Tüütud sipelgad

 ...

Kevadel trügisid tuppa, aga mul oli vahend, millega tõrjuda, juba varasemast olemas. Paaril korral panin neile geeli alusele. Algul võõrastasid, siis nautisid, ja järgmisena olid majapidamisest kadunud. 

See oli paar kuud tagasi.

Üllatus- üllatus... keset suve kevadine jama kordus, ainult okupeeritud territoorium oli uus: enne kööginurk nr üks, nüüd ligilähedal kraanikausile. 

Aga minul oli mürk otsas, nii et panna polnud enam midagi. Asusin niisama tõrjuma, pesin äädikaga ja viilutasin alusele sidrunit. Hetkeks aitas, pool päeva oli rahu majas. Kuni jälle karjas prügiämbri alla kogunesid. Kõik algas otsast peale, äädikas ja sidrun. Kõik, kes märja paberi alla jäid, said uputatud. Kõlab jõhkralt... aga mina ei alustanud! Lisaks hoiatasin neid... et kui tulen mürgiga, pole teil enam pääsu!

No ja siis tuli poepäev ja Espak kohalikus pealinnas. Vajalik geel oli täitsa olemas, 5 eurot raha ja olin lahinguvalmis.

Tulin koju: ei ühtegi sipelgat. Ei täna, homme ega ülehomme! Kui noorele sõbrale muljetasin, küsis tema: kas sa sipelgaid hoiatasid, kui poodi läksid?

Tuleb tõde tunnistada, tõesti hoiatasin! Peaaegu et ähvardasin... et oodake ainult, kui poest tagasi jõuan, siis...

Sellest on nüüd nädal möödas. Ei äädikat, ei sidrunit, ei mürgitamist... ja ei ühtegi sipelgat 🙃...

...

Pealtkuulatud kõnelused

 ...

Tundub, et see on üks mu lemmikteemadest 🙃... teiste lemmikute kõrval. Aga mis teha - mis teha, kui kogu aeg keegi pealt kuulab?

Eile näiteks, saime lähedastega kokku, käisime pidulikul lõunal. Tellimused esitatud ja makstud, istusime lauas ja ootasime praadi. Minul väike* klaas tomatimahla, kaasal suur õuna oma. No ja tütreke* küsis siis, kas minu tomatimahl on suur või väike. Tema oma oli suur, aga sama suur kui minu oma. Jooma me veel polnud jõudnud hakata, teenindaja tuli uue (suure) klaasiga, vabandas ja vahetas klaasid. Muidu... me polnud temaga isegi mitte ühes ruumis! Aga näe, ära kuulis ;) 

Lisainfo... tänapäeva noored on ettenägelikud, lapsukesed ostsid joodavat pudelitäie, ei mingit eksitust! 

Teenindaja peale me pahased ei olnud, kes meist ei eksiks. Tundus algaja, selles mõttes, et ta ka pigem selline, kes ise pudeliga oleks ostnud. 

Pärast  mõtlesin välja, miks tütrekesele toodud praad kõige kogukam oli ;) Mina sain talt kartulit laenata, lapsuke proovis liha ja kolmandiku võttis tütreke pärast karbiga kaasa! Toit oli väga maitsev!

...

* kõik ju teavad elutõde: vähem on parem! Mõnikord ma muidugi kipun unustama...

* selgituseks: mul on 6 lapsukest, 3 tütrekest ja 2 poega. Et mitu last mul siis on? Kokku liitmisega ei tasu üle pingutada 😉

...

Piilu piiritaja pessa

 ...

Tegelikult oli loo algus kurb. Juunis oli pesadraama, võõras lind tungis pessa ja esimesed munad läksid aia taha. Nüüd siis uuel katsel. 

Paar korda päevas piilun... pessa siis. Linnud on omaseks saanud, nii et juba kipun muretsema: kas neil on kõik hästi? Aga emalind on pesas ja öösel pikutavad kahekesi koos. Siis on elu igatahes lõbusam!

Looduskalender ja pesakaamera.

Apus apus... piiritaja... aasta lind 2026.

Piiritaja on pidevalt lennus olev lind, nii et ei saa pahaks panna arvamust, et tal polegi jalgu. Sellele nagu viitaks ka ta kreeka keelest* tulnud nimi apus.  Jalad siiski on, lihtsalt nii tillukesed, ja kasutab ta neid ainult pesas olles või ronimisel vertikaalsel pinnal. Muidu elab ta oma elu lennates: sööb, joob, paaritub ja isegi magab lennult 🙃

...

Ma peaks oma majaümbruse linde  määrama hakkama. Piiritajatele ei panusta!

Pidev sebimine räästa all ja kõrg- ning madallennud ümber maja. Külakassid on vist rihma otsa pandud, linnud kipuvad liiga julged olema.

Pilt on varasemast ajast. Ja kui tõtt tunnistada, too aeg oli linde maja ümber palju-palju rohkem. Vahepeal olid õige kidurad aastad, aga praegu tundub, et õhu- ja õue-elu on jälle rohkem täidetud.

Igatahes pääsukesed pildil on aastast 2014.

29.07.2014

...

* Vikipeedia andmetel

...

Fotojaht: elurikkus

 ...

Või droon?

...

Konnajaht

 ...

Lõikusin kääridega karikakraid. Kahju oli küll, aga mis teha-mis teha. Õiteaeg otsakorral ja akna alune oma ilu kaotamas. Ega see polnud mul esimene päev... muru taastamine murukääridega. Juba eile tekitasin paanikat, mesilased tiirutasid kukla taga, sipelgad pugesid varrukasse ja üks välejalgne konn põgenes paanikas.

See välejalg tasub meenutamist, lapsepõlvemaal liivakastis me mängisime* konnapoegadega, nendega, kes pigem ronisid kui hüppasid. Need, kes hüppasid, olid meie keeles välejalad, neid me ei suutnud ohjeldada.

Aga looduslik heinamaa maja paraadukse kõrval aina kahanes, ja siis jälle see konn! Olin juba kindel, et ta jugapuu all endale asenduskodu on leidnud! 

Välejalg selline, siuhti siia, siuhti sinna. Alles ma teda suunasin, et ta õiges suunas hüppaks, viiks nüüd veidi kaugemale? 

Selgus, et polegi nii lihtne*, ja et mul parasjagu tubase kohvipausi aeg, süvenesin teemasse ja küsisin AI käest nõu. Umbes nii, et viiks konna (eelnevalt sai liik kindlaks tehtud - Rana temporaria* -  kaugemale, aga kuhu ja kuidas.

Sain sellised soovitused.

Mõttekas on võimalikud konna varjumiskohad niita aiakääridega.

Trimmeriga kasuta kõrgelt madalamale niitmist, see annab konnale võimaluse ära hüpata. 

Enne niitma asumist kasuta hirmutamistaktikat.

Jäta platsile nö konnapäästepeenar.

Konna transpordiks kasuta ämbrit, sest sinu käsi on konna jaoks liiga kuum.

Seekord läks topsikusse ja heinamaale  😉 

Teispool maja mul tegelikult lapike karikakraid veel täies õieilus, kui hoolega otsida, leiab sealt sibulat, tilli ja kartulit ka! 

Ja vägagi võimalik, et veel mõne konna.

11.07.2026

...

* ehk on kuritöö aastakümnetega aegunud? Praegu vist ei tohiks... konnadega liivakastis mängida.

* ilmnes konna oskus hetkega näppude vahelt välja libistuda.

* Rana Temporaria ... rõhk sõnal tempo ;) Aga tegelikult rohukonn oli.

...

Kaks arvustust

 ...

Mul endal puudub oskus põhjendatud arvustusi kirjutada... kuigi üritan!... aga teiste arvamusi loen meelsasti, siis kas olen nõus või vaidlen vastu!

Arlet Palmiste arvustusele "Õhtulehes" ("Näidend Urmas Sisaskist võlub muusikaga,  aga tema lugu jääb rääkimata") vaidlen vastu! Lugu ei jäänud rääkimata, minu jaoks oli seda täpselt parasjagu. Heaks kiidan Palmiste lause: "Neile, kes Sisaskit ei tundnud, peab selgituseks ütema, et just selline Urmas oligi." 

Aga vaidlen vastu mõttele: tema (Urmase) elust on tehtud lustakas komöödia.  See pole komöödia, kui etendust vaadates hakkab hingepõhjas valus ja naermise kõrval tahaks pisara pillata. 

Aga on nagu on, Palmiste* on Palmiste ja mina olen mina ;) 

...

"Postimehes" on kirjutanud arvustuse Helen Pärk. 

Loen ja nõustun. "Selle suve teatripärl on "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu".

Nõustun ka artikli sissejuhatava kokkuvõttega:

Christopher Rajaveer teeb suurepärase ja meeldejääva rolli Urmas Sisaskina.

Pianist Tiiu Sisaski ja NUKU koori kaasabil armub Urmas Sisaski muusikasse ka muusikavõhik.

Eluraja helgete ja kurbade nootide vaheldudes võidab armastus elu, muusika ja astronoomia vastu.

Ja noogutan pead tervet sooja ja sisukat arvustust lugedes, kõrval fotod... pilt räägib võrdselt tekstiga. 

Minu arvamuslugu sai kirjutatud täpselt nädal tagasi, vahetult peale esietenduse vaatamist.

Lõiguke ka sealt ;)

Tuult tiibadesse, Urmas Sisaski muusika! Jätkuvalt.

Õnne, kordaminekuid ja emotsioone pakkuvat kulgemist järgmistelgi etendustel Jäneda Pullitalliteatri laval!

Nii et kokkuvõttes: kaks arvustust pluss minu arvamuslugu ;)

...

* Astromuusik Urmas Sisask (09.09.1960 - 17.12.2022) ... kirjutas muusikat ning põdes maailmavalu ja muretses oma esivanemate poolt pärandatud looduskeskkonna pärast. Oli kontaktis universumiga ja olendid kosmosest andsid talle inspiratsiooni. 

10.08.2025

...

* Kusjuures, Palmiste kirjutatud näidendeid ("Stahli grammatika", "Mina, Sikenberg", "K. E. von Baeri lõpetamata uurimus", "Moe mees", "Palusalu"), neid olen lavalaudadel näinud, tema kirjutab ka ajaloolisi ja huvitavaid inimesi etendustes peategelasteks, aga lavaküps lugu on rohkem ilukirjanduslik, mitte nii faktipõhine nagu  Kristiina Jalasto-Kallase kirjutatud ja Reeda Tootsi poolt lavale toodud lugu Urmas Sisaskist. Ood armastusele.

...

Lendamise võimalikkusest

 ...

Ämbris põrandapesu vesi, läksin trepile. Et mis ma siin ikka vetsupotti kallan, parem juba trepi kõrvale murule. Mitu päeva kuumust, las saavad veidi janu kustutada. Valge ristik ja karikakrad näiteks.

Välisuks jäi irvakile, kui mina trepi serval veidi kummardasin ja kallasin. 

Ja siis tuli jõuline tuulehoog. Ja siis ma sain paraja patsu vastu tagumikku. Ikka nii paraja, et sisetunne ütles: nüüd sa lendad!

Õnneks suutsin tasakaalu tagasi saada, seekord ei valmistanud näitlikku õppetundi "Tuult tiibadesse".

Järgmine kord, kui kummarduda tahan, astun trepil sammu allapoole, sinna uks ei ulatu 😉

...