26.06.2026

 ...

Selle kuu ja selle aasta oluline number. 

26.06.26

06.06.26 oli ka, sellest ma juba kirjutasin.

Mulle numbrid meeldivad!

Kusjuures, tänasest etendusest, U.S. oli numbritesse kiindunud, juba lapsena. Ta korjas mustikaid ja teadis täpselt, mitu marja mahub 5-liitrise nõu sisse. Ma olen ka nii korjanud, lugesin, mitu tükki, ainult et veerandliitrisesse anumasse ja metsmaasikaid. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ;)

Minu selle suve tähtsündmuste hulka võib päris kindlasti tänase etenduse lugeda. Lausa esietendus oli, "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu". 

Lavastus toob publiku ette dokumentaalse fantaasia helilooja lapsepõlvest kuni elu päris viimaste kuudeni, lisaks Sisaski muusika Tiiu Sisaski ja NUKU koori esituses. Urmas Sisaski rollis Christopher Rajaveer.

Etendusele sattusin juhuslikult, kell 3 ma veel ei teadnud, et lähen (ja kell 7 algas etendus). Piletid ostetud, transport korraldatud... unistuste üritus. Ja etendus ka väga meeldis, meeldis muusika, meeldis lavastus, meeldisid osatäitjad. Vanaema hea ja armas, isa-ema-õed, laste ema ja Muusa, kõigil oma roll laval ja eluteel. Mingid meenutused, mõned hetked, mõned inimesed tulid tuttavad ette. 

Tuult tiibadesse, Urmas Sisaski muusika! Jätkuvalt.

Õnne, kordaminekuid ja emotsioone pakkuvat kulgemist järgmistelgi etendustel Jäneda Pullitalliteatri laval!

...

Jäneda lossi katusel on Urmas Sisaski Muusikatähetorn. 

Pühapäeval on seal kontsert "Tiiu Sisask. Urmas Sisask. Tähistaeva muusika."

Aga vaatasin: üritus on välja müüdud.

...

Appi, rünnatakse

 ...

Elu toob kaasa ootamatusi, ei aita siin midagi, et aastakümneid kogemusi kukil, ikka midagi uut. Mäletan mingit kevadist ütlemist: tänavu on iga sääse kohta kaks puuki. Lohutavalt just ei kõla, nii sääsed kui puugid on igavene nuhtlus. 

Aga paar päeva tagas ründasid mind mesilased! Mina ütlesin, et maamesilased, aga teadjamad teavad, et tegu on pigem kimalastega (ja siis edasi rahvakeeli maamesilane või metsmesilane). 

Kõik sai alguse projektist Sabiina kadakas. Laiutab, ja alumised oksad vastu maad, olen aeg-ajalt ikka ringi peale teinud, oksi lõiganud ja okste alust umbrohust puhastanud. Ja siis trimmeriga suuremale ringile. 

Seekord trimmerini ei jõudnud, kui ma taimejääke rehaga kokku tõmbasin, sikutasin lahti ka ühe priske tüki samblast pinnakatet. No ja seal all oli elurikkus!... ilmselgelt lisaks putukatele nende munad ja nukud. Panin küll katte kähku tagasi, aga see ei päästnud, Päris kindlasti oli see koomiline, kui lõigutud ja kokku kogutud taimne materjal kaenlas, metsa poole kiirustasin, suunaks kompostihunnik ;) Need sadakond sammu mind ei päästnud, tiivulised olid kannul. Hääle järgi tuvastasin, nii et järgmised 100 sammu kappasin juba toa poole. 

Õnneks läks õnneks, ühtegi ampsu minust ei hammustatud. Wikipeedia ütleb, et ohu korral ründab kimalane vaenlast raevukalt ja erinevalt meemesilasest nemad pärast nõelamist ei sure, nii et võivad vabalt järgmise rünnaku korraldada. Mul vedas, tõenäoliselt olin piisavalt turvaliselt riides ja ehk aitas ka see puugitõrjevahend, mida olin just enne oma riietele pihustanud. Ehk ei tundunud ma piisavalt isuäratav.

Samas, eile õhtused kihulased nende arvamust ei jaganud, neid oli massiliselt ja kõik tahtsid ampsu saada, tõenäoliselt korduvalt. Ehk oleks jaanitulele lähemal veidi rahulikum olnud, ma ei tea, mulle meeldib tuld kaugemalt vaadata. 

Prillid ees, on pilt eriti selge.

Kui nüüd keegi vaatab, et ma miski imelik... no ei ole ju! 😉 Mul oli neist kihulastest täielik siiber, terve näonahk juba valutas. Nii me tundlikumad vahepeal varjusime, samal ajal kui noored tuiskasid ringi ja neil oli täitsa suva, on kihulased/ei ole kihulasi. 

...

Võidupüha ja jaanilaupäev

 ...

Hommikul paraad...

... ja õhtul jaanituli.

Uskumatu, aga vihma ei sadanudki!

...

Varulauk ja veede

 ...

Sõnamängud mulle meeldivad, Sõnuk ja Sõnar peaaegu et igapäevased.

Sõnuk 21.06.2026: 5/6

⬛⬛⬛🟨⬛

⬛🟨🟨⬛⬛

⬛⬛🟨🟩🟩

🟩⬛🟩🟩🟩

🟩🟩🟩🟩🟩

Mõnikord läheb paremini 😉

Aga nüüd see sõnaus.

Sõnaus on vana*, ent ununenud sõna, ja kuigi nüüdseks mitmeid aastaid tagasi avalikkuse ette toodud, kõlab ikka võõrana. Samas, juba mitmendat korda toimus selle nime all üle-eestiline uudissõnade konkurss. 

Sel aastal toidusõnad. Kokku esitati 1500 uut sõna, nii et kujutan ette: neist parimate leidmine ja lõpliku valiku tegemine ei olnud lihtne!

Rahva poolt valitud lemmikuks sai varulauk (kappi varuks soetatud maitseroheline, mis kipub sageli unarusse jääma).

Minu lemmiksõna on aga veede... hiline hommikueine (brunch). Sõna on meeleolukas ja minu jaoks igapäevane. Selles mõttes, et ma olengi hilise hommiku austaja. Kohvi ehk veidi rohkem normaalsel ajal, söömaaeg ise kipub keskpäeva tähistama. Ja Veede on muus mõttes ka tuttav sõna 😉

Täiesti suupärased sõnad on ka taksisai (hot dog), nipsuroog (kiiresti tehtav toit), tarje (catering), vardaliha (šašlõkk)... aga nendega harjumine võtab siiski aega! 

Minu varulauk, mis eile õhtul sai lõpuks purki soolatud ;)

...

* Wiedenanni eesti-saksa sõnaraamatusse on sõnaus sisse kirjutatud kahe tähendusega: 1) arutelu, läbirääkimine; 2) nõidumine, sõnadega lausumine. 

** Parimate toidusõnade autorid leiab siit.

... 

Nägemused

 ...

Hoiatus... kui sul on arahnofoobia... siis hirm ämblike ees.  Ehk oleks parem mitte lugeda? Või vähemalt jäta pildid vaatamata.

Ma tegelikult alustan hoopis ühest taltsamast lemmikust. Ja ämblikest räägin ka ainult positiivses toonis 😉

Vaikiv vahimees

Iga päev ja mitmeid kordi on ta mul silme ees. Kui aknast välja vaatan. Kui õue trepile lähen. Kui sauna ukse ees istun ja helistan... või niisama hinge tõmban. Seni pole keegi kinnitanud, et tema ka näeb. Minu lemmikloom. Liiki ei oska määrata ja nime tal ka pole. Või olen selle unustanud?

Aga ta on olemas. 

Kes näeb see näeb, vahet pole. Saba sorus ja nina püsti, kõrvad tuules loperdamas. No see viimane... tegelikult tuul kõrvadesse ei takerdu, puhub okaste vahelt läbi. 

Aga tore ju mõelda ;)

Olen teda päris tihti pildistanud.

26.04.2026

...

Koduloomi mul ei ole. Kui välja arvata sipelgad, kes kevadeti end kööki sokutavad, ja ämblikud läbi aasta. Ma võiks ämblikest fotoraamatu kokku panna, enamasti pildistan, kui lähemalt kokku puutume. Mu meelest on nad ilusad! Ometi on maailmas lugematu arv inimesi, kes ämblikke kardavad. 

Küsisin AI käest positiivseid fakte ämblike kohta. Sain palju huvitavat teada, lisaks kinnituse enda teadmistele: nad on ohutud ja kasulikud kodukaaslased!

Lisaks on nad üllatavalt pühendunud lapsevanemad, oma mune kaitsevad nad pehme kookoniga, beebisid kannavad seljas ja toidu närivad pehmeks, enne kui järglastele annavad. Käitumine on muidugi liigiti erinev, 

Eestis elab umbes 540 liiki ämblikke. Ämblik võiks olla kannatlikkuse ja loovuse sümbol, nende võrgud on kui imelised kunstiteosed. 

Ja ilmselgelt on nad õnnetoojad, eriti õhtused ämblikud. 

Kui mul mõni väga jalus koperdab, siis suvel viin õue ja talvel verandasse. 

Täna hommikul leidsin ühe kaunitari oma pudrupotist. Õnn, et veel vett peale ei kallanud! Tegime fotosessiooni ja siis viisin ta välja päikese kätte. 

Lisaks ämblikule jäi pildile ka nägemus!

Loodetavasti ei jäänud teda keegi tuppa taga igatsema.

...

Võõrad mõtted

 ...

Vahepeal oli mitu lugu mõtteid ja mõttetusi, siis sai isu otsa. 

Kummaline, et see isu selline heitlik on. Mõnikord olen suhtlemise lainel, samas vajan ja naudin vaikust. Loen... ja siis järsku ei suuda raamatut kätte võtta, ükskõik kui põnev tundub. Pigem joonistan või kirjutan.  

Kuni sellestki küll saab.

Täna tahtsin maasikaid pildistada, aga välja tuli trips-traps-trull. On nagu on :)

Kui juba piltidele jutt läks... tegin 3 fotoraamatut, neljas on pooleli. Lihtsalt sai siiber. Kuigi mul on materjal koos ja suur osa juba raamatussegi sisestatud, kuigi firma on saatnud meeldetuletusi ja pakkunud soodustusi. Aga lihtsalt... asi ei edene.

Vahepeal oli projekt "Mittevajalikest asjadest vabanemine". See tuhin läks kähku üle. Natuke asju vähemaks sai. Rõhk sõnal natuke. Niipalju ehk olen suutnud, et uusi asju muretsen minimaalselt, aga see on ka kahe otsaga asi: läheks pealinna meelt lahutama, aga midagi pole nagu selga panna. Kuigi kapp on riideid täis.

Nii ma siis olen hädas oma mõtete ja mõttetu aja kulutamisega. 

See oli nüüd sissejuhatus ;)

Oeh täna, oeh homme, millal see oeh küll otsa saab? (vanaema tarkusetera).

Mõtlesingi, et turgutan ennast vahelduseks võõraste mõtetega. Äkki mõjub innustavalt!

Projekt "Aluspüksid mulda"... kuhu kaovad püksid? (Tänase Õhtulehe artikkel). Tulemus läheb septembris MUHKi uuele püsinäitusele. Isegi kui projektiga katsetan, ma mingit väljanäitust ei luba 😉 Aga mine sa tea!

Tuleb osata aeg maha võtta. (Frad Jüssi mõte)... ja rahvaalgatus: teeme molutamise päevast riigipüha, vaimne tervis vajab turgutamist. Ma vist küll allkirja ei andnud, aga ideed toetan.

Mu tänane horoskoop soosib igapäevategemisi, pisitasa... et päevades oleks rohkem rahulolu ja tasakaalu. Üks oluline vestlus võib plaanidesse tuua selgust. Ja vaikus on oluline.

See viimane... vaikus on oluline. Lugesin just Virginia Woolfi "Päevik 1915 - 1919". Sealt üks mõte* vaikusest. Vaikuse vajadusest.

Neljapäev, 6. detsember 1917

Millalgi oli kahurituli nii vali, et pärast plahvatust kuulsime hülsi ülespaiskumise vilinat. Üks aken vist tõesti klirises. Siis vaikus. Meile keedeti kakaod & me läksime jälle voodi. Kui kõrvad on õppinud kuulatama, ei saa neid sundida mõneks ajaks seda ära lõpetama. 

* lk 122

...

Ei midagi erilist

 ...

Ilmast võib alati rääkida. Tegelikult pole mul vihma vastu midagi, tubaste tegemiste hulgas on piisavalt seda, mis naudingut pakub. Samas pole mõnus vaadata aknast välja ja küsida endalt: kas tõesti juba sügis? Ja nagu juba räägitud (ehhh, hommikul ju hoopis kirjas kirjutasin)... kui tahad näha, kuidas aeg lendab, viska kell aknast välja ja vaata.

Sügisesi mõtteid on nagu vara mõlgutada, ega ei mõtlekski sellele, aga eile pildistasin metsa servas seeni. Pole küll vist söögikõlbulikud, aga seened viivad paratamatult mõtted sügisesse.

Neid ma ei puutunud, aga rabarberid kitkusin üles. Kobedamad tõin tuppa, puhastasin-koorisin-tükeldasin. Ja segasin suhkruga. Mulle meeldib see siirup, mis öö jooksul koguneb, mis sest, et seda nii vähe tuleb. Seda hinnalisem on! Suhkrused tükid lähevad sügavkülma.

Korjasin kimbu karikakraid, üks armas inimene läks 1. jaanuaril igavikuteedele, muidu oleks tal olnud eile sünnipäev.

16.06.2026

Pilviga rääkisime. Muidu elust, aga Helvist ka.

Pilvi ütles, et ta mäletab (oli siis napilt 4 aastane), kui Helvi sündis. Ema tuli oma venna kodutalust ja ütles: kurg viskas põllu peale tita. Pilvit oli see mõte terve lapsepõlve kummitanud. Et kuidas titega ikka nii tohib ringi käia. 

Meil jalutas kurg niisama õue peal, ei mingit titte. Lihtsalt möödaminnes, kõndis hoogsa sammuga sauna suunas, ime et pildile püüda jõudsin.

16.06.2026

 

Minu vanaema sündis saunas, 10. juunil sai sellest 117 aastat. Sündis sealsamas rannakülas, kus Helvi 23 aastat hiljem. Helvi isa oli vanaema vend.

Vanaema lill oli pojeng. Praegu igal suvel vaatan... kas hakkab õitsema enne sünnipäeva. Või varasel kevadel, kas õied peavad sünnipäevani vastu.

Sel aastal hakkasid tasapisi juba pudenema. Tuppa toomiseks siiski jagus.

Aga muidu... Ei midagi erilist...

...