...
Kõik sai alguse laupäevases ajalehes olnud artiklist "Raudsed eesriided läbi ajastuste". Emadepäevaeelne lugu, kuhu sisse toodud ka vanaemad. Ja vanavanaemad.
No ja siis artiklis veel selline minu lainel mõte sees: otsin albumist vanaema foto ja uurin seda.
Mul siin ema ja vanaema.
95 aastat tagasi.
Ikka vaatan, lähemaid ja ka kaugemaid esivanemaid. Nad on nagu osake minust, kuskil on mu silmad ja suu, juuksed ja naeratus, käed ja jalad. Kuskil minus on peidus osake emast ja osake vanaemast... midagi vanematest ja midagi vanavanematest. Välimus või iseloom, mingid tunnused, mis tuttavad, kuskil geenid, mis mõjutavad.
Aga tegelikult jäi kummitama see RAUDNE EESRIIE. Esmakordselt väljamaa sugulastega kohtamisel üks veidi võõram lähedane küsis, kas on väga kole seal raudse eesriide taga elada. Eks ta pidas eeskätt silmas suletud piire, mis takistas sugulaste vahelist suhtlemist. Mina ennast haletseda ei lasknud, arvan, et vastus oli veidi nipsakas, et pole meil häda midagi. No ja tegelikult, elud said elatud nii siin- kui sealpool piiri.
Aga mul on 2 pilti, mis mu meelest natukene iseloomustavad seda tunnet. Et kas on väga kole seal raudse eesriide taga elada.
Kogu rannikuala oli rangelt kontrollitud piiritsoon, okastraat märgiks paika pandud.
Foto 1970ndate algusajast.
Anneli okastraadi taga. Ja see oli siis ikka ehtne piiriäärne okastraat.
Ja mina ise ka... raudse eesriide taga.
Eks see üks teatritegemine oli :)
...
