Näpp peale

 ...

Mõnikord läheb hästi, jõuan näpu õigel ajal nupule vajutada. 

Eriti tore, kui õigel hetkel fotokas peos on. Täna pealinna poole sõites, neid oli ikka tohutult palju. Linde siis. Nemad liikusid õhus ja meie lubatud piirkiirusel mööda maanteed... aga pilt õnnestus! Heal juhul annab linnud kokku lugeda, ja kui siis näiteks arvu viiega korrutada, saab umbkaudu arvata, kui suur hulk neid ligilähedal tiirutas. 

Mitte et ma neid nüüd üle lugema hakkan.

Mõnikord juhtub, et õigel ajal küll, aga näpp läheb valele nupule: tahan kõnet vastu võtta, aga hoopis katkestan. Või siis hoopis vastupidi, et kahtlane number või vale aeg, vajutaks kõne kinni, aga hoopis võtan vastu. 

Paar päeva tagasi, üsna õhtul hilja helises telefon, tuttav nimi. Mees ise eriti tuttav ei ole, kohalik bussijuht, kellega aeg ajalt on olnud vaja infot vahetada. Hmmm... kas jätsin midagi olulist äkki bussi? Paar tundi varem olin talle helistanud... et kus sa oled, meie oleme viinapoe* ees 🙃 No tema oli parkimisplatsil. 

Võtsin kõne vastu, aga ta ei rääkinud midagi. Sahistas niisama. Ilmselge, et näpp läks valele nupule.  Ma siis ka, vajutasin nupule. 

Täna Metsakalmistul, fotokas näpus, liikusin tagasi auto poole. Olin just haudade juures seeni pildistanud. Minu selle sügise seenepildid on kõik kummalistes kohtades tehtud, metsas ma pole käinud. 

Aga siis, ühel hetkel läks näpp kogemata nupu peale ja tuli pilt, mida ma ei pildistanud. Ära kustutada ka ei raatsinud. Ikkagi hetk tänast päeva.

14.09.2026

Üks tänase päeva kogemata tuli veel meelde. Eksisin Ülemiste keskuses ära. Telia esindus asus Lennujaama-poolses tiivas, sisse läksin keskelt ja välja tulin Ülemiste raudteejaama suunas. Keskuses tegin paar ringi, enne kui sellegi ukse leidsin. Küsida ka ei julgenud... et andke andeks, kus teil siin uks on. Lõpuks ühe leidsin ja õnneks õues suutsin juba orienteeruda. 

Koju jõudsime kenasti.

* kontsert ja kaupluse ühiskülastus Moel.

Loomulikult tegin ostu ka.

...

Gruusikud ja gagarinid

 ... 

Lapsepõlvemaa seenemetsades olid kuuseriisikad, männiriisikad, kaseriisikad, puravikud ja pilvikud. Kukeseened ja kärbseseened. Mõnikord ka mõni sirmik või tindik. Korjasin ainult neid, mis tuttavad ja kindel et söödavad... kärbseseened, sirmikud ja tindikud jäid metsa. 

Niisama silmale ilusad vaadata!

30.08.2026

Aga siis veel gagarinid ja gruusikud. Need on seened, mis kannavad kaasas ja räägivad oma lugu. Vähemasti minu jaoks. 

Tegelikult alles eile oli jutuks. Et minu lapsepõlves need ilusad kollased seened ei olnud ei võiseened ega kollariisikad. Need olid kruusikud. 

Teised polnud kuulnudki.

Kui guugeldasin, oli tulemus null. Küsisin onu käest, kas tema mäletab... ikkagi 15 aastat enne mind hakkas ta sealsetes seenemetsades käima. Tema soovitas, et proovi guugeldada gruusikud.

Kui kruusikute küsimuses oli AI ka üks suur null, siis gruusikutega oli kohe entusiasmi näha 🙃.  

Entusiasm koos hoiatusega: AI võib teha vigu, seega kontrollige vastus üle. 

Lähenesin loogikaga, ja mulle selgitus sobis. Üldnimetus lihakatele riisikatele... võiseened (kollariisikad) seega sobivad. Sõna kasutusel rahvakeeles ja piirkondlikult.

Tõenäoliselt vanaisa poolt perre toodud sõna, kuna tuleb vene keelest. Vanaisaga seosed täitsa olemas: lapsepõlv Ida-Virumaal ja siis viis aastat Venemaal Irkutski lähistel. 

Mina mäletan kollaseid gruusikuid, onu mäletas rohelisi. No rohelised olid mul kadakariisikad... seeneraamatutes kui tõmmuriisikad. 

Aga gagarinid? Neid ma ei korjanud, kuni ükskord tädi Kaarin ütles, et need seened kõlbavad ka süüa. Võib olla ütles nime ka... seda ma ei mäleta. Aga kui ma mõnikord metsas mõne korvi korjasin, siis ütlesin: see on see seen, mida ka Kaarin korjab. Ilmselgelt nimeks liiga pikk! No ja siis sujuvalt saigi seen nimeks gagarin. 

Kusjuures, tänapäeval neid seeni enam söödavateks ei tunnistata. Lausa mürgised on, kuigi aastakümneid peeti heaks söögiseeneks. 

Tavavahelik on tema õige nimi.

...

Lugemistund

 ...

Võta aeg maha ja loe! 

Teisipäeval, 8. septembril kella 11 - 12 tähistatakse rahvusvahelise kirjaoskuse päeva*   lugemistunniga Eesti erinevates paikades.. 

Kuhugi seltskondlikku lugemisketti ma ei sisene, aga koduse vaba inimesena sellesse aega ennast mahutada pole keeruline. Raamat ka täitsa olemas, pool loetud, pool ootel. Mart Sanderi seiklusjutt, tagakaane info ütleb: "Nimetu kannike" on jutustus üksindusest ja eneseleidmisest ning sellest, et minevikku ei tohi küll unustada, kuid see ei pea määrama kellegi tulevikku.

Aedkannike

Kirjas kui noorteraamat*, aga üksindus ja eneseleidmine pole ajaliselt piiratud, seega mõnus lugemine ealistest iseärasustest hoolimata... ja eeldatavalt õnneliku lõpuga 😉

* Rahvusvahelist kirjaoskuse päeva tähistati esmakordselt 8. septembril 1966. aastal.

* Raamatus ma vihjet noorteraamat ei märganud, küll on sõna sees nii mõneski raamatut tutvustavas lugemissoovituses. 

Klassikaraadios saates Delta Mart Sander ise soovitab raamatut lugemiseks kõigile.

...

Kes kus keda mida hoiatab

 ...

Ehk siis hoiatus hoiatuse otsa.

Ettevaatust, aeduba! ... Õhtuleht

Teadlased hoiatavad: süütuid esemeid kodus võivad peita ohtlikku prussakakolooniat. ... Postimees

Appi, täid! Elu24

Ohtlik parasiit liikvel. Millisel juhul teeb salati pesemine olukorra veel hullemaks.... Digiajakirjad

Tervislikuks peetud magusainet seostatakse suurema infarkti- ja insuldiriskiga... Postimees

Suurriikide võlakirjade intressitõus lööb valusalt ka Eestit ... Äripäev

Patriot-rakettide varud Euroopas on kriitilisel tasemel ... err

Paar päeva tagasi korjasin hoiatusi kokku. Et oleks kohe varuks võtta, kui asi tõsiseks läheb. Või meenutuseks, et olid kunagi ajad.

Paremaks pole läinud midagi :)

Keskkonnaagentuur hoiatab... Maaleht

Pärnu hoiatus: ootamatud veetulvad tulvad uuesti... Delfi.ee

Märgid, mida ei tohiks eirata... Maaleht

Eesti jookseb rahast tühjaks. Sõna otseses mõttes... Postimees

Pahaaimamatu viga tualetis... naine.postimees

Tavaline aiatöö võib olla südamele ohtlik... tervis.postimees

Saan aru, et kogu aeg on negatiivne õhus! Kui mitte muu, siis droonid. See hoiatus tuli mobiili peale.

Aga see pole veel kõik!

Soovitus küll lähedasi jälgida, aga ma alustaks iseendast.

Ohumärgid söögilauas, mis võivad viidata dementsusele

Toidukordade unustamine

Dementsust põdev inimene ei pruugi enam aru saada keha signaalidest või unustab mäluprobleemide tõttu, et ta alles sõi. Tulemuseks on kas drastiline kaalukaotus või pidev ülesöömine.

Mind ohustab see viimane.

Ja siis veel.

Ainult samad toidud

Kui igapäevane otsustamine väsitab aju, otsib inimene turvalisust. Sama eine söömine päevast päeva tähendab, et selle üle pole tarvis otsustada. Tavaliselt kaasneb sellega jäikus ka muudes valdkondades, näiteks soov kanda alati samu riideid või järgida piinliku täpsusega kellaaegu.

Ma sööngi... päevast päeva hommikuti puder + kodujuust Kreeka jogurti, sibula, tilli, kurgi ja tomatiga. Kui mõnikord meelde tuleb, teen tatraputru, muidu ikka need seemnete ja kliidega helbed. 

No ja riidekapi võiks tühjaks tõsta, nagunii ma neid ei kanna. Ikka kogu aeg üks ja seesama. 

Või siis ootamatu ja ohjeldamatu magusaisu.

Kasvõi küpsised, kui muud ei ole.

Või lihtsate toitude tegemine.

Nojah, ikka ja jälle, lõunaks kartulid keema.

Ma ei hakka siin artiklit ümber jutustama, aga murelikuks tegi see mind küll. 

Tegelikult, kõik need hoiatused.

Panevad muretsema.

...

Mitte ainult karu

 ...

See oli 11. aprillil 20 aastat tagasi, kui karu esimest korda kalameestele silma jäi. Uskumatu vaatepilt kindlasti, jääpangal karu "purjetamas" Ruhnu suunas. 

Mitte ainult karu! Mina ka, mina ka! Tõsi küll, alles hiljuti, olin seal päeval, kui Eesti iseseisvuse taastamisest sai minevikuks 35 aastat. Päev varem läksin ja päev hiljem tulin koju tagasi. Tõsi seegi, et mitte jääl ega mitte purjepaadil*... ei läinud, ei tulnud.

Kevadisest ahvatlusest (kah ikka Ruhnu) suutsin loobuda, teistkordne pakkumine sai kuidagi puiklemata omaks võetud. Ja õige otsus! Päevad said tihedasti täidetud, kõht kõvasti täis söödetud/söödud, autokastis tiir saarele peale tehtud, tuletorni patsutatud (ronimisest loobusin), kool, muuseum ja lemmikloomad ära nähtud. 

2 kirikut, omapärased hauatähised ja tuulele avatud saareserv... iga koha kohta juurde lood-lood-lood. 

Seda, kuhu Ruhnu karu lõpuks omadega välja jõudis, ei kinnita ükski fakt. Siingi lood ja legendid. 

Mina jõudsin elu ja tervisega, merehaigust põdemata, koju tagasi. Ehk tema ka. Aga mälestus karust Ruhnus kestab. 

Ma tõin karu loo mandrile kaasa, tegin ühele lähedasele kaasteelisele sünnipäevaks õnnesoovikaardi ;)

Aga pealkiri vihjab seostele... sellega tahtsin veel ära märkida, et mitte ainult karu üksi pole rõhutanud 11. aprilli olulisust kalendris ;) 11.04 ongi väga ajalooline kuupäev... sest üks meie pere oluline vanaisa (ja vanavanaisa ja vana-vanavanaisa) on sündinud 11.aprillil...  tõsi küll, juba 122 aastat tagasi. Minu lapsed jõudis ta ära näha, ja ilmselt minu lapselapsed teavad ka juttude põhjal, kes minu vanaisa oli. Ja tunnevad ta pildil ära.

Veel üks ootamatu fakt ja isiklik seos Ruhnu saarega ilmnes Ruhnu muuseumis. 1941. aastal toimus kohalike vastuhakk vene okupatsioonivõimule, see ebaõnnestus, mõned osalised vahistati ja tapeti 1941. aasta sügisel Kuressaare massimõrva käigus. Sinna ühishauda maeti ka minu Saaremaa vanaisa, kes ei jõudnudki vanaks ega vanaisaks saada.  

Hiljem maeti ohvrid (nende arv ulatus 100 ligi) Kudjape kalmistule.

Foto Ruhnu muuseumis

...

Aga mõni sõna Ruhnust. Samahästi võiks öelda ka rootsipäraselt Runö või Run, sest kui tõde tunnistada, on saar ajalooliselt just rannarootslaste poolt asustatud olnud. 

Pindala 11.88 km², rannajoont 24,17 km. Saare pikkus 5,5 km ja laius 3,5 km,

Ruhnu puukirik on vanim säilinud puitehitis Eestis (rajati 1643-1644).

Ruhnu tuletorn maailma ainus omataolise konstruktsiooniga tuletorn.

Ühel hetkel, kui ruhnlsed oma puukirikusse ära ei mahtunud, ehitati saarele teine kirik veel (valmis  1912), kohe vana kiriku kõrvale.

20.08.2026

 * Runbjarn (Ruhnu Karu) on Eestis ehitatud rannarootslaste ühemastiline puidust purjelaeva jahta koopia. Nii et Ruhnu Karu pole ainult karu, ja Ruhnus ei pesitse temagi.

...

Ajaga võidu

 ...

Kohe kukub tähtaeg... kui juba kukkunud pole. Raamatu* tagastamine... aga olengi lõpulehekülgedel.

Kevin Brockmeier "Surnute lühiajalugu", 299 lehekülge imeliselt hästi kokku pandud mõtteid, lauseid ja sõnu. Lugu surnutest, kes elavad nii kaua, kui neid mäletatakse. Nagu tegelikult ongi. 

Müstiline maailm paralleelselt reaalsusega. Külmale maale teadmatusse jäänud seltskond, kel polnud aimugi, miks neid sinna on unustatud. Viirus, mandrijää sulamine ja salapärane linn, kus lahkunutel on võimalus taaskohtuda: palju detaile, millest on kahju üle libiseda, iga sõna on oluline. 

Kui nüüd tõde tunnistada, siis mingi lõik olekski vaja uuesti üle lugeda ja lahti harutada, et paar kadunud pisiasja paika saaks. Aga ma loen enne need viimased 33 lehekülge veel läbi 😊

Aga mitte ainult raamat ajaga võidu 🙃

Pooleli vaatamisel on film, mis Jupiteris viimaseid päevi ootel.

"Üks meie seast", Prantsusmaa 2022. 

Ehk siis "Lycée Toulouse-Lautrec".

Filmi aluseks on päriselu ja tõesti sündinud lood, reaalselt eksisteeriv õppeasutus ja autori isiklik elukogemus. Kool, ja sealt edasi sari kannab nime Lycée Toulouse-Lautrec. Kool, kus klassides koos õpivad terved ja puuetega noored*. 

Kunstniku* nimi koolil on tähenduslik, eesmärgiga inspireerida puudega noori: füüsiline puue ei ole takistuseks olla andekas.

Olen graafikus, üks osa on veel vaatamata. Elujaatav ja hinge minev lugu noortest, aga ka nende emadest-isadest, õpetajatest, tugi- ja turvasüsteemist. Positiivsus ja huumor hoiavad tasakaalu, aga mõned pisarad olen igatahes poetanud.

Sest kohati on päris valus film.

...

* Raamat "Surnute lühiajalugu", kuulub Postimees Kirjastuse romaanisarja.

* Osatäitjad filmis, mitte ainult näitlejad,  mängivad ka noored, kel on tavaelus sama diagnoos või tervislik seisund. 

* Henri de Toulouse-Lautrec (1864 - 1901), prantsuse kunstnik, oli ka ise puudega.  Ta põdes lapsepõlvetraumade ja geenirikke tõttu luuhaigust, nii et täiskasvanuna oli ta vaid 150 cm pikk, põhjuseks haiglaselt lühikesed jalad ja kaasnevaks probleemiks pidevad piinavad jalavalud.

...

Kolm pluss üks teatrit

 ...

Alustaks kõige suuremast. 

Ilmselgelt selle suve täht. 

5. augustil käisin Pärnus vaatamas etendust Raimond Valgrest. Jällegi, juba mitu põhjalikku ja kiitvat arvustust, täna nägin pealkirja: "... Ausõna, kes pole "Raimi" näinud, seda pole olemas". 

Tänusõnad Ritale, olen olemas! Sain talt sünnipäevaks (mäletatavasti oli see juba talvel) pileti etendusele + öömaja metsa ja mere lähedal 😉 Nautisin* päeva Pärnus.

Ja nautisime* etendust.

Olen sellest jõudnud palju rääkida, aga õnneks ka kirjutada.

Pilvile Rootsi näiteks olen kirjutanud mõned päevad peale etenduse vaatamist:

5. augustil oli Pärnus kuursaali kõrval vabaõhuetendus, mis oli täidetud laulu ja tantsuga + sõnaline osa. Väga hea noor näitleja oli Raimond Valgre rollis, sisukas ja tihe etendus, aga nukra alatooniga. Ajalehes oli artikkel - "Kolm jõudu, mis murdsid Raimond Valgre - alkohol, sõda ja emaarmastus." Ema oli tõesti ahistav. Sõda ja alkohol on teada teemad. Samas... nagu eelmise etenduse puhul, mingi positiivne noot oli kogu aeg etenduses sees. Kestis see 4 tundi ja 15 minutit, sisse mahtus 2 vaheaega. Eriti pikk istumine, aga toolidel oli vähemalt seljatugi olemas 🙂 .

Kirjas vihje eelmisele etendusele... päev varem vaatasin Kukenoosi küünis etendust, milles taas sõda ja sõjajärgne aeg olulised elu mõjutajad. 

Kasutan võimalust ja jagan varasemat lõiku oma kirjast.

Teisipäeval (4.august) oli meil kohalikus küünis suveetendus, "Luba mul kuulata". Tekst on võetud elust enesest. 18 aastased kaksikud-tüdrukud saadeti 1948.a Vorkuta vangilaagrisse, süüdistati, et nad toetasid metsavendasid. Üks kaksikutest jagab (räägib) oma mälestusi, etenduse tekst on koostatud raamatu põhjal, kuhu kaksikõe tütar on oma ema mälestused kirja pannud. Kusjuures, etenduses mängivad neid rolle ka ema (Elina) ja tütar (Emma). Ema on Eestis üsna tuntud näitleja. Sünge sisu, aga palju muusikat, laulu ja pillimängu - lõõts, viiul, hiiukannel. Nii et ühest küljest mõtlemapanev, samas siiski tulevikku vaatav ja elujaatav. Ja etenduse koht ka põnev, küüni sisse on ehitatud korralik lava ja pingiread ikka nii, et tagumised kõrgemal ja esimesed madalamal. Istumine oli veidi kõva, aga mul oli õnneks pehmendus kaasas. Tuttav, kes mu kõrval istus, ütles küll, et see on pigem nagu pajalapp... aga abiks seegi :) 

Kolmandast etendusest olen ka kirjutanud, sedapuhku Tõraverre.

Etendus oli lühike (40 minutit), monotükk meie külaplatsil. "Külatraagik", Jüri Tuuliku tekst. 

Lugesin kuskilt, et see on samas esituses ka raadioteatris olnud, aga err-i arhiivist ma ei leidnud. Oleks hea meelega üle kuulanud. Igatahes oli väärt vaatamine!

Aga see pluss üks. See on juba blogisse kirjutatud. "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu". 

Teater läbi suve.

...

* kodulinn Pärnu... jõudsime linnale ka tiiru peale teha. Aga see on pigem omaette lugu

* Ekraan suure plaaniga (kõrge lennuga) oleks võinud ka olla, vähemasti neile, kes päris esireas ei istunud.

...