teisipäev, 12. veebruar 2019

Kurdetud mure

...
Eile hommikul oli ikka täielik õudus, õuepealne jääd ja vett täis, ole siis tegus ja tassi puid. Mine bussi peale ja poodi, kogu aeg hirm, millal pind jalge alt ära libiseb.

Kurtsin siis.
Et no mis talv ja mis lumi, alles ju veebruar, annaks paar kraadiga külma. Ja vaesekesed need, kes Tartu maratonile minekut sätivad, korraldajatest rääkimata. 

Ilmateade ka erilist lootust ei andnud.

Tasus muret kõva häälega kurta, ikka mitu korda ja mitmele inimesele.
Hommikul, oh üllatust.
Taevataat oli asja korda ajanud.


Loodetavasti jagus lund ka suusaradadele.

Ja et jätkuvalt jaguks.

Mitte et ma lumetõrjet niiväga naudin, aga midagi hullu ka ei ole.


kolmapäev, 6. veebruar 2019

Kummaline maja

...
Leidsin laheda koolituse. 
Näputöö.
Just see, mida hetkel vaja.
Mõtted näppudele suunata.

Kodus hakkab tekk juba valmis saama, peabki midagi uut näppu võtma.

Jupike tekki, nii umbes viieümnendik.

Aga koolitus oli pealinnas.

Ma siis nautisin tasuta transpordi võlusid.
Bussisõitu.
Rongis tuli pilet osta, ok, soodukas, aga ikkagi. 
Kusjuures, seekord küsiti paberit näha... et tõesta ära, miks odavamalt tahad. 
Mis mul selle vastu võiks olla!
Selline noor inimene, nagu ma välja paistan ;)

Meenutuseks 20 aastat tagasi, kui Avatud Ülikoolis õppisin.  
Näitasin õpilaspiletit ja tahtsin ka soodukat saada.
Bussijuht vaatas mulle kahtlustavalt otsa, ja arvas, et annab pigem pensionäri sooduspileti.
No mis mul selle vastu võiks olla!
Peaasi, et soodukas!

Aga jah, see kummaline maja. Jõudsin koolituskohta veidi varem, sain seal allkorrusel imelist käsitööd imetleda.
Koolitus toimus terve pika trepi võrra kõrgemal.
Kohapeal anti infot, et allkorruse uks suletakse varem, välja peab minema teisest uksest, mis korrus kõrgemal. 
Kolmandal korrusel siis.

Kujutasin ette, kuidas mööda tuletõrje redelit alla ronima hakkame... jumal tänatud, et seelikuga ei tulnud. 
Redeliga ehk saab hakkama.

Koolitus oli mõnus, lausa kahju, et seda Allikamaja varem pole avastanud.

No ja siis sai läbi ja äreminekuaeg käes. Eks ma natuke põnevil olin.
Päris pikad trepid kolmandale korrusele, no mis see redel siis veel on!
Ülevalt alla!

Polnud seal mingit redelit.
Lükkasin välisukse lahti... ja astusin tänavale.

Kummaline maja! Tänavalt saab otse kolmandale korrusele. 

Nojah, tuleb tõde tunnistada, et Pikk jalg ulatubki kõrgemale kui Lühike jalg.

Eks neid pikajalgseid ole elus enne ka nähtud.
...

reede, 1. veebruar 2019

Keda valida

...
No nii loll ma ei ole, et valimislubadusi tõsiselt võtan.

Mitte et nad kõik, need poliitikud, ei tahaks, et elu Eestis paremaks läheb, nende elu sealhulgas. Ju nad ikka tahavad, aga fakt on see, et kõiki unistusi nagunii ellu viia ei saa.

Tammsaarelik tarkus, et tee tööd, siis tuleb armastus. 
Kahtlustan, alati tööga armastuseni ei jõua.
Rikkuseni ka mitte, unista, palju tahad. Vali keda tahes.

Ma ei arva, et poliitikute töö kerge on, eriti neil, kes südamega teevad... ja usun küll, et teevad. 
Need, kes teevad.
Ja siis on nad ju täiega rahva hammaste vahel, vahet pole, mida teed. Mõni ei ole sõnadega  rahul, teine tegudega, osadele ei meeldi tulemused, teisele osale välimus, kolmandad pole nagunii kunagi rahul.

Seepärast ma valimisi väga tõsiselt ei võta.
Kahte asja tean: valima ma lähen ja seda, keda ma ei vali, tean ka.

Nii et õhku jääb ikka küsimus: keda valida.


Praegune peaminister mulle meeldib, ok, partei on küll see, mida kunagi pole valinud, aga seekord ei välistaks.
Ja kohvi joon kruusist, mis haridusminister mõned aastad tagasi kinkis. Tuli kui Punamütsike, korv käes, maale vanaemale külla.
Küll ilma punase mütsita.
Korvitäis kruusikesi.

Nii ma mõtlesin.
Kuni eilseni.

Eile võtsin ühe valimislubadustega ajalehe.
Tõesõna, lubadusi ei lugenud, aga lubajad kõik toredad inimesed.
Mõtlesin, et lahe, ristsõna ka sees, õhtul enne magama minekut hea lahendada.

Ja täiega pettusin.
Lihtviisil, ma ei näinud kastikeses olevad sõnu. Tähed nii pisikesed ja lähestikku. Pingutasin ikka südamest.
Mina, kes ma poes isegi neid kõige pisemate tähtedega selgitusi, mis kaubale kinnitatud, suudan kokku lugeda.

Pidin öösel peaaegu juba külmkapi juurde minema, et kontrollida, kas ehk mu silmanägemine on ootamatult halvenenud. No et kas suudan tillukesi tähti pakendil lugeda.

Hommikul tegin ära... pole sel silmanägemisel häda midagi.

Kontrollisin ka ristsõna üle... nojah, päevavalgel ja looval lähenemisel, osa sõnu suutsin ära aimata. 
Veidi hakkasid silmad kipitama, aga pole hullu.

Aga pettunud olen ikka.

Tundub, et jätkan välistamistaktika kasutamist.

Keegi lõpuks ikka sõelale jääb.

Keegi, kes kasukat ei kanna. Ja tema erakond.

Keegi, kes avalikult ei räuska. Või tema erakonnakaaslased.

Keegi, kelle reklaamlehel on normaalne ristsõna.

Lühidalt: keegi, kes tundub normaalne ja kelle vaated on vastuvõetavad. Või mõni tema erakonnast.
...

Valimisloosungid

...
Mida kirjutasid 10 aastat tagasi? Oli vahepeal selline juubeliteemaline väljakutse.

Ma leidsin hoopis jutu, mis vanas blogis (nüüd juba neitavarustesse kadunud) oli 12 aastat tagasi.

Päris päevakohane leid!

Tol ajal kirjutasin enne loo, ja siis tõstsin blogisse, seepärast on postitus alles.
Abiks kirjutamisel oli "Vanasõnaraamat" aastast 1984.

Veebruaris 2007... valimisloosungid


Mulle meeldivad loosungid. Neid on küll igasuguseid nähtud, viimased vaatasid vastu ema vanades piltides sobrades. Suure Stalini juhtimisel helgesse tulevikku… või midagi muud säärast. Tagantjärgi naljakas… ajastu kontekstis õõvastav.
Valimisloosungid on veidi süütumad, aga ikkagi: ei arvestata rahvusliku omapäraga.
1. Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka (Reformierakond)
Aga mida ütleb meie vanasõna selle kohta?
Enne lõpeb rikka rikkus kui vaese vaesus. (lk.351)
Kahjuks see loosungiks ei sobi. Ei kõla loosungilikult.
2. Rikas riik, parem palk (Keskerakond)
Selle kohta on vanasõnu et küll ja rohkemgi. Loosungiks sobiks ehk kõige paremini:
Rikka kuld katab-matab kõik (lk. 351)
3. Võrdsete võimaluste eest! (Rahvaliit)
Rahvaliit tuleb võrdsusest rääkima. Häbi, häbi… ei või ometi oma juuretasandist nii kaugele eemale nihkuda. Sest mida ütleb vanasõna?
Kel enam tangu käes, võib paksema leeme keeta. (lk. 356)
Kuidas see tang küll nii jagada, et leem tuleks ühesugune tummine kõigil?
4. Õnn ei ole rahas (Isamaa ja Res Publica Liit)
No ma ei tea. Selline võõrakeelse nimega fraktsioon ei saagi millegi eestimaisega välja tulla. Vanasõna ütleb kenasti ära:
Raha ees avanevad kõik uksed. (lk. 352). See kõlab ka kui loosung.
Kinnituseks ütleb üks järgmine vanasõna:
Rahaga saab kohta osta, rahaga saab kohtus kosta. (lk. 352)
Ja siis nemad ütlevad, et õnn ei ole rahas.
5. JOKK jätta (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)
Vat sellega on probleeme, iga kord pean ma pingsalt meenutama, mis asi see jokk oli. Hmmm … juriidiliselt on kõik korrektne.
Vanasõna ütleb: Kass katt ka uma sita kinni. (lk. 426) Et kõik korrektne välja paistaks. Ja ei haiseks. Kuidas seda nüüd siis ikka jätta. Siis hakkab haisema ju.
6. Uus energia (Erakond Eestimaa Rohelised)
Vanasõnad energiat eriti ei propageeri. Aga midagi siiski.
Kõnts tõuseb seisva vee peale (lk. 300). Viimane aeg segama-sogama hakata. Hool avitab edasi (lk. 305) See sobiks loosungiks päris hästi?
Väärt kirjandus see Vanasõnaraamat.
Ja nagu ütleb vanasõna:
Vanasõna ei valeta, tühi piip ei põleta. (lk. 517)

Elu selline!

Foto jaanuar 2019.


Endiselt võib öelda... elu selline!
...

kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Vanad fotod 20... igavikuteelised

...
Olen teadlikult oma EESTI 100 projekti... 100 fotot Eesti elust, lõpetamata jätnud, kuigi teema on algusest peale teada.

Igavikuteelised.

Mingil hetkel hakkas kuskil kõhusopis kripeldama.
Tähtpäev jaanuaris... kas oli see nüüd sünniaastapäev või surma-aastapäev. Vaatasin järgi, oli mõlemat.

Tema on see, kes õige lähedalt seotud teemaga Eesti 100.
Punaste poolt tapetud kohalik kooliõpetaja.

5. jaanuar 1919... 100 aastat tagasi.

2. oktoober 1932.
Mälestussamba avamine.
Foto on kuskilt leitud.
Usun, et internetist.


Praegune mälestussammas avati 5. jaanuaril 1991.

2019

Teine Vabadussõjaga seotud mälestusmärk veel.

2009

Tudulinna langenud kangelastele Eesti Vabadussõjas 1918 - 1920. 
Kilbil kolm leopardi.

Sammas avati 1923.
Sammas lõhuti oktoobris 1940... ja taasavati 1990.

Mul on foto vanavanaisa matustest Tudulinnas aastal 1940. Siis oli sammas alles.

Vanaisa isa siis.
Igavikuteele.


Järgmise foto panen teemasse, et märkida ära eestimeelsust välismaal.
Sini-must-valge pole meie matustele iseloomulik värvikombinatsioon.

Vanaema ema suri Rootsis 1968. aastal.


Viimasel fotol on mälestusmärk Saaremaal.
See on küll ajaliselt uuem lahkumine.
Parvlaev "Estonia".
Palju hukkunuid rahuajal, 28.sept 1994.

Taasiseseisvunud Eesti suur kaotus.

2016

Nüüd siis ongi 100 fotot täis.
Eesti 100.
,,,

teisipäev, 29. jaanuar 2019

Kohaliku kooliõpetaja surm

...
Olen temast kirjutanud.

Tüdruk, kes tapeti 24 päeva enne oma 19ndat sünnipäeva.

Sada aastat tagasi.

Napilt 19 aastane.


Salme Kesler sündis 29. jaanuaril 1900.

Käisime täna sõbrantsiga küünlaid panemas.


Õnneks olime varustatud... kuigi ju üsna tee ääres, oli vaja kaevuda.


Nii ta meist jäi... värviliste tuledega.


Nagu helmed noorele tüdrukule.
Palvehelmed.

Kooliõpetaja, kes tapeti 5. jaanuari 1919.

Kohalikud rääkisid erinevaid lugusid.

Kui punased 4. jaanuaril 1919 Lehtmetsa–Ristist Vetla suunas möödusid, pärinud noor õpetajanna neilt: «Kuhu minek?» ja saanud vastuseks: «Tallinna, ikka Tallinna!»
Kui sama enamlaste polk järgmisel päeval kiiruga taganes, küsinud Salme neilt: «Kas juba Tallinnas käidud?» – ja lastud selle eest maha. Nii olevat rääkinud pealt kuulnud teenijatüdruk.

Hilisemas Eestis ajakirjanduses on tapmise põhjusena väidetud, et Salme Kesler vedas Hans Muraka hobusega Eesti väele inimeste annetusi, et ta küütis taganevaid Eesti väe ohvitsere, et ta tõi tagasi punaste rekvireeritud hobuse – ja tema peale kaevati.

On ka oletatud, et punased tulid Lehtmetsa tallu otsima hoopis Hans Muraka peret, kuid leidsid eest vaid Salme, kes ütles neile midagi pilkavat. Seetõttu võtsid nad Salme kaasa, kuid lasid veidi eemal ta millegipärast maha.

Liigub veel üks pärimus: Salme küsinud taganevailt punastelt Jäneda raudteejaama küüti ja öelnud neile ettevaatamatult: «Iga pauk, mis sealtpoolt (Vetla suunast siiapoole) tuleb, rõõmustab mind.»

...
Kuskilt olen saanud artikli.

Järwa-Lehtmetsast
“Waba Maa” 14.01.1919
Punane sõjawägi saatis siin enne lahkumist jälgi weretöö korda. Ära tapeti nende poolt kohaline naiskooliõpetaja. Kadunu oli osaw koolitöös ja agar seltskonnategelane. Ta oli punase sõjawäe Lehtmetsa walda sissetungimise ajal rahwawäe tarwis korjatud andeid hobusega ära wiimas käinud. Tagasi tulles ei leidnud ta kohaomanikku Murakast mitte enam kodust, kelle hobusega andisid ära wiimas käis ja kelle talu maa peal koolimaja asus, sest wahepeal oli Murak ühes oma perekonnaga punaste kartuses ära põgenenud. Tema aga jäi kohale.
Kui punane sõjawägi sealt esimene kord läbi läks, ei puutunud nad temasse mitte. Aga kui punased meie wäe pealetungimise all Lehtmetsa wallast taganema olid sunnitud, tulid nad uuesti koolimajasse. Ettekäände all, et neil tarwis olla koolimaja juurde suurtükka üles seada, sundisid nad tema koolimajast lahkuma, aga ukse juures tõmbasid punased tema kinni ja wedasid lageda wälja peale, kus tema peale esite püssist lastsid ja pärast püssitikkudega läbi pistsid. Kohaliste elanikkude arwamise järele sündis see jälk weretöö ühe kohalise punase salakaebtuse põhjal.
10.skp. oli  koolimajas tapetu puusärki asetamine. Selleks ajaks tuli koolimajasse kokku palju ümberkaudseid elanikke, koolilapsi ja nende wanemaid. Kõik olid wäga põrutatud jälgist weretööst, mille läbi noor lootusrikkas elu wägiwaldselt enneaegu lõpetati. Ka lasti siin ligidal punase sõjawäe poolt, kohaliste punaste pealekaebamise tagajärjel, üks mõisawalitseja ja keegi teine mõisa teenijatest maha.
 (kirjaviis muutmata)

Ilus on surra isamaa eest... ütleb kiri mälestussambal.
...

pühapäev, 27. jaanuar 2019

Hea nõu on kallis

...
Kui mu arvuti lolliks läks, olin üsna nõutu.
Nõuandjad ka nõutud, üks kahtlustas viirust, teine soovitas aku välja võtta.
Aga vaatasid neid inglise keeles kirjasid ja ei osanud suurt rohkem midagi arvata.

No ma ei tea, elu jäi kohe nagu seisma, kui arvuti pooled olulised ikoonid teovõimetuks tunnistas.
Proovisin teha restarti, võtsin välja aku... abi ei midagi.

Mis muud, mul aastaid olnud hea abimees ja nõustaja... aga mitte niiväga tuttav. Piinlik inimest tülitada.
Hakkasin siiski gmailist kontakti otsima, ja leidsin tema mõne aasta taguse kirja.
Võta aku välja, hoia paar-kolm minutit, siis pane tagasi.

No ma ei tea, sai nagu tehtud. Aga hea nõu on kallis, mõtlesin, et proovin veel, enne kui hädaldama hakkan.
Hoidsin väljas, kohe mitu minutit.
Akut.
Siis tagastasin.
Ja ennäe imet, järjekordne kinnitus, et mul on tark tuttav!
Arvuti lõpetas jonnimise ja hakkas tööle.

Hea nõu on kallis... aga mõnikord saab väga lihtsalt kätte!

Nagu see armatuur laes.
Õieti veel kaks.
Et nüüd, kui toas remont tehtud, tuleks katkised asendada uutega. Vaatasime isegi poes, no ei olnud ühtegi, mis oleks kõnetanud.

Aga siis tulid külalised, sellised suhteliselt haruldased. Viimati käisid vist viis aastat tagasi.
Laevalgustus tuli jutuks.
Siis noorik soovitas, et ostke retro-pirnid sisse, pole mingeid kupleid vaja.

Proovisin järgi, jumalast õige jutt.


Palju ägedam kui miskid lühtrid.

Hea nõu on kallis... aga mõnikord saab odavalt kätte.
Kokkuhoid on märgatav!
...