2 x 1915

 ...

#poolelijäänud... veebruaris

Nagu tavapärane... asjad juhtuvad. Küllap teistelgi, aga kui elutempo kiire, pole alati aega märgata. 

No mul on aega küll!

Seekord juhtus nii, et minu juurde tulid kuuepäevase vahega kaks raamatut, mille sisus aasta number, sündmus ja geograafiline asukoht üks-ühele samad on. 

Ka on mõlemasse raamatusse sisse kirjutatud sama mõte: inimlik on aidata. Isegi kui keset ebainimlikkust see kohati võimatu on.

Kirjeldatud lugu raamatutes kattub kaudselt, aga ajaloolise taustaga ilukirjanduslikud teosed mõlemad.

Eriti Piret Jaaksi "Taeva tütred", mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda preemia.

Loole annab väärtust teadmine, et loo algus on olnud juuripidi Haapsalus. 

Selline silmaringi avardav raamat. Tundub, et olen vaid ähmaselt teadnud Armeenia genotsiidist*. Aeg XX sajandi algus. 

Haapsalust pärit Hedvig Anna Büll pühendas kogu oma noorpõlve armeenia naiste ja laste abistamiseks... ja temast polnud ma midagi kuulnud. Õnneks polnud raamat kirjutatud väga vägivaldseks, kuigi julmus ja jõhkrus oli aimatav. Õde Hedvig polnud muidugi mitte ainus misjonär raamatus, neid naisi oli teisigi, kes ennastohverdavalt vägivalla all kannatajaid abistasid. 

Aga Haapsalus on olemas märgid seal elanud Hedvig Büllist: maja, kus ta sündis, ristikivi tema mälestuseks ja vist ta vanemate hauad Haapsalu surnuaias. 

...

Chris Bohjaliani "Liivalossitüdrukud" viib lugeja täpselt samasse aega ja samasse kohta. Raamat oli väga hea, samas polnud seda nii lihtne lugeda. Lugesin, ja siis võtsin aega, et loetud seedida. Kogu see karm reaalsus, kuidas saab 1,5 miljonit inimest surra, nii et keegi seda ei tea? Vastus on lihtne: nad tuleb tappa pärapõrgus. 

Nii et nüüd räägin ma tõepoolest vanavanemate lugusid, koondades tähelepanu taas kord ühele maailmanurgale, mida enamik meist kaardilt üles ei leiaks, ja ajalooviivule, mis kuigi kord tuntud, on enamjaolt unustatud. Alustan sellest, et kujutlen Ida-Türgi mägesid, küla, üsna selle lähedal asuvat maalilist linna ja hunnitut järve, mille nimi on Van. Näen Dardanellide väina äärset randa. Ridaelamut, Bostonis Back Bays. Kõige sagedamini aga näen Aleppot ja seda ümbritsevat halastamatut Süüria kõrbe.

Kaotused, leidmised... ja veel valusamad kaotused. Ja armastus, mille varjus on peidus mitmed saladused. 

Veidi puudust tundsin, et raamatus ei olnud abimaterjali, no näiteks selle piirkonna kaarti, kus tegelased aastatel 1915 -1916 erinevatel ajahetkedel viibisid. juurde lugemist oli palju.

Chris A. Bohjalian on Armeenia juurtega Ameerika kirjanik, nii et seegi raamat, kuigi ilukirjanduslik, on omamoodi elust enesest. 

Väärt lugemiseks mõlemad. 

Tegelikult lugesin need raamatud läbi juba kuu või kaks tagasi, nüüd leidsin mustanditest pooliku teksti ja kirjutasin lõpuni. 

Kõik need emotsioonid, mis lugedes olid, tulid kuskilt mälusopist taas päevavalgele. 

* Armeenia genotsiidiks või Armeenlaste genotsiidiks nimetatakse Osmanite riigi armeenlastest elanike massiliselt hävitamist ja deporteerimist Esimese maailmasõja päevil. ... Eestist pärit baltisaksa misjonär Hedvig Büll päästis genotsiidi ajal tuhandeid armeenia orbe. (Wikipedia)

...

24.04.24

...

Selliseid numbreid ei saa kasutamata jätta!

Seekord siiski mitte 24.04.2024... hoopis 24.04.1924

Ajaleht "Eesti Kirik" on avaldanud mõtteterad.

100 aastat tagasi, 24. aprillil.

24.04.1924 aasta ajalehes "Sakala" aga sattus silma raamatutega seotud kuulutus. 

...

Aga kui inimestest rääkida. 
1924. aasta aprillis oli vanaisa 20 aastane ja vanaema polnud 15 veel saanud.

Pildid, mis kuskile sinnakanti võiks jääda. 

Mis toimus laias maailmas?

Ajaleht "Waba Maa" kirjutas 24.04.24 "Uputuse päewilt Saksamaalt".

Veetõus oli mitmel pool nii äkiline, et kes majja sisse jäi, see uppus. Kariloomad lautades, koerad keti otsas. Paanikas inimesed põgenesid paatides. 
Aastal 1924 siis.

Aga aprillis 2024 on Salme Kultuurikeskuses Linnateatri etendus "Suur veeuputus".

Kui juba teatrist rääkida... taustaks mängib mul korduses  viimane Klassikaraadio soovikontsert. Just ütles: Tiiu soovib kuulata Benno Hansenit*. 

Minu vanaema oli küll 1924. aastal alles Klaara. Oma eesnime muutis ta kümmekond aastat hiljem.

Aga Tiiule pakuti kuulata Falstaffi aariat ooperist "Windsori lõbusad naised". 

Kuulasin minagi.

Ja joonistasin pildi tänase kuupäevaga.

* 1924. aastal oli B.H. Estonia teatri ooperi- ja operetisolist.

...

Eks teie tea

 ... 

Mõnikord on päris hea, et teed küll plaane, aga elu sekkub ja plaanimajandus kukub kokku. Tookord, kaks-kolm nädalat tagasi, mõtlesin, et lähen laupäeval Tallinna, astun sisse kirikusse, kuulan kontserti. 

Läks kuidas läks, igatahes linna ma ei läinud. Mis oli lõpuks kõigist võimalikest variantidest parim... see teadmine jõudis minuni, kui kuulsin, et kirik oli täis ja enne kontserti ootajaid ukse taga pikas reas. Piletit mul nagunii ju polnud.

Igatahes linna ma ei läinud, aga kontsert kuulamata ka ei jäänud, sest Klassikaraadio tegi Jaani kirikust otseülekande.

Tänaseks olen seda kontserti... ma arvan, et oma kümme korda kuulanud. 

Ain Anger, VHK-i keelpilliorkester ja Eesti muusika. Kõik see kokku. Ja kirik.

Kuulan kindlasti veel. 

Anneli juhtis tähelepanu mõttele viimne, mis kontserdil kõlama jäi. 

Viimne võimalus.

Viimne laev.

Suvepäeva viimne vine.

Ja siis Tõnu Kõrvitsa "Aeg"  ja "Mina läen". 

Ja Tobiase "Eks teie tea".

25.11.2013

Aeg vaikida, aeg rääkida...

Aeg kuulata tuleb endal võtta.

...

Raamatu ja roosi päev

 ...

Homme on rahvusvaheline raamatupäev. 

Just õige aeg oma raamaturiiulitelt tolmu võtta!

Aga muidu... sellel päeval pidi olema traditsioon, et mees kingib naisele roosi ja naine mehele raamatu. No nii traditsiooniline pere meil küll ei ole, aga pole hullu, päeva saab muudmoodigi tähistada.

Eriti kui huvitav (inventuur raamaturiiulis) ühendada kasulikuga (tolmulapp). 

Aga raamatuid ma armastan. Isegi kui ma parasjagu midagi ei loe, peavad nad mul silma- ja käeulatuses olema. Ja nii juba lapsepõlvest saati.

Minu vanaema ja vanaisa kodus oli vana raamatukapp ja päris palju raamatuid.

1982

Nii mõnigi neist on täna minu raamatute hulgas. Küllap just sealt on pärit kõige vanem raamat minu riiulis. Kõige rohkem lehekülgi on siin ka... 754.

1837

Kui juba kõige-kõige... siis kõige suurem raamat, mis mul on, on mõõtmetega 32 x 27 cm. Lisaks päris kaalukas teine, sain raamatu kingiks kolleegidelt ja see juba iseenesest lisab kaalu!

Kõrval on üks minu väiksemaid raamatuid, mis näppu sattus. 

Mõlemad minu jaoks olulised!

Esimene sellepärast, et annab võimaluse reisida ja maailma näha, olles ise kodus nelja seina vahel! Tulgu keegi ütlema, et ta on Euroopas rohkem losse ja linnuseid näinud kui mina :P

Ja Juhan Liivi tasub lähiajal kindlasti meeles pidada. Vaid mõned päevad veel... 30.04.2024 on Liivi 160. sünniaastapäev. Läheks kohale, aga see pole nii lihtne. Nii et lugupidamise märgiks ja sünnipäeva tähistamiseks õpin hoopis pähe ühe Juhan Liivi luuletuse. Terve nädal aega... saan hakkama!

Aeg
Olgu see armas või olgu see kole,
ükski mees enesest pikem ei ole.
Aega nad mõõdavad, enne ja praegu,
usun, see kõik on ilmaaegu.
Õhk on kord soojem, teinekord karem:
millal me teame, mil aeg ajast parem?
Istu sa kaalul, kas vannu või palu:
raskus on üks, olgu kui suur su talu.
Sina ju aegasid mõõta ei saa,
osa sa oled ju temasta - 
aeg aga on sinu kaaluja!

Lõpuks raamat, mis mind viimastel aastatel kõige rohkem toetanud ja motiveerinud on. 

"Üks zentangle päevas"

Tõsi, zentanglede joonistamist ma selgeks ei saanud, tegelikult ühel hetkel kadus hoopis huvi. See oli siis, kui pliiats hakkas hoopis minu moodi pisipilte joonistama. Mõõdud, mis zentanglele antud (8,9 x 8,9) nihkusid ka paigast. Mul on 9 korda 9 cm. Või siis veel väiksemad, ilma mõõtmata, lihtsalt pangakaardi järgi joonistatud ja välja lõigatud.

Aga see teine, peaaegu samas mõõdus kui Juhan Liivi raamat, on kogumik, kuhu autor on koondanud kahtlusi ja ettepanekuid, vasturääkivusi ja eneseõigustusi, üldiselt teadaolevaid mõtteid, Tallinn "Eesti Raamat" 1986. 

Ostsin selle Uuskasutuskeskusest 50 sendi eest.

Ja nüüd, raamatu tutvustamiseks - võtan lahti oma sünniaasta numbri järgi lehekülje ja otsin üles oma sünnikuu järgi sel leheküljel oleva mõttetera.

Palun väga: pakun lugemiseks!

Jooksed seltskonnast seltskonda, et õppida üksindust.

Ma nüüd mõtlen, mis ma selle teadmisega peale hakkan :)

Aga lõpetuseks: et pealkiri oleks asjakohane, siis raamatu ja roosi päeva ära märkimiseks üks pilt ka Roosist.

...

Kõik on juhuslik

 ...

Pesen mina hommikul hambaid, samal ajal pilk kaugemal rippuval valgel froteerätikul. Kas panna pessu või mitte panna... selles on küsimus. 

Vist vaatasin liiga kaua, igatahes just siis  kukkus rätik konksu otsast põrandale. 

Mitte et ma teda torkinud oleks, tõenäoliselt eilegi mitte. Ju mõjus liigne tähelepanu talle häirivalt.

Eelmisel nädalal rääkisin Annelile ühest Ennu 10 aasta tagusest kirjast, mis koristamise käigus pihku sattus. 

Õigemini, üks lõbus mõte sealt. 

 

04.07.2014

Aga ei midagi uut siin päikese all. Anneli ütles, et nad kodus just naersid seda mõttekäiku.

Nende pere koolipoiss oli selle oma õpikust ette lugenud...

"Jutulinna lugemik"

Kas kõik ikka on juhuslik?

See oli suguvõsa kokkutulekul mõned aastad tagasi. 

Meenutasime neid, kes kahe viimase kokkutuleku vahelise 5 aasta jooksul igavikuteedele läinud on. 

Nii mõneski harus need kõige-kõige olulisemad eakad omaksed. 

Kui nimesid nimetasime, tuli liblikas.

Leidis lähedase ja ühines seltskonnaga...

Märk sellest, et lähedus on jäänud?

Hea on nii mõelda.

Kaitseinglid meil ju on...

Mõtlesin, et enne päeva alustamist panen plaani paika: vaatan, mida ajaleht mulle tänase päeva mõtteks ja mõtlemiseks ennustab.

Asi lahendatud.

Jaburad kavatsused. 

Igatahes kõlab kui manitsus.

No ma ei tea, ma ikka teen selle postituse ära ;) 

...

Saatuse sõrm

 ...

Sõin kõhu korralikult täis. Ma alati... et kui juba, siis korralikult. See käib muidugi konkreetselt söömise kohta ;) 

Sõin, aga ikka oli tunne, et midagi oleks nagu puudu! Siis tuli meelde see šokolaaditükikestega küpsiste pakk, mis ma enda eest kõrgele köögikappi peitsin. Mõtlesin, ühe võin ma ometi endale lubada! Aga kui kätte saamiseks upitama hakkasin, kukkus kõrval olev teepakk mulle peaaegu pähe. 

Tundus kuidagi saatuse näpuviibutuse moodi, igatahes küpsise saamisest ja söömisest ma loobusin. 

Aga hing ei andnud rahu. Mul üks pakk eriti mõnusat lemmikut pehmikut külmkapis, panin grilli sooja ja kaks viilu sisse. Ise läksin korraks midagi teisest toast tooma. Mida, ei mäleta. Unustasin selle kohe, kui juba tagatoas olin. Pehmikud unustasin ka, ja võileivagrilli. Meelde tuli alles siis, kui mõnusat kõrbenud kuiviku lõhna hakkasin tundma. 

Lõhn oli normaalne, maitse kibedavõitu. Nii et söömisest ma loobusin. 

Võtsin sedagi kui märguannet, tegin tassi teed, nüüd vaatan telekat ja hoian end vaos, et mitte küüsi närima hakata!

...

Mõtetelugeja

 ...

Sammulugeja mul juba on, aga täna selgus, et kuskil varjatud kujul peab olema ka mõtete lugeja. 

Arutlesin mina hommikul iseendaga, pesu masinasse pannes, et kurask, äädikas jäi eile ostmata. Meie vesi on selline nadivõitu, aeg-ajalt kasutan äädikat. 

Aga pole hullu, järgmisel nädalal jälle poering*, küll ma siis ostan. 

Paar tundi hiljem, kui kvaliteetaega** nautisin, hakkas arvuti mulle kiiremas korras infot jagama! 

Aga miks pakutud kaup just vene turult... ilmselgelt mõtlesin ma eesti keeles. Isegi dialoog tekkis ju eestikeelne. Ilmselt siis läbi tõlkemehhanismide.

Hakkasin huvi tundma.

Mida kõike!

Jaapani teadlastel õnnestus pildiloomise tehisintellekti Stable Diffusion ja ajulainete skannerit ühendades luua masin, mis ennustab pilte, millest inimene mõtleb. Tulemused on üllatavalt täpsed. 06.03.2023

Tuleb vist mõtlemine lõpetada!

...

* Sellest peaks muidugi eraldi kirjutama, kuidas ma Maximas tühja ostukäruga läbi iseteenindus-sektsiooni välja tulin, aga pärast Coopi poes ikka olin sunnitud kassapidaja tööd tegema.

** Naerukoht... kes murelikult luges

...