Mitte ainult karu

 ...

See oli 11. aprillil 20 aastat tagasi, kui karu esimest korda kalameestele silma jäi. Uskumatu vaatepilt kindlasti, jääpangal karu "purjetamas" Ruhnu suunas. 

Mitte ainult karu! Mina ka, mina ka! Tõsi küll, alles hiljuti, olin seal päeval, kui Eesti iseseisvuse taastamisest sai minevikuks 35 aastat. Päev varem läksin ja päev hiljem tulin koju tagasi. Tõsi seegi, et mitte jääl ega mitte purjepaadil*... ei läinud, ei tulnud.

Kevadisest ahvatlusest (kah ikka Ruhnu) suutsin loobuda, teistkordne pakkumine sai kuidagi puiklemata omaks võetud. Ja õige otsus! Päevad said tihedasti täidetud, kõht kõvasti täis söödetud/söödud, autokastis tiir saarele peale tehtud, tuletorni patsutatud (ronimisest loobusin), kool, muuseum ja lemmikloomad ära nähtud. 

2 kirikut, omapärased hauatähised ja tuulele avatud saareserv... iga koha kohta juurde lood-lood-lood. 

Seda, kuhu Ruhnu karu lõpuks omadega välja jõudis, ei kinnita ükski fakt. Siingi lood ja legendid. 

Mina jõudsin elu ja tervisega, merehaigust põdemata, koju tagasi. Ehk tema ka. Aga mälestus karust Ruhnus kestab. 

Ma tõin karu loo mandrile kaasa, tegin ühele lähedasele kaasteelisele sünnipäevaks õnnesoovikaardi ;)

Aga pealkiri vihjab seostele... sellega tahtsin veel ära märkida, et mitte ainult karu üksi pole rõhutanud 11. aprilli olulisust kalendris ;) 11.04 ongi väga ajalooline kuupäev... sest üks meie pere oluline vanaisa (ja vanavanaisa ja vana-vanavanaisa) on sündinud 11.aprillil...  tõsi küll, juba 122 aastat tagasi. Minu lapsed jõudis ta ära näha, ja ilmselt minu lapselapsed teavad ka juttude põhjal, kes minu vanaisa oli. Ja tunnevad ta pildil ära.

Veel üks ootamatu fakt ja isiklik seos Ruhnu saarega ilmnes Ruhnu muuseumis. 1941. aastal toimus kohalike vastuhakk vene okupatsioonivõimule, see ebaõnnestus, mõned osalised vahistati ja tapeti 1941. aasta sügisel Kuressaare massimõrva käigus. Sinna ühishauda maeti ka minu Saaremaa vanaisa, kes ei jõudnudki vanaks ega vanaisaks saada.  

Hiljem maeti ohvrid (nende arv ulatus 100 ligi) Kudjape kalmistule.

Foto Ruhnu muuseumis

...

Aga mõni sõna Ruhnust. Samahästi võiks öelda ka rootsipäraselt Runö või Run, sest kui tõde tunnistada, on saar ajalooliselt just rannarootslaste poolt asustatud olnud. 

Pindala 11.88 km², rannajoont 24,17 km. Saare pikkus 5,5 km ja laius 3,5 km,

Ruhnu puukirik on vanim säilinud puitehitis Eestis (rajati 1643-1644).

Ruhnu tuletorn maailma ainus omataolise konstruktsiooniga tuletorn.

Ühel hetkel, kui ruhnlsed oma puukirikusse ära ei mahtunud, ehitati saarele teine kirik veel (valmis  1912), kohe vana kiriku kõrvale.

20.08.2026

 * Runbjarn (Ruhnu Karu) on Eestis ehitatud rannarootslaste ühemastiline puidust purjelaeva jahta koopia. Nii et Ruhnu Karu pole ainult karu, ja Ruhnus ei pesitse temagi.

...

Ajaga võidu

 ...

Kohe kukub tähtaeg... kui juba kukkunud pole. Raamatu* tagastamine... aga olengi lõpulehekülgedel.

Kevin Brockmeier "Surnute lühiajalugu", 299 lehekülge imeliselt hästi kokku pandud mõtteid, lauseid ja sõnu. Lugu surnutest, kes elavad nii kaua, kui neid mäletatakse. Nagu tegelikult ongi. 

Müstiline maailm paralleelselt reaalsusega. Külmale maale teadmatusse jäänud seltskond, kel polnud aimugi, miks neid sinna on unustatud. Viirus, mandrijää sulamine ja salapärane linn, kus lahkunutel on võimalus taaskohtuda: palju detaile, millest on kahju üle libiseda, iga sõna on oluline. 

Kui nüüd tõde tunnistada, siis mingi lõik olekski vaja uuesti üle lugeda ja lahti harutada, et paar kadunud pisiasja paika saaks. Aga ma loen enne need viimased 33 lehekülge veel läbi 😊

Aga mitte ainult raamat ajaga võidu 🙃

Pooleli vaatamisel on film, mis Jupiteris viimaseid päevi ootel.

"Üks meie seast", Prantsusmaa 2022. 

Ehk siis "Lycée Toulouse-Lautrec".

Filmi aluseks on päriselu ja tõesti sündinud lood, reaalselt eksisteeriv õppeasutus ja autori isiklik elukogemus. Kool, ja sealt edasi sari kannab nime Lycée Toulouse-Lautrec. Kool, kus klassides koos õpivad terved ja puuetega noored*. 

Kunstniku* nimi koolil on tähenduslik, eesmärgiga inspireerida puudega noori: füüsiline puue ei ole takistuseks olla andekas.

Olen graafikus, üks osa on veel vaatamata. Elujaatav ja hinge minev lugu noortest, aga ka nende emadest-isadest, õpetajatest, tugi- ja turvasüsteemist. Positiivsus ja huumor hoiavad tasakaalu, aga mõned pisarad olen igatahes poetanud.

Sest kohati on päris valus film.

...

* Raamat "Surnute lühiajalugu", kuulub Postimees Kirjastuse romaanisarja.

* Osatäitjad filmis, mitte ainult näitlejad,  mängivad ka noored, kel on tavaelus sama diagnoos või tervislik seisund. 

* Henri de Toulouse-Lautrec (1864 - 1901), prantsuse kunstnik, oli ka ise puudega.  Ta põdes lapsepõlvetraumade ja geenirikke tõttu luuhaigust, nii et täiskasvanuna oli ta vaid 150 cm pikk, põhjuseks haiglaselt lühikesed jalad ja kaasnevaks probleemiks pidevad piinavad jalavalud.

...

Kolm pluss üks teatrit

 ...

Alustaks kõige suuremast. 

Ilmselgelt selle suve täht. 

5. augustil käisin Pärnus vaatamas etendust Raimond Valgrest. Jällegi, juba mitu põhjalikku ja kiitvat arvustust, täna nägin pealkirja: "... Ausõna, kes pole "Raimi" näinud, seda pole olemas". 

Tänusõnad Ritale, olen olemas! Sain talt sünnipäevaks (mäletatavasti oli see juba talvel) pileti etendusele + öömaja metsa ja mere lähedal 😉 Nautisin* päeva Pärnus.

Ja nautisime* etendust.

Olen sellest jõudnud palju rääkida, aga õnneks ka kirjutada.

Pilvile Rootsi näiteks olen kirjutanud mõned päevad peale etenduse vaatamist:

5. augustil oli Pärnus kuursaali kõrval vabaõhuetendus, mis oli täidetud laulu ja tantsuga + sõnaline osa. Väga hea noor näitleja oli Raimond Valgre rollis, sisukas ja tihe etendus, aga nukra alatooniga. Ajalehes oli artikkel - "Kolm jõudu, mis murdsid Raimond Valgre - alkohol, sõda ja emaarmastus." Ema oli tõesti ahistav. Sõda ja alkohol on teada teemad. Samas... nagu eelmise etenduse puhul, mingi positiivne noot oli kogu aeg etenduses sees. Kestis see 4 tundi ja 15 minutit, sisse mahtus 2 vaheaega. Eriti pikk istumine, aga toolidel oli vähemalt seljatugi olemas 🙂 .

Kirjas vihje eelmisele etendusele... päev varem vaatasin Kukenoosi küünis etendust, milles taas sõda ja sõjajärgne aeg olulised elu mõjutajad. 

Kasutan võimalust ja jagan varasemat lõiku oma kirjast.

Teisipäeval (4.august) oli meil kohalikus küünis suveetendus, "Luba mul kuulata". Tekst on võetud elust enesest. 18 aastased kaksikud-tüdrukud saadeti 1948.a Vorkuta vangilaagrisse, süüdistati, et nad toetasid metsavendasid. Üks kaksikutest jagab (räägib) oma mälestusi, etenduse tekst on koostatud raamatu põhjal, kuhu kaksikõe tütar on oma ema mälestused kirja pannud. Kusjuures, etenduses mängivad neid rolle ka ema (Elina) ja tütar (Emma). Ema on Eestis üsna tuntud näitleja. Sünge sisu, aga palju muusikat, laulu ja pillimängu - lõõts, viiul, hiiukannel. Nii et ühest küljest mõtlemapanev, samas siiski tulevikku vaatav ja elujaatav. Ja etenduse koht ka põnev, küüni sisse on ehitatud korralik lava ja pingiread ikka nii, et tagumised kõrgemal ja esimesed madalamal. Istumine oli veidi kõva, aga mul oli õnneks pehmendus kaasas. Tuttav, kes mu kõrval istus, ütles küll, et see on pigem nagu pajalapp... aga abiks seegi :) 

Kolmandast etendusest olen ka kirjutanud, sedapuhku Tõraverre.

Etendus oli lühike (40 minutit), monotükk meie külaplatsil. "Külatraagik", Jüri Tuuliku tekst. 

Lugesin kuskilt, et see on samas esituses ka raadioteatris olnud, aga err-i arhiivist ma ei leidnud. Oleks hea meelega üle kuulanud. Igatahes oli väärt vaatamine!

Aga see pluss üks. See on juba blogisse kirjutatud. "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu". 

Teater läbi suve.

...

* kodulinn Pärnu... jõudsime linnale ka tiiru peale teha. Aga see on pigem omaette lugu

* Ekraan suure plaaniga (kõrge lennuga) oleks võinud ka olla, vähemasti neile, kes päris esireas ei istunud.

...

Kes oli Zappik?

 ...

Käisin üritusel... väga põnevas kohas! 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 🙂

Üks pilt, üks nimi, üks loom... just seal jäid silma. Tahtsin täpsemalt teada ja tegin veidi taustauuringut.

...

Kui ühe kummalise lõvi nimi on Zappik ja temast on tuntud kunstnik pildi joonistanud, tekib ilmselgelt huvi. 

Selgus, et tegu on ajaloolise loomaga. Kurikuulus* lõvi Zappik oli 1935. aasta ajakirjanduses lausa esikaanepõhine juhtum.

27. jaanuari ajalehes "Postimees"...

Lõvi haavas elukardetavalt taltsutajat.

Raske õnnetus Tallinna kinos.

Kallaletung toimus enne etenduse algust.

Sama lõvi tappis Helsingis oma taltsutaja.

Lein muutis taltsa looma tigedaks.

Ja päev hiljem...

Ja mis lõvist edasi sai?

"Waba Maa", 31. jaanuar 1935 

Müügini vist ei jõutud... suvel sai sama lõvi Pärnus vaatama minna. Tõsi küll, läbi trellide...

"Pärnu Teataja", 6. juuli 1935

Surmaga lõppenud õnnetuses sai saatuslikuks kaisutamistrikk. Just sama lõvi ja sama etteastega kaotas vähe aega varem oma elu veel üks Eesti mees, sedapuhku Helsingis. Lõvi oli olnud taltsas* loom, aga kui tema kaaslane emalõvi ootamatult suri, muutus Zappik ettearvamatuks. 

"Uudisleht", 3. jaanuar 1935

See juhtus 29. detsembril.

Tol traagilisel jaanuarikuu päeval, algul täitis lõvi taltsutaja soovid tõrkumatult,  aga siis väljus kogu etteaste kontrolli alt, põhjuseks toosama kaisutamistrikk, mille käigus lõvi oli juba inimest* rünnanud. 

Taas oligi etteaste surmav, loom heitis käsu peale küll pikali, taltsutaja laskus looma kehale ja asetas tema käpa nagu kallistuseks oma peale. Vaevalt seda teinud... kordus sama, mis Helsingis. Loom metsistus, lõi küüned ohvri pähe ja rebis küüntega peanaha lahti. 

Päästmise käigus sai lõvi ka ise kannatada, nii et 1935. aasta 29. jaanuari Päewaleht kirjutab: "Mõrwar-lõwi Zappik on haige. Lõwil nina werine, haawad turjas, on tusane ja söögiisuta" ja "Zappiku ohver Uusõue paigutati eile õhtul kirstu."

Foto Zappikust rünnakujärgsel ajal.

...

Tõenäoliselt jõudis Zappik lõpuks Tallinna loomaaeda, Wikipedia andmetel oli seal 1940. aastal lõvid Tilli ja Zappik ja nende pojad Kõu ja Vilgas. Enne seda oli Zappikule kuulutatud surmaotsus, mis aga jäi täitmata, sest kuskilt ülevalt tuli käsk hukkamine ära jätta. "Lõvijaht" jäi pooleli ja loom sai veel mitu aastat oma lõviperega koos aega viita. 

...

18 juuli 1939 ajaleht Uus Eesti kirjutab: Zappik ja Karu-Jüri saavad varsti papaks:

21. juuni 1940 Päewaleht avaldab artikli "Vilgas elu loomaaias"

1943. a 24. septembri ajalehest "Postimees" saab lugeda...

Mis sai edasi?

Üks võimalus on, et Zappik sai surma märtsipommitamisel 1944. Aga oli see nii või ei olnud... AI pakkus variandi. Hea meelega lükkaks ümber ja näitaks, et mina tean rohkem, aga mida ei tea, seda ei tea. 

Küllap see kuskil kirjas ikka on, kui leian, annan märku ;)

...

* 2 vigastustega ja kaks surmaga lõppenud rünnakut

* Samas, kui taltsas ta siis ikka oli, kui juba 1932. aastal ründas ta üht talitajat. Lihtsalt tookord lõppes rünnak veidi õnnelikumalt.

...

Emad ja tütred

 ...

2 raamatut, lugemisel täiesti erinevad, samas peotäite kaupa pisiasju, mis omavahel kokku jooksevad ja mida märkasin tõenäoliselt sellepärast, et lugesin raamatuid vahetult teineteise järel. 

Päevaraamat enne ja seejärel kohe tädi Elleni lugu. 

Põhjalik ülevaade* on ajakirjanduses mõlemast raamatust tehtud, ma lihtsalt kirjutan mõned mõtted, miks minu jaoks need kaks raamatut blogis kokku said ja kokku sobivad.

Ehk kõigepealt sellepärast, et üheks läbivatest teemadest on suhe emad ja tütred. 

Hoolimata sellest, et ajastu on teine, samuti kodumaa ja rahvus, ja et üks raamat toob välja suhte ema ja tütar, teine tütar ja ema. Kummaski raamatus pole see loo keskpunktiks, samas oluline roll mõlemas raamatus, pluss suhete keerulisus.

Mõlemas raamatus on tõde, ja just selline, kuidas kirjutaja seda näeb... või kuidas lugeja lugedes aru saab.

Päevikut pidas AS läbi aastakümnete ("Päevaraamat 1901-1964"), samas pannes aeg-ajalt kirjutamise ka pausile. Aga siis jälle tihedasti, päev päeva järel, jäädvustas paberile oma tundeid, mõtteid ja emotsioone ning lihtsalt igapäevaelu. 

See, et hetke-emotsioon ajas muutub, on pigem tavapärane. 

Aino Suits, "Päevaraamat" lk 439 ja 442

Mudlumi raamatus on tegemist tagasivaate ja juba kujunenud hinnangutega... mis ei välista sarnasust olukordades.

Oluline roll pisiasjadel, need kirjeldused jäävad meelde. 

Mõlemas teoses.

Kui juba kõrvutamiseks läks: Päevaraamatus on 616 lehekülge ja "Mitte ainult... " 208 lehekülge. 

Nii et... tegelikult kaks täiesti erinevat raamatut, mõlemad väärtus omaette. Ja mõlemad raamatud on osake ajaloost ja kultuurist.

...

* Perele pühendatud armastus... err.ee

*  Arvustuste-tutvustuste lingid on tekstis... Päevaraamat ja tädi Elleni lugu.

...

Kirjad Klaralt

 ...

Raamat on küll lugemata, aga pole hullu, mida päev edasi, seda pikemaks õhtune* aeg läheb. Ja ma natuke ka selline öise eluviisiga 😉, nii et küll saab tehtud!

Miks just see raamat just täna?

Kõigepealt avastasin, et selle nädala järjejutt on seotud Klaraga. Ja Tove Janssoniga.

Siis alles leidsin raamatu.

"Kirjad Klaralt"

Ja kontrollisin mälu. Millalgi sel nädalal oli nimekalendris Klara nimepäev... vaatasin: ongi täna.

Meil suguvõsas on olnud koguni kaks Klaarat. Vendade naised veel lisaks, nii et kandsid sama perekonnanime ka. 30ndatel vahetas vanaema oma nime ja temast sai Tiiu. Loogiline, et tema vahetas, ta oli ju noorem Klaara!

Foto*  juures info, et Klaara passitaotlus. 

Ja ongi nimepäevalised meeles peetud! 

3in1

Selles mõttes, et mul juba poolest ööst raadio lainel Klara Nostalgia! 

Praegu laulab Edith Piaf.

...

* tänast õhtust aega tasub eriti meeles pidada ja märgata, täna õhtul 8 ja 9 vahel on oodata päikesevarjutust. Iseasi, kas päikest on 🙃 Aga rohkem pimedust ehk siiski?

* foto võetud Ajapaigast.

...

Rahakelmid... näidisõppetund

 ...

Läksin eile plaanitust tund aega hiljem magama, sest esialgu pilk peale tekitas piisavalt huvi lõpuni vaadata. 

Telefonipetturid.

Väga õpetlik, koos selgitustega, puust ja punaseks!

Aga rahast on läbi aegade ilma jäädud. Kui oled heauskne*. Enam pole kelleltki küsida, aga kuskil kuklas tiksub lugu EW aegadest. 

Vanaisa oli pangas käendaja, too X jäi laenu maksmisega hätta. Või hiilis kõrvale. 

Juttu mäletan... et koju tuldi vara üles kirjutama, ja kui vanaema oma Singer-õmblusmasina kõrval pisaraid valas, otsustas ametnik halastada. Las see jääb!

Seda, kas lõpuks midagi üldse ära viidi, sellest juttu ma ei mäleta. Ehk olukord lahenes, nii mõnigi eestiaegne mööbliese elab suguvõsas tänaseni oma elu. 

Vanavanemate puhvetkapp... aastal 1937

Singer on minu juures.

...

* heauskne, sünonüüm heausklik. Sarnase tähendusega: lihtsameelne, naiivne, sinisilme.  (sõnaveeb.ee)

Et siis... ära usalda? Kahtle kõigis?

Just praegu tuli mu meili peale kiri minu kodupangast: Kevadeks x eurot lisaraha. Ma ei tea. kas ma tahan kirja lugeda... või kui, siis lingi peale klõpsata igatahes ei julge.

Ilmselgelt pole kõige paremini ajastatud 🙃

...