kui tahad näha, kuidas aeg lendab, viska kell aknast välja ja vaata.

Sügisesi mõtteid on nagu vara mõlgutada, ega ei mõtlekski sellele, aga eile pildistasin metsa servas seeni. Pole küll vist söögikõlbulikud, aga seened viivad paratamatult mõtted sügisesse.

Neid ma ei puutunud, aga rabarberid kitkusin üles. Kobedamad tõin tuppa, puhastasin-koorisin-tükeldasin. Ja segasin suhkruga. Mulle meeldib see siirup, mis öö jooksul koguneb, mis sest, et seda nii vähe tuleb. Seda hinnalisem on! Suhkrused tükid lähevad sügavkülma.

Korjasin kimbu karikakraid, üks armas inimene läks 1. jaanuaril igavikuteedele, muidu oleks tal olnud eile sünnipäev.

16.06.2026

Pilviga rääkisime. Muidu elust, aga Helvist ka.

Pilvi ütles, et ta mäletab (oli siis napilt 4 aastane), kui Helvi sündis. Ema tuli oma venna kodutalust ja ütles: kurg viskas põllu peale tita. Pilvit oli see mõte terve lapsepõlve kummitanud. Et kuidas titega ikka nii tohib ringi käia. 

Meil jalutas kurg niisama õue peal, ei mingit titte. Lihtsalt möödaminnes, kõndis hoogsa sammuga sauna suunas, ime et pildile püüda jõudsin.

16.06.2026

 

Minu vanaema sündis saunas, 10. juunil sai sellest 117 aastat. Sündis sealsamas rannakülas, kus Helvi 23 aastat hiljem. Helvi isa oli vanaema vend.

Vanaema lill oli pojeng. Praegu igal suvel vaatan... kas hakkab õitsema enne sünnipäeva. Või varasel kevadel, kas õied peavad sünnipäevani vastu.

Sel aastal hakkasid tasapisi juba pudenema. Tuppa toomiseks siiski jagus.

Aga muidu... Ei midagi erilist...

...

Päästetud raamatud

 ...

Sain läbi raamatu, mis rääkis raamatutest.

Kahe noore ekslemine kolmes labürindis, kus raamatud saavad kolme erineva kohtlemise osaliseks. Kõigis neis lugudes on sisse kirjutatud mure, mis saab raamatutest tänapäeva ühiskonnas. Natuke nagu muinasjutt, kus noored, kes armastavad kirjandust, on valmis riskima, et päästa raamatuid ebaväärikast kohtlemisest.

Nii mõnigi küsimus jääb õhku rippuma, sest isegi need, kes raamatus nö pahad poisid on, suudavad põhjendada, miks nad just nii mõtlevad ja nii tegutsevad.

Midagi selles raamatus meenutas mulle Antoine de Saint-Exupéry "Väikest printsi". Kusjuures, ka "Väike prints" on omamoodi raamatusse sisse kirjutatud, nii nagu veel mõni läbi ajaloo ilmunud kirjandusklassika.

Kui sa südamega ei vaata, siis jäävad paljud asjad märkamata. Kõige olulisemaid asju polegi silmaga näha.

Lugemine ei pea olema ainult nauding ja meelelahutus. Mõnikord pead samu ridu sügavalt uurima, samu lauseid uuesti lugema. Mäkke ronimine on raske ja vaevarikas, aga kui sa selle tee oled läbinud, alles siis avaneb su silme ees suurepärane vaade.

Sōsuke Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid". 

...

Aga mis ootamatu kokkusattumus, paar päeva tagasi, kui lugemine veel poole peal oli, sattus mulle ette Contra arvamuslugu raamatutest. Artikkel, millesse sisse kirjutatud sama mure: raamatud, raamatukogud ja nende olulisus tänases päevas.

Artikkel täiendas raamatut... või siis vastupidi. Kindlas suunas mõtlemist ajendasid mõlemad.

...

Hommikused raputused

 ...

Mul on viimasel ajal mingid hommikused selged unenäod, nii et ärgates lausa meeles.

Mitte et ma neid praegu enam mäletaks. Aga tänane veel täitsa olemas!

Avastan, et mu rahakott on tühi. Münditasku ja sularahasahtel, ja kadunud kõik mu kümmekond kaarti. Kliendikaardid, sõidukaardid, pangakaart, ID kaart ja tervisekindlustus. 

Ainult mu lemmikmees, Karl Ernst von Bear ja Eesti 2kroonine on alles. 

Kõige hullem, ma ei suuda meenutada, millal viimati rahakotti kasutasin. 

Armas Jumal, tee nii, et see oleks unenägu!

Hakkan ennast äratama, raputan pead nii et kael on valus. Ja siis otsin rahakoti uuesti läbi. 

Ainult von Baer endiselt, vaatab altkulmu.

Aga ehk ma ei suutnud ennast äratada? 

Hakkan uuesti pead raputama... kõik kordub. Kael valus, rahakott tühi, Baer ehk on veidi kaastundlikuma pilguga. 

Paanika on suur, aga ma sunnin ennast uuesti lootma: äkki ikka on uni, äkki ma ei ärganud. 

Kael on siiani kange, rahakott oli käekotis, sisse ei vaadanud, sisetunne ütles, et kõik on alles. Ei hakanud kontrollima, ei tahtnud Baerile enam silma vaadata.

...

Roosa paelaga võti

 ...

Tegelikult oli see märk ainult enda jaoks. Ma ei tea, kas juhuslikul märkajal oleks tekkinud küsimusi. Kaasal ei tekkinud... vähe sellest, ta isegi ei pannud tähele 😉

Ja asi kah, mida märgata!

Aga tegelikult väga oluline teetähis, et mõni viimase hetke liigutus tegemata ei jääks.

Elektripliit kinni keerata ja haudepott mujale tõsta! 

Päris vastik tunne, kui enne kodunt minekut autopiloot peal, ilmselgelt hakkab hiljem piinama: kas ikka lülitasin välja. 

Muidugi võiks nüüd olla #ealisediseärasused... kas just lohutavalt kõlab, tegelikult on mul seda ette tulnud nii kauges nooruses kui niisama läbi aastakümnete. Sõbraliku naabrimehega käisime mingilt kohalikult ürituselt salaja sõidus... läksime vaatama, kas ma ikka tõmbasin kodus triikraua välja. Täna ei mäleta, miks naabrimehega, mitte kaasaga, kes ka pidus oli. Isegi seda ei mäleta, kas kaasale üldse rääkisin. 

Et triikraud väljas oli, seda mäletan.

Sõbrants on mõned korrad meil käinud vaatamas, et kas ma ikka... midaiganes. Ükskord viis jäätmed konteinerisse, olin need miskis pakendis verandasse jätnud. Hoidun mõtlemast, mis meid Saaremaa-reisilt tagasi jõudes ees oleks oodanud.

Või no siiski, oluline lähedane kunagi rääkis, et läks  oma noortega suvilasse, pidi miskit lihakraami kaasa võtma. Külmkapist võttis välja, aga unustas köögikapile. Mõni päev hiljem, kui tagasi jõudsid, roomas too "kraam" rõõmsasti vastu. 

No ja siis see nõuka-aja lugu veel, SEK-i ja vene rubla suhe oli parasjagu nihkes, nii et numbreid vaadates tundus väliskülalistele meie kaup kuidagi väga odav.

Siis üks Rootsi-eestlane* sai Tallinna toidupoes täieliku ajupesu. Doktorivorst maksis 2.20!

Proua ostis kohe mitu kilo vorsti** koju kaasa. Jutt minuni jõudis, et kohvritäie... aga selles ma julgen kahelda ;)

No igatahes, misiganes oli, Stockholmi jõudes valitses kohvris täiuslik elurikkus. 

Ilmselgelt olen ma oma lobisemisega roosast paelast päris kaugele kaldunud, aga on nagu on. Seekord sedamoodi.

...

* ei olnud sugulane 😀

** mina mäletan, et doktorivorst oli täitsa hea.

...

06.06.2026

 ...

Juba numbrite pärast peab kirjutama!

06.06.2026

Veel loetud minutid ja ongi kaduvikku läinud, nii päev kui tema numbrite kombinatsioon. Küllap kuskil kunagi midagi olulist esile toomiseks leitakse, mõni üritus või algatus, mõni sünd või surm. Midagi, mille kohta praegu veel ajajoonele märksõna kirjutatud ei ole.

Aga kui aastanumber mängust välja jätta, siis läbi ajaloo 06.06 midagi ikka tähendab või tähistab.

6. juuni on Eesti jalgpalli sünnipäev. 06.06.1909 peeti Lasnamäel Valge majaka taga väljakuks kohandatud karjamaal esimene ametlik jalgpallivõistlus.

6. juunil sündis Aleksander Puškin. 06.06.1799.

06.06.1523 valiti Gustav Vasa Rootsi kuningaks ja 6. juuni on ka Rootsi lipupäev*. Riigipüha ja vaba päev.

90 aastat tagasi... 06.06.1936

Estonia kontsertsaalis tähistati  Rootsi lipupäeva.

Sellised nopped siit ja sealt. 

Ma ise ei osanud tänast päeva küll kuidagi eriliseks muuta. 

Või kui mõtlema hakata, siis tänane vihm viimase aja taustal on siiski midagi, mida märgata. Vesi voolas räästast nii suure kaarega, oleks olnud tükk tegu, et juga veekogumisnõusse juhtida.

Lugesin üht raamatut kassist, kes püüdis päästa raamatuid...

... ja ajasin ühe teise Jaapani kirjaniku loomingu jälgi. "Põgene, Melos!"... aga selle tõlget eesti keeles ei ole.  

Tänane vihm tegi liiga pojengidele, mis sel aastal juba mitmendat päeva oma õieilu on saanud näidata. Õnneks tegin eile õhtul paraadfoto ära.

Lõikusin peeneks kümmekond vart rabarberit ja segasin suhkruga, et homme siirup välja kurnata.

Pildistasin õhtust udu ja kuulasin kuulasin err-i arhiivist "Väiksese printsi" järjejuttu.

...

* Eesti lipu päev on 4. juuni ja see ei ole riigipüha.

...

Pikk jutt mittemillestki

 ...

Ega ma päris kindel ei ole, kui pikk see jutt just tuleb... aga seda ma võin kinnitada, et mitte millestki ma esialgu kirjutada plaanisin.  Ehk siis lihtsalt tegemisest, millega mitu päeva seotud olin. Vanad fotod ja vanad jutud.

Ja kui mu sissejuhatus jäi nüüd kuidagi arusaamatuks, siis selles, et mina pole süüdi, selles olen ma kindel 🙂 Ikka nii, et tahad parimat, aga välja tuleb nagu alati. 

Või nagu netist leitud tarkusetera (millest ma mööda vaatan) ütleb: kui pole millestki rääkida, siis ära punnita peeru sealt, kus seda ei tule.

Kirjutan ma aga sellepärast, et õigustada ootusi. Kati näiteks ootab, et ma kirjutaks. Teine, kes ootas, oli Emmeliina. 

Otsisin oma vanadest postitustest vanu, kaugete aegade taguseid fotosid... ja see oli samal ajal ka omamoodi koosolemise aeg Emmeliinaga. Mõned mõtted kommentaarides, paljudes kommentaarides... aga ka leitud laused ja lõigud Emmeliina enda blogis andsid märku, et nii mitmelgi teemal liikusid meie mõtted ühes suunas.

Aga teisest küljest, ikka täitsa erinevad oleme. 

Olime. 

Emmeliina stiil riietuda pani mind kadedust tundma (ausõna, muidu ma ei ole kade inimene!). No ja siis jäi silma ja meelde tema lause: mulle ei meeldi pesemata aknad. Või oli see lausa: asjad, mida ma vihkan. 

Lugupidamisest ja võõraste tõdede tunnustamiseks, võtsin ette oma kodus akende pesemise päeva, muidu oleks rahumeeli teadmata ajaks edasi lükanud. 

Tunnen sust puudust, Emmeliina. Me alustasime blogspotis ühel ajal, juunis 2008. Sina neli päeva varem. Meil mõlemal oli väike blogimise kogemus juba olemas, sinul Delfis ja minul Toidutares.

Kõik see tuli mulle meelde, kui oma blogis fotosid otsides postitusi läbi lappasin ja sinna juurde ka kommentaare lugesin. 

No ja siis lugesin läbi ka meie mõlema mõned esimesed kirjutised. 

Emmeliinal 3. juunil 2008 ja minul 7. juunil.

Täna kirik keset küla...

18 aastat... see on ikka päris pikk aeg.

Suvel 2008 ostsin oma esimese digi-fotoka... Olympos Digital Camera.

Umbes sellest ajast leidsin ka ühe reisipildi.

Pakun, et Meenikunno Maastikukaitseala Lõuna-Eestis.

...