Ümberütlev

 ...

Kunagi oli ristsõnas küsimus: Tartu ümberütlev nimi. Siis ei teadnud, nüüd tean. 

Ümberütlev... asja või nähtuse kirjeldus ilma otsest nime nimetamata.

Huvitav, kas pseudonüüm on inimese ümberütlev nimi?

...

Mulle tuli see Taaralinn ja ümberütlev meelde siis, kui üht vana "Järva Teatajat" Digaris lugesin. Vana on sõna otseses mõttes vana, mitte mingi ümber-nurga-rääkimine või ümberütlemine. Paar nädalat tagasi kindlat infot otsides sattusin juhuslikult 1926. aasta 9. aprilli ajalehele "Järva Teataja". Mida ma otsisin... ei mäleta, küll aga mäletan seda, mida leidsin.

Kõigepealt muidugi, et juba 100 aastat tagasi ilmus kohalik ajaleht sama nimega, millega viimased aastakümned. 

Tõsi, läbi aegade on olnud nimes muutusi ja ümberütlemisi: "Töötav Järvalane" ja "Uus Järvalane", "Stalinlik Tee" ja "Võitlev Sõna". Viimane nimevahetus oli 1989. aastal ja ajalehe ammune algne nimi "Järva Teataja" on olnud seega päris pikalt püsiv.

Nimed muutuvad mitte ainult paberist väljaannetel, on teisigi nimemuutusi läbi aegade.

Sada aastat varem seesama ristsõnas pilku püüdnud Tartu, ümberütleva nimega Taaralinn, nimetati 1889. aastal venestamise käigus ümber Jurjeviks.

See oli nüüd sissejuhatus, siit hakkab asi hargnema.

Mulle jäi silma 1926. aasta ajalehest lugu "Sinaida Jurjewskaja surnukeha leitud". 

Lugesin ja mõtlesin: juba siis, 100 aastat tagasi ☹️. Mitte et see teadmine lähiajaloo lugusid leevendaks.

Umbes kilomeeter allpool Kuradisilda. Sinaida Jurjewskaja mees Georg von Bremer, kes viimasel ajal Tartus elas, sai 4. aprilli ööl Schweitsist telegrammi, et Sinaida Jurjewskaja laip 3. apr on leitud Reussi jõest, umbes kilomeeter allpool Kuradi silda ja Reussi koske, kalda lähedalt jää alt. Surnukeha paremal käel oli noahaav, mis tõendab, et enesetapja alguses oma käesooned katsus läbi lõigata. Laipa otsisid neli vabatahtlikku, kaks Schweitsi sõjaväelast ja kaks mägestiku juhti, kes ise peaaegu pidid surma saama. 2. apr algas suur lumetorm, mille järeldusel lumi mägedelt alla langes ja otsimise kohal kaks maja mäekülgedelt alla tõi. G.Bremer sõitis 5. apr Andermatti. Schweitsist viiakse Jurjewskaja laip Berliini, kus see arvatavasti krematooriumis põletatakse. Berliinis on S.Jurjewskaja ande austajad kaunis suure summa kogunud, et kadunu mälestust jäädvustada.

Järva Teataja, 9. aprill 1926

...

Kurb lugu sai alguse tegelikult mitu kuud varem, detsembris 1925.

 Eesti Lauljate Liidu Muusikaleht, detsember 1925

...

Zinaida võttis perekonnanimeks Jurjewskaja lauljakarjääri algusaastatel, et sellega oma sünnijärgset päritolu ja seost Tartuga rõhutada. 

Kuigi suure osa oma lühikese elu lapsepõlve-järgsetest aastatest viibis ta Venemaal ja hiljem Lääne-Euroopa riikides, oli tal oluline roll Eesti kultuurielus ja tuntust kogus ta ka siinsetel lavalaudadel. Ta õppis selgeks mitmed Eesti laulud ja kandis need ette veatus eesti keeles.

Saksamaa, Holland, Tšehhi...

Suure edu tõttu, mis tal nendel esinemistel oli, kutsuti ta 1924. aastal Berliini Riigiooperi primadonnaks, kus esines alaliselt kasvava vaimustuse saatel. Lähemal ajal kavatses ta sõita New-Yorki Metropolitan Ooperisse gastroleerima, et ka dollarite maal loorbereid lõigata.

...

Aga Sinaida haridustee algas Tartus - tema nime leiab 1909. aasta Puškini tütarlaste-gümnaasiumi lõpetajate nimekirjast. Seal siis veel nimi Sinaida Lenkin.

Postimees, 6. juuni 1909

No ja sealt edasi, olidki õpingud Peterburi konservatooriumis, siis esinemised Maria ooperiteatris. Abiellumine, I maailmasõda, arreteerimine 1921. aastal. Siis juba opteerumine Eestisse. Ja edasi Euroopa, rollid ja esinemised suurtel lavadel.

Kuni detsembris 1925 oli korraga kõik läbi. Kui algul olid kaalumisel erinevad variandid: õnnetusjuhtum,  mõrv või enesetapp, siis ajapikku selgus tõde. Märgid olid juba varem õhus: enesekindlus hajus, ilmsiks tulid tema sisse kogunenud väsimus, ärevus, närvilisus. Ta tahtis aega maha võtta, Tartusse sõita, aga see miskipärast ebaõnnestus. Ootamatult sõitis Sinaida hoopis Šveitsi, Andermatti linna Alpides. Ja siis see kõik seal juhtus.

Oma tõe, teadmised ja nägemuse abikaasa  eluloost on Georg Bremer kirjutanud raamatusse... esialgu oli küll ainult käsikiri. Sellest annab ülevaate 1933. aasta artikkel ajalehes "Waba maa", 5. oktoober 1933. Sinaida surmast oli siis möödas juba peaaegu 8 aastat.

 Kas raamat ka ilmus? Jäi nagu kuskil silma, et on ilmunud. Kunagi... kusagil...

Kui otsima hakkasin, ei leidnud. AI aitas otsida... ka ei leidnud. Aga ma ise leidsin ootamatult palju materjali, mis puudutab Zinaida Jurjevskaja elu ja loomingut. Et pole nii unustatud midagi.

Nii et mul oli meeleolukas õhtupoolik vanade ajalehtede ja seal kõrval juba värskema ajakirjandusega.

AI-ga läksin vaidlema. Mina ütlesin, et peab olema raamat ka, tema ütles, et need on vaid Zinaida abikaasa märkmed, mida üks Eesti muusikaajakirjanik oma uurimustöös kasutas. 

Kusjuures, kaks päeva tagasi oli sellel mitmekülgsel ja andekal ajakirjanikul 95. sünniaastapäev. (Nime ei ütle, kuidas muidu sõna* juurutada, samas ka pealkirja õigustada)... HP sobib hästi!

AI-ga vaidlesin, kuigi ei kinnitavaid ega ümberlükkavaid fakte kumbki osapool piisavalt ei leidnud, seega ei saa ma meie koostööd ei kiita ega laita. Abiks oli ta küll.

Läbi lapatud ajakirjandus:

"Postimees", 6. juuni 1909

"Kaja", 9. detsember 1925

"Järva Teataja", 9. aprill 1926

"Waba Maa", 5. oktoober 1933

naine.postimees, 3. jaanuar 2017

"Elva valla leht", 12.04.2021

Ja rohkem veel ☺️

Zinaida Jurjevskaja (1892 - 1925) 

...

* ümberütlev... ilus sõna ju, sobib nii alustuseks kui lõpetuseks ;) 

Tegelikult mulle meeldib rohkem sõna ümbernurgaütlemine :P 

Milleks otse minna, kui ringiga ka saab?

...

Sekeldused köögis

 ...

Mõni päev peale kaasa sünnipäeva tühjendasin ma külmkappi. Midagi sõin ise, midagi söötsin kaasale, midagi olin juba külalistele kaasa pannud. Midagi läks sügavkülma ja midagi komposti. 

No ja siis see pakk vahukoort, pidustustest oli juba nädal möödas, isegi koore säilivusaeg 3 päeva üle. Tasapisi tilkhaaval olin pannud koort hommikuti kohvi sisse, ikka seks, et kallis kraam raisku ei läheks. Iga kord, kui lusikatäie tilgutasin, süda värises sees, ega koor kohvi peal tükki ei tõmba. 

Kuni ühel hommikul otsustasin, et valan potti ja keedan läbi. Ega seda seal enam eriti palju polnud, aga paarsada milliliitrit ehk ikkagi. Pliidi all oli tuli, nii et keema minemine võttis aega, mitte nagu elektripliidil, et hops! ja valmis. Igatahes jõudsin juba koore ära unustada... kui ükskord meelde tuli (elektripliit oleks ammu ise meelde tuletanud), siis üle ei olnud keenud, aga ära oli keenud küll.

Ilmselgelt poole vähemaks. 

Tõstsin ära, maitsesin, jummaluke kui hea! Nii magus kui koorekomm! Kummaline küll, aga ma polnud sinna grammigi suhkrut lisanud. Eriti huvitavaks läks, kui ära jahtus, siis läks paksuks ka. Nii ma sain oma 3 hommikut maiustada, ikka lusikatäis kohvi sisse ja teine kohe suhu. 

Parim magus suupiste viimasel ajal 🙃

Täiesti teistmoodi kogemus oli täna köögis. Tegin hommikul endale pudru valmis, jätsin potiga pliidi servale. Kuna külmkapis olid karbis x ajast jäänud mõned maitserohelisega juustusnäkid, viskasin need ka sinna sisse. Et las natuke hauduvad ja segunevad.

Muidugi unustasin. Kui ma mingi aeg hiljem nälga tundsin, tuli meelde, et söök söömata.

Mina olen see, kes sööb soolast putru, kodujuust lisanditega kõrval. 

Nii ma siis söön ja tunnen, et midagi nätsket ja venivat on hamba all. Igaks juhuks rohkem ei nätsutanud, poetasin kahvliga taldriku servale ja uurisin elu. 

Midagi kahtlaselt heledat. Õnneks ei liigutanud.

Väkk... peaaegu oleks söömise lõpetanud, aga surusin ebamugavustunde maha (no ei saa ju midagi ohtlikku olla 😉) ja sõin putru edasi. Järgmine kahvlitorge - tõste - ja mingid venivad ribad. 

Oeh, kergem hakkas: juust tuli meelde.

...

Päevaküsimus

 ... 

Et kas sina tead, kus su asjad on? 

Nii oli sõnastatud Kaamose blogis.

Mina tegelikult võtsin küsimuse Messingerist. Noor sõber küsis, kas ma tean, kus mul need Žiguli võtmed on. 

26.07.2014

Hea küsimus, kohe küll silme ette ei tulnud.

Võtsin mõtlemiseks aega. 

Millal ma viimati Žiguliga sõitsin? 25 aastat tagasi? Või ehk 24. 

Kus ma neid viimati nägin? Selle isegi suutsin välja mõelda: koos auto dokumentidega pisikeses kiletaskus. 

Seal neid enam ei olnud. 

Ehtelaekas koos sõrmustega? Kruvide karbis verandas? Mingid võtmed seal olid, aga tundusid kuidagi võõrad.

Järgmine karp, mis meelde tuli, oli arvutilaua sahtlis. Uskumatu, seal olid kohe mitmed võtmed. Ehk need, mille küljepeal kiri VAZ ja Toljatti? Võiks ju sobida.

...

Aga muidu... mul on 3 paari prille, enamasti välja minnes ma ühed ikka leian. 

Ja lauatelefonist ei raatsinud ma mitu aastat loobuda, sest kuidas ma muidu mobla üles leian, kui helistada ei saa? 

Enam-vähem siiski tean, kus miski on. Iseasi, kas ma sealt üles ka kohe leian. Natuke aega kohmitsemist ja tühja otsimist, siis ärevuses kaotust tunnetades ja tunnistades... ja lõpuks nad siiski on seal, kus ma otsimist alustasin.

Kui asjadest ja kadumisest rääkida.

...

Peaproov

 ...

Peaaegu oleks läinud teatrikuu ilma teatrisse jõudmata, aga siis see juhtus... ja juhused ongi selleks, et elu paika loksuks. Mitte ma ise ei korralda, lihtsalt keegi kuskil hoiab silma peal 🙃.

Mingi aeg tagasi kohalik seeniorite boss helistas ja pakkus  piletit, oli see nüüd järgmiseks või ülejärgmiseks päevaks, kes seda enam mäletab. Igatahes laupäev ja 28. märts... täitsa õigesti ajastatud, jätkuvalt veel teatrikuu.

"Ugalas" etendus "Džinnimäng", nüüdseks käidud ja nähtud. 

Nii palju viisin end teemaga kurssi, et ammu-ammu, äkki oli aasta 1984, oli "Džinnimäng" juba "Ugala" repertuaaris, siis mängisid Lisl Lindau ja Kaljo Kiisk neid kaht keerulist ja vastuolulist eakat ühes tavalises vanadekodus. 12 aastat hiljem oli esietendus Eesti Draamateatris, osades Ülle Ulla ja Ago-Endrik Kerge. Jupiteris on see telelavastusena praegu veel täiesti kättesaadav. Kunagi ehk vaatan, "Ugalasse" läksin puhta lehena ;) 

Seekord siis laval Luule Komissarov ja Andres Tabun.

Endine firmaomanik Weller veedab päevi vanadekodus üksi kaarte mängides. Ühel päeval satub verandale varem majavalitsejana töötanud Fonsia, kelle Weller meelitab kaardilaua taha. Fonsia avastab, et pole magusamat tunnet, kui kedagi džinnimängus võita.

Meeldis.

... 

Aga see pole veel kõik. Järgmine pakkumine tuli paar päeva hiljem. Et kas oled huvitatud. Jälle 2in1... piletid ja transport. Raske on ju keelduda, kui kõik ette-taha ära tehakse!

Seekord eriti huvitavas kohas... Põltsamaa Kultuurikeskuses. 

"Kõik on jokk, proua minister", lavastaja Peeter Raudsepp, osades EMTA Lavakunstikooli tudengid.

Pakkumine mahtus teatrikuusse, etenduseni on mõned loetud päevad veel aega. Nii et otsaga aprillis, juba eeloleval esmaspäeval.

...

Teatrikuu piirid ületas ka eilne etendus "Estonias". 

Pileti ostsin juba eelmise aasta juunis, ja et ära ei unustaks, panin ümbrikusse ja riiulisse, infoks peale kirjutasin 2. aprill. 9 kuud hoidsin silma all... et ikka meeles oleks. Aga miski paar nädalat enne õiget aega ütles sõbrants, et tal on 1. aprilliks "Estoniasse" pilet. Ka ooperile "Võluflööt". No mul üks päev hiljem siis. Aga igaks juhuks kontrollisin üle, ja etskae, piletil peal 1. aprill kell 19.00. Poleks Osaline teatrisse läinud, oleks küll paras aprillinali olnud ja mina etendusest ilma jäänud. Või pigem ooperi-piletid lihtsalt kaotsi läinud, küllap me Ritaga oleks päev hiljem kohale tulnud ja siis pool-sunniviisiliselt juba 2. aprilli etenduse valinud.  Koomiline ballett "Asjatu ettevaatus". Jätan meelde, juba kuulsin, et olla kiidetud. Mu jaoks kõlab sõnapaar asjatu ettevaatus kui karm elutõde...

Peaaegu nagu blogipostituse pealkiri "Peaproov"... 

Kui kirjutama hakkasin, oli kolmest teatrietendusest alles esimene nähtud. See teatriskäik oli kui peaproov enne ooperisse minekut... vaja juuksuris ära käia, kas seelik ikka mahub selga, kus on sätendav sall ja sukapüksid, kas mustad kingad on teatrile kohased? Viimasele probleemile oleks võinud kohe käega lüüa ja läike lihvimata jätta... kingakoti unustasin kaasale autosse, nii et mustad Nike'i käimisjalatsid olid paratamatus. 

Enne "Estoniasse" minekut teadsin juba ette, millega riskin ja millega pean arvestama. Kuna kingad mu teatrikotti ei mahtunud, läksin saabastega... et vältida "sussikoti" rongi unustamist. Seelik mahtus selga (selge see, mõni materjal on veniv), juuksuris sain käidud, ja kui juba saabastega, siis tühja sellest, millised sukapüksid jalas on 😚

 ...

Ajas tagasi

 ...

Vist peab ennast kätte võtma... või siis päris ära lõpetama. Kui mul on klade, kuhu mõtted ja tegemised paika panna, siis milleks veel blogi. 

Aga annan endale siiski võimaluse, sest siin pilte jagada ja märkamisi ning tegemisi säilitada on ju ka tore ;)

Noppeid isiklikust Päevaraamatust.

Kolmapäev, 18.03.26 Päev algas tavapärasest varem. Ehkki mitte küll mul, kaasa oli varakult stardivalmis, et auto remondist ära tuua, ootas transporti ja naabrimeest- ... Ilm jahe ja kohati vihmane. Mingi hetk tegin lammutustöid, lõhkusin ja teisaldasin mutimullahunnikud. ... Vastu ööd võtsin kätte ja jätkasin  raamatuga "Hamilton". 

Lugu tüdrukust, kes oma ebakindluses sai tuge kujutluses tegutsevalt hobuselt ja tema nõuannetest. Raamat sobis mulle, ma ei mäleta, et ma oleks ammu naernud nii, et silmad märjad. Aga tegelikult on see pigem nukker lugu.

Neljapäev, 19.03.26 Täna poeringipäev, pluss vaip keemilisest ja kümmekond fotot, "Kumas" tellitud. ... Õhtul hilja tassisin veel puud tuppa, naiivne mina, olin arvanud, et sellel talvel (homme algab kevad!) ma enam öösiti puid ei tassi, need mõned halud toon päeval ära. Aga ei, küttehooaeg ei ole veel läbi! ... Makaronid keetsin valmis, et teen salatit. Kui nädalavahetusel külalisi tuleb, on pakkuda. Ma ei mäleta, millal ma viimati tegin, peab meelde tuletama. Mul tavapärasest natuke teistmoodi retsept.

Päevapilt...

19.03 ... võitles eluga, elu jäi kaotajaks

Reede, 20.03.26 Täna siis kevade algus, kell 16.46. Täiesti kogemata olin see hetk õues ja pildistasin lumikellukesi. 

Tegelikult muidugi oli põhitööks mutimullahunnikute likvideerimine ja kivide korjamine. Pluss klaasikillud, mis mullaga välja on tulnud. Kui õigesti mäletan, oli meie maja kohal kunagi kolhoosi sigala... küll need põrssad jõudsid kildu panna ;) ... Kõndimise panin pausile, täna see kell võtsin ette tubased koristustööd. ... Postkastis oli Tõraverest kaart ja kiri homsele sünnipäevalapsele. Õhtul tuli külaline/omainimene. Hiljem vaatasin krimi-reedet ("Ellie").

...

Veel üks tundmatu

...

Nädal peale Botaanikaaias käimist võtsin järgmise väljakutse vastu. Mõisas toimus nö kinnine üritus, aga pakuti võimalust vabakuulajana osaleda. Teised kenad inimesed pakkusid transporti, patt oleks olnud jätta minemata.

Selge see, poleks läinud, siis poleks teadnud, millest ilma jäin ja poleks olnud ka midagi kahetseda. Aga nüüd, kui käisin, olen tänulik :) 

Ürituse tutvustus ise oli selline uskumatult-liiga-palju lubav. "Rännak Lõuna-Aafrikasse" ... värvide, looduse ja kontrastide maa. 

Igaks juhuks ma reisikohvrit ei pakkinud.

Kohal olid kogemustega nõustajad, üks elanud LAV-is 30 aastat ja teine 7. Kui nii pikalt paikne oled olnud, siis tead, millest räägid. Milliseid fakte või fotosid slaididel jagad.

Kohtumise lõpul nii mõnigi ohkas igatsevalt, et peab vist ikka ise ka sinna kanti reisima.

Inimesed. Keeled ja kombed. Rikkad ja vaesed. Pulmad ja matused.

Loodus. Loomad. Taimed.

Ja siis palju muu hulgas näitati ka rahvuslille. Uskumatu, täitsa vana tuttav! Vähemasti nägupidi.

Nädal varem ma ju botaanikaaias  pildistasin!

Täiesti tundmatu õis ;) Aga esimene tutvus sai tehtud.

03.03.2026

Nüüd ma tean juba nimepidi! 

Ja rohkem veel.

Siit-sealt nopitud mõtted.

Tegelikult küsisin AI käest ka 🙃. 

Et paluks mulle lood ja legendid kuningprotea kohta. Nii et kui midagi on valesti, siis see liigitub legendide alla... isegi kui see on mujalt saadud info ;) 

Nime on lill saanud Kreeka merejumala Proteuse järgi.

Legend räägib, et kui soovisid Proteuselt tulevikku teada saada, pidid temast kõvasti kinni hoidma, kuni ta oma kuju muutmise lõpetas. See sümboliseerib vajadust hoida kinni loodusväärtustest, et tagada tulevik.

Carl Linnè andis taimele nime protea'de erakordse mitmekesisuse tõttu. Liike, mis sinna kuulub, on üle 1000.

Kuningprotea lugu on tihedalt seotud tulega. Tuli on tema uuestisünni sümbol. Seemned uinuvad niikaua maapinnas, kuni metsatulekahju kuumus ja suits nad elule äratavad. Taim idaneb maapinnas vaid pinnase põlemisprotsessi tulemusena. Suits ja tuli tagavad seemne idanemise taimeks.

Mõnedel andmetel kuulub protea planeedi vanimate õistaimede hulka. Protea suured õisikud meenutavad krooni. Looduses kasvab neid peamiselt Lõuna-Aafrikas. On LAV-i rahvuslill.

Kuningprotea on kõige erilisem taim meie planeedil. Kui soovid lille kinkida, siis ikka kimbus mitu õit... kui rahakott kannatab! See siis meie tingimustes.

...

Tundmatu rahvuslill

 ...

Eelmisel nädalal Botaanikaaias ei olnud näitus ja orhideed mu esimene eelistus. 

Foto

Lihtsalt niisama oli palju, mida vaadata.

Orhideed on minu jaoks... liiga ilusad... vist. Liiga erilised. Nad poleks nagu päris lilled.

Või noh, mõni neist siiski on. Öölill näiteks. Tema on selline eestimaine ja päris. 

Näitusel olid vaatamiseks, seal kõrval ka ostmiseks eksootilised orhideed. Mul pole koduste lillede hulgas mitte kunagi ühtegi orhideed olnud, nii et ma isegi ei oska öelda, kuidas me omavahel klapiks. Ilusad nad muidugi on, kui tõde tunnistada.

Aga iga kord, kui orhideedega kohtun, tuleb mulle meelde üks lugu.

Pilvile andis sõbranna oma kingiks saadud orhideedest ühe hoiule. Või lihtsalt kinkis edasi, sest aknalaud jäid kitsaks ja ilusat asja pole kahju ju edasi/ära kinkida. Pilvil polnud see esimene orhidee, küll tema juba oskab hooldada. Oskaski, lill õitses kauem kui kõik teised naaberlilled aknalaual. Kuni ühel hetkel tuvastas Pilvi, et polegi ehtne ja ehe, on hoopis kunstlill.

Minu jaoks on nad võõrad lilled.

Aga ma ka olen nüüd eluliselt olulisi küsimusi AI käest küsinud ;)

Kas mõni rahvuslill on orhidee?

Kuna AI vastus võib sisaldada ka vigu, ei hakka ma teksti copy/paste jagama, aga ma sain ammendava vastuse.  Et on riike, kus mõni orhidee on eriliselt olulise väärtusega.

Näiteks Cattleya trianae ja Colombia, või Peristeria elata ja Panama. Või Kuuking ja Indoneesia. 

Neid lilli ja riike oli AI vastuses rohkemgi, mõne lille juures ka lühike lugu. Indoneesia ja Kuuking... üks riigi kolmest rahvuslillest, sümboliseerib võlu.

...

03.03.2026

Mul ka üks kuuking. Pildil siis.

Täiesti juhuslikult sattus, oleks enne näitusele minekut kodus eeltöö ära teinud, oleks ehk mõne nägu- või nimepidi teadlikult üles otsinud, nüüd pigem tegin niisama tutvust. Ja valisin välja fotogeenilisemad 😉

...

Aga botaanikaaias oli lilleilu palju ja ootamatult ühega taaskohtusin mõned päevad hiljem hoopis teises kohas ja teistsugusel põhjusel.

Järgmine kord räägin. Kui meeles on ;)

...