Kolmapäev, 30. november 2022

Oh kui hea

 ...

Kui ma veel tööl käisin, mõtlesin ma igal õhtul (öösel) voodisse maandudes, enne magama jäämist: "Oh kui hea!"

Nüüd mõnikord ka. Aga pigem mõtlen nüüd hommikul ärgates, voodis, enne tõusmist: "Oh kui hea!" Mõnikord panen siis veel silmad kinni ja magan edasi.

On ikka suur vahe, käid sa tööl või mitte.

Veel üks erinevus on reede õhtu. 

Kui käisin tööl, nautisin just seda ühte õhtut nädalas. Töönädal läbi ja kaks vaba päeva ees.

Nüüd on nii, et naudin iga õhtut... kui meeles on.

Mõnikord ununeb.

Täna on meeles nautida. On ka põhjust, projekt "Üks blogipostitus päevas" sai tänasega läbi. Detsembris võtan vabamalt. Näiteks ülepäeva... aga ma ei hakka seda endale lubama. Läheb nagu läheb.

Täna loopisin esimest korda sel aastal lund. Palju seda just pole, aga kui kokku lükatud, sai päris arvestatav vall.

Täna pildistasin selle sügistalve esimesi jääpurikaid.


30.11.2022


Ja sain selgituse, et kuuldud lausel kaamelitel seljad sirged on isegi teatud tõepõhi all. Nimelt sünnivad kaamelil pojad sirge seljaga, aga juba päeva või paari pärast hakkavad muksukesed kerkima. 

...

Teisipäev, 29. november 2022

No ei ole tore

 ...

Suveõhtul ei saa välja minna, sest sääsed kimbutavad. 

Sooja suveilmaga ründavad parmud. Ja vähe sellest, et ründavad, nad ju lausa hammustavad suures suuga, nii et auk järgi.

Metsa alla pesu kuivama viimine on seotud riskiga, pärast tunned, et keegi kõnnib. Ja hea on, kui tunned, mõnikord purevad nad end peadpidi ihusse ja alles pärast avastad, et oled puugi saanud. 

Sügisel on lausa hull, parem ära metsa mine, põdrakärbsed on eriti nahaalsed. 

Siis on veel kuskil kirbud, lutikad ja täid, porikärbsed ja kihulased. Võta üks ja viska teist! 

Nüüd on talv, lumi maas, võiks olla rahu majas ja putukamaailmas, aga on ta siis jeee! 

Tänane kõnniring ühtis tiivuliste lennuringiga. Üks sattus suhu ja teine tikkus prilliklaasi taha tuulevarju. 

Aru ma ei saa, miks nad ometi talveunes ei ole!?



29.11.2022


...

Esmaspäev, 28. november 2022

Eile õhtul

 ...

Loetud minutid enne südaööd sättisin veel elutoas diivanil patju ja katet paika, kui kaasa küsis, kas on külalisi oodata. No ikka ju, milline küsimus, päkapikke ootan. Pikisilmi ;)

Aga muidu oli õhtu ikka täitsa pekkis. Üritasin oma selgeltnägemist, läbinägelikkust ja sisetunnet testida ja andsin tutvustusvooru käigus saate "Ma näen su häält" lauljatele hinnangu. Et kas laulab või ei laula. 

Seitsmest kaks läks täkke! Ma oleks isegi siis parema tulemuse saanud, kui kõigile ühtmoodi oskamist oleks ennustanud! Et kui kõik lauljateks oleks pakkunud, oleks kolm õiget olnud. Aga võitja tüdruku ennustasin õigesti, et laulab, väikseks lohutuseks seegi. 

Tantsusaate võitja arvasin tegelikult ka õigesti, ma isegi helistasin ja panustasin näpuotsatäie heategevusse ja Ülle võitu. Mehed küll reastasin vales järjekorras, aga see mingit rolli ei mängi. Tublid tantsijad kõik.   

Mingil moel õnnestus mul eile mõlema saatega kursis olla. Natuke siit ja natuke sealt, keskpõrandale kokku! Kõik ikka on näinud, kui KK "Tuljakut" tantsib? Kahtlustan, et tantsusaates oleks ta Jürile silmad ette teinud. Mitte et Jüri kehvasti oleks tantsinud. Hästi tantsis ja oli täiega pühendunud. Homme, kui saade korduses, vaatan vast üle. Süvenen rohkem tantsudesse, eilne vaatamine oli pisut hakitud. Vahepeal jõudsin isegi jalgpalli näha ;) 

Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis keegi lõpuks meil ikka külas käis. Verivorst laua peal taldrikult oli pihta pandud. Ju ikka päkapikud, kes siis muu. Mina esimese hooga muidugi kahtlustasin kaasat, aga kui näksitud vorstjupi poolel teel välisukse poole põrandalt avastasin, siis ilmselgelt mitte tema. Näksitud oli ikka palju väiksemate hammastega...

Pilt on ka eile õhtul tehtud. Algul joonistasin, pärast arvutis disainisin.

Päris omapärane sai!



...


Pühapäev, 27. november 2022

Kahetsusega

...

On hingedeaeg. 

Algas advendiaeg.

Mäletamise ja mälestamise aeg.




Aitäh sulle, Linda Järve.

On suur asi, et saan su blogi sirvida. Oled küll läinud, aga sinust on palju jälgi maha jäänud. Jälgi, mida aeg ei kuluta. 

Olid kaasteeline blogimaailmas. Olid blogija, keda lugesin ja imetlesin, kelle soovitusel või jagamisel lugesin nii mõnegi raamatu ja vaatasin nii mõnegi filmi.

Täna panen siia ühe sinu "Sulekesse" lisatud muusikalise aarde


Alustasime mõlemad 2008. aastal, Sina mõned kuud varem ja kahe blogiga. 

Suleke ja Kruusatee

Aeg-ajalt võtan lahti tuttavad blogid ja loen. Sa ei ole kuhugi kadunud.

Sulekese 8. sünnipäeva postitus sattus täna täiesti juhuslikult näppu. Me ikka veel rändame koos...

Sinu lahkumise märke olen otsinud, aga ühtegi mõtet, mis kõlaks kui järelhüüd, ajakirjanduses mulle silma jäänud pole.

Küll aga lugesin Kruusatee esimest postitust.

27. jaanuar 2008

Kuidas alustada?

Alguses tuli mõte. Ei hakka siin maailma parandama või jalgratast leiutama. Kirjutan lihtsatest asjadest, mis on mulle tähtsad. Niisugustest, mille kohta luuletaja on öelnud:

"Astusin lihtsate asjade juurde,

toetusin lihtsale heale...

Kaugete tähtede lõputu valgus

rahuna voolas mu peale.

/- - -/

Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu

küsida, nõuda ja kosta,

vastata päevade rahutut kutset,

käskivat suuda ja oska!"

(Debora Vaarandi)

...

Keeran lehekülgi, naudin su sõnu ja mõtteid, leian arutlusi ja soovitusi.

Panen küünla ja mõtlen.

Sinust. Elust. Saatustest.

Liigutavalt kõlavad vanaisa lood sinu blogis.

Taaskohtumine vanaisaga... nüüd on see vast teoks saanud. 

Wikipedia ütleb, et 21.05.2022

Pool aastat tagasi läksid igavikuteedele. Ja mina, kuigi mõte kuklas tiksus, ei jõudnudki su käest sinu raamatut tellida. Seda viimast, "Nooruse lugu".

Ja veel... Aitäh sulle, et hoidsid minu blogi oma blogipuus. Olen nagu natuke ka sinu blogisse sisse kirjutatud...

...

Laupäev, 26. november 2022

Linnade pommitamine

 ...

Linnade pommitamine ja laevade põletamine... või oli see nüüd vastupidi.  

Need lapsepõlve süütud, muretud mängud... Meisterdetektiiv Blomkvist oli mu lapsepõlve suur lemmik.

Aga polnud need lapsepõlve muretud mängud nii süütud midagi. 

Vähemasti kui nime järgi võtta. 

Laevade pommitamine on mul seniajani meeles ja reeglid paigas. Iga kell võin laevad lahinguväljale paigutada.

Teine oli kaardimäng, Linnade põletamine*, väga lihtne mäng oli, aga kuidas käis... ei ole meeles. Pigem suudan meenutada bridži, pakkumist ja tihide kogumist ja lugemist. See põletamine oli vist ka samamoodi, et tugevam tapab ja võtab nõrgema kaardi endale.

Pommitamine ja põletamine olid päevakorras ka minu ema lapsepõlves. Kas just mängudes, seda ma ei tea. Ema oli 15, kui Tallinna pommitati. Nende kodu hävis täielikult, ja tulekahju kuma vaatas ta koos oma ema ja isaga 60 km kaugusel asuvas talukohas. Väikevend oli samal ajal Tallinna haiglas. 

Pommitamisest ja põletamisest räägib ajalugu, sellest kirjutasid tolle aja ajalehed.

Tallinna linnas puudusid sõjalised objektid pommitamiseks ja meie teame, et pommitatud on ainult elamupiirkondi. Ja varemetest näeme, et selle pommitamise eesmärgiks ei olnud midagi muud kui ainult mõrvata. Kui selle tarvis on veel mingit tõendit, siis on selleks tõendiks sama öö teine pommirünnak, mis oli määratud vaid nende inimeste mõrvamises, kes tulekahjudest tahtsid oma varandusenatukest päästa. (ajaleht, Digar)

Pommitamine ja põletamine.

Mõtlen sellele nüüd, kui samamoodi pommitatakse ja põletatakse.

Kaotatud elud, kaotatud kodud, purustatud majandus ja kultuuriväärtused. Oht kaotada vabadus ja kodumaa. Kõik see kestab  jätkuvalt. Ja talv on tulekul.

      




...

*Kaardimäng Linnade põletamine... hakkasin seda just kirjutama, kui minuga ühines Vikerraadio. Teemaks kaks linna. Oleks et raadio enne, aga mina olin juba alustanud! Lood ajas tagasi. 

Aga lisan siia kolmanda linna. Jaan Kaplinski mõtisklused Tartust. Temal võetud lõik haakub teemaga, ehk tohin kasutada.

... Minu maailmanägemuses on oluline koht mälestustel Tartu pommivarjenditest, sõjapaost mitmes Eesti paigas ja kasvamisest Tartu kesklinna varemete vahel. Püüdsin kokku lugeda, mitu korda on Tartut vallutatud, vabastatud ja selle käigus ka osalt või täiesti purustatud. Sain viisteist korda. .... Kaplinski

...

Reede, 25. november 2022

Materjalide salvestamine

 ...

Ma olen nüüd vaadanud paari riigikogu istungit. Et kui juba salvestatud ja vaatamiseks väljas, siis miks ka mitte! Aga täna ma sellest ei räägi.

Lihtsalt seoses sellega tuli meelde, et mõned aastad tagasi käis arutelu, kas klassiruumis ei peaks ka olema kaamera. 

See vist jäi ainult mõtteks.

Siis tuli koroona-aeg ja veebitundidest sai  igapäevaelu.

Aga kuidas on lood tunnis filmimisega? Ja kas pildistada tohib. Õpilane õpetajat näiteks.

Igatahes mingid probleemid kuuldavasti on.

Meenutuseks lugu mitmeid aastaid tagasi.

Tunnis kippus kord käest ära minema, sest üks, kes igavles (no mida, tunnis ja igav!), hakkas paberist kuulikesi käkerdama, et neid siis laiali loopida. Õpetaja keelas, aga tolku polnud. Väikest viisi lahing paberist kuulidega.

Siis võttis õpetaja fotoka. Nüüd läks kaos suuremaks. Õpetaja ei tohi tunnis pildistada!

Õpetaja võttis asja rahulikult. "Minu tund, minu klass, kui leian, et on vajalik põrandat pildistada, järelikult on vaja." 

Ja pildistaski ainult põrandat. 



Ega see nüüd õpilase suhtes viisakas ei olnud.




Kuidas asi lõppes? Kutt korjas sodi kokku ja viskas prügikasti. 

Aga see juhtus kümmekond aastat tagasi, ehk on nüüdsed noored järjekindlamad oma õigusi nõudma.

...

Neljapäev, 24. november 2022

Kokkusattumused

 ...

Küllap see on kõigile tuttav tunne, et mõtled oma mõtet ja korraga sattub sulle silma või kõrva keegi, kes sama infot valdab. Lihtne näide: plaanid osta tolmuimejat, ja oh imet, kohe on reklaamid kohal, ükskõik millise interneti lehekülje avad! Vau, milline valik tolmuimejad! 

Siis on muidugi võimalik end lohutada, et äkki ma millalgi siiski hilisõhtul ja läbi une tegin mingi tolmuimejate neti-otsingu. Kuidagi ei julge mõelda, et keegi kuskil sul kehasse kiibi on paigutanud ;) 

Hullem lugu, kui neljasilmavestluses küsid nõu, kuidas oleks õige toimida. Või kust nõu ja abi küsida. Ja siis, kui arvuti lahti teed, viskab kohe ette. Et samad mured ja abi käeulatuses. 

Ausõna, hirm tuleb peale! 

Aga see pole veel kõik. Nädal-paar tagasi ütles Ireen, et talv tulekul, nende kohalik jänes juba valge. 

No kus see talv, lund pole ollagi!

Jänesest ma üldse ei räägi, meie kohalikud isegi ei näita ennast. 

Ütlesin seda vist kõva häälega, kuigi praegu mõtlen, et kas ikka ütlesin, äkki mõtlesin. 

Aga keegi igatahes kuulis!

Samal õhtul, kui koju tulime, silkas üks pikk-kõrv meie maja juures.

Väljas oli juba pime, aga jänes oli täitsa valge.

Peale selle oli tal jooks jalgades, nii et pilti mul oma jutu tõestuseks ei ole.

Pole hullu, Ireen näitas täna oma pilti ja oma jänest. 



Ja tänaseks on lumi ka juba maas.

Meie jänes end rohkem näitamas pole käinud.

...