neljapäev, 12. märts 2026

Tundmatu rahvuslill

 ...

Eelmisel nädalal Botaanikaaias ei olnud näitus ja orhideed mu esimene eelistus. 


Lihtsalt niisama oli palju, mida vaadata.

Orhideed on minu jaoks... liiga ilusad... vist. Liiga erilised. Nad poleks nagu päris lilled.

Või noh, mõni neist siiski on. Öölill näiteks. Tema on selline eestimaine ja päris. 

Näitusel olid vaatamiseks, seal kõrval ka ostmiseks eksootilised orhideed. Mul pole koduste lillede hulgas mitte kunagi ühtegi orhideed olnud, nii et ma isegi ei oska öelda, kuidas me omavahel klapiks. Ilusad nad muidugi on, kui tõde tunnistada.

Aga iga kord, kui orhideedega kohtun, tuleb mulle meelde üks lugu.

Pilvile andis sõbranna oma kingiks saadud orhideedest ühe hoiule. Või lihtsalt kinkis edasi, sest aknalaud jäid kitsaks ja ilusat asja pole kahju ju edasi/ära kinkida. Pilvil polnud see esimene orhidee, küll tema juba oskab hooldada. Oskaski, lill õitses kauem kui kõik teised naaberlilled aknalaual. Kuni ühel hetkel tuvastas Pilvi, et polegi ehtne ja ehe, on hoopis kunstlill.

Minu jaoks on nad võõrad lilled.

Aga ma ka olen nüüd eluliselt olulisi küsimusi AI käest küsinud ;)

Kas mõni rahvuslill on orhidee?

Kuna AI vastus võib sisaldada ka vigu, ei hakka ma teksti copy/paste jagama, aga ma sain ammendava vastuse.  Et on riike, kus mõni orhidee on eriliselt olulise väärtusega.

Näiteks Cattleya trianae ja Colombia, või Peristeria elata ja Panama. Või Kuuking ja Indoneesia. 

Neid lilli ja riike oli AI vastuses rohkemgi, mõne lille juures ka lühike lugu. Indoneesia ja Kuuking... üks riigi kolmest rahvuslillest, sümboliseerib võlu.


...

03.03.2026


Mul ka üks kuuking. Pildil siis.

Täiesti juhuslikult sattus, oleks enne näitusele minekut kodus eeltöö ära teinud, oleks ehk mõne nägu- või nimepidi teadlikult üles otsinud, nüüd pigem tegin niisama tutvust. Ja valisin välja fotogeenilisemad 😉

...

Aga botaanikaaias oli lilleilu palju ja ootamatult ühega taaskohtusin mõned päevad hiljem hoopis teises kohas ja teistsugusel põhjusel.

Järgmine kord räägin. Kui meeles on ;)

...

teisipäev, 24. veebruar 2026

Radokuu

 ...

Radokuu teeb rajuga radu lumme...

Kui nüüd maakeeli ja rahvapäraselt öelda.


Rohkem on käibel ikka veebruar*.

Veebruar on külmakuu...

18.02.2011


 ja lumekuu ja tuisukuu.

16.02.2010


Helmekuu...

26.02.2020


ja hundikuu... 

20.02.2019... hunti ei leidnud 😀


 Küünlakuu...

03.02.2022


Sõbrakuu...

10.02.2015


... ja vastlakuu.

21.02.2012


Sünnipäevakuu :)

14.02.2026


* Lappasin läbi veebruarid oma kaustades. Otsisin märke, et ikka on lumekuu...

Ükski veebruar ei olnud ilma.

...

pühapäev, 22. veebruar 2026

Jälle üks aastake

 ...

Kui vanad inimesed lähevad mahakandmisele, siis vanadele asjadele on nutikas leida võimalus võtta neid kasutusele. 

Ja kui mahakandmine kõlab ehk veidi julmalt, siis ok... parem variant on, et nemad saadetakse ükskord igavikuteedele.  

Aga mu meelest on neid oluline mäletada.

Nii Õie kui Susy on lahkunud, Õie ajas tagasi 33 aastat ja Susy 10 aastat.

Aga mul on alles kaart, mis Susy poolt saadetud emale tema 60ndaks sünnipäevaks.

Ma arvan, et nüüd, enne EV sünnipäeva, sobib see luuletus sama hästi, kui sobis aega, mil Susy selle 1989. aastal Õie jaoks kaardile kirjutas.

Või kui Ain Kaalep* selle kunagi 1940ndatel sõnadesse vormis.



Tegelikult tahtsin ma rõhuda vanade asjade olulisusele, vahet pole, kes mida tähtsustab. 

Või mis mida meenutada aitab.

Üks kaart sai pühenduse 1989. aastal ja teine 2024. aastal.


Mõlemad on olemas, mõlemad räägivad oma loo.

Panin nad täna koos pildile.




Sellel aastal ümbrikus tulnud õnnitlused jätan tuleviku tarbeks!

Aga muusikale pühendan küll paar rida.

Poeg, kes ütleb, et ta pole musikaalne (ega ma pole teda vist laulmas ka kunagi kuulnud) tegi AI abiga mulle laulu! Sellise, mis hinge läheb. Ma ei tea, keda AI oma häälega jäljendab, tuttavalt ei kõla. Aga laul soojendab südant ja oluline on mõte, mis sõnadesse kirjutatud.

No ja siis lapsukestest noorim saatis sõnumi, et ega ma Stray Kidsi pole unustanud. No peaaegu et olin! Aga otsisin kähku välja ühe laulu... Do it, do it, do it, do it oo nananana...

Nüüd on 2 lugu, mis aitavad mul selle aasta sünnipäeva varasematest eristada!


*Ain Kaalep teenis poisikesena Soome sõjaväes. Tema elust ja loomingust on Vikipeedias väga sisukas kokkuvõte.

 ...

kolmapäev, 18. veebruar 2026

Kõnelused teleriga

 ...

Ega see ometi kummaline ei tundu? AI kõlbab vestlemiseks, miks siis mitte telekas.

Telerile saab vastu vaielda ka... AI-ga mul kogemus puudub. 

Et millest me vestleme?


Telekas: "Hulk eakaid elab rohkem kui neljakroonilise haigusega."

Mina: "Lõpeta ära, meil on juba ammu euro!"



...


teisipäev, 17. veebruar 2026

Andsin oma panuse

 ...

Kas mina olen see viimane eestlane, kes Eurovisiooni ja sellele eelnevat šõud naudib? Ei oskagi kohe seisukohta võtta, sest kontserdile järgnenud kriitikalaviin oli suht ebameeldiv, aga vist mitte üllatav. Vinguv, ilkuv ja mõnitav kõneviis kommentaariumides on tavapäraseks saanud. 

Kurb, aga tõsi.

Vaadatakse küll, aga ei naudita.

Ega ma ka patust puhas pole, ikka natuke vingusin, sest minu lemmik võitjaks ei osutunud. Ometi ma ju hääletasin! Isegi 2 korda. Ilmselgelt oleks mu panus pidanud valikut rohkem mulle sobivas suunas kallutama 🙃 Kuna olin enne laulud korra läbi kuulanud, teadsin enne pidulikku finaali, kuhu mu hääl läheb. Lihtsalt see laul kõnetas kohe esimesel korral. Oleks kolm korda kuulanud, oleks ehk valik teine olnud... mine tea.

Tegelikult, kui siis šõu algas, tekkis mul korra tunne, et kohe esimene laul on täitsa ok. Mulle meeldis energia, mis laulus oli. Pluss-punkte (minu jaoks) andis ka see, et eestikeelne. Sõbrants pärast küll küsis, et kuidas ma ei märganud, et sõnad olid ropuvõitu.  No ma ei märganud temalt küsida... et kas ta ei mäleta, kuidas me keskkooli ajal ropendasime ;) Ma mäletan mõnda "parooli" küll, korralikult krehvtised olid. Üldse mitte läbi lillede.

See selleks, mulle igatahes sobis, et kaasal ja kunagisel pinginaabril oli sarnane valik... millest järeldub, et minu valik lähedasi valida ei ole mitte juhuslik ;) 

Seda enam, et päris mitmed teised lähedased hoidsid pöialt sarnaselt minuga... aga mis teha - mis teha. Ollie kolmas koht on ok, aga mitte see, mida mina lootsin.

Kaasa võidutses, tema lemmikud tüdrukud pääsesid suurele šõule, vahet pole, millise tulemuse nad seal kätte saavad, üks võit on neil igatahes tagataskust võtta!

Ja eks ma nüüd ju hoian neile pöialt, iseasi, palju sellest kasu on. 

10aastane lähedane retrofänn on ka juba Eurovisiooni-lainel.

...

Kui mul nüüd laupäeval midagi olulist märkamata jäi, siis ikka sellepärast, et 3in1. Kuulasin, vaatasin, joonistasin.


14.02.2026


...

teisipäev, 10. veebruar 2026

Kõnelused ööpimeduses

 ...

Või siis kõnelused iseendaga.

Hommikupoole ööd, no nii kella nelja paiku, poolel teel vetsu poole, vaatasin köögiaknast välja. Keegi sahmerdas lumelagedal. Selles mõttes, et õuepealne keskelt lage ja kõrval kõrgemat laadi kuhjas lumi. 

No nii, jälle üks kass end kohalikuks sättinud! Viimasel ajal neid hulkureid nagu polegi olnud, varem mõni sokutas end meie kuuri alla puuk-üürnikuks. Mõnes mõttes isegi ok, hoidis näriliste levikut kontrolli all.

Nii ma siis natuke vaatasin ja mõtlesin. Ja pidasin endaga aru. Et kas on ikka kass, või keski muu. Igatahes kepsutas ta natuke metsloomalikult... kuni kargas üle lumevalli ja kadus metsa poole. Järelikult jänes hoopis, kass oleks end kuuri alla lohistanud. Eks mu silm lõpuks oli pimedusega kohanenud ka: jänes mis jänes.

See oli eile öösel. 

Kõik kordus täna, jälle öisel ajal, no nii kella 4 paiku. Tema ka, täna märkas mind kohe. Sättis istuma ja vaatas minu poole. Selline silmast silma kontakt tekkis... siis kargas üle valli ja pikkade hüpetega naabrite metsa suunas. 

Läksin voodisse tagasi ja murdsin pead: mida ta mulle öelda tahtis? Eile. Ja täna. 

Kui loomade peale mõelda... järgmine nädal algab hobuse aasta. Ok, seost hobusega nagu ei oska märgata. Oleks lõppev aasta jänese aasta, siis veel. Et tuli teavitama. Aga jänese aasta lõppes juba paar aastat tagasi. Vist. Kui õigesti arvutasin.

Hommikul kontrollin.

Hommikul tegin arvuti lahti... kuskil varahommikul on mulle teade tulnud.

Öösel suri naabrimees. Võiks öelda, et peaaegu eluaegne tuttav.. 

Eelmisel ööl oli naabrimehel kiirabi käinud.



...

esmaspäev, 2. veebruar 2026

Meenutamine aitab meenutada

 ...

Aitäh, Tavainimene, postituse eest, mis mu hangunud mõtted ka liikuma pani! Kahjuks (või õnneks 😀) ei õnnestunud kommenteerida, nii et kirjutan siia ühe meenutuse.


Hea tuttav kunagi rääkis, kuidas ta juhtis oma ema tähelepanu: see sinu sõbranna, räägib igasugu lugusid ja muudkui valetab.

Aga ema vastas: "Mis siis, et vale, aga vaata kui lõbus!"


Kusjuures, too sõbranna, temaga olen isegi kohtunud, tõesti oli lõbus! Tervitused teispoolsusesse, tädi Ilse!


...