Septembrikuu pühapäevad

 ...

#tagantjärele

Juba esimene pühapäev septembris oli väga oluline. 

Teadmistepäev.

Kohalikus koolimajas käisin ma küll pea kuu aega varem, augusti alguses. 

05.08.2024

Siis oli mõisas veel suvine näitus... aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Ehk jõuan oma jutuga ükskord ka sinna aega.

Ikka need selle aasta septembri kaks pühapäeva.

 

Päris mitu lähedast lapsukest tegid algust uue õppeaastaga. Kohapeal tervitamas ei käinud, tegin kaardi ja saatsin head soovid teele. 

...

Teine pühapäev septembris on tavapärasem lipu-pühapäev, päev vanavanematele.

Erinevaid kanaleid mööda saime kätte palju tervitusi, nii vanaemale kui vanaisale. 

Ja üks lapsuke ka... sõitis rattaga kohale.

Ära viidi autoga.

Kuna mul palju tuttavaid, kes ka vanavanemad, tegin neilegi paar tervitust ;)

...

...

Lõpuks tänusõnad  mulle nii olulistele vanavanematele.

...

Liiga palju

 ...

#tagantjärele

Lappan suvist pildipanka, tagant ette. Sügisest kevade poole, nii on võimalik talv vahele jätta. 

Tühistaks talve, pääseks ahjude kütmisest ja lume rookimisest. 

Unistada ju ikka võib.

Aga räägin ma saagikusest. Vähem on parem... olen seda ennegi öelnud, ja ei väsi kordamast.

Hetkel on õunu liiga palju. Õnneks ainult 2 puud, üks suviste õuntega ja teine talveõunad. Nimetaks ka nimesid, aga mida ei tea, seda ei tea.

Suveõuntega on nii, et hiljutised tormised päevad raputasid puud üsna lagedaks, nüüd korjan, sorteerin ja tassin metsa alla. Lugesin kuskilt, et kui nad veidi aega laagerdavad ja lagunevad, on lootust, et varsti hakkavad metsaelanikud seal purjutamas käima. 

Ilusamad toon toale lähemale, aga kauaks sedagi ilu.

10.09.2024

Vanasti tehti mahla, moosi, kompotti ja koduveini. Koduveini tehti kõigest, isegi võililledest või keldris käärima läinud moosist. Ja siis sõpradega tipsutati. 

Aga tegelikult tahtsin ma ju õuntest rääkida. Mäletan aegu, kui kaasa neid külapealt mitu kartulikotitäit sai ja kus iganes ta siis mahla tegemas käis, igatahes oli lõpuks kolm 40-liitrilist vinkutäit mahla ukse taga. See tuli kuumutada, purki panna ja kaanetada. Purke pesta ja kuumutada, ja lõpuks need kolmeliitrised mahlapurgid keldrisse vedada. Seda, et liiga palju oleks saanud, seda ei mäleta.

Enam küll ei viitsi. Ei mahla ega kompotti. Paar purgitäit moosi keetsin. Ükspäev tegin pannkooke. Moos oli külmkapis olemas, aga kooke sõin hoopis meega. 

Sõstraid oli ka liiga palju. Arvasin, et olen kaval, panin paarile põõsale võrgud peale, ülejäänud jätsin lindudele. 

07.07.24

Aga üllatus-üllatus, linnud ei olnudki huvitatud! Lõpuks oli seis selline, et pidin ise põõsad tühjaks korjama. Ega ma päris lõpuni ei jõudnud, ikka natuke jätsin. Igaks juhuks, ehk tulevad ja tahavad. 

10.09.24

Aga ei taha keegi. Käin ise põõsast nokkimas. 

Linde ootan ikka. Arooniaid on palju, oksad lookas vastu maad.

....

Äratõugatud surnud

 ...

Kui raamatust rääkida, siis "Äratõugatud surnud".

Autor Elly Griffiths. 

See oli nüüd vist kuues raamat arheoloog Ruth Galloway ja peainspektor Harry Nelsoni lugude sarjast. Eile viisin loetud raamatu kohaliku pealinna raamatukokku ning võtsin järjekorras järgmise. 

Mul ei olnud sellest plaanis avalikult kirjutada, teada ju nagunii, et kriminullilikult põnev ja keeleliselt kergelt loetav. Aga nüüd, kui juba teema üleval, mõned laused ütlen.

Jutuks hoole alla võetud lapsed. Mõni laps on hoidjatädi hoole all, mõni lähedase hoida, mõned halastusest hoolt ja armastust saanud. Aga kas ainult? Millal tuleb mängu keegi, kellel on kurjad mõtted, kas sõbralikkus on alati siiras või kas metallist konkskäsi tingimata mõrvarile kuulub? 

Maetud ja leitud või kadunud ja leitud... mõnikord maetult, mõnikord õnneks hoitud ja terve. See pole ainult selles viimases raamatus. Arheoloog on läbiva teemana eelmisteski raamatutes leidnud luid, mis tagantjärgi väikeste laste surma tunnistavad.

Loed ja mõtled: ainult filmides sellised müstilised olukorrad. Või siis raamatutes. 

Igapäevaelu on tavapärasem.

Aga siis loed ajalehte ja mõtled: kuidas on see võimalik! Ei ole ei film ega raamat, on ajaleht värskete uudistega või tagasivaatega varasemasse aega.

Töömehed sattusid saja-aastasele kalmistule, millest keegi ei tea midagi. 

Sadakond maetud last, mõnedkümned sentimeetrid mullakihti katmas kuusepuust kirste. 

Ei ole kuskil tundmatul ääremaal ja x ajahetkel, väljakaevamised toimuvad praegu ja ligilähedal Viljandi linnapiirile. 

Kui pikk on ajalooline mälu? Kui mitte keegi ei mäleta, et vaid sajand tagasi seal surnuaed asus. 

Sada aastat muidugi on pikk aeg, ja lehest nopin välja mõned oletused selle kohta, kes need lapsed olid, miks nad surid ja miks ehk neid ei mäletata. Loodan, et lõpuks kas väljakaevamisel või  arhiividest mingid kindlamad vastused selguvad. 

Aga kui juba ajaloolisele mälule jutt läks... mina olin küll juba unustanud, kes  too pr Aino Järvesoo oli. Tean, et olen teadnud, aga ei mäleta. 

Aga mitte ainult mina. Haud annab märku, et unustatud, kuigi tema surmast on möödas vaid paarkümmend aastat.

Wikipedia mäletab.

Eluaastad 1910  - 2003. 

Eesti etnograaf, maalikunstnik ja kunstipedagoog. Eesti suurim eraannetaja. 

Sõjapõgenik, kes elas koos abikaasaga algul Saksamaal, hiljem Ameerika Ühendriikides. 1996. aastal asus elama Tartusse. Toetas kolme miljoni krooniga kunstviljastamise projekti ja tema annetuste koguväärtus võib ulatuda paarikümne miljoni kroonini. 

Nii lihtsalt on. Et ei mäletata.

Vaatasin filmi "Tõeline armastus" (Suurbritannia 2023) kaht esimest osa. Juba teise sõbra matused. Tuhk puistatakse lainetesse. Mul on veel 4 osa vaatamata, ja ma ei tea, kas ma vaatangi. 

Mul on omad kiiksud. Ja oma arvamus eutanaasiast. 

Ja ma ei tea, kuidas film lõpeb.

Lõpetuseks... jutt läks metsa, aga vahet pole. 

12.09.2009

Iga lugu tegelikult annab omamoodi märku, et tegelikkus pole alati võrdväärne sellega, mis silmaga näha või käega katsuda on.

...

Kahest kokku

 ...

Eile leidsin luuletuse, täna jäid fotod näppu.

Kui lühidalt öelda.

Kui täpsemalt lahti rääkida, siis mõtlesin, et sügisene mälutrenn kulub ära, eelmisel aastal sai kümmekond luuletust pähe õpitud, ja kui veidi enne korrata ja natuke vahepeal spikerdada, suudaks neid isegi ette kanda. 

Nüüd alustasin ettevaatlikult, mida lühem, seda parem. 

Ja et kõnetaks ka. 

Valik langes Kaplinskile.

***

Vikati paned

räästasse. Reha kuuri.

Heinad lakka.

Kuid rohi kasvab taas ja

ei mäleta midagi.

***

Kui keegi arvab, et asi seda pähe õppida... no mul veel pole, kuigi mitu korda läbi loetud ja nüüd siis juba kaks korda maha kirjutatud. 

Pildid tulid minu juurde paar nädalat tagasi, kui mulle usaldati üks osa vanaema-vanaisa fotoarhiivist. Päris palju tuttavaid pilte, ju mul vist ema käest saadud, palju ka selliseid, mis varem nähtud, aga minul ei ole. Nüüd olen tasapisi skänninud, aga teisest küljest, pean mõttes aru, kuidas ja kus neid pilte säilitada. Eks originaal on ikka olulisem kui koopia.

Ühel hetkel jooksid kokku.

Luuletus ja pildid.

1940ndad

1950ndad

Kuskil kuuri seina küljes on mul vikat ka täitsa olemas.

...

Nimepäevalugu

 ...

Igal päeval on oma teema kanda. 

Täna on Arvi nimepäev. 

Arvi oli minu elus ikka väga-väga kaua.  Aga mitte ainult, tema oli tegelikult juba hulk aega enne minu ajaarvamist, eluaastad 1936 - 2017.

Ema kolmest vennast see kõige vanem.

Pildil nad kahekesi ongi.

Foto aastast 1937

.

Postitasin millalgi sarnase foto fb-sse Vanade fotode gruppi, ja seal üks tähelepanelik liige tuvastas, et tegu on 1937. aasta 6. juuni Päevalehega. 

Täitsa õige ütlemine: üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna... ;)

Aga sellest oli vist kasu, et lapsed varases nooruses ajakirjandusega tutvust tegid, igatahes oli Arvi hilisem tööelu meediaga seotud.

Mul on mõni pilt tema mehisemast ajast ka.

1960ndate algusaastad.

Ja 1991. aastal olime ühisel reisil Rootsimaal.

Sellised meenutused seekord, teinekord jälle teistsugused.

...

Hoiuste tekkimine

 ...

Tegelikult sai kõik alguse kõhuliiklusest. Võimalik, et tuttav sõna kõigile... aga mitte mulle! Kuna fantaasiat mul jagub, siis kujutasin ette küll, aga igaks juhuks guugeldasin. Mine tea, kui pika ajalooga sõna, aga minust kuidagi mööda libisenud.

Kõhuliiklus korda! (2021, Tervis Pluss). Ei midagi uut siin päikese all!

Mõtlesin, et vaatan, kas ainult meil selline mahlakas sõna. Kuna AI mu sõber ei ole, võtsin Google'i tõlke appi. 

Kõhuliiklus - bowel movements *

bowel movements - tarmrörelser 

tarmrörelser - deposiciones 

deposiciones - ladestised 

ladestised - deposits 

deposits - hoiused

...

Kuna Google'i tõlge andis ka hoidistele tõlke deposits, 

siis räägin siinsamas kohe ära oma viimase hoidiste- avastuse.

Tegin õuntest toormoosi. 

Noored tõid mitmeid mahlaseid suveõunu, söömiseks liiga palju, järelikult vaatasin, kuidas säilitada. Ja leidsin  toormoosi retsepti.

Väga hea sai! 

Nii need hoiused tekivad ;) Ootab sügavkülmas oma aega... kulub palju kulub, päevi või nädalaid, ilmselgelt satub lõpuks omadega kõhuliikluskeerisesse ;) 

...

* tõlge vastupidiseks pannes tuli sisse sõna roojamine... no mu meelest pole see ikka päris see, sellepärast läksingi edasi ;)

...

Kust tulevad raamatud

 ...

"Loomingu Raamatukogu" raamat tuleb mulle postkastist, juba alates minu sünnipäevast. Kingitus lähedaselt. Neid on kokku kümmekond, ja viimane, mis tuli, oli Doris Lessingu "Suvi enne pimedust". 

Ma mäletan, et kui laps olin, tulid ka LR-i raamatud tellimise peale koju. Kuskil peaks neid olema terve kohvritäis. Aga kui Paides raamatukogus käin, on seal ees fuajees riiul, kus tasuta raamatud kaasa võtmiseks. Viimati võtsin sealt Villy Sørenseni "Kummalised lood". Lihtsalt sellepärast võtsin, et märkasin ilmumise aega. 1976. No kes siis saaks sellise numbri riiulisse jätta! Raamat LR sarjast, hea pisike kotti pista ja kerge tassida. 

Ükskord varem võtsin sealt Vladimir Levi "Vestlus kirjades", ka LR, aga 10 aastat noorem.

Kui juba vestlused kirjades, siis Muinastaide Kojas pakuti samuti tasuta raamatuid. Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub" on vanaema kirjad lapselapsele. Aga raamatu võtsin ma hoopis sellepärast, et ta nägi nii hea välja! 

Lugeda tundub kurb olema... Sa lahkusid kaks kuud tagasi ja selle kahe kuu jooksul ei ole ma saanud sinult mingeid sõnumeid peale postkaardi, milles teatasid, et oled elus. (lk 7)

Nojah. 5 euro eest ostsin sealtsamast ühe ilusa raamatu lisaks. Anu Raud "Hea karjane". 30 juttu loomadest ja lindudest, kirjutatud 2022 ja 2023. Ainult et nüüd polnud ilu esmatähtis, nüüd vaatasin autorit... ja teadsin kohe, et see raamat tahab mulle tulla. Ehk ma siis ükskord jõuan ise ka Heimtalisse, külla Anu Rauale.

Eelviimane raamat tuli kaasa Raamatukoi kauplusest Harju tänaval. 

12.08.2024

Kuna mul on liikmestaatus lausa kolmes raamatukogus, siis üldjuhul ma raamatuid ei osta. Või kui, siis kindlal põhjusel. "Raamatukoist" ostsin raamatu 1 euro eest. Sama hind, mis liitrisel veepudelil, aga sisu peab tunduvalt kauem vastu! Kui mitte rohkem, siis vähemasti otsast lõpuni lugemise aja. Parasjagu paks raamat. Ma eile veidi lugesin, aga kuigi kaugele ei jõudnud, ja igaks juhuks täna hakkasin otsast peale. 

Kipub jälle sinna kategooriasse elulooraamatud. "Siberi põgenik. Poliitemigrandi märkmed". Andrei Kuzitškin. 

Tagakaanel on märkus: elulooraamat, mida võib nimetada ka ellujäämise käsiraamatuks. 

Tomskisse oli minu vanaema Sofja tulnud 1933. aastal paljajalu 4000 km tagant Kiievist, et pääseda golodomor'i, Ukrainat laastanud ja tuhandeid elusid nõudnud kohutava näljahäda* käest. (lk 15)

----

*Holodomor (ukraina keeles Голодомор väljendist морити голодом 'näljaga suretama') oli Ukraina NSV-s 1930. aastatel riiklikult korraldatud näljahäda, mis põhjustas vähemalt 3,9 miljoni inimese surma. (Vikipeedia)

----

Viimane raamat, mis koos minuga koju tuli, tuli raamatukogust. Elly Griffiths'i "Kaarnakuningas", viies raamat, kus ajaloolane Ruth Galloway on mõrva uurimisse kaasatud. Vahelduseks on krimkasid mõnus lugeda, seda enam, et läbi on loetud juba 4 osa ja peamised tegelased rohkem kui tuttavad. 

Ma olen nüüd ära rääkinud, kust raamatud tulevad. 

Aga ma pole otsustanud, millises järjekorras neid lugema hakkan. Kõigist neid olen kümmekond lehte üle vaadanud või läbi lugenud, aeg on otsus teha.

Otsus? 

Nojah, kas hakkan raamatut lugema või lähen punase sõstra mahla tegema ;) 

Või hoopis vaatan telekast "Verat".

...