...
Pole just tavaline, et lamaskledes ja raamatut lugedes tunned, et kuskil rinnapiirkonnas keegi kõnnib. Eriti tavapäratu aga, kui silm fikseerib, et kõndima on hakanud üks su paljudest imepisikestest sünnimärkidest. Igatahes kahtlus tekkis, ja kindlas usus, et seda, mis liigub, peaks olema võimalik kinni püüda... õnnestuski! Viisin laua peale, võtsin fotoka ja suumisin.
Nonii, täitsa jalgadega elusolend,
Pikka pidu ei korraldanud, pilt tehtud, jalad üle loetud, ämblikulaadne (pärisnimega PUUK) võõrale territooriumile tungimises süüdi mõistetud, kohtuotsus täide viidud.
Kogu lugu.
Või siis mitte.
Ma eile õhtul ka, lugesin jalgu ja pildistasin tuppa tunginud välisvaenlast, aga kohtuprotsess jäi pidamata ja süüdlane vabadusse. Kui ta nüüd näiteks malaariat peaks levitama, on muidugi jama majas... Aga tundus olevat puudega ja ohutu.
Ja tundmatu neljajalgne putukaid jahtimas!
...
2 kommentaari:
Puuke taban ja hukkan iga aasta õige mitu. Pooled leian oma nahal jalutuskäigul, pooltel õnnestunud end juba naha sisse puurida. Seni on vaatamata (laiskusest mitte põhimõtte pärast) vaktsineerimatusele mingi ime läbi õnnestunud puugihaigustest prii püsida,
Kusjuures, sõbrants ütles, et tema ei tunne, kui puuk kõnnib. Mina väga tundsin.
Mul vast 50:50... olen avastanud pooled jalutamas ja pooled ihus kinni, läbi aegade siis.
Eelmine suvi, analüüs borrelioosi ei tuvastanud (isegi kaks korda tehti), aga punane laik oli üle selja ja antibiootikumidele allus. Mina (ja nahaarst ka) polnud sugugi kindel, kas see üldse puuk oli. Kes neid kõiki putukaid ja haigusi teab.
Aga puugisüste olen teha lasknud küll. Ikka juba päris ammust ajast. Mingi aeg olid teatud piirkonna puugid erilised entsefaliidi kandjad, siis tegin süstidega algust.
Postita kommentaar