kolmapäev, 9. aprill 2025

Kaotatud kaardid

 ...

Ilmselgelt jääb selle kuu projekt #blogimiskuu täitmata, ehk kunagi edaspidi. Mõtlesin küll, et kui luban, on kergem teha, aga ei polnud kasu midagi, tiksun ikka vanaviisi tasapisi.


Nägin täna öösel unes, et jäin ilma nii rahakotist kui mobiilist. 

See oli nagu järjejutt, algul oli käekotist varastatud rahakott koos pangakaartide ja sularahaga. 

Vahepeal käisin vetsus, siis vaatasin edasi. 

Sõitsin rongiga, keegi tuttav oli kõrvalvagunis. Kes? ei mäleta, aga tema leidis üles, ainult et mitte rahakoti, hoopis mu kaduma läinud telefoni. See oli tühjaks varastatud. Selles mõttes,  et kõnekaart oli seest välja võetud. Nii et kokkuvõttes suur kaartide kaotus.  


Kusjuures, minu päris-telefoni ilmselgelt keegi varastama ei hakka, mul on 11 aastat vana Nokia, millega ainult helistada ja sõnumeid saada ja saata saab. Aga unenäos ei varastatud isegi mitte seda, unenäos varastati mu elu esimene mobiil. Selline suur ja kobakas, mul on  blogis lugu ja pilt sellest, kus mu vana telefon on koos uue telefoniga*, kenasti kõrvuti.


19.04.2014


Kunagi on mu mobiil päriselt varastatud, Tallinnas trollis, kott üle õla, ju oli lihtne sealt välja õngitseda. See oli ammu-ammu, rohkem kui 17 aastat tagasi. Ka selline väike ja armas telefon.

Aga unenägu oli nii selge, et hommikul esimese asjana mõtlesin, kas peaks panka helistama ja kaardid sulgema. 

Ma isegi ei kujuta ette, kui suure kaotuse tegelikus elus varas mulle korraldada saaks. Hetkel on olukord kontrolli all... selles mõttes, et rahakott oli alles. Ja pangakaardid.

Mobiil ka.

...

* 11 aastaga on telefon nii omaseks saanud, et mitte ei raatsi loobuda. Mis sest, et uuest on saanud vana telefon.

...

pühapäev, 6. aprill 2025

Kolmas... soe aprillipäev

 ...

03.04.2025

#päevakommentaar


Pole veel kohanenud õhusoojusega. Ühest küljest nauditav, teisest küljest... väsitas ära. Mulle sobivad ka jahedamad ruumid rohkem kui soojad. 17° õues on päris suvine suurus, päikese käes oli kindlasti rohkem. 11 000 sammu päevast liikumist andsid kütet juurdegi. Igatahes õhtuks oli toss väljas.

Projekt mutimullahunnikud sai ligi tunnise jätku. Mitte et see veel lõppenud oleks, aga suur osa nende maa-aluste tegelaste tekitatud lahinguväljast on likvideeritud. 

Kunagi tehti muttide nahkadest kasukaid, mütse ja muhve. Tänapäeva lastele on teada-tuntud Naksitrallide Muhv, aga mina oma lapsepõlvest mäletan, et vanaemal oli kapis EW aegne, mida ta, tõsi küll, enam ei kasutanud, aga jutt oli, et mutinahkne. Ma mõnikord mängisin sellega. 

Tänapäeval võid saada loomakaitsjate hukkamõistu osaliseks, kui mingi naturaalne nahkne toode keha kaunistab või sooja annab. Keegi ei pane enam pähe kährikunahast mütsi või selga karakull-kasukat. Emal oli selline kasukas, jube raske, sest oli kokku õmmeldud väikestest tükkidest. Ma ei mäleta, kui palju ta kasukaga käis, vähemasti ühtegi fotot ei tule silma ette, et kasukas seljas. Ma ei mäleta isegi seda, kui palju minu kährikunahkne krae mul kaelas oli, aga ta oli olemas, oli selline vaba pidamisega loom (st krae), polnud kuhugi kinnitatud. 

Nüüd on mul arvutitoolil valge pisike pehme lambanahkne kate. Mõnikord silitan teda ja mõtlen, et kas ma olen liiga julma suhtumisega? Nunnu lambukene, ohverdas end inimese heaks.

Paar nädalat tagasi vedeles tee ääres autoõnnetusse sattunud väikeloom... kui juba elukaotusest rääkida.

Teadjamad inimesed ütlesid, et metsnugis.  Loomulikult tegin ma pilti ja konsulteerisin rahvaga ;) Oleks mõni lapsuke minuga olnud, oleksime ehk matused korraldanud. Nüüd ta jäi sinna maanteeäärsesse kraavi.

See eest konnade elu olen küll püüdnud turvata. Kui kõnniringil oleme, siis ikka mõni koperdab üle tee. Mõni väledam teeb pikki hüppeid, teine paksuke on päris aeglase tempoga. 


Ma siis natuke aitan, lükkan takka või korraldan transporti. 

Millest jutt alguse sai? Muttidest? Õige jah, lubasin ju relva muretseda... millalgi.

...

 

Teise aprilli tiirutus

 ...

#päevakommentaar 

Peaks ehk rääkima, kui rumal üks inimene võib olla. Läheb surnuaeda, aga tikke kaasa ei võta. 

Lootsin, et ju kellegi käest ikka saan, aga surnuaias valitses inimtühjus. Ka põlevaid küünlaid peaaegu et polnud. Ühel haual siiski leidsin, kaks võbeleva leegiga,  kolmas oli vist tuuleiilidele alla andnud. Sain läbi häda oksakese abil enda küünla ka süüdatud. Pärast veel tänasin prouat, kelle haual toimetasin, keegi Evdokija, sündinud 1903. Vanaisa eakaaslane, vanaisal on  järgmisel nädalal sünniaastapäev, 121. Seepärast Liivalt läbi põikasimegi. 

Et kus siis see rumalus? No pärast tuli meelde, et taha pagasnikusse ma ei vaadanudki, seal oli 3 topsi tikke, ei tea, mis ajast jäänud. Täitsa ilmaasjata nägin nii palju vaeva!

”Tões ja õiguses” on öelnud: tee tööd ja näe vaeva,  siis tuleb armastus.  Tõde, mis tegelikult kohe sealsamas kahtluse alla on pandud.

Mul oli väga armas vanaisa,  tubli ja töökas.  Ja päris kireva elusaatusega. 


1926

...

laupäev, 5. aprill 2025

Esimene aprill

 ...

Mustanditest leidsin. Parem hilja kui mitte kunagi.

#päevakommentaar


Võtaks ja pingutaks... ja teeks blogimise kuu. Pikka juttu ei heieta.

Mõned päevamõtted.

Esimene aprillipäev läks nii, et mingit nalja mina ei teinud. Mind ennast tõmmati küll haneks. Kaasa juhtis tähelepanu mu sisejalanõudele, et kuhu kõntsa sisse ma astunud olen. Loomulikult hakkasin uurima. 


Mis meenutab üht teist lolliks jäämist. Selline aastate tagune. Polnud küll enam 1. aprill, lõpuks avastasin, et oli lihtsalt mõned päevad vana ajaleht. Lugesin sealt kuulutust "Müüa jetinahkne kasukas”. Ma isegi guugeldasin, kas on tõesti olemas ka selline loom nagu jeti. No tõesti, pildid näitasid kena valge karvaga... jetit...  ;)


...

Tänaste õuetööde hulka kuulus mutimullahunnikute likvideerimine. 1/10 sai vist tehtud. 4 ämbritäit mulda, pool ämbritäit kivikesi ja 2 klaasikildu. Mul on tunne, et pean ikka  miski maa-aluse kahuri muretsema. Või mutilõksu üles panema.


Aga rabast saadi tank kätte. Leedus siis. Palju pingutust, palju vastamata küsimusi. Kindlasti palju pisaraid.


Budapestis panid sugulased märgi maha.

Piiride kehtestamine.




...

pühapäev, 23. märts 2025

Kas sinu telefon?

 ...

Sõbrants koos kaaslasega käis külas. Pool tunnikest hiljem leidsin diivanipadja alt telefoni. 

Tõenäoliselt sõbrantsi oma. Peaks kuidagi märku andma. Meil olles ta just kurtis, et telefoni pole, vist ununes koju. Padja alla ta siis ei vaadanud.

Tema kaaslasele ma helistada ei saanud, polekski viisakas, kui mul võõraste meeste nimed ja numbrid telefonis on. Oleks veel niisama võõrad, aga sõbrannade kaaslased... välistatud.

Kellele helistada?

Tema emale? No vastu ööd vanainimest häirida, pigem mitte. 

Siis ehk ühele kolmest tütrest?

Leidsin nime Liisa ja vajutasin kõne aktiivseks. 

Tere! Kas ma räägin Liisaga? ... Ei. ... Vabandage.

Kogu lugu. Ju see 20+ aastat vana number on vahepeal omanikku muutnud.

Tütardest keskmine?

Tema number on mul ka. 

Aga kas on hea mõte? Tütar ja tema pere elavad Rumeenias, ehk on liiga kauge vahemaa, et sõnumiviijaks tellida. 

Noorema tütre numbrit mul miskipärast ei ole. Tema elab Tallinnas, ilmselgelt sinna ja sealt helistada on vahemaa lühem.

Aga kui vahemaadest rääkida... helistasin hoopis naabrinaisele. Asi tal sealt teiselt korruselt alla ütlema minna!

See toimiski. 

Juba keegi kolistab mul ukse tagas :)

Loodetavasti telefoni omanik.




...

laupäev, 15. märts 2025

Rahakotisõbralik

 ...

Eile oli emakeelepäev. E-etteütlust ei teinud, juba päev varem mõtlesin, et jätan seekord vahele. Ise ka ei tea, miks, aga ilmselge on, et Chuck Norris oleks ma kirjutanud valesti. Ei ole hullu, Chuck pole eestlane, samas keelepäeva sobitub ta suurepäraselt. Näiteks räägitakse, et Chuck Norris kuuleb viipekeelt!

Kuna etteütlust ei teinud, tuli päeva teisiti tähistada. 

Siin läheb käiku järgmine keelega seotud lugu. Või siis kohe mitu.


Tähendusega sõna. 

Pool oma elust, ja pigem see pikem pool ;) olen teadnud või arvanud et sõtse tähendab sõna otseses mõttes õde. Tõsi, mind on nii mõnigi kord parandatud, olen oma veast aru saanud... et see siis jälle unustada. Aga pärast seda, kui teemasse süvenesin,  tuli küll teadmine, et ka nii võib, ometi ma enam eriti ei hooli. Pigem kasutan sõna õde, sest sõsar pole minu sõna. Lihtsalt ei meeldi. Pigem siis õde. 

Ilus sõna! 


No eilsest siis, kutsusin õe kaasa ja läksime külla tuttavale emakeeleõpetajale. Tõsi, koolist on ta eemal juba üle 30 aasta, sündinud 1938 oli, kui ma õigesti mäletan, viimane aastakäik, kes 55-selt pensionile sai. 

Tegelikult oli see muidugi juhuslik seos päevaga, külla läksime pigem ikka onunaisele,  kes hariduselt filoloog, oma pensionieelsed aastad töötas õpetajana.  

Aga kõike saab kohandada! Ja igat päeva saab tähistada, kui ainult tahtmist on! Meil oli väga õdus õhtusöök ja päevakohane lugude rääkimine. Lisaks vanad albumid, kus mõned fotod ulatuvad aega 100 aastat tagasi.


Emakeelepäevale on iseloomulik üks küsimus: mis on sinu lemmik eestikeelne sõna. Või lause. Või mõte. Keegi seda minu käest eile ei küsinud, ja kas ma olekski osanud vastata. Ma näen paljudes sõnades või sõnapaarides vastuolulisust. Ka ilusates. Vend ja vendlus on loogiline, õde ja õelus pigem mitte. Sõsar ja sõsarlus? Mõtlesin, et sellist sõna nagu sõsarlus tegelikkuses ei eksisteeri, aga võta näpust! Sõna ja loo leidsin veerand sajandi tagusest Kanada eestlaste ajalehest*.



Nii et isegi kui sõna olemas ei ole (ÕS ei näidanud), ikka võib kasutada! Ilmselgelt peegeldab see sõna sõbralikke suhteid!


Aga kui juba sõbralik, siis miks mitte rahakotisõbralik! Eile ei mõelnud ja eile ei öelnud... aga palun, siin nüüd üks ilus eestikeelne sõna! 

Rahakotisõbralik.

Tegin nädal tagasi uutmoodi panniroa, kus peamised komponendid peet ja kikerhernes. Peediga läks asi nii, et sai teine hilinemisega ahju pandud, isegi kolme tunni pärast polnud piisavalt küps. Siis leidsingi retsepti. Väga maitsev tuli!

Täna hakkasin retsepti otsima, aga leidsin hoopis sõna.

Rahakotisõbralik.

No kui täpne olla, siis rahakotisõbralik lõuna**. Artikkel Õhtulehes.

Mina nädal tagasi selle retsepti järgi ei teinud. Tookord leidsin soodsama (ilma porgandita ;)

Kõigepealt sibul peeneks ja pannile. Natuke soola juurde. Paar-kolm minutit hautada. Siis tükeldatud peedid, neid ka natuke hautasin, kuigi pisut krõmpsu jäi alles, ja see oli päris hea! Siis 1 purk kikerherneid, panin sõelale, loputasin ja lisasin pannile. Soola ja pipart. Ah jaa, ma panin mingil hetkel paar purustatud küüslaugu küünt ka.

Järgmine kord ma siiski riivin porgandit sisse, saab rohkem ja oluliselt kulukamaks ei lähe!


Kirjutamise tempo on alla käinud, mul on nii, et kui loen, siis ei kirjuta, ei joonista, ei tegele fotodega.

Kui tegelen fotodega, siis ei kirjuta, ei loe, ei joonista.

Või kui, siis natukene.

Aga eile õhtul tegelesin piltidega. Nende pluss/miinus 100 aasta tagustega. 

Paar päevapilti ka.

Õhtuhämarus naaber-vallas.



Hobused tuletavad meelde, et mul on täna päevaplaanis lõpuni lugeda Katrin Pautsi krimka "Hull hobune". Hästi kirjutatud ja huvitav lugemine.


Ja see Kanada eestlaste leht meenutas eelmist (või üle-eelmist) loetud raamatut, Gaetan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke". Raamat on väidetavalt Kanada prantsuskeelsete lugejate üks armastatumaid romaane. Kui keelelisest küljest rääkida, siis väga hea tõlge, kus sees päris mitu sõna või väljendit, mida tavaelus üldjuhul ei tarvitata. Kui üldse. Aga see polegi raamat tavaelust. Või siiski... on tavaelust, mis pole sugugi tavapärane. 

Kui juba hobused, siis ka selles raamatus on ühel hobusel päris oluline roll. Tema ei olnud hull, tema oli lihtsalt vana.


...

* "Hellakeste sõsarlus" on artikkel 1999. aasta ajalehest "Meie Elu" (eestlaste ajaleht Kanadas)

** Artikkel Õhtulehest, 18.03.2020, retsept siit.

...

esmaspäev, 3. märts 2025

Natuke targemaks

 ...

Hommikul, kui endale kohvi tegin, tuli meelde, et just hiljuti kuulsin: kohvile annab maitset juurde, kui seal kuumas nii umbes minuti või paar loorberilehte hoida. Ja mitte ainult maitset, tavatu lisand muutvat kohvi oluliselt tervislikumaks.

Ma olen teinud endale kohvi, kus sees ingverit. Või kaneeli. Või kardemoni. Või kõiki neid korraga. Loorberiga proovisin esimest korda. Mulle tundub, et maitses päris hästi ;) Rääkimata lubatud tervist toetavatest faktoritest!


Ja siis lillehoiust. Kahjuks tagantjärgi tarkus, sõbrants sai kimbu nelke, aga Sprite jäi ostmata. 



Nimelt nemad kaks pidid kokku kuuluma. Kui tahad, et su nelgid kaua vastu peaksid, vala vaasi vee asemel pudelitäis Sprite`i. Nii et kui nelke kingid, siis kindlasti tuleb pudel ka osta! 

Ilmselgelt ma katsetan!

...