kolmapäev, 7. november 2018

Kodu, kus kes kuidas elab

...
Vaatasin viimast Kodutunnet ja see läks hinge. 
Täiega.
Mulle üldiselt lähevad inimesed korda, aga selle pere rõõmud ja mured liigutasid eriti. 
Valus on teadmine, et pere jäi oma võitluses alla. Miski pole enam endine, ja muutused, mis ees ootamas, on ettearvamatud.
Aga eluga tuleb edasi minna. Toeks ehk maja ja aed, millesse pereema palju hoolt ja armastust oli sisse pannud.
Enne lõplikku minekut.
Maha jäid elukaaslane ja lapsed.

Maha jäi kodu.
Väike ja väsinud, uue näo saamise ootuses.
Kodu, kus pere oli õnnelik.

Teine kodu veel, mis samal päeval tuttavaks sai.
Miskipärast viskab arvuti mulle viimasel ajal kinnisvara pakkumisi ette.
Võta, vaata, vali.
Ma esialgu lihtsalt vaatasin.
Üht kodu, mis müügiks.

Need kaks kodu... milline kontrast.
Ma ei ole teab-mis terav pliiats kirjeldama, aga jah.
Ruumikas, maitsekas, luksuslik, samas äärmiselt minimalistlik.
Kui sisustust vaadata.
Palju avarust, valgust, imelisi vaateid aknast.
Kõik tõesti viimase peal.

Need kaks kodu.
Nüüd ma siin mõtlen, et kuidas ikka nii.
Ma pole ise küll kunagi arvanud, et oh, naabril on, mul peab ka olema.
Ega ma nüüdki mõtle, et keegi kuskil on liiga hästi elanud.

Mõtlen hoopis, et selles kodutunde majas oli suurperel ikka väga raske.
Juba sõna kuivkäimla annab infot elamistingimustest.

Ja siis kodu, kus mullivannid, igal pereliikmel oma magamistuba,  aknad maast laeni. Ruumi ja valgust.

Ühe kodu lugu sai saates lahti räägitud, teise kodu loo räägivad fotod.
Mina ennast sellesse kodusse sisse mõelda ei oska.
Liiga ideaalne.
Kodus, kus kuivkäimla ja ainsaks pesemisvõimaluseks saun õue peal, sellises kodus olen ka ise elanud.

Kodutunde tegu suure pere toetuseks oli tänuväärne.

...
Täna lugesin Eesti Loodust.
Siin ka lugu kahest kodust.
Mägra kodu selline suure pere elamine, pole harv juhus, et jagab seda rebaste ja kährikutega.
Mina mäletan küll luuletust "Mägra maja", ajakiri, milles see ilmus, oli meil tellitud. Pilt on silmade ees, luuletus ja illustratsioon.
Mägrad ja kährikud.
Ja luuletus on peas, kuigi ma kahtlustan, et viimases on mõjutavaks teguriks laul, mida J.S. omal ajal laulis.

Karu talvekorter on pinnapealsem. Tema tahab rahulikku omaette kohta, olgu see siis mahalangenud puu tüve või juureketta varjus, heinakuhja all või kogunisti koopas.

Meie sauna taga metsas kooserdab vist ka üks karu, igatahes kahtlustan, et leitud junnid just temale kuuluvad. Vaatasin igaks juhuks kännualused  üle, äkki pikutab.
Et siis tean vakka olla.



Las imeb käppa ja ootab und.

Nagu me kõik.

Ootame midagi.

Ootame ja loodame.
...

pühapäev, 4. november 2018

Kuidas kohvi juues raha kokku hoida

...
Jupike juttu jäi eelmise postituse juures kirjutamata. 

See kõige olulisem.

Kuidas raha kokku hoida.

Kohvitan kodust väljas suhteliselt harva. Kindlasti mitte iga nädal, aga mõned korrad kuus ikka.
Tallinnas või siis kohalikus pealinnas.

Tassike kohvi. Nõrkusehetkel ka saiake.

Samas kasutan vetsu ja loen läbi värsked ajalehed, igas söögikohas pole vast võimalik, aga mul lemmikkohad, kus lehed vabalt võtta. 

No ja siis liidame kokku, WC raha ja ajalehed, nii tõmban kulud enamasti nulli.
Kui piisavalt aega, et kaks lehte läbi jõuan lugeda.

Mitte et mind liiga tõsiselt peaks võtma ;)
Mul on rahaga oma suhe, me saame päris hästi läbi. Kui ammu pole näinud, on taaskohtumine alati üsna emotsionaalne.

...

laupäev, 3. november 2018

Kas kohv on kallis?

...
Kõik avaldavad arvamust, miks mitte mina ka.

Kas on siis  kolmeeurone kohv kallis?

Nii ja naa.
Kui mul on vaja aega parajaks teha, siis tellingi kohvi. Ja joon ja naudin, mis suur raha see kolm eurot ikka on. 

Aga kui käime väljas söömas, siis tellin ühe korraliku prae. Mulle ei meeldi söögi kõrvale juua ja kohv lõpetuseks pole sugugi oluline. Siis mõtlen juba raha peale ka, kaks kohvi maksab sama palju, kui poest pool kilo kohvipuru osta ja siis korduvalt kodus nautida.
Kohvi.

Lõpetuseks, mulle meeldisid tänases LP-s arvamused samal teemal.
Kas kohv on kallis.
Meeldisid nii jah kui ei arvamus.
Kumbki ei kutsunud loobuma kalli kohvi ostmisest.

Aga rohkem veel meeldis H.S.-i  jah vastuses mõte, et mujal maailmas suhtuvad inimesed valikutesse ja kulutamisse pisut teadlikumalt ja leplikumalt, puudutagu see siis rongiga sõitmist, väljas söömas käimist või järjekorras seismist. Elukvaliteedi mõõdupuuks ei peaks olema mandlipiimaga käsitöökohv.

Kes mida hindab.
Mulle kohv maitseb, aga pole eluliselt oluline.
Vähemalt mitte hommikuseks äratuseks.
Mõnikord joon esimese kohvi alles keskpäeval, sest kohvi joomiseks peab olema aega.
Naudin, et saan rahulikult juua.
Rahulikult ja kaua.

Täna näiteks.

Ja kui kohv oli joodud, läksin metsa.




Metsas on alati mõnus!

Aga see tass kohvi... on nagu on.
Igaüks teeb oma valikud ise.
...

kolmapäev, 31. oktoober 2018

Vanad võlad

...
Kui Helgi eile helistas, kas saan ehk tulla ja tema õmblusmasinat vaadata, olin kohe nõus. 
Et paari tunni pärast. 

Aga siis tuli muu sõit ette, helistasin tagasi ja lubasin, et homme.

Endal süda täiega valutas.
Mitte õmblusmasina pärast, tühja tal sellega kiiret. 
Aga mulle meenus aeg nii umbes 40 aastat tagasi. Mina olin noor ema ja Helgi juba kogemustega kohalik velsker. Käisin tal ühel varahommikul, nii kella 5 paiku, koduvisiiti tellimas. Poja ärkas kole-kohutava kõhuvaluga. Telefoni meil tol ajal polnud, aga asi see siis rattaga need paar kilomeetrit ära sõita. 

No ja Helgi tuli kohe, ka rattaga, mis sest, et päev veel nagu alanudki polnud.

Ja nüüd mina, selle asemel, et kohale kimada ja õmblusmasin üle vaadata, lükkan terve päeva edasi!
Et küll jõuab.

Täna käisin ära, veidikene sättimist ja kruttimist ning Veritas õmbleb kui kulda! Mitmekümne aastane väärt masin, pärit Saksa DV-st,  mõned süsteemid lihtsalt paigast ära.

Tänusõnadele vastu ütlesin, et need ju vanad võlad. Kui Helgile loo ära rääkisin, siis tema ei mäletanud. 
Küll mäletas üht ajas veelgi varasemat erakorralist visiiti naaberkülla. Hobusega. Öösel kell 2 läks ja hommikul kell 6 oli tagasi. 

Vanad võlad küll, aga tagasi tulin koti õunte ja teise täiega viirpuu marju.
Nüüd on mul uus võlgu olemise tunne.


Kuna parasjagu polnud pilti ei pojast, Helgist ega tema õuntest, siis teemaga haakuv foto seegi.

Pojatütar õunaga!
7.okt 2018
...

Jorraks ka natukene

...
Ma olen juba mitu korda maininud, et mingi koolituse käigus sai tekitatud rahakoti vahele papitükike kirjaga: naudin seda, mis mul on.
Eks on omajagu nauditud ka juba.

Hiljem lisandus teine veel: ma ei vihasta, ma imestan. Mida aeg edasi, seda selgemaks mulle saab, et vihastamisel pole absoluutselt mõtet.
Ainult ennast kulutad.

Aga imestamiseks on põhjust igas päevas.

Imestamise välja ütlemiseks sobib mu meelest hästi sõna jorrama.

Jorraks siis ka natukene. Kaua sa ikka omaette imestad.

Miski aeg tagasi käisin linnas ühes suht suures söögikohas. Oli natuke vaja aega parajaks teha, nii ma siis istusin, rüüpasin kohvi ja vaatasin maailma.
Teenindaja jalutas laudade vahel, ühe toolijala all oli ostutšekk. Esimesel ringil noorik lihtsalt vaatas. Teisel ringil kummardus, et üles korjata. Aga ebaõnnestunult, pool paberit jäi kätte saamata. Kolmandal ringil vaatas ta seda poolikut paberit tooli all.... ja jalutas edasi. Neljandal ringil ta kummardas ja sai paberi kätte. 
Mulle nii meeldib leida erinevaid võimalusi, kuidas täita ootamatult tekkinud vaba aega. Jood kohvi ja vaatad. Või siis lihtsalt jalutad ... kui tööga kiiret pole.

Suvel ma ju ise ka, aitasin täita mereäärset augulist teed. Siis Urr imestas, et miks ma neid kive ükshaaval toon. 
Mulle lihtsalt meeldis kõndida.

Laevas oli jälle vastupidi. 
Teenindajat mõtlen. Seisis, rüüpas kohvi ja vaatas igavleva näoga. Küllap ta ka omas mõttes imestas, kui minu toimetamist märkas.
Kui märkas.
Tahtsime nimelt hommikukohvi akna all nautida, et siis ilus merevaade silmade ees. Ruumi oli saalis laialt, vabu kohti vabalt võtta. Aga mitte aknaaluseid.
Kui siis üks laud vabanes, tõstsime kotid sinna. Küllap selle ajaga, kui toiduvaliku ja kohvi kallamise ära oleme teinud, on ka laud koristatud.
No ei olnud. Teenindajad kahekesi seisid ja vestlesid. 
Ega mingid taldrikud suurel laual poleks ju teab mis seganud, aga jumalast räpased olid. Puder segi muu paremaga.
Külma kõhuga oleks võinud pead nii käänata, et ainult merevaade silmade ees... aga no ei suutnud. Hakkas vastu see laga laual.
Tõusin ja tõstsin nõud kõrval olevale koristamata lauale.
Kohe teine tunne!
Tore, et kõva häälega jorrama ei hakanud, üks klient midagi piuksatas, teenindaja oli kohe hingepõhjani solvunud.

Kui juba reisimeenutusi, siis veel tuli meelde. Käisime oma Stockholmi tiiru ära, vahepeal oli kajutis käidud. Prügikast oli tühi. Ja Rita voodis olid valge (püksi? seeliku?) luku tükid. Vaatasime oma kohvrid ja garderoobi üle, ei ühtegi valget lukku. Isegi tervet mitte, katkisest rääkimata. Mis seal voodi peal vahepeal tehti?
Jorrasime natukene, aga aru pärima ei läinud.
Luku tükid jätsime kajutisse. Ehk omanik leiab.

Need teenindajad, kes baaris omavahel ja kandikuga vallatlesid, nemad vist ikka korjasid katkise pokaali killud pärast kenasti põrandalt kokku.

Miks ma seda kõike üldse kirjutan?
Elu on ju naljakas!
Vaata ja imesta!
No ja vahel võib natuke ikka jorrata ka.

Lõpuks veel see kella keeramine. Mul pole midagi suveaja vastu, mul pole midagi ka talvise vastu. Pole kunagi olnud. Ei seganud see mind siis, kui tööl käisin, nüüd ammugi mitte. Keeraku kella, kuhu poole heaks arvavad, talvepäevad on meil nagunii lühikesed ja suveööd valged.
Imestama paneb, kui palju on veendunud poolt olijaid ja kui palju veendunud vastaseid. Kui oleks hääletus, siis mida annab teadmine, et 52% on suveaja poolt ja 48% vastu? Igal juhul on teist sama palju poolt kui neid, kes vastu, olgu otsus missugune tahes.
Sellel teemal jorratakse veel palju, kuigi hetkel peaks ju tore olema, saab hommikul veidi kauem magada.

Mina olen rahul.

Sügis meeldib mulle. Tuuled-tormid, sügisvihmad ja raagus puud.

Mõned veel puhta kollased.


...

esmaspäev, 29. oktoober 2018

Natukene näputööd

...
Reis Stockholmi oli meil planeeritud juba juunis.
Õnneks on ikka kuskil keegi, kes on nõus korraldamisega seotud toimingud enda peale võtma. Seekordne pakkumine tuli vist siit

Igatahes oli kõik hästi.
Mugav kajut kahele, rikkalik õhtusöök buffet restoranis, transport sündmuskohta ja tagasi. 
Ilmaga ka vedas. Mitte nagu samal ajal Eestimaal.
Vihma me ei saanud, lumelörtsist rääkimata. Isegi tormituul ei kõigutanud laeva.
Kõik oli kontrolli all.
Söömine välja arvatud, ilmselgelt sai liiga palju. Aga kõht oli üsna tühi pärast pikka päeva messikeskuses.

26.-28. oktoobril Stockholmi käsitöömess.

Käisime tutvumas rootsi käsitöömeistrite ja nende töödega... aga mitte ainult. Isegi sini-must-valge lipu ja eesti keele leidsime üles. 

Ostsime mõned olulised töövahendid... eriti Rita.
Tegime pilte huvitavamatest kaupadest... eriti mina.

Aga muidu oli nii, et kõik viis tundi aega sai ära kasutatud ja teisele ringile enam minna ei jõudnudki, aga pole hullu. Oligi just parasjagu kõike.

Pildistasin eeskätt seda, mis minu jaoks huvitavam.

Mõnusad värvid.





Huvitavad tegumoed, mustrid ja tehnikad.




Padjamajandus.




Ja kogu see elu seal.



Loodetavasti tuleb mulle nüüd näputöö tegemise isu jälle tagasi.

Mõtted vähemasti hakkasid liikuma!
Seda enam, et messil oli valmis kauba müük minimaalne, kui seda suurt kaubasaali tervikuna silmas pidada.
Väga palju oli põnevaid kangaid. Eriti neid veidi venivaid ja nunnude piltidega... kui kodus on titekesi või niisama lapsukesi, kellele õmmelda tahad.
Valmistoodangut oli kordades vähem.
Mitte patju ei müüdud, pigem pildiga kangaid ja komplekti õigetes toonides niite, et saad minna koju ja kohe tikkima hakata.
Mitte lapitöid, vaid palju-palju erinevaid komplekte lappe, olenevalt mida või millist õmmelda tahad. Värvilisi lappe, kirjuid lappe, pildiga lappe.
Kui mina hakkan kodus õmblemisega nullist peale, valin värve, lõikan, otsin ja kavandan, ja mul on kodus igaks sajaks juhuks kapitäis materjali (taaskasutus!), siis saab ka nii, et osa tööd on sinu eest juba tehtud, pead oskama ainult selles suures saalis ja suures hulgas enda jaoks sobiv välja valida. See ei ole kerge, mina otsisin pildiga lappe (selliseid mul kapis pole), aga valik oli tohutu ja otsustamine raske.

Aga midagi ma leidsin ja koju tõin!
...

pühapäev, 28. oktoober 2018

Maalt ja vankriga

...
Tuleb tõde tunnistada: selline ma olengi.
Maalt ja vankriga.
Linnaliikluses ei orienteeru, kaarti lugeda ei oska, õiges peatuses maha minna ei märka... korduvalt.

Iga kord mingi seiklus!

No ja nüüd möödunud nädalal, kui Martaga end Kumusse sättisime. 
Minu juhtimisel jõudsime Kumu asemel hoopis Lasnamäe Linnavalitsuse juurde!
Mis pole ka ime, tõeliselt uhke hoone ju, pisut küll väiksem.
Ja kunstinäitust seal ka üleval ei olnud.

Küll aga Kumus.

Marta kirjutas sellest kokkuvõtte.
Kolmapäeval külastasime koos vanaemaga Kumu Kunstimuuseumi. Enne muuseumisse jõudmist seiklesime Lasnamäel Linnavalitsuses, Laagna tee bussipeatustes, ülekäigusildadel ja porilompides. Algul sõitsime peatusest mööda, siis läksime valesse kohta ja lõpuks pärast armsat jalutuskäiku vihmas jõudsime kohale.
Hetkel on muuseumis avatud näitus"Vabad hinged", mis on kokku pandud Eesti, Läti ja Leedu kunstimuuseumide koostöös. 


Näitusel on kolm põhiteemat: "Müüdid ja legendid", "Hing" ja "Loodus". Eesti kunstnikest on esindatud Konrad Mägi, Kristjan Raud, Nikolai Triik, Oskar Kallas ja teised.

Teine näitus, mida vaatasime, oli näitus Konrad Mägi töödest. Mulle meeldisid tema maalide maastikud ja soojad värvid.


Mõlemad näitused olid huvitavad.
Selgituseks oli võimalik vaadata ka filmi seal samas näitusesaalis.
...