Mõni minut mõtlemisaega

 ...

Kell on 23.35.

Hääletus on alanud...

Ikka loodan, et omadel hästi läheb 🙂 

Võiks ju ka hääletada, aga kelle poolt... ei suuda otsustada.

Mõtlen veel, mõni minut on aega.

...

Mis mõttes RAUDNE EESRIIE

 ...

Kõik sai alguse laupäevases ajalehes olnud artiklist "Raudsed eesriided läbi ajastuste". Emadepäevaeelne lugu, kuhu sisse toodud ka vanaemad. Ja vanavanaemad.  

No ja siis artiklis veel selline minu lainel mõte sees: otsin albumist vanaema foto ja uurin seda. 

Mul siin ema ja vanaema.

95 aastat tagasi. 

Ikka vaatan, lähemaid ja ka kaugemaid esivanemaid. Nad on nagu osake minust, kuskil on mu silmad ja suu, juuksed ja naeratus, käed ja jalad. Kuskil minus on peidus osake emast ja osake vanaemast... midagi vanematest ja midagi vanavanematest. Välimus või iseloom, mingid tunnused, mis tuttavad, kuskil geenid, mis mõjutavad. 

Aga tegelikult jäi kummitama see RAUDNE EESRIIE. Esmakordselt väljamaa sugulastega kohtamisel üks veidi võõram lähedane küsis, kas on väga kole seal raudse eesriide taga elada. Eks ta pidas eeskätt silmas suletud piire, mis takistas sugulaste vahelist suhtlemist. Mina ennast haletseda ei lasknud, arvan, et vastus oli veidi nipsakas, et pole meil häda midagi. No ja tegelikult, elud said elatud nii siin- kui sealpool piiri. 

Aga mul on 2 pilti, mis mu meelest natukene iseloomustavad seda tunnet. Et kas on väga kole seal raudse eesriide taga elada.

Kogu rannikuala oli rangelt kontrollitud piiritsoon, okastraat märgiks paika pandud.

Foto 1970ndate algusajast. 

Anneli okastraadi taga. Ja see oli siis ikka ehtne piiriäärne okastraat.

Ja mina ise ka... raudse eesriide taga. 

Eks see üks teatritegemine oli :)

...

Välja mõtlesin!

 ...

Laupäeva hommikul leidsin verandast lilled ja koogi.

Hakkasin nuputama... ja tegin küsitlusvooru.

Pihtas-põhjas :) Või noh... 99%. Aga kohe esimese korraga!

Täna jälle, hommikul 5.55 tuli sõnum mu telefoni: Ei saa sõnumit näidata, numbrilt 99700. 

Jälle vaja pea tööle panna!

Arvestades hommikust aega ja numbrite valikut, kirjutasin järgmisele lähedasele Messingeri: 

Hommikused äraarvamismängud sellised ;) 

Kahju vaid, et sõnum jäi saamata. Ehk veel tuleb, seni loen mõnd eelmiste aastate oma ;)

Aga see pole kaugeltki kõik.

Eile uneootel... paar minutit enne südaööd, mõtlesin et ootan uue sõnade ära arvamise mängu avanemise. 

Uskumatu, jumalast pikk aeg on 2 minutit ootamist!

Aga nii kui tuli, nii kohe alustasin!

See käis küll ruttu, esimene sõna, mis välja mõtlesin, kohe sobis. Esimest korda paari aasta ja mõnesaja mängu jooksul!

Kui palju on eesti keeles 5-tähelisi sõnu?... et saaks arvutada, kui suur on võimalikkuse protsent kohe esimese pakkumisega pihta saada!

Kunagi mängisime laevade pommitamise mängu, seal juhtus ka, et esimene pauk oli pihtas-põhjas! Enam ei teagi, kas reegleid mäletan, aga kui vaja, küll siis vast meenub. Laevade pommitamist mõtlen... või pigem peaks sellistest mängudest hoiduma?

Nüüd lähen ja riputan reedese üllatuse välja... tuult trotsima! 

Pool päeva ootasin, et ilm päikseliseks läheb. Natuke ehk heledam on...

...

Päris hea mõte

 ...

Käisime eile sünnipäevalast tervitamas. 17... no kes meist siis ei mäleta omaenda seitsmeteistkümnendat :) 

Kauge kaunis aeg!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Viimasel hetkel pistsin kotti ka oma vana "seebikarbi". Selline lihtne ja odav, ostetud kuskil 15 aastat tagasi, aga aeg-ajalt nüüdki kasutusel. 

Mul seal sünnipäeval üks väike sõber, kes meelsasti pilte klõpsab, mõtlesin, et ehk tunneb huvi.

Tundiski! Tegevust terveks õhtuks. Ja laps nii rahul!

Isegi multikas läbi kaamera pakub rohkem pinget ;)

Aga mina leidsin majapidamises tibukasvatuse üles... oma fotokaga.

Nii et ühel olulisel üritusel kaks kogenud pildistajat 😉

Noor sõber ilmutas huvi ja katsetas minu kaameraga juba paar aastakest tagasi, polnud ise veel neljanegi.

Tema tehtud oluline foto sellest ajast...

...

Esimene mõte

 ...

Pealkiri on laenatud, eilses Öhtulehes oli artikkel 35 mõtet*. Ma ei tea, kas ma 35 mõtteni jõuan, aga eilsest (võimalik, et juba üleeilsest) tiksub mul mõttes karu. 

Ei, mitte see, kes jalgratturit ründas... kui üldse ründas. Aga naabrimehe sauna taga kolas karu, isegi pealtnägijaid oli. 

Nüüd ma siin mõtlen... kas ma edaspidi julgen südaöö paiku postkastini jalutada, et leht ära tuua? Tavaliselt mulle meeldib pimedas käia... aga nagu naabrimees teadis, siis karule ka. 

Seoses karuga mul üks mõte veel. Mul oli mitmed aastad kodus baarikapis kummist karu, Saaremaa vanaema asjade hulgast jõudis minuni. Nüüd teda seal enam pole, läks edasi järgmisele põlvkonnale. Selline elutruu mänguasi, paarkümmend cm pikk ja kümmekond kõrge. 

Aga mul on temast pilt tehtud, aastaid tagasi, viisin ta õue puukuuri ette. 

Nii mõnegi tuttava petsin ära. Et appikene, karu õu peal! Täna võin kinnitada: teadaolevalt päris karu meie õues ei ole olnud, hoopis naabrimehe sauna taga oli. 

...

* Tõsi... artiklil oli täpsustatud pealkiri ka.  "Ära jää "Ooperifantoomist" ilma!"

...

Noored ja ilusad

 ...

Mai algul on ema sünniaastapäev. 

Foto ajast, kui nemad kõik* seal pildil... noored ja ilusad.

Kes pole läinud igavikuteedele, on tänaseks vanusega 100 ligi jõudnud, usun, et foto on aastast 1949.

No ja kui keegi arvab, et võiks siit näiteks minu ema üles leida, siis vihjeks teine pilt. Tõenäoliselt on tema ainus, kes mõlemal fotol kenasti pildil!

Foto 1930ndatest.

...

*Kui keegi leiab fotodelt oma lähedase... või kui talle tundub, et parem seda pilti avalikult mitte näidata... mulle võib märku anda ;)

...

Pildid ja raamatud

 ...

"Jajah, lapsepõlve muretud mängud! Lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah."

Ilmselgelt kõik teavad, kust on pärit need kaks lauset:

Ma ei hakka siin rohkem infot jagama :)

Pilte jagan küll, olen oma selle blogi eksisteerimise 18 aasta jooksul jaganud sadu pilte, sealhulgas mõned neist ajas 100 ja rohkem aastat tagasi. Jagan juba lugupidamisest endisaegsete fotograafide, nii asjaarmastajate kui professionaalide töö tunnustamiseks. Rääkimata neist paljudest, kes tänaseks vaid fotodel alles, isegi kui nime juures ei ole, on märk olemisest ja elamisest. Nii mõnedki fotodel olnud inimestest on endisaegsete tuttavate poolt äratundmist leidnud.

Mulle endale meeldib Balti jaama turuhoones käia, sealses antiigipoes on hulganisti vanu fotosid, tundmatud inimesed, võõrad kohad ja ajaliselt üsna raske määrata. Aga ma ikka leian 15-20 minutit, et seal neid lapata ja vaadata. 

Ostnud ma küll ühtegi pole, aga mõned pildid on päris kõnekad... samamoodi meeldib mul raamatupoes raamatuid sirvida. Harva, kui ostan. 

Raamatukoguski meeldib rohkem raamatute lähedus kui soov laenutada. Ma ei ole väga kiire lugeja, 10 päeva tagasi laenutatud raamatuga olen jõudnud 237. leheküljeni. "Poiss kadakaselt saarelt", autori nimi jäi mällu selle aasta märtsis, kui Postimehes nekroloogi lugesin. 

Nii mõnedki paigad ja numbrid jooksevad kokku, seepärast ka tema raamat Krõõdas* oli kohene märkamine ja valik. 

Loen ja mõtlen, kui palju on elu ikka sellest mõjutatud, kus sa sünnid ja millal sa sünnid, aga kui palju on siiski võimalik endal ära teha. Kui raamatu autorist rääkida...

...

Kaamose blogis W tegi üleskutse: "Noored ja ilusad", mõtlesin kohe, et ega mul vist eriti enam midagi näidata pole, kõik läbi aastate letile laotatud. Aga ega küll küllale liiga ei tee, ja kui ma juba ise ei mäleta, kas olen kuskile blogisse riputatud, siis teised ammugi mitte.

Igatahes... veel otsin :) Pildile püütud noori ja ilusaid...

...

Seda pilti pole loodetavasti kasutanud. Ühes juhuslikus Saaremaa maapoes (vist Kiratsi külas) oli seinal foto, kus leidsin tuttava näo. Usun, et foto on tehtud kuskil 1930ndate lõpus/40ndate alguses... kui tädimehe sünniaastat arvestada.

Päris suur seltskond noori saarlasi.

Minu pilt vanast fotost kaupluse seinal on pärit aastast 2015

See lugu sai nüüd kirja kui sissejuhatus... vanad foto saavad omaette postituse.  Loodan ma.

* raamatukogubuss

...