laupäev, 17. august 2019

Vaja isa kohale kutsuda

...
Ma ei mäleta, et minu käitumisega oleks kooli ajal nii suuri probleeme olnud, et lapsevanematest kedagi oleks kooli kutsutud. Too aeg polnudki koolil sellist individuaalset lähenemist lapsele ja lapsevanematele, arenguvestlus oli kauge tulevik, ihunuhtlus minevikku jäänud, inimeseõpetuse tunde ei olnud, igasuguseid olulisi ja elulisi vestlusi isegi pereringis ei mäleta. 
Kunagi ei rääkinud isa nõuka-aja algusaastatest, kui tema isa mõrvati või kuidas ta ise sadamas laeva ootas, et Rootsi pageda.
See tuli kõik aastakümneid hiljem.

Koolis olid oktoobrilaste koondused, pioneerimalev ja riviõpe, keskkoolis sõjalise õpetus ja hea sõber paralleelklassist, kes juhtis kooli komnoori.
Peaaegu oleksime sõbrannaga ka organisatsiooni astunud, aga see oli esimene kord, kui isa sekkus minu valikutesse ja pidas vestluse kommunismi kuritegudest, millest mul õrna aimugi ei olnud. 
Meil oli kodus raamat "SS tegutseb", mis oli täis jõhkraid pilte koonduslaagritest. Et seesama oli ka venelastele iseloomulik poliitika, sellest ajalootundides tol ajal ei räägitud.
Nii ma siis komsomoli ei astunud. Sõbranna ka mitte, sõber komsorg polnud eriti pealetükkiv.
Isegi lapsevanemaid ei kutsutud kooli.

Oma poegade pärast polnud ka vaja kooli minna. Kui oligi midagi "kituda", siis sai asi jooksvalt ära kuulatud ja läbi arutatud, aga ega ma eriti ei mäleta. Vanem poja küll mõned aastad tagasi koolimajas ringkäiku tehes vaatas heldimusega üht nurka, mis kunagises õpetajate toas laiemat kasutamist leidis.


Kuna mina seal ei seisnud, siis ma eriti ei mäleta.
Isegi seda mitte, kui palju ja miks tema seal seisis.
Ise tegi, ise vastutas.
Ise tegi valikuid või läks kollektiiviga kaasa.
Nagu minagi, oli ta oktoobrilaps ja oli pioneer.

Aga ühel tema klassivennal oli teadlikkus suurem.
Olen sellest kirjutanud kümmekond aastat tagasi... kui raamaturiiulis inventuuri tegin.

Männis “Kiviküla kooli poisid” 1986
Selles raamatus on 1987. aastal kirjutatud pühendus “Sa valmistu käima teed aastate pikka, sul kommunist eeskujuks eel, sest õpi ja tööta vaid rahva jaoks ikka, sa Nõukogumaa pioneer!” 

Ja mõelda vaid, aasta oli 1987. Paar aastat hiljem need eeskujulikud kommunistid astusid usinasti parteist välja. Aga tookord mõisteti sügavalt hukka poja pinginaaber, kes oli veidi teadlikum ja põhimõttekindlam ning keeldus püha organisatsiooniga liitumast. 


Teadlikkus tuli kodust, sest tema vanaisa elas pikki aastaid metsas.
Metsavend siis, 50ndate algusaastatel.

Mind pandi lapsena kodus nurka. Põhjust ei mäleta, aga seda mäletan küll, et nii kange olin, et vabandust ei palunud, lõpuks jäin kööginurka magama. Ju mind siis ikka sealt välja lubati.
Aga pahategu jäi lunastamata.

Nüüd ma vist oskan natuke paremini vabandust paluda.
Vist.

Iga aeg omamoodi. Hiljuti lugesin artiklit koolist,  kus probleem, et direktoril lapsed või lähisugulased samas õpivad. Õpetajaid survestatakse, omadele antakse õigust, laste suuremad patud vähendatakse ja viletsad hinded sunniviisil suurendatakse. 

Olen teisigi sarnaseid lugusid kuulnud või meedias lugenud.
Ja ei jõua ära imestada, kuidas on see võimalik.

No ma tahaks teada, kes saab mind sundida!
Samas, pehmeks rääkida... võimalik.

Nii et ära ütle kunagi, et mitte kunagi!
Igapäevaelus juhtub igasuguseid ootamatuid asju.

Kuulsin raadiost, et peaminister kutsus siseministri kohvile, et arutada tolle pojakese apsakaid.

Või siis see lugu, kuidas rahandusminister pidi oma papsile ette kandma, et jama majas, käitumisprobleemid. Mine, kuula ja klaari asi ära.

Ma nüüd päris hästi ei saa aru, kas peaminister on kui kuri direktor või omaseid kaitsev ja alluvaid survestav koolijuhataja... kui nüüd tagasi koolielulistesse meenutustesse laskuda.

Aga arvatavasti oskavad nemad kõik kenasti vabandust paluda.
...

neljapäev, 15. august 2019

Kaduviku kaasamine

...
Ülevaate Setomaast sain ühe kohaliku asjapulga käest. 

Saime kokku kiriku taga, kohe kalmistu kõrval.

Kuulasin teda ja mõistsin, miks toetus EKRE-le sealkandis nii tugev on. Isegi kui kiitsin, et kaunis kant ja tihe teede hooldus, siin remont ja seal remont, tegi tema nägusid. Ja kui teed Saatsesse küsisin, ütles, et mine kust tahad, ikka tolmab. Selline soolasegune tolm, tal hekk kõik seda täis, pane või maitseaineks supi sisse.

Kurtis külaelu taandarengut ja minu kiitmist huvitavate turismiobjektide suunas ei pidanud miskiks.  Külaelu allakäik, see oli tema sõnum.

...
Teine kohtumine oli Kuressaares, surnuaias. Taat kohendas hauda, kuidagi sattusime jutule. Taat oli taat ikka sõna otseses mõttes, ma pärast hauaplaadilt vaatasin.
Mitte et taat vaim oleks olnud, teisest ilmast oma hauda tulnud kohendama. Taat oli tark taat, ja kivi haual näitas ära nii nime kui sünniaasta.
1932.

Taat oli valmis rääkima. Jututeema loksus iseenesest paika, kohendasime ju ühes ja samas paigas haudasid, lahkunud lähedased ajaloosündmuste hammasrataste vahelt läbi käinud.

Rääkisime kurjusest. Tapmistest ja küüditamistest.

Tema oli kaks korda Sibetisse saadetud. Esimene kord oli 9aastane, aga siis mingi aeg toodi lapsed tagasi. 10 aastat hiljem viidi uuesti, sest karistuse kandmine olevat pooleli jäänud. Mis kohutav süü küll ühel 9-aastasel  olla sai, et 19aastasena karistuse lõpuni pidi kandma?

Jõhkrad mälestused, isegi kuulata oli õõvastav.
Mida söödi, kui mitte midagi süüa ei olnud.

Seda elu pidi üks laps elama. Isa, kes oli algul koos perega, ühel hetkel vangistati, tema saatus oli jäädagi kuskile Venemaa avarustesse, nimeta hauda.
Ema vist teistkordselt küüditamisest pääses, tema istus oma aastad ära. Poeg jõudis tagasi Eestisse alles 50ndate lõpus.

Küsisin, kas mälestused piinavad.
Ei enam, aga meeles on kõik see olnu.

...
Kolmaski kohtumine oli seotud kalmistuga. Saaremaal olemise viimasel õhtul käisime Ilse ja Alfi haual. Kell oli juba palju ja kiskus hämaraks. Ei osanud arvata, et nii hilisel ajal keegi veel seal haudade vahel kõnnib. Tundus tuttav... mis pole ka ime. Vanem proua oli kohalik kauaaegne kalmistuvaht oma igaõhtusel kontroll-käigul. Et kas värav kinni ja lahkunud rahus ning vaikuses.

Loomulikult tundis ta meie lähedasi (kes siis Alfit poleks tundnud!), toimetasid nad ju aastaid omakorda nende lähedaste haual, kelle surmast juba siis rohkem kui pool sajandit möödas. Alfi ema suri aastal  1931, isa 1957.

Kuidagi läks jutt lähedastelt kaugemale. Või kuidas nüüd võtta.
Kas lahkunud lähedased on lähemal või kaugemal neist, kes oma elu Jumalale on pühendanud?
Saime teada, et läheduses asub nunnaklooster, EAÕK Püha Eelkäija Skiita.
Saaremaa nunnad kuuluvad Kreekas asuvasse emakloostrisse, ja kuigi erinevatest rahvustest, on nad selgeks õppinud eesti keele.

Proua kiitis nunnasid kui töökat ja lahket rahvast, kes alati on valmis suhtlema ja abivajajaid ära kuulama ning võtavad meelsasti vastu külalisi, kes nende elu ja tegemise vastu huvi tunnevad.

Kui poleks öölähedane aeg, oleks me läinud ka tutvust sobitama.
Klooster on püha koht ja nunnade palve on tugevam kui tavainimeste palve.

On ju hea teada, et keegi oma palvetes ka sinu peale mõtleb. Mäletan, vanaema ikka palvetas, et tema lastel ja lastelastel kõik hästi oleks.

...
Sellised elud ja lood.
Sedapuhku...
Olevikust, minevikust ja kaduvikust.

Üks hauaplats veel,
Kaugest minevikust.

Otsitud ja leitud.


Saaremaa-vanaema ema ja isa.
1842 - 1910
1856 - 1932
...

esmaspäev, 12. august 2019

Kuidas aeglaselt raamatut lugeda

...
Kõigepealt tuleb raamatu kätte võtmist edasi lükata. See polegi nii keeruline, lihtsalt kui tõrge on sees, siis lase rahulikult olla, küll ükskord üle läheb.

Nihuta raamatut iga päev pisut-pisut lähemale.

Jäta aega kohanemiseks.
Aeg-ajalt võta kätte ja sirvi.

Ühel hetkel saad aru, et nüüd on aeg küps. Side sinu ja raamatu vahel on tekkinud.

Edasi on juba päris raske tempot pidurdada, aga mõned nipid siiski.

Näiteks loe õhtul voodis, võid olla enam-vähem kindel, et mingil hetkel sa magad. Eriti siis, kui raamat on algusjärgus, sinu ärkvelolekuaeg aga otsakorral. Meetod ei pruugi sobida kriminullide puhul, või kui niisama hea raamatuga viimasesse kolmandikku oled jõudnud.

Lugemise ajal pea pausi ja tee märkmeid. Mõni haakuv mõte või asjakohane lausejupike, kindlasti kirjuta üles. Kunagi ei tea, millal vaja võib minna. Soovitav mõnele juhuslikule paberilehele, mis pärast nagunii kuhugi ära kaob.
Vahet pole, enamasti sa isegi ei märka seda.

Oluline on lisa-info otsimine. Teatavasti on raamatud täis lehekülgede kaupa tihedat teksti, ei mingeid fotosid ega joonistusi.
Enamasti.
Aga tahaks ju teada, milline näeb välja Vanessa Bell, Vita Sackville-West või Beatrix Potter.

Sonia või Violet Keppel.

Alexandra
Edward VII... kuningake... Bertie.

Ja imeline loodus ning ajaloolised eluasemed.
Lake District... Järvedemaa.
Hill Top Farm.

Nii on võimalik oluliselt lugemise kiirust vähendada, sest kui juba midagi otsid ja vaatad, juhtub sedagi, et kaevudes sügavamale, satud huvitavatele leidudele.

Raamat siis seekord Lucinda Riley "Varjuõde".
Kolmas osa õdede-sarjas.
See, kuidas kirjanik oma teostesse nii ajaloolised kohad, sündmused kui ka inimesed sisse on kirjutanud, on muljet avaldav.

Loomulikult tahan ma oma silmaga näha.
Alice Keppel.
Naine, kellel oluline koht mitte ainult raamatus, ka ajaloos on olnud tal oma kindel roll. Kuninga armuke nii siin kui seal.
Huvitava faktina veel tõsiasi, et Alice K. eluloost tuli välja, et tegu on hertsoginna Camille vanavanaemaga.

Aga muidu, kui raamatu esimene pool oli tempo umbes kahe minutiga lehekülg, siis edasi ikka kiiremini ja kiiremini, kaob igasugune kontroll ja päris lõpus saab juba minutiga hakkama.

Kui just pidurit vahepeal peale ei pane.

Ja näiteks kööki sööma ei lähe, sest kui lugedes pinge peal, on hädasti vahepeal midagi närida vaja.


...

pühapäev, 11. august 2019

Tänane triatlon

...
Olen aru saanud, et triatlon ei pea olema täpselt määratletud... no umbes nii nagu 100 meetri jooks näiteks. 
Vähemasti minu tänane oli küll nii kuidas jumal juhatas.

Ei stopperit ega sammulugejat.

Kõigepealt oli rattasõit. 
Esimene etapp.
Nii umbes 15 minutit.

Siis tuli ujumine... või siis kui täpne olla, veetakistuse läbimine. Kontrollisin oma pohlakoha üle, ei lasknud segada, et märg rohi rinnuni, mudamülgastest rääkimata.
Igatahes kui 20 minutit vees edasi-tagasi kahlatud, võisin järgmisesse punkti liikuda. 
Nabani märg nagu ma olin.

Õnneks oli ratas käepärast, aga minuteid ei lugenud.

Jooks ootas ees.


Valisin oma lemmikmetsa, kuna teadsin, et seal on kõige rohkem ergutajaid... ja mis sport see on, kui innustajad puuduvad. 
Igatahes tegid põdrakärbsed head tööd, jooksin kiiresti läbi oma kolm kukeseene-kohta, kaks mustika- ja ühe pohlaplatsi. 
Nii kiiresti kui jõudsin, sest kui ma midagi metsas üldse kardan, siis on need põdrakärbsed.

Ja nad täitsid neile pandud lootuse.

Ühtegi marja ma ei korjanud, kiiruga noppisin üles ainsad täna nähtud neli kukeseent, läbi häda klõpsasin paar pilti... ja saingi 20 minutit jooksu kirja.


Lõpetuseks tuli jälle rattasõit, olin selle teadlikult kaheks jaganud, sest kuidagi pidi koju ka saama.

Nii umbes 15 minutit.

Karusid ei näinud ja vihma ei sadanud, vahepeal isegi näitas päikest.

Kõuemürin oli kogu aeg taustaks, aga kuskil kaugel, nii et tempole see eriti ei mõjunud.

Peaasi, et tehtud sai!
...

laupäev, 3. august 2019

Saatses saapad jalga

...
Kõik nüüd segamini, reisimuljed Setomaalt ja Saaremaalt, aga vahet pole. Mahuvad kõik teemasse suveseiklus

Suvi 2019

Teine päev Setomaal, paika pandud sihtkoht Saatse.
Saatse tundus huvitav, kasvõi seepärast, et sinna pääsemiseks saab minna läbi saapa.

Aga mitte ainult see, kodutööd tehes avastasin, et Saatses saab ingleid näha.

Mulle inglid meeldivad, eriti üritan hoida häid suhteid oma kaitseingliga. 

Seto hingleq... Merca näitus Saatse muuseumis.
Avamine toimus 26. juulil, ja avatuks jääb see näitus kuni augusti lõpuni.

Kuupäev sobis, ja loomulikult läksin ma just avamisele, mul kogemus, et näitus on kõige ägedam  esimesel päeval, kuuleb juttu ja näeb huvitavaid inimesi. 
Kohvi ja kooki pakutakse ka.

Kaasa jäi siiski autosse, talle sobivad rohkem maalähedasemad asjatamised.

Aga valesti tegi.
Olgu peale, et inglid heljusid niisamagi ümber auto.

Aga kodune leib ja sink... ja kõik muu sinna juurde kuuluv, tugev tunne tükiks ajaks.

Kui nüüd tõde tunnistada, ilma ta ka ei jäänud.
...
See oli sissejuhatus.
Nüüd tuleb lugu ise.

Inglitest tahan rääkida.

Kõigepealt olid pütikaaned. 
Ma kujutan ette neid lugusid, mida üks pütikaas pajatada saaks, kui tema rääkida oskaks.

Mercale nad rääkisid. 

Nüüd on need lood inglite silmadesse joonistatud.
Esivanemate elujõud.
Silmavaatesse.



Selline on keerubi silmavaade.

Ja lood ei ole just kõige lõbusamad lood. 

Kui silmadesse vaadata.

Kõige ingellikum oli Merca ise :)

Nii et koht neile, kes ka Setomaal seiklemas ja vaatamisväärset otsivad.
Selliseid ingleid mujal ei kohta!

Muuseum ise ka asjaline koht.

Ja Saatse saapad meeldivad mulle!
...
Lõpuks midagi silmaringi laiendamiseks.

Kui sa ärkad hommikul, saapad jalas, valutab su pea õhtuni välja.
Vanarahvatarkus.

Ja veel teadmiseks.
Keerub on ingel.
Mida kõik teised on nagunii terve elu teadnud.

Mina tahaks keerubit millegi süngemaga seostada. Keskiga, kes on pigem pärit pimedast ja müstilisest maailmast, aga tema on hoopis paradiisi väravavaht. 

Eks seal peabki olema selline läbitungiv pilk, et keda võtta, keda jätta.

Aga kui lähedane suhe tekib, siis ehk saab näituselt endale kaitseingli kaubelda.
Kui tunnetad ingli lähedust.
Ja tahad, et kaitstud oled.

Mõned kohaliku tähtsusega sõnad.
Tsässon... õigeusu külakabel Setomaal.
Tsäimaja... söögikoht Setomaal.
... 

reede, 2. august 2019

Nimetu plaat ja plaadita nimi

...
Vaid aasta tagasi ütles üks asjasse pühendunud inimene välja olulised mõtted.
Meie tegevus on suunatud sellele, et riik püsiks, mälestus inimestest, kes riigi nimel on kannatanud, ei tuhmuks, et säiliks võime kurjust ära tunda

Me hoiame mälestust.
Mälestame inimesi, kes riigi nimel on kannatanud.
...
Kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel, kirjas need, kes on küüditatud, vangistatud, piinatud, hävitatud. Aastatel 1940 - 1991.
...
1941. aasta Kuressaare kommunistliku massimõrva mälestusnäitus Saaremaa muuseumis.
...
Matmispaik Kudjape kalmistul.
Rist, nimed tagaküljel.


Tegelikult oli see kõik ikka väga kaua aega tagasi.
See, mis toimus Saaremaal.

Olen sellest kirjutanud.

Nüüd, 1941. aasta 10. oktoobri "Postimeest" lugedes on see kõik veel õudsem, kui nendes materjalides, mis mul kümme aastat tagasi kasutada olid.
Metsik vägivald ja julm piinamine.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma sedapuhku kirjutada.

Kirjutada tahan kahest hauast.

Kudjape kalmistule on maetud suur osa nendest, kes 1941. aastal lossihoovis julmalt mõrvati ja kelle surnukehad sealsamas erinevatesse kohtadesse maeti. Uputati. Peideti. Kümmekond suuremat või väiksemat leiukohta.
83 nime pluss seitse, kes jäid tuvastamata.

Ka vanaisa Eduard on Kudjapele maetud. Eduardi tütar hooldas hauda, oli sinna ka plaadi pannud.


Aga aeg oli teine, ja mõnele ei meeldinud. Hauaplaat lõhuti rohkem kui üks kord. Ja nii saigi, et kivi vanaisa nimega on hoopis Anseküla kalmistul. Juba aastakümneid. Sealsamas, kuhu maetud tema noorelt surnud tütar, ja abikaasa, kes elas mehest  43 aastat kauem.

Mitmed algselt Kudjapele maetud on omaste poolt hiljem mujale ümber sängitatud.

Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Rohkem sellest teisest nimeta hauast.
Eduardi nimeta haua kõrval.

Nüüd sai nii, et Eduardi hauale tellisime uue hauaplaadi. Muidu oli ikka, et meie teadsime, panime küünla ja mälestasime.

Nüüd oli nii, et plaati paigaldades mõtlesime ka naabrile. Ja püüdsime välja selgitada, kelle tuhmunud nimi plaadil on.
Kõigepealt saime kätte nime August.
Lootsime suurel ristil olevale nimekirjale... aga midagi ei klappinud.



Plaati puhastades õnnestus välja lugeda perekonnanime Adamson... mida pole, seda pole. August Adamsoni ei ole... hoopis Johannes oli.

Kuni kõige ees aimatavalt Joh. sai ka plaadil üles leitud.

Kodus guugeldasin ja asi loksus paika.

Johannes-August Adamson.


Sündinud 1908 Viljandis, õppinud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.

Lisakohtunik alates detsembrist 1939.
Selle kohta on Vabariigi President Konstantin Päts välja andnud käskkirja.


On olnud Tartu ja Kuressaare ringkonnakohtu liige.

1941... bolševike poolt mõrvatud.
Mälestavad isa, õed ja õemees.

Genis aidati leida õdede nimed.
Anna Adamson
Marie Adamson

Ja rohkem ma ei teagi midagi. Pole vist kedagi, kellelt küsida, kas sobib, et me Johannes-Augusti hauaplaadi kõrgemale kohendame ja selle loetavamaks teeme. Lähedased, kui neid veel on, on juba ammu kaugeks jäänud. 
Ehk saab küsida neilt, kes kogu kompleksi hoiavad ja korrastavad. Igal aastal lilled haudadele istutavad. 

Päris omapäi ei taha nagu toimetada.
...

neljapäev, 1. august 2019

Maapealt kadunud

...
Neli päeva Saaremaal... järjest päevakavad paika pandud. Tahtsin ju parimat, aga välja tuli nagu ikka. Et mõnel päeval enam-vähem ja mõnel veidi-vähem.
Mõnel lausa nadivõitu.

Näiteks see lugu Kellamäega. Koht tundus kuidagi huvitav, aga erilised kiidusõnad internetis olid kirja pandud mõisa aida kohta. Et ehitatud 19. sajandi algul, suurepäraste proportsioonidega, üks kaunemaid säilinud mõisaaitu Baltikumis.

Ma olen ikka arvanud, et meie mõisa ait on parim!
Vaja ju võrrelda.

Kui otsima hakkasin, siis seda, mida otsisin,  seal ei olnud. Kellamägi ise nagu oli. Aga mõis? Kuskil umbkaudu samas kohas kõrgus uhke villa. Mees, kes sealt vastu jalutas, ei osanud midagi öelda. Mõis? Pole kuulnudki. Mõisa ait? Kuskil mingi kokku kukkunud kelder on. Võimalik, et aidaalune. Aga tema ei tea.

Muidugi võib olla, et noorperemees peitis põneva ehitise oma häärberi külje alla... aga miks ma ei usu.

Pigem usun peremehe sõnu, et ega seda neti-värki saa usaldada. Täna veidi rohkem teemakohast juttu lugedes sattus ette kommentaar aastast 2015.
Paraku on see aidahoone peaaegu 100 % hävinud.

Nojah, jäigi nägemata Kellamäe mõis ja aidahoone.
Mida pole, seda pole.


...
Aga mis kummaline kokkusattumus, kui hiljem läksime, et vanaisa hauale tellitud plaati kätte saada, selgus, et tänav võib ju misiganes  nime kanda, aga ettevõtte nimi oli Kellamäe .

Nii et ühe kadunud Kellamäe asemel anti päeva lõpuks teine Kellamäe.

Kaduvikuga seotud mõlemad!
...