Kolm lugu

 ...

Ostsin Uuskasutusest ühe 30-kopikalise raamatu*, mille eest küsiti 50 senti. 

Õnnestunud tehing ;) 

Seda enam, et raamat mulle meeldib.

Eilse emakeelepäeva jätkuks panen mõnest jutust lõigu siia ka. Teinekord hea meenutada.

...

Puukuninga perekond 

Kaltsuvaibatriibud sosistasid.

Üks rääkis: "Omal ajal olin ma väga moodne kleit ja mu perenaine oli nii saleda pihaga."

Teine kostis: "Küll sai mu võrukaelast peremees-poisiklutt naha peale. Kohe kahju oli temast. Aga mina ei saanud kunagi peksa. Mind aeti maha - ma olin enne püksid."

Ja Antoni kosjapüksid rääkisid läbi naerukihina: "Kui truu on mu peremees oma naisele olnud! Aga näe, mina olen sattunud siin Naabri -Juuli  alusseeliku ja ämma sukkade vahele."

Tore ja kodune oli see kaltsusosin.

Kaltsuvaibast on mul pilt ka. 

Rita tegi vaiba. Ja pildi. Nendel triipudel on oma lugu, aga see pole veel kirja pandud.

...

Rebane ja porgand 

"Ei mäletagi täpselt, millisel ööl see esimest korda juhtus, kui üks porgand end tasahilju teiste porgandite seast peenrast välja nihutas ja rebase juures käima hakkas. Nüüd oli ta rebasest täiesti sisse võetud. Ka päeval ei mõlkunud porgandil meeles muud kui rebane. ... Nende sümpaatia oli täiesti vastastikune. Rebane oli just eelmisel päeval oma saba roheliseks värvinud, et porgandile rohkem meeldida."

15.11.2018

Pole ime, et rebane porgandile meeldis!

...

Emilie Korn 

Ühel pühapäevahommikul läks tuttav lastekari proua Korni verandauksest sisse. Kuid nad ei leidnud enam ei tädi Emiliet ega ta kasse eest. Väikesel ümmargusel laual oli suurte trükitähtedega kiri:

KALLID LAPSED. HEAD AEGA. MA LÄKSIN METSA KUKESEENEKS JA VÕTSIN KASSID PÄEVAKOERTEKS KAASA, ET MUL SELTSIM KASVADA OLEKS. NÄGEMISENI SÜGISESE SEENESOUSTINI. TÄDI EMILIE.

...

Sellised lood siis.

Aga raamat ise. 

Anu Raud "JUTTE. Muist muinas-, muist muidu". 1985

...

Päevad sassis

 ...

Kõik sai alguse, kui Vikerraadio eile hommikul reipalt hõikas: "Rõõm teiega jälle kohtuda! Käes on kolmapäev, 13. märts." 

Mis tekitas segadust, sest mul oli ju hambaarstile aeg. 13. märtsil... aga esmaspäeval. 

Õnneks siiski lahenes. Otsustasin, et usaldan kalendrit rohkem kui meediat, ja õigesti tegin. Sain hambumise jälle natukeseks ajaks paremaks. 

Järgmise kohtumise leppisime ka kokku. Tohter pakkus 19. maid, aga mul tiksus kuklas, et 20. maiks oli nagu üks reis broneeritud, ehk pole hea mõte meeleolukaid sündmusi nii lähestikku planeerida, seepärast palusin teha mõni teine pakkumine. Mis, nagu selgus, oli ainuõige otsus. Sõbrants ütles, et reis algab juba 19. mail, ja mitte millalgi õhtul, vaid lausa varahommikul. 

Nii et see asi lahenes ka kenasti, oluline visiit hambaarstile tõsteti nädala algusesse.

Emakeelepäev ja etteütlus olid mul küll meeles, aga jätsin täiesti teadlikult vahele. Pärast seda, kui olin ühe ametliku kirja ära saatnud, ja alles siis ei-tea-mitmendal ülelugemisel avastasin, et sees oli kaks õigekirjaviga, mis etteütlust ma siin kirjutan! 

Ühest emakeelepäeva ettevõtmisest võtsin küll osa. Kirjuta lause raamatust, mida loed, leheküljelt, kus pooleli. Ma lõpetasin hommikul oma poolelioleva raamatu, nii kirjutasin sealt viimase lause. 

Sobib siia lõppu ka.

"Pärast räägime edasi... lõpetan koma on neljapäev koma kell on 10 punkt 50 ja täna on koma kohe vaatan koma on 09 punkt november 2012."

10.03.2023

...

Kurda... ja sulle antakse

 ...

Kurtsin eile lausa kaks korda, et talv saab läbi, aga mina pole ühtegi metslooma näinud. 

Tõsi, viimati, kui metsas käisin, üks hiireke oli, aga see pole see pole see. Isegi pildile ei õnnestunud püüda, alamõõdulisusest rääkimata. Algul jooksis lumel, aga kui mind märkas, puges hange. 

Kurda... ja sulle antakse! Juba täna hommikul lahendasid loomad probleemi.

Tegid suure toa akna taga korraliku etenduse.

Aga mitte ainult hommikul. 

Kordusetendus oli lõuna ajal, just siis, kui lapsed maale tulid. 

...

Nii ja naa

 ...

Paar viimast raamatulugemist, võimalik muidugi, et ka enne neid, aga ma lihtsalt ei mäleta. Igatahes kahes viimases jäid silma mingid mõtted ja meenutused sõjast. Silma jäämine pole ka õige ütlemine, silm libiseb üle. Need mõtted jäid kummitama kuskile silmade taha.

Ei ole täna-eile ilmunud raamatud, aga mitte ka igiammused.

"Vastasnurgas, räämas põrandal, põlvitas koolipoisi välimusega inimene. Seisatasin, et veenduda, kas ta ikka päriselt põlvitab seal nurgas või tõuseb kohe püsti ja läheb minema. Mälu meenutas mulle sarnast tegu Oskar Lutsu "Kevades". Kui nurka läksin ja põlvitajat lähemalt uurisin, tuvastasin elutruu vahakuju. Prantslased olid Hitleri nurka pannud. Kohmetusin hetkeks, sest nähtu tekitas mus valusa emotsiooni, mis tuli kui rusikahoop. Samas olin alateadvuses millekski ebameeldivaks valmis. Teadsin, et kui prantslased oleks sõtta astunud, poleks ilmselt siin, Pariisis, enam suurt midagi vaadata."
M.Ernits "Aeg iseendale" 2009
...

Ja Kaplinski kirjad aastast 2021
Kaks väikest lõiku.

"Pesukorviga on mu varane lapsepõlv vägagi seotud. Nagu olen mälestustes kirjutanud, tassiti mind pesukorviga keldrisse, kui pommivarjendisse enam ei jõudnud. Üks neist pesukorvidest on nüüdki alles ja selles on mõni minu järeltulija titapõlves ka maganud. Õnneks ei ole kedagi neist vaja olnud varjendisse tassida. Kui meie poliitikud ja teised suudaksid mõelda sellele, mis õnn on meil Eestis olnud elada ilma sõjata, ilma pommide ja pommivarjenditeta. See, nimetame seda kasvõi inimlikuks mõõtmeks, on minu jaoks hoopis olulisem kui riiklikud ja rahvuslikud asjad. Isegi Eesti iseseisvus, keele ja kultuuri hoidmine." (lk 75)

"Kui Trumpi toetas/toetab ligi pool valijatest, on midagi tõesti pahasti. Siia juurde vapustavad protsendid: kes on "noore maa" usku, kes usuvad igasugu vandenõuteooriaid. Mis kasu on demokraatiast, kui rumalate protsent tõuseb üle viiekümne? Eestis asjad vast nii hullud ei ole. Veel?" (lk 18)

Tegelikult on mul Õnnepalu ja Kaplinski kirjavahetusest veel mõned märksõnad, mis enda jaoks lahti mõtlemiseks üles tähendasin.

Entroopia. Aeg. Depressioon ja tarbetuse tunne. Vaesus ja rikkus. Surm. Suitsiid. Muusikasoovitus ja reisisoovitus. Ja...  kas saab kirjutada elust, nagu ta on, ilma kedagi solvamata?

Raamatu viimane kiri oli ühest küljest väga ootamatu, teisest küljest kuidagi vägagi kokkuvõttev. Tõnu kiri Jaanile, kes oli selleks ajaks oma maise teekonna juba lõpetanud.

Aga jah, aastakümneid hiljem me mõtleme sõjast, räägime sõjast. Kirjutame ja joonistame. Põlvkonnad, kellel endal mingeid sõjamälestusi tegelikult polegi. Enamikul meist. On ainult lood ja lähedaste mälestused. Minu suguvõsas on mõned, kes midagi oma selle aja mälestustest võivad rääkida. 

Kasvõi Tallinna pommitamine.

757 inimest hukkus 79 aastat tagasi, kui Nõukogude lennuvägi linna ründas.

Nüüd, juba terve aasta, on hirmud. Nüüd vist on niisama meenutamine tahaplaanile jäänud. Nüüd on uudised raadios ja tv-s, nüüd on inimesed, kes ise sõda on kogenud või kes keset sõda elavad ja lähedasi kaotavad.

Tahaks lugeda kirja, mis J.Kaplinski täna kirjutaks, arvestades olukorda Euroopas. Kahjuks pole see enam võimalik.

Purustatud Ukrainast ja kaotatud eludest pole veel ajalugu kirjutatud.

Teadaolevalt hukkus esimene eestlane Ukraina sõjas.

08.03.2023

...

Enne ja nüüd

 ...

Nii nagu ikka juhtub, juhtus nii, et juhuslikult käisin kolm aastat tagasi pildistamas samas kohas, kuhu sel aastal suht kogemata sattusin. Läksin eile suurelt teelt metsa tänu ette sõidetud traktori jälgedele. Et vaatan, mis mu lemmik ürgmetsas tehakse.

Õnneks lageraiet pole tehtud.

Aga oli üks suur känd.

08.03.2023

Võõras pilk ehk ei märka, aga olen sama kohta pildistanud.

Kuupäev ka sama.

08.03.2020

Palju lihtsam on märgata, et kolm aastat tagasi algas kevad varem.

Ma nüüd ootan, millal lumi ära sulab. Siis lähen ja teen ühe korraliku kännupildi. 

...

Üks ilus tüdruklapse nimi

 ...

Õues on uued kuhjad lund. Teaks nüüd, et enam juurde ei tule, läheks lumetõrjet tegema. Aga... tark ei torma. Lumesahk pole ka end veel näole andnud.

Pealegi, täna on naistepäev! Võtaks vabalt...

Kuulasin raadiost saatelõiku Lilli Suburgist, Eesti esimesest feministist ja ärkamisaja ühiskonnategelasest.

Lilli on ilus nimi, 1. jaanuari seisuga on nimi Lilli 253 naisel. Minu ühel lähikondsel ka :) 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Lilli Suburgist ei tea ma õieti midagi, nimi ainult tuttav. Nüüd on Musta Kasti teatris etendus tema elust.

Lilli Suburg oli esimese Eesti naisteajakirja "Linda" asutaja.

Linda on ilus nimi, 1. jaanuari seisuga on nimi Linda 2178 Eesti naisel. Minu lähikondsete seas on kaks Lindat.

Aga ka mitte sellest ei plaaninud ma rääkida.

Hoopis võtsin lahti ajakirja "Linda", märts 1888, number 3.

Et vaatan, millest nad siis 135 aastat tagasi kirjutasid.

Lisaks veidi lugemist ka hilisematest numbritest.

Näiteks lugu ühest "Linda" naljanurgast.

Just sobiv naistepäevalugu... teadmiseks meestele ;)

Maja-härra: „Teie tulete wist oma raamatut kättesaama? Wabandage mind üheks silmapilguks, kui ma paluda tohin, minu proua teab, kus tema on — ma tahan teda kohe siia kutsuda." (Plaksutab tükk aega käsa.) Wõeras: „Kuulge, Teil on üks koguni isisugune mood, oma prouat kutsuda?" Maja-herra: „Ja, minu proua on enne näitemängijanna olnud, ja kui ma soowin, et ta ruttu ilmuma piab, siis on mull ainult tarwis käsa plaksutada. — waatke — seal ta juba ongi!" 

Mis siis muud, kui ootame, et meile plaksutatakse!

Tegusat naistepäeva, ja ikka jooks jalgadesse... kui plaksutatakse ;) 

Aga "Linda" on märguanne naistele. Ja jälg ühest ajakirjast üle-eelmisel sajandil. 

Nüüd on "Naisteleht", "Eesti Naine" ja "Tiiu".

Tiiu on ilus nimi. 1. jaanuari seisuga on Eestis 4159 Tiiu nime kandvat naist. 

Mul on naabrinaine Tiiu.

Aga Tiiu nime väikelaste nimede seas peaaegu et polegi. 

Erinevalt Lindast ja Lillist.

On vaid laul, Tiiu-Tiiu, sole mio.

Ja Tiiu talutütrekene.

Mu vanaema oli Tiiu. Talle kirjutati ka kunagi sünnipäevaks laul. 

Aga see on juba teine lugu.

...

Valimisspikker

 ...

Kui nüüd aus olla (mis sest, et see konkreetne vana lugu sugugi aus ei olnud), ma tean küll, mis on spikker ja kuidas toimub spikerdamine. Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et ühe kooli lõpetamine ja ühe eriala omandamine poleks päädinud diplom kiitusega, kus siiski üks hinne "hea" oli. NLKP ajaloo eksam. Isegi see ei aidanud, et õppejõud sihtotstarbeliselt eksamiruumist kümneks minutiks välja läks ja kõik said kõikvõimalikke abivahendeid kasutada. Katsu sa selle pahna hulgast nii kiiresti õigeid vastuseid leida! Olenes ikka kõvasti spikrite kvaliteedist.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Või no mis, tegelikult sellest just. Spikritest ja spikerdamisest. Ja spikrite kvaliteedist.

22. veebruari Õhtulehes oli sees artikkel Valimisspikker: kes meid märtsist valitsema hakkavad. Vara on muidugi õigetest ja valedest otsustest rääkida, sest trall pole veel lõppenud ja mõni nägu on ikka väga kuri. Aga mina olen rahva otsusega rahul, enda omast rääkimata. 

Tegelikult ma ju siis spikerdasin, kui spikerdamise võimalust pakuti. 

Nüüd jääb oodata lõplikke tulemusi. Valimistulemused jõudsin öösel ära oodata, vahepeal küll vajus silm kinni, aga muidu oli põnev. 

Kui kellaaegu vaadata... no millal ma veel tukkuda jõudsin ;)

Kui nüüd artikli juurde tagasi tulla, siis paar nädalat enne valimisi pakkus valimisspikker koalitsioonivariante.

1. variant: Ref, E 200 ja SDE. Emori prognoos 60 kohta. 

2. EKRE, Kesk, Isamaa. Emori prognoos 41 kohta.

3. Ref, E 200, Isamaa. Emori prognoos 58 kohta.

4. Ref ja Kesk. Prognoos 55 kohta.

5. Vähemtõenäolised valimisliidud... aga mida rohkem partnereid, seda vähem ametikohti igaühele. 

Kui ma nüüd õigesti liitsin, siis variant üks läks täppi (37+14+9).

Variant kaks ka (17+16+8)

Variant kolm annaks ennustusest ühe koha rohkem (59) ja variant neli kaks kohta vähem (53).

Loomulikult ma enne valimist spikerdasin, valisin variandi, lappasin läbi kolm oma ringkonna nimekirja. 

Ja leidsin sobiva naiskandidaadi. 

Seekordne tulemus, et 30 naist riigikogus, minu panus on sinna sisse arvatud ;) 

Nüüd tuleb oodata ja vaadata, kuidas läbirääkimised kulgevad.

...