Mõte hakkas tööle...

 ...

Tuttav blogija on süüdi... positiivses mõttes. Pani mu hallid ajurakud* kindlas suunas liikuma ;)

No ta riputas oma 04.05 postitusse foto "Mees puu otsas". Ma ei saa midagi teha, et mul tekkisid kohe seosed. Polnud pikalt tuhlamist, leidsin fotod üles.

Kassid puu otsas. 

Tookord ronisid nad lipuvarda otsa ka, aga see pole see teema ;)

12.07.2015

Küll aga lähevd teemasse minu 2 viimast loetud raamatut. Tõsi, üks alles lõpetamisel, aga teine juba Krõõta ära antud.

Kuna võõrast vara kasutan, kirjutan raamatute pealkirjad pärast kommentaaridesse.

Mõlemad elulooraamatud.

Saaremaa poisi raamat.

Tartu poisi raamat.

Tõsi, polnud nad kirjutamise ajal enam mingid poisid, küll aga mälestustes lapsepõlve ajad.

Kusjuures... poiss saare pealt aitas meenutada, et mul ka üks puu otsa ronimise kogemus. Kahtlustan, et eriti kõrgele ma ei jõudnud, aga lausejupp - tegin talle pätti - võis vast natuke seda moodi välja näha. Mina pätti ei teinud, mina üritasin ronida. 

Kahtlustan, et samad männid, kuhu kassid aastakümneid hiljem ronisid ;)

No ja siis veel üks Ott Arderi luuletus!

Vanaisa noores eas oli igatahes palju ettevaatlikum oma puu otsa ronimisega ;)

Pakun aastat 1933... või 1934

Kui mina TT-d seal kõrgel puu otsas oleks näinud, ma oleks infarkti saanud.

...

* Kõik saavad muidugi aru, et hakkasin vaatama Jupiteri üles pandid Hercule Poirot`i osasid (lausa alates 1. hooajast)

...

Mõnes mõttes...

 ...

Need, kes kuulavad "Rahva Oma Kaitset", teavad, et Juur on ka (mitte ainult mina ;) korduvalt hädas seoses liikumisega punktist A punkti B. Tagantjärgi muidugi lõbus, ma eile juhuslikult kuulasin. Kevadel oli tal kohtumine lugejatega Järvamaal, nii on kant, kus ta seikles, ilmselgelt tuttav. Saade siis märtsikuine.

Asjad jooksevad kokku, ise ei pea midagi sättima. Kuulamised ja planeerimised näiteks.

Kaalusin just oma seiklust, mis mõnes mõttes tegelikult üsna sarnane. Ainult et punktist C punkti B.

Hiljuti andsin meiekandi transpordist ülevaate, midagi olulist vahepeal muutunud pole. Nii et nüüd siis mõtlen... kas minna või mitte minna. 

Võiks ju teha Mardi moodi... tema läks Türilt Tallinna läbi Mäo. Reaalselt mul ka see võimalus, iseasi kas ajad sobituvad.

Kuna kuskil peavad olema üleval sõiduplaanid, hakkasin otsima. Tulemus oli suht kasutu.

Õnneks-õnneks... probleem lahendati. Selles mõttes, et nägin ära: Mäkku (nagu Juur ütles) pole minul mõtet minna, ajad ei klapi. Siis juba pigem läbi Paide Tallinna. Ilmselgelt ringiga, aga algus ja kestvus ajaliselt kõige mõistlikumad.

Kipun siiski arvama, et lükkub edasi. 

Kui mul just homme keset ööd (no nii kella poole 5 paiku) rännuisu hinge ei poe ;) ja siis käepärast võimalust buss + rong ei kasuta.

Mõnes mõttes seegi paras seiklus. 

Näeks ehk päikesetõusu ka ära!

...

Kevadine foto aastast 2016... küll lendaks, kui ainult tiivad kannaksid!

11.05.2016

...

Mõni minut mõtlemisaega

 ...

Kell on 23.35.

Hääletus on alanud...

Ikka loodan, et omadel hästi läheb 🙂 

Võiks ju ka hääletada, aga kelle poolt... ei suuda otsustada.

Mõtlen veel, mõni minut on aega.

...

Mis mõttes RAUDNE EESRIIE

 ...

Kõik sai alguse laupäevases ajalehes olnud artiklist "Raudsed eesriided läbi ajastuste". Emadepäevaeelne lugu, kuhu sisse toodud ka vanaemad. Ja vanavanaemad.  

No ja siis artiklis veel selline minu lainel mõte sees: otsin albumist vanaema foto ja uurin seda. 

Mul siin ema ja vanaema.

95 aastat tagasi. 

Ikka vaatan, lähemaid ja ka kaugemaid esivanemaid. Nad on nagu osake minust, kuskil on mu silmad ja suu, juuksed ja naeratus, käed ja jalad. Kuskil minus on peidus osake emast ja osake vanaemast... midagi vanematest ja midagi vanavanematest. Välimus või iseloom, mingid tunnused, mis tuttavad, kuskil geenid, mis mõjutavad. 

Aga tegelikult jäi kummitama see RAUDNE EESRIIE. Esmakordselt väljamaa sugulastega kohtamisel üks veidi võõram lähedane küsis, kas on väga kole seal raudse eesriide taga elada. Eks ta pidas eeskätt silmas suletud piire, mis takistas sugulaste vahelist suhtlemist. Mina ennast haletseda ei lasknud, arvan, et vastus oli veidi nipsakas, et pole meil häda midagi. No ja tegelikult, elud said elatud nii siin- kui sealpool piiri. 

Aga mul on 2 pilti, mis mu meelest natukene iseloomustavad seda tunnet. Et kas on väga kole seal raudse eesriide taga elada.

Kogu rannikuala oli rangelt kontrollitud piiritsoon, okastraat märgiks paika pandud.

Foto 1970ndate algusajast. 

Anneli okastraadi taga. Ja see oli siis ikka ehtne piiriäärne okastraat.

Ja mina ise ka... raudse eesriide taga. 

Eks see üks teatritegemine oli :)

...

Välja mõtlesin!

 ...

Laupäeva hommikul leidsin verandast lilled ja koogi.

Hakkasin nuputama... ja tegin küsitlusvooru.

Pihtas-põhjas :) Või noh... 99%. Aga kohe esimese korraga!

Täna jälle, hommikul 5.55 tuli sõnum mu telefoni: Ei saa sõnumit näidata, numbrilt 99700. 

Jälle vaja pea tööle panna!

Arvestades hommikust aega ja numbrite valikut, kirjutasin järgmisele lähedasele Messingeri: 

Hommikused äraarvamismängud sellised ;) 

Kahju vaid, et sõnum jäi saamata. Ehk veel tuleb, seni loen mõnd eelmiste aastate oma ;)

Aga see pole kaugeltki kõik.

Eile uneootel... paar minutit enne südaööd, mõtlesin et ootan uue sõnade ära arvamise mängu avanemise. 

Uskumatu, jumalast pikk aeg on 2 minutit ootamist!

Aga nii kui tuli, nii kohe alustasin!

See käis küll ruttu, esimene sõna, mis välja mõtlesin, kohe sobis. Esimest korda paari aasta ja mõnesaja mängu jooksul!

Kui palju on eesti keeles 5-tähelisi sõnu?... et saaks arvutada, kui suur on võimalikkuse protsent kohe esimese pakkumisega pihta saada!

Kunagi mängisime laevade pommitamise mängu, seal juhtus ka, et esimene pauk oli pihtas-põhjas! Enam ei teagi, kas reegleid mäletan, aga kui vaja, küll siis vast meenub. Laevade pommitamist mõtlen... või pigem peaks sellistest mängudest hoiduma?

Nüüd lähen ja riputan reedese üllatuse välja... tuult trotsima! 

Pool päeva ootasin, et ilm päikseliseks läheb. Natuke ehk heledam on...

...

Päris hea mõte

 ...

Käisime eile sünnipäevalast tervitamas. 17... no kes meist siis ei mäleta omaenda seitsmeteistkümnendat :) 

Kauge kaunis aeg!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Viimasel hetkel pistsin kotti ka oma vana "seebikarbi". Selline lihtne ja odav, ostetud kuskil 15 aastat tagasi, aga aeg-ajalt nüüdki kasutusel. 

Mul seal sünnipäeval üks väike sõber, kes meelsasti pilte klõpsab, mõtlesin, et ehk tunneb huvi.

Tundiski! Tegevust terveks õhtuks. Ja laps nii rahul!

Isegi multikas läbi kaamera pakub rohkem pinget ;)

Aga mina leidsin majapidamises tibukasvatuse üles... oma fotokaga.

Nii et ühel olulisel üritusel kaks kogenud pildistajat 😉

Noor sõber ilmutas huvi ja katsetas minu kaameraga juba paar aastakest tagasi, polnud ise veel neljanegi.

Tema tehtud oluline foto sellest ajast...

...

Esimene mõte

 ...

Pealkiri on laenatud, eilses Öhtulehes oli artikkel 35 mõtet*. Ma ei tea, kas ma 35 mõtteni jõuan, aga eilsest (võimalik, et juba üleeilsest) tiksub mul mõttes karu. 

Ei, mitte see, kes jalgratturit ründas... kui üldse ründas. Aga naabrimehe sauna taga kolas karu, isegi pealtnägijaid oli. 

Nüüd ma siin mõtlen... kas ma edaspidi julgen südaöö paiku postkastini jalutada, et leht ära tuua? Tavaliselt mulle meeldib pimedas käia... aga nagu naabrimees teadis, siis karule ka. 

Seoses karuga mul üks mõte veel. Mul oli mitmed aastad kodus baarikapis kummist karu, Saaremaa vanaema asjade hulgast jõudis minuni. Nüüd teda seal enam pole, läks edasi järgmisele põlvkonnale. Selline elutruu mänguasi, paarkümmend cm pikk ja kümmekond kõrge. 

Aga mul on temast pilt tehtud, aastaid tagasi, viisin ta õue puukuuri ette. 

Nii mõnegi tuttava petsin ära. Et appikene, karu õu peal! Täna võin kinnitada: teadaolevalt päris karu meie õues ei ole olnud, hoopis naabrimehe sauna taga oli. 

...

* Tõsi... artiklil oli täpsustatud pealkiri ka.  "Ära jää "Ooperifantoomist" ilma!"

...