neljapäev, 12. juuli 2018

Elusügise rõõmud

...
Märkasin oma hommikukohvi joomise minutitel, et üks liblikas lendleb akna taga. Peatus korra, toetus aknaklaasile. Ja siis alles nägin, kui räsitud ta, vaeseke, on. Tiivad kohati kui kääridega kärbitud, kohati niisama murtud servaga.

Mul liblikatega eriline suhe, seepärast nüüd ka. Hakkasin temaga rääkima. Et mis sa tiirutad, kas tahad külla tulla. 

Esialgu tundus, et ei taha, kadus hoopis silmist.

Ja siis äkki oli liblikas köögis. 

Ikka seesama, murtud tiibadega, juba elusügisesse jõudnud. 
Tõenäoliselt läbi tuulutusava akna ülaservas.

Ma ei näinud seda hetke, kui ta tuli. 
Aga kui nägin, sirutasin tervituseks käe.

Algul tundus, et ta kõhkleb.
Siis ikka tuli.

Istus mu käele.

Püüdsin mõistatada sõnumit, sest miks muidu oleks ta lähedust otsinud.


...
Ja siis see leht.
Vana ja räsitud.

Jälle koos sõnumiga.

Märk postiljonile, et leht on loetud, aeg postkasti uus poetada.


...
Kolmas märguanne tänases päevas oli veel. 
Üksainus hiline õis.

Mu pojeng köögi akna all õitses sel aastal juba mai lõpus. See üks äbarik pung jäi nagu midagi ootama. Kuu aega ootas, äkitselt oli lahti läinud.

Tema sõnum oli selge: täna on Eeval sünnipäev! Pildistasin õit ja andsin koos tervitustega edasi. 

Lapsepõlve muinasmaalt.


Nii ta on. 
Sõnumid kätte saadud.

Esimest püüan veel tõlgendada.
...
Varjatud märguanded.
Teemasse "100 head asja.
Kuuekümne neljas.
...

kolmapäev, 11. juuli 2018

Söömise rituaal

...
Ma nüüd kolmveerand aastat kodune olnud, täitsa vabalt võib juba kokkuvõtteid teha. Söömisest näiteks.

Juba on mingid rituaalid välja kujunenud.

Hommikusöök kestab kaua. Kella 10 paiku on smuuti. Või niisama puuviljad.
Enne seda joon vett. Ja toimetan puuviljadega: pesen, koorin, purustan, segan.
Smuuti või salati.

Kella 11 paiku söön oma pudru, selline mõnus, veega keedetud, seemnetega helbed, soola veidike, porgandit riivin ka sisse.
Pudrusilmaks või.
Heeringat, tomatit ja kodujuustu kõrvale.
Mõnikord muudmoodi ka.

Lõpuks kohv, selleks ajaks on kell 12 või rohkemgi.
Mitte et ma kõik need 2,5 tundi sööks, mul hommikusöök selline kolmeetapiline.
Iga etapi jaoks võtan aega, hommikul varem ja söömiste vahepeal on igasugused muud eluliselt tähtsad isiklikud ja perekondlikud toimetused.

Ülejäänud päev enam nii plaanipäraselt ei lähe.

...
Aga Postimehe päevakommist leidsin loo lõunasöögi rituaalidest.

Kõigepealt oli seal on välja toodud erinevaid toitujate tüüpe.
Tavapärased: krokodill, aareteotsija, kõiketeadja, unistaja, toiduvaenlane.

Ja siis see harva esinev,  nimetatud mõnusaks lõunakaaslaseks.
Sell, kes armastab sööki, suhtlust ja lõõgastust.

No mul on nende sellidega vedanud!

Esmaspäeval käisime Haapsalus, pidulikul (hilisel) lõunasöögil.
Täiega nautisin. Kõigepealt muidugi seltskonda, sünnipäevalaps 89, kaasa ja Ritsikas.

Raamatut lugesime hoolega, kuigi jah, K.H.-l on õigus, et lugemiseks on märksa huvitavamaid raamatuid kui menüü.

Igaüks valis vastavalt oma eelistustele.

Kohafilee.

Sünnipäevalaps 89

Mereannipasta.

Tiigerkrevettidega salat.


Sai nii silmadega süüa kui maitseelamuse.

Juttu jagus kauemakski.

Ja kui lõpuks märku andsime, et hakkame lõpetama, toodi arve, kuhu peale käsitsi tänusõnad peale kirjutatud!
Meile!

Oh, see oli ilus!

Aga tegelikult olime hoopis meie ülirahul.
...

Jalgpallihooaeg

...
Nii kui hooaeg algas, oli jama majas: peale üht penaltit telekas enam pilti ette ei võtnud. Ju oli korralik löök... mis pole ka ime. 
Ikkagi ju MM 2018.

Kuna telepilti enam ei näinud, tuli ise jalgpalli mängima hakata.

Mitte mina, mina vaatasin.


Kohalikust pealinnast tõime palli, jalgpallur oli omast käest võtta.


Mitu päeva käis äge rünnak väravatele. Õnneks olid need vastupidavamad kui telekas. 
Aga jalgpallur ise kurtis, et lööma-jalg hakkas haiget tegema. 
Pakkusin küll, et võiks ju aeglaselt ja õrnasti mängida, aga see ka ei sobinud. 

Võttis lihtsalt ühe mänguvaba päeva.

Ja siis sõitis hoopiski ära.

Nüüd mina siin, teeme jalgpalliga pikemaid jalgrattaringe.
Seltsis ikka segasem!

...

teisipäev, 10. juuli 2018

Appi, rünnatakse!

...
No ma ei tea.
Oma meelest teen tavalisi koduseid toite, suhteliselt vähe ostan poolfabrikaate, haruharva küpsetan magusaid valgest jahust tooteid, küpsised ja kommid üritan poodi jätta, kokku selline keskpäraselt tervislik.
Nüüd tuleb välja, et punnita mis sa punnitad, kõik ikka valesti!

Näiteks riis. Ei saa öelda, et seda tihti teen, aga mõnikord ikka.
Ja selgub, et kõige ebatervislikumal viisil.

Panen vähese veega keema, riis paisub mõnusasti, liigset vett, mida pärast ära peaks kallama, potti ei jää. Mingi aeg tagasi tabas mind aga üllatus: info, et nii keedetud riis võib sisaldada ohtlikus koguses arseeni. 

No ja siis need aedviljad.
Eriti talvisel ajal, aga mitte ainult. Kiire-kiire päeval kasutan kaubanduses saadavaid külmutatud aedvilju. Ja mis ma nüüd loen! Info, et Härmavilja maisi sisaldavad tooted võivad olla saastunud ohtlike bakteritega.

Sama Maahärra maisipõldudega.

Siin pean küll oma kõhutunnet kiitma, sest alateadlikult olen üritanud maisi sisaldavaid tooteid mitte osta. Küllap on mõte GMO võimalikkusest kuklas tiksunud.
Kindlasti mitte mingi bakterite rünnak!
Kuid praadimissegu kartulitega, see mulle tõesti meeldib... kahtlustan, et mul praegugi pakk sügavkülmas. Kui nüüd tagasi kutsutakse... ma kohe ei tea, millisele vastuvõtule mind koos minu aedviljadega oodatakse.

Maahärra vastuvõtt? Kõlab kuidagi liiga pidulikult.

Aga ära sa arva, et ainult kaubandusest ja hulgikaupa, igal pool võid rünnaku ohvriks langeda. Ka siis, kui jood tervislikumast tervislikumat kitsepiima.

Mind on nad küll rünnanud, need paganama puugid. Sel suvel ikka juba mitu korda. Aga see nagu duell olnud, et mees-mehe, hammas-hamba vastu.

Nüüd nad räägivad, et järgmine bioloogiline relv

Kuhu küll varjuma peaks?

Öeldakse, et kodu on kindlus, aga looda sa!

Ründerühm välisuksest sisse tungimas
03.07.2018

Koobastesse peituda pole ka hea mõte, näe, üles otsivad ja välja toovad!

Aga see on hoopis teine lugu.
Mis täna peaaegu et õnneliku lõpu sai.
...

neljapäev, 5. juuli 2018

Tasuta bussisõit

...
Olen nüüd ära proovinud. 
Selle, mille kohta öeldakse, et tasuta asju pole. 

Eks see ole, kuidas võtta. 
Et on nagu omajagu tasutud ka. 

Täna oli bussis päris mitu sõitjat meie külast. 85-aastane papi ütles, et tema kavatseb nüüd iga päev sõita, kas kohalikku pealinna või naaber-maakonnas asuvasse toidupoodi. Sõidab isegi siis, kui vaja pole, sest mis seal kodus ikka üksi passida.

Naabriproua läks toidupoodi, meil selline kaupluse külastamiseks sobiv liin, tunni ajaga poes käidud. Transport peaaegu et uksest ukseni. 
No siis teine tuttav proua, temagi läks täna poodi. Et mehe tervis vilets, ei taha autoga sõita.
Meie käisime eile. 
Poes. 
Bussiraha hoidsin kokku 1.60.... ma ei hakka ütlema, palju jäätise peale kulutasime.

See oli eile. Täna käisime maakonnakeskuses. Lihtsalt päeva veetmas.
Kohvikus, poes ja postkontoris. 
Ja Wittensteini ajakeskuses.

Loomulikult bussiga... et ikka välja paistaks, et mulle sobib, mis sest, et ajakirjandus püüab märku anda inimeste negatiivsest suhtumisest. Loomulikult, nemad seal linnas sõidavad rõõmsasti juba aastaid tasuta trammi ja bussiga.

Mul ei olnud vaja isegi kahte krooni kaardi ostmiseks kulutada, sobis Tallinna roheline kaart. Valideerimiseks.

Pärtel tegi pildi

Aga muidu... kurb küll, aga meil maal bussisõitjaid napib. Päris vanad enam ei jaksa, päris noored on mujale kolinud. On veel lapsi, kes koolis käivad, samas lapsevanematele bussiliinid ei sobi. Tööle ei pääse, kui autot ei ole. Või lihtsalt harjunud mugavustega, mida auto võimaldab.

Eks aeg näitab, kuidas kujuneb. 
Kauaks külas elu kestab.
Seni võib tasuta olla küll, ma käin hea meelega bussiga poes.
...

kolmapäev, 4. juuli 2018

Pantrikuru vangid

...
Jälgin uudiseid noortest, kes istuvad vangistuses kuskil Taimaal. Algul arvasin, et koobas oli Metssea nimeline, aga hoopis meeskond. 12 noort jalgpallurit ja nende treener,
Aga vahet pole, igatahes tuli mulle meelde raamat "Pantrikuru vangid".

Ja kui nüüd tõde tunnistada, siis päriselu on ikka kordades karmim kui üks kirjanik välja mõelda ja kirja panna suudab. 
Kirjanik, kes kirjutas raamatu "Pantrikuru vangid", ilmunud 1957 sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt".   Viis last ja koer jäid mägedes lumevangi ja kõik uskusid, et nad on hukkunud, sest lapsed olid kurusse suht juhuslikult sattunud ja tänu ootamatule lumele ja jääle ei olnud erilist lootust, et nad sealt enne kevadet pääseks.
Keegi neid sealt otsida ka ei osanud. 

Lugu lõppes õnnelikult, lapsed leiti, nad olid karastunud, saanud elult hulganisti õppetunde. 

Aga neile oli antud võimalus hakkama saada... kui nad targalt toimetavad. 

Erinevalt noortest jalgpalluritest, kes kuskil koopasügavuses vaid olemas olemisega toime peavad tulema.

Olema, ootama. 
Lootma.

Päris-päris karm.

Raamatut Pantrikuru vangidest olen lapsena ikka mitmeid kordi lugenud, kuigi sinna sisse kapaga võõrast ideoloogiat on kirjutatud. Aga see noorte võitlus ellujäämise nimel, see oli põnev. 

Lugesin loetud aastad hiljem sama raamatut ka oma lastele... unejutuks. Ühte-teist juurde seletades, mittevajalikke lõike vahele jättes.

Ma ei tahaks lugeda raamatut noortest, kes seal nii öelda Metssea koopas oma pääsemist ootavad.
Ootamisega hakkama peavad saama.

See on kuidagi liiga masendav.

Loodetavasti tuleb lõpp siiski sama õnnelik kui Pantrikuru vangidel.


...

teisipäev, 3. juuli 2018

Kiri koju

...



Tolmuimeja ründab kärbest ja indiaani meest.

Putru sööme ka.


Meil algas sügis.

Pildi tegin ise.


Pärtel maal vanaema juures.
...