...
Kui juba lemmikutest rääkida, siis ei saa tomateid nimetamata jätta.
Ilmselt perenaised tomateid ei riivi, vähemasti ühtegi tuttavat riivijat ei suutnud tuvastada. Ega ma ise ka pole selle peale tulnud, et tomateid võiks riivida. Aga sattus mulle selline veidi kummaline sort: suured ja tiheda viljalihaga pluss kohati kollakad kiud sees.
Ja siis kuskilt mälusopist tuli midagi nagu meelde... kuskil oli retsept, kus soovitati tomat riivida.
Otsisin, aga ei leidnud.
Katsetasin. Uus on alati natuke hirmutav, midagi nagu ebaõnnestus, aga midagi tundus päris käepärane olevat.
Õnneks sain töö käigus häid soovitusi. Et riivimiseks tuleb tomat ristipidi pooleks lõigata (mitte ülevalt alla).
Riivi seni kuni ainult tomati nahk alles jääb (mul jäid need heledad kiud ka).
Õlis kuumutasin paar peeneks hakitud küüslaugu küünt (järgmine kord panen vast riivitud porgandit ja tükeldatud sibulat ka pannile õli sisse). Lõpuks kõik see kupatus keema.
Kuna hoian külmkapis (ja kasutan kiiresti ära), siis väga kaua ei hautanud. Tark nõuandja soovitas küüslaugule ja sibulale lisaks hautamise lõpus lisada punet, basiilikut ja veidi jahvatatud musta pipart.
Mõtlen sellele, kui ma kunagi jälle riivima juhtun ;)
Pipart ma vist isegi panin. Lusikaga veidi suhkrut ka.
Mul nüüd paar purki Tomati möksi külmkapis, juba kasutan... igale poole!
...
