Kidurad juuksed

...

#poolelijäänud

Lugu mustandite kaustast... täiendustega.

Mul on täiega kidurad juuksed. Noores eas nagu ei saanud arugi, kuigi jah, teadmine, et pole mul suurem asi karvakasv, ulatub varasesse noorusesse.

See, et tööl käies igal hommikul pead pesin, ei tulnud kindlasti ka kasuks.

Aga lootust ei tohi kaotada, peaaegu et viimane aeg on asi käsile võtta  😉

On juuksed väga kuivad ja haprad, võib neid turgutada lihtsa toitemaskiga: segada kokku 1 munakollane, 1spl kastoor-, lina- või oliiviõli ja 1 spl vedelat mett. Määri segu pähe, kata juuksed paksu rätikuga ning hoia paar tundi. Seejärel pese juuksed puhtaks. Juukse toitemaskide tegemisel tuleks meeles pidada, et juuste ületoitmine on neile niisama kahjulik kui täiesti hooletusse jätmine. 

«Ühest juuksemaskikorrast nädalas piisab täiesti,» on toonitanud tark juhendaja Ene!

...

* Rõhk sõnal MUNA ... täna on ülemaailme munapäev!

Kvaliteedimärgiga munad

Kusjuures, muna võib ka näkku määrida!

** Tarkuseterad.

...

Konnatiik

 ...

#poolelijäänud

24.06.25

Tegin ära Sudoku. 

Ja siis tegin ära Paigutuse. Sõnade paigutamine õigetesse ruutudesse.

Mõlemad 5. juuni ajalehes, sattus laua peal vedelema. Telekast tulev jaanipäeva tähistav kontsert taustaks, kaks koos täitsa sobiv ajaviide.

Hästi läks, sudoku õnnestus lõpuni teha, oli teine raskemate killast, kunagi juba alustatud ja pooleli jäänud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, seekord sõnadest, mitte numbritest. 

Sõnamängu ühele sõnale ei olnud ruudustikus kohta, ja see sõna oli KONNATIIK. Kui ilusatest sõnadest rääkida, siis konnatiik on ilmselgelt ilus sõna. Kõik nagunii juba teavad, et konnad on ühed mu lemmikloomad (ämblike kõrval), ja et ma lapsena liivaaugus konnadega mängisin, ehitasin neile losse ja müüre sinna ümber. Mul olid väga head vanavanemad, ma ei mäleta, et mind keelatud oleks, konnad käest ära korjatud või misiganes.

Aga sõna ise tuletas mulle meelde hoopis midagi muud!

Toredatel asjaoludel sattus minu raamaturiiulisse raamat, mille autoriks sm Konn. Täpsustan siiski... V.L.Konn. Mitte et mul seal nüüd konnatiik oleks, aga mitu Konna nime kandvat kirjandusteost on küll käeulatuses.

Viimase kättesaamine toimus pidulikus õhkkonnas koos kenade inimestega.

16.04.2025

Uskumatu, kuidas aeg lendab, kui nüüd tõtt tunnistada, siis juba 29. aprilli kuupäeva alla olen oma Päevaraamatusse kirjutanud: lugesin läbi Konna raamatu "Saatus". 

Üldiselt siis järg raamatule "Esimesed sada. Segadus"

Arvamus on kahetine, selles mõttes, et kust nurgast vaatan. Elulugusid lugeda mulle meeldib, natuke tuttavat igapäevaelu, natuke ulmet ja natuke armastust. Humoorikas lähenemine nii esimesse, teise kui ka kolmandasse. Kohati natuke nukker, sest nagu elus ikka, kõike tuleb ette. Haiget saamist, kinni hoidmist ja lahti laskmist. Kaotusvalu. Lõpuks ka leidmisrõõmu. Mina-tegelane tõenäoliselt mitmest kokku lapitud.

Nüüd see armastus. Või niisama lähedus. 

Tundub küll, et kokku sai liiga palju naisi ühe mehe elus, aga kui see lõpuks kuhugi kindlasse punkti välja viib, siis olgu pealegi. 

Raamatu alguses on mina-tegelane 35-aastane, lõpuks kuskil 60+. Nii et keskelt läbi 25 aasta jooksul oli 50 katsetust... täiesti tühja ja tuima tööd. Tung on, aga tunded puuduvad. Kuidagi kergesti ärakasutatav mees. Kasutajad olid ikka parajad fruktid ka. Või no tegelikult, mida ma nüüd neist asjadest tean! Kes keda ära kasutas. 

Aga mis peamine, lõpuks ju tulid tunded ka! Pluss äratundmine.

Lugu tervikuna oli ladus, lugemine läks kiiresti ja ka lõpplahendus sobis! Isegi lahingud, vigastused ja kaotused ei olnud väga häirivad. 

Et see osa seal lõpus nüüd mingi ennustus ei oleks.

...

Kolmas... soe aprillipäev

 ...

03.04.2025

#päevakommentaar

Pole veel kohanenud õhusoojusega. Ühest küljest nauditav, teisest küljest... väsitas ära. Mulle sobivad ka jahedamad ruumid rohkem kui soojad. 17° õues on päris suvine suurus, päikese käes oli kindlasti rohkem. 11 000 sammu päevast liikumist andsid kütet juurdegi. Igatahes õhtuks oli toss väljas.

Projekt mutimullahunnikud sai ligi tunnise jätku. Mitte et see veel lõppenud oleks, aga suur osa nende maa-aluste tegelaste tekitatud lahinguväljast on likvideeritud. 

Kunagi tehti muttide nahkadest kasukaid, mütse ja muhve. Tänapäeva lastele on teada-tuntud Naksitrallide Muhv, aga mina oma lapsepõlvest mäletan, et vanaemal oli kapis EW aegne, mida ta, tõsi küll, enam ei kasutanud, aga jutt oli, et mutinahkne. Ma mõnikord mängisin sellega. 

Tänapäeval võid saada loomakaitsjate hukkamõistu osaliseks, kui mingi naturaalne nahkne toode keha kaunistab või sooja annab. Keegi ei pane enam pähe kährikunahast mütsi või selga karakull-kasukat. Emal oli selline kasukas, jube raske, sest oli kokku õmmeldud väikestest tükkidest. Ma ei mäleta, kui palju ta kasukaga käis, vähemasti ühtegi fotot ei tule silma ette, et kasukas seljas. Ma ei mäleta isegi seda, kui palju minu kährikunahkne krae mul kaelas oli, aga ta oli olemas, oli selline vaba pidamisega loom (st krae), polnud kuhugi kinnitatud. 

Nüüd on mul arvutitoolil valge pisike pehme lambanahkne kate. Mõnikord silitan teda ja mõtlen, et kas ma olen liiga julma suhtumisega? Nunnu lambukene, ohverdas end inimese heaks.

Paar nädalat tagasi vedeles tee ääres autoõnnetusse sattunud väikeloom... kui juba elukaotusest rääkida.

Teadjamad inimesed ütlesid, et metsnugis.  Loomulikult tegin ma pilti ja konsulteerisin rahvaga ;) Oleks mõni lapsuke minuga olnud, oleksime ehk matused korraldanud. Nüüd ta jäi sinna maanteeäärsesse kraavi.

See eest konnade elu olen küll püüdnud turvata. Kui kõnniringil oleme, siis ikka mõni koperdab üle tee. Mõni väledam teeb pikki hüppeid, teine paksuke on päris aeglase tempoga. 

Ma siis natuke aitan, lükkan takka või korraldan transporti. 

Millest jutt alguse sai? Muttidest? Õige jah, lubasin ju relva muretseda... millalgi.

...

 

Raudteejaamast ja raamatukogust

...

#poolelijäänud

Lugu mustandite kaustast.

Mul on mitu tuttavat raudteejaama. Sellist eriti tuttavat. 

Jäneda ja Aegviidu. Läbi aegade.

Tallinn muidugi ka. 

Ja Tartu ja Pärnu.

Tallinn ja Pärnu raudteejaamad olid mu lapsepõlvesõbrad. Meid õega pandi Pärnus rongi peale ja vanaema-vanaisa või mõni lähedane sugulane tuli õigeks ajaks Balti jaama, et meid siis rongilt vastu võtta. Mina käisin juba koolis, Anneli kindlasti mitte. Kirja teel liikus info. Tänapäeval lapsed vast ikka veel teavad, mis tunne on postkastist kirja saada... või siis ise kiri kirjutada ja posti panna. Kunagi oli see peaaegu et ainuke sidevahend, kiiremad teated liikusid telegrammi teel. 

Eks siis ema kirjutas, et paneme lapsed sel-ja-sel päeval rongi peale, ja mis kell nad Tallinna jõuavad. Keegi oli ikka vastas, et meid siis edasi kohale viia, vanaema-vanaisa juurde Adamsoni tänavale. 

Kaduma me igatahes ei läinud!   

...

Jäneda jaamast mäletan aegu, kui Tallinna rongid sõitsid Tapani, vahepeatusega Jänedal. Seal ootas juba liinibuss, sellega sai kümmekond kilomeetrit kodule lähemale. 

Aga juhtus, et Jänedal bussipeatuse ja reisirongi vahel seisis ilmatu pikk kaubarong. Kell tiksus, bussil kohe-kohe väljumisaeg. Nii me siis ronisime kaubarongi alt... või pigem sealt, kus kaubavagunite ühenduskohad olid, ronisime sealt alt teisele poole, et bussile jõuda. 

Ellu jäime!

...

Nüüd on Aegviidu raudteejaam saanud kõige lähedasemaks. Korra-paar kuus ikka külastan. Selles mõttes, et mõne nädalapäeva paaril kellaajal saan sinna bussiga, et siis rongiga edasi linna poole loksuda. Ainult et viimasel ajal tunduvad need graafikud kuidagi ebasõbralikud.

Kes läheb hommikul kella 6.10-se bussi peale? Parem jätan minemata. 

Teine võimalus on õhtuks linna minna, see buss väljub meie juurest kell 14.45. Ainult siis pean rongi peaaegu tund aega ootama. Viimane kord tegin tutvust Aegviidu raamatukoguga. Istusin seal lugemissaalis ja lugesin ajakirju. Aeg läks ruttu.

Homme on kohalik bussiraamatukogupäev. "Krõõt" tuleb meie külla.

...

#detsembripäevapilt 4

Tänane külavahetee.

04.12.2024

...

Jäätmemajandus

 ...

Kõik need pakendid, mis köögikapile toetuvas suvalises paberkotis ootel, on igapäevaselt jalus. Aga see-eest hästi käepäraselt ;)

Olen need millalgi, ehk mõni nädal tagasi, ajaarvamine on sassis, igatahes olen need mustanditesse üles kirjutanud. 

Kott täis, tuleb see sorteerida.

2 pakendit "Vytautas" mineraalvett
3 karpi salatit (rosolje, lihasalat, sünnipäeva salat)
1 tomatite karp
Karl Friedrich hele õlu... purk
Suur karp... Napoleoni kook
4 klaaspurki (maasikamoos, majonees, Suvesupp, veel üks külmsupp)
1 pakk piima
1 pakk keefiri
1 pakk petti 
1 pakk ploomimahla
1 vedel seep
1 karp kodujuustu
1 pudel Törley non-alckoholic
Plekist põdralihakarp
1 pakk juustu

Pisikesed pakendid - sarvekesed, pannkoogijahu, Serla majapidamispaber, poest tulnud väiksed kilekotid, suhkur, sidrunhape, kohvipakk 

Klaas läheb kilest poekotti, tagastatav taara samuti, aga teise. Selle viin poodi ära... kui millalgi meelde tuleb. Praegu on verandas, kui täis saab, liigub edasi, kuuri alla. Karl Friedrich on vist õllene olnud, igatahes on pakenditel selline veidi magus lõhn. 

Esimese, kus tagastamatu klaas, saab viia kilomeetri kaugusele konteinerisse, või siis kuskile poeteeäärsesse, kui meelde tuleb. Aga võib vabalt ka kuuri all vedeleda ja kaalu koguda, et siis korraga kunagi ja kuhugi. 

See on päris räige kolin, kui pudelid ja purgid konteinerisse kukuvad. Mõnikord on purunemise klirinat.

...

Muu pakend läheb samuti köögist järgmisesse hoiukohta.  

Järgmine hoiukoht, aga juba tunduvalt suurem, asub verandas. Suur läbipaistvast kilest kott. Mitte see, mida firma jagab, viimane kord ta lihtsalt kotti ei jätnud, ma ostsin ise poest ühe rulli. Kotid väiksemad, see sobib mulle, sest kui veranda kott täis saab, viin selle kuuri alla. Kaks kotitäit seal juba on... no nüüdseks juba neli.

...

Ilmselgelt on mul liiga palju ootel pakendeid, muust pahnast rääkimata.

Mingi suvaline leping saadeti tutvumiseks, seal on info, et pakendeid viiakse ära iga 12 nädala järel. Kui meil veel lähedases teeotsas konteiner oli, viisin ma korra nädalas oma pakendid sinna. See polnudki niiväga ammu, pool aastat või vähemgi tagasi. Aga uue süsteemiga äravedu on nüüd individuaalne ja läbinähtav, samas naabritega ühes rütmis, pole tahtnud ka muuta.

Hiljuti toodi teeotsa hoopis papi ja paberi jaoks konteiner. Ma pole veel nii kaugele jõudnud, et vanad ajalehed ära viia, papist pakenditest rääkimata. Need on ka kuuri all. 

Ootavad oma aega. 

Olmeprügi leping sai kunagi igakuiseks tehtud. Ega ma patust puhas pole, praeguses esmases kogumiskohas kööginurgas on jäätise paber ja paar heeringakarpi Eesti Pagari kilekotis, köögipaber sees, et õli voolama ei hakkaks. Võimalik, et peaks ära pesema ja pakenditesse üle kolima, aga mul on täiega siiber. Mõnikord nopin miskit välja, kui kuskil pinnal vedeleb ja ilus välja näeb, enamasti siiski lennutan koos musta kilekotiga oma isiklikku rohelisse konteinerisse. 

Loodan väga, et äravedajad sorteerima ja pildistama ei hakka. 

Ma ise pildistasin küll, aga ainult konteinerit. Või tegelikult pildistasin värve: nii võimas päikeseloojang oli, et isegi mu kodune jäätmemajandus paistab hoopis paremas valguses ;) 

...

Summer party

... 

Kõik need hilised õhtud, tasub vaid nina välja pista, oled kohe keset peomöllu.

Ritsikad ja rohutirtsud, võta nüüd kinni, kumma hääled need valjemad ja kummal malbemad, ühendkoor on igal juhul muljetavaldav. 

Aga mitte ainult, eile oli välisvalgustus ka taevasel tasemel, kuula, vaata ja naudi! 

13.07.2024

#päevapilt 66... välisvalgustus

Muidugi tuli mulle meelde* LT ja tema oskus varjatuidki mõtteid riimidesse ja ridadesse panna ;) 

 

Lehekuust on küll vahepeal heinakuu saanud, muidu ikka, nagu ikka....

Õrn nightingale, kus tõttad sa

sel lahkel lehekuul?

Kas mõisa aias hõisata

on enne õhtut cool?

Kas laulad veel: too piits, too piits?

Või tõlgiks palud parti?

Go, lazy girl, to beach, to beach!

Seal ruulib summer party!

(Leelo Tungal)

...

*tuli meelde, et mul on üks luuletus hoiul blogi mustandites.

...

Maikuu tähtsündmused

 ...

#poolelijäänud...  30. mail

Maikuu läbi, viimane aeg teha kokkuvõte teemal #tähtsündmused

Tütarlaps lõpetas muusikakooli, eile oli kontsertaktus.

29.05.2024

Ilus oli. Muusika, lõpetajad, soe õhkkond ning toetavad ja hoolivad õpetajad ja lähedased. 

Kontsert ja aktus. 

Ja tort punktiks üritusele.

...

Aasta tagasi mais käisime Ritaga Stockholmi Kuninglikus ooperiteatris*. 

20.05.2023

Etendus "Suveöö unenägu". Vaevalt et ma sinna majja oma elus teist korda ooperit vaatama sattun, aga õnneks mõju on pikaajaline. Kui kodus tagasi, lugesin läbi kõik olulise, mis puudutab unenägusid, suveööd, Benjamin Britteni ja Shakespeare loomingut, lisaks leidsin Youtube`st ka sama etenduse videosalvestuse... mida seal enam kahjuks pole. 

Selline ma juba olen, kodutöö teen alati hilinemisega. 

...

2022. aasta maikuu oli väga eriline, sest mu erilised lapsed tegid olulisi tegemisi meie majapidamises. Kui rääkida tahaks, tuleks väga pikk jutt ja palju pilte. Lühidalt... vann sai välja, vannituba sai uue näo, köök sai uue pliidi ja uue väljanägemise, ka vana pliit hakkas tõmbama, sooja vee saamine läks elektri peale (varem pidin pliiti kütma... mis lõpuks iga ilmaga ja igal kellaajal suitsu sisse ajas).

Sellist lammutus-, parandus, puhastus- ega ülesehitustöid pole minu silmad varem näinud, ja ei ma usu, et kunagi edaspidigi enam näevad! Kuna valmis-saanud-kaunikene jääb siiski juunisse, siis neid pilte siin ei näita. Aga ega ma siis vaatamist ka ei keela ;)

...

Veel aasta tagasi... mai 2021. Käisin Kirnas tulpe vaatamas. Väga palju ja väga ilusaid tulpe nägin... aga mu üks elutõde, et vähem on parem (mitte et ma sellest alati kinni suudaks pidada), siis tõenäoliselt Kirna mõisa külastamine tulpide ajal jääbki selleks üheks ainukeseks korraks. 

Pildil tundub ka puu just see oluline olevat.

21.05.2021

...

27. mai 2018 Tudulinnas.

See võiks minna teemasse #minevikujutud, sest vanaisa T.J.M. on Tudulinnast pärit, sinna surnuaeda on maetud ta ema ja isa.

Ma pole kuigi tihti oma vanavanavanemate haual käinud. See viimane kord aastal 2018, kui samale  hauaplatsile maeti vanaisa vennapoeg, elupõline tudulinlane.

Kohe seal lähedal asub Vabadussõja mälestussammas. Vikipeedia ütleb, et sammas avati septembris 1923 ja lõhuti oktoobris 1940. 50 aastat hiljem avati samas kohas uus sammas, mis välimuselt ligilähedane algsele. 

26.05.2018

1940. aastal, kui vanavanaisa Jaan suri, oli mälestusmärk alles lõhkumata.

Aga just 6 aastat tagasi mais ma vanavanavanemate haual käisin.

,,,

Kui veel ajas tagasi minna... 2009. aasta mais käisin ma esimest ja viimast korda Hiiumaal. Viimast selles mõttes, et hetkeseisuga... ja esimest selles mõttes, et kunagi noores eas oli lennureis Tallinn - Kuressaare (või oli see siis veel Kingissepa?), mis tegi vahepeatuse Kärdlas. Mõni läks maha ja mõni tuli peale.... aga mitte mina. Nii et mu jalg tookord Hiiumaa pinda ei puutunud. 

Aga tookord, 15 aastat tagasi, tegime Hiiumaale ringi peale. Või no nii palju, kui kahe päeva jooksul jõudis.

30.05.2009

Ikkagi ümmargune aastapäev, sobib isiklikku kroonikaraamatusse salvestada.

...

Aga tuleks tagasi selle aasta maisse.

Üks piiga sai 10 aastaseks, juubeli puhul anti võimalus noore kunstniku näitust külastada. 

31.05.24

...

Tegelikult on mul mustandites veel mõned maikuised meenutused. 

Ehk jõuan nendeni ka. Millalgi.

...

* Kungliga Teatern on Rootsi rahvuslik ooperi- ja balletiteater, on Põhja-Euroopa esimene ooperiteater ja tegutseb alates aastast 1773. 

,,,

2 x 1915

 ...

#poolelijäänud

Nagu tavapärane... asjad juhtuvad. Küllap teistelgi, aga kui elutempo kiire, pole alati aega märgata. 

No mul on aega küll!

Seekord juhtus nii, et minu juurde tulid kuuepäevase vahega kaks raamatut, mille sisus aasta number, sündmus ja geograafiline asukoht üks-ühele samad on. 

Ka on mõlemasse raamatusse sisse kirjutatud sama mõte: inimlik on aidata. Isegi kui keset ebainimlikkust see kohati võimatu on.

Kirjeldatud lugu raamatutes kattub kaudselt, aga ajaloolise taustaga ilukirjanduslikud teosed mõlemad.

Eriti Piret Jaaksi "Taeva tütred", mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda preemia.

Loole lisab väärtust teadmine, et loo algus on olnud juuripidi Haapsalus. 

Selline silmaringi avardav raamat. Tundub, et olen vaid ähmaselt teadnud Armeenia genotsiidist*. Aeg XX sajandi algus. 

Haapsalust pärit Hedvig Anna Büll pühendas kogu oma noorpõlve armeenia naiste ja laste abistamiseks... ja temast polnud ma midagi kuulnud. Õnneks polnud raamat kirjutatud väga vägivaldseks, kuigi julmus ja jõhkrus oli aimatav. Õde Hedvig polnud muidugi mitte ainus misjonär raamatus, neid naisi oli teisigi, kes ennastohverdavalt vägivalla all kannatajaid abistasid. 

Aga Haapsalus on olemas märgid seal elanud Hedvig Büllist: maja, kus ta sündis, ristikivi tema mälestuseks ja vist ta vanemate hauad Haapsalu surnuaias. 

...

Chris Bohjaliani "Liivalossitüdrukud" viib lugeja täpselt samasse aega ja samasse kohta. Raamat oli väga hea, samas polnud seda nii lihtne lugeda. Lugesin, ja siis võtsin aega, et loetud seedida. Kogu see karm reaalsus, kuidas saab 1,5 miljonit inimest surra, nii et keegi seda ei tea? Vastus on lihtne: nad tuleb tappa pärapõrgus. 

Nii et nüüd räägin ma tõepoolest vanavanemate lugusid, koondades tähelepanu taas kord ühele maailmanurgale, mida enamik meist kaardilt üles ei leiaks, ja ajalooviivule, mis kuigi kord tuntud, on enamjaolt unustatud. Alustan sellest, et kujutlen Ida-Türgi mägesid, küla, üsna selle lähedal asuvat maalilist linna ja hunnitut järve, mille nimi on Van. Näen Dardanellide väina äärset randa. Ridaelamut, Bostonis Back Bays. Kõige sagedamini aga näen Aleppot ja seda ümbritsevat halastamatut Süüria kõrbe.

Kaotused, leidmised... ja veel valusamad kaotused. Ja armastus, mille varjus on peidus mitmed saladused. 

Veidi puudust tundsin, et raamatus ei olnud abimaterjali, no näiteks selle piirkonna kaarti, kus tegelased aastatel 1915 -1916 erinevatel ajahetkedel viibisid. juurde lugemist oli palju.

Chris A. Bohjalian on Armeenia juurtega Ameerika kirjanik, nii et seegi raamat, kuigi ilukirjanduslik, on omamoodi elust enesest. 

Väärt lugemiseks mõlemad. 

Tegelikult lugesin need raamatud läbi juba kuu või kaks tagasi, nüüd leidsin mustanditest pooliku teksti ja kirjutasin lõpuni. 

Kõik need emotsioonid, mis lugedes olid, tulid kuskilt mälusopist taas päevavalgele. 

* Armeenia genotsiidiks või Armeenlaste genotsiidiks nimetatakse Osmanite riigi armeenlastest elanike massiliselt hävitamist ja deporteerimist Esimese maailmasõja päevil. ... Eestist pärit baltisaksa misjonär Hedvig Büll päästis genotsiidi ajal tuhandeid armeenia orbe. (Wikipedia)

...

Leedi Kaaga

 ...

#poolelijäänud*

#pealtkuulatud kõnelusi

Nimed veidi muudetud, sest pere on tuttav, aga mitte päris oma. Nii et parem kaudselt rääkida ;) 

Tegelikult lähen sissejuhatuses natuke ilukirjanduslikuks. 

Või pigem ainult ilu, mitte kirjanduslik ;)

Suur pere, mitu last. Ja lapsi ühendab C täht. No näiteks Cardo, Carola ja Carmen. Kui sünnib pesamuna, otsustasid lapsevanemad, et kaua võib, ja panid poisile ilusa eestipärase poisslapsenime Karl.

Edasi läheb lugu #elustenesest.

"Mis lapse nimeks saab?" küsivad lähedased. Et märku anda traditsioonide muutmisest, on vastus koos selgitusega. "Karl. K-ga".

Pole viisakas oma arvamust hakata avaldama, loogiline ju. Kuidas kõlaks küsimus, et oi mis imelik nimi, kus te selle peale tulite. Aga omaette peamurdmist oli küll. 

Karl Kaaga? Carl Gaga? Kas mingi seos Lady Gaga`ga? 

Küsiks otse, aga pole äkki viisakas?

28.03.24

Pidulauas kuulsin. Oli päris lõbus ;)

* Mustanditest leitud lugu. 

Mul on mustandites 344 pealkirja, mõne taga on lugu, mõne taga foto, mõnes on mingi copy/paste infokild. Ilmselt peab koristustöid tegema hakkama. Õnneks siin pole konteinerit vaja... 

3 aastat tagasi oli mul veidi üle 200 mustandi. Ära viskamine ei kuulu mu tugevamate külgede hulka!

...

Falafelid ja kõrvits

 ...

#poolelijäänud

Kõik peale minu muidugi teavad, mis on falafelid. Mul ei tulnud see isegi siis meelde, kui oma mingil hetkel pooleli jäänud postituse pealkirja (Falafelid) nägin. Juttu juures ei olnud, see eest kuskilt näpatud retsept.

Ja mis juttu siin vaja ongi! 

Falafelid on... falafelid! 

Wikipeedia ütleb: 

Falafel on levinud Lähis-Ida roog, mis on valmistatud kas kikerhernestest või põldubadest. Need purustatakse ning segatakse ürtidega ning vormitakse väikesteks pallikesteks. Traditsiooniliselt serveeritakse neid pita leivast valmistatud taskutes salati ning kastmega. 

Ma pole kindel et tegema hakkan. Aga võiks ju!

Võiks muidugi, aga ei saa. Enne uusi katsetusi tuleb ära teha naabrimehelt kingiks saadud kõrvits.

Õnneks pisikene!
...

Kuidas vanasti reisiti

...

#poolelijäänud

See siin küll pigem alustamata postitus 9. aprillist 2015.

8.04.2015 oli Kanal 2-s selline teema: millised olid eestlaste reisimisharjumused vanasti. Olin postitusele ainult pealkirja pannud, teksti ei olnud, oli vaid link saatele. Link enam ei toiminud, nii et otsisin saatelõigu uuesti välja ja kuulasin üle. Et huvitav, mis mõtted mul tookord võisid idanema hakata, et kirjutamise tuju tuli. 

Huvitav jah, praegu ma igatahes mõtlen, et vanasti on hoopis laiem mõiste, kui teema, mida saates käsitleti. Seal meenutati reisimist taasiseseisvumise algusaastatel. Olen oma esimesest väljamaa reisist kirjutanud, see oli ka ligilähedal selles ajas.

Aga enne seda olid 1980ndatel mõned grupireisid koos kohaliku rahvaga tolleaegse Nõukogude Liidu avarustesse. Odessas käisime, Volgogradis käisime. 

Fotosid vaadates, Gagras käisin. 

kevad 1987

Ja Põhja-Osseetias. 

See vist oligi see reis, kus mina käisin, aga kaasa mitte. Tookord oli grupp koos kahest erineva piirkonna rahvast. Selles teises seltskonnas oli meesterahvas, kes kandis minuga sama perekonnanime. Meid oli ühte tuppa määratud. 

Kuidagi asi ikka lahenes, ma ei mäleta, et me oleks tuba (või laia voodit) jaganud.

...

Ükskord Rootsi laevas jagasime kajutit küll võõra mehega. Usun, et see oli 90ndatel. Kummaline, kuidas reisimine ikka aastatega muutub! Kui esimesi kordi Rootsi sõitsin, polnud meil mingit kajutit. Oli nagu bussis magamine, suur saal istmeid täis. Lasid tooli seljatoe alla, tõstsid jalad kohvrile ja magasid. Kui uni ära läks, kolasid laevas ringi, siis läksid ja tukkusid edasi. 

Aga see võõra mehega kajuti jagamine... oli neljane kajut, olime algul kolmekesi,  noor mina ja võõras noor naine pojaga. Ja siis tuli üks nooremapoolne meeskondanik äkki kajutisse, et tema ka siia määratud. Miskipärast ei õnnestunud olukorda lahendada, igatahes lõpuks seal neljakesi olime. Tegelikult me ise andsime nõusoleku. Et kui juba, siis olgu peale :) Ega me põhimõtteliselt teda ei näinud, tuli, kui meie juba magasime, hommikul libistasin mina ennast kajutist suht varakult välja. Aga üldiselt olime me kõik antud olukorras üsna leplikud. 

Nüüd, kui üksi sõidan, võtan endale privaatse kahese kajuti. Aga mingi hirm (või pigem ohutunne) tollest ajast vist on jäänud: kui üksi kajutis olen, käib sisenedes ikka mõte peast läbi: äkki nad on mulle sinna siiski kellegi kaaslaseks sokutanud :) 

Aga neljases ühiskajutis olen varasematel aastatel päris mitmeid kordi sõitnud ja üldiselt alati meeldivas seltskorras. Kord koos ühe tegusa venelannaga, kord koos jaapani noortega. Need on rohkem meelde jäänud, tegelikult on neljane kajut alati omamoodi seiklus. 

Sellised vanasti reisimised laevaga.

...

Aga kui nõuka-ajal toimusid meie ekskursioonid lennukiga, siis tädi ja tädimees käisid paarinädalastel reisidel rongiga. Neil olid ka korraldatud grupireisid, elasid rongi magamisvagunites, teele jäänud olulistes paikades rong seisis, rahvas lasti linna peale, korraldati ekskursioone ja tutvuti vaatamisväärsustega. Ega ma neist reisidest suurt ei tea,  Ilse-Alfi ekskursioonidest on alles vaid albumitäis vanu fotosid.

Isegi aastaarvusid ei oska juurde kirjutada.

Aga ühe nende tuusiku mu oma foto-arhiivist nüüd hiljem isegi leidsin. (Täna juba 19.dets)

 Aasta siis oli 1971. 
10. - 28. september,

...

Naabrimees Allan käis oma nooruses loomavaguniga reisil. Ei-ei, see polnud küüditamine, tema oli saatjaks rongis, mis loomi Venemaale vedas. Võis olla 1960ndate lõpus. Tema meenutused olid päris värvikad, kahjuks on Allan igavikuteedel, nii nagu paljud need, kes nõukaajal reisisid.

Vanaema ja vanaisa reisisid EW ajal. Sellestki on alles vaid mõned fotod; et neist reisidest eriti juttu oleks olnud, seda ei meenu. 

Nii et lõpuks sai valmis postitus, et midagi nagu oli, aga mis... ei tea, ei mäleta. 

...

Minu hommikusöök Rootsi lauas

... 

#poolelijäänud

Sellest olen ma kirjutanud augustis 2015.

Kui rääkida hommikusöögist.

Kahest munast munahüüve. Rõõmsate kanade munadest, ei ole poemunad.

Kodujuust.

Aedviljasalat.

Heeringas.

Kui nüüd rahasse arvutada, siis munad ehk 30 senti, kodujuust 50 senti, aedviljasalat 50 senti, heeringas 50 senti.

Kõik see on väga umbes, kui juurde veel mõelda maitseained ja õli, siis hommikusöök maksab umbkaudu 2 eurot.

Kohv ka, üle 50 sendi kindlasti mitte, suhkrut sisse ei pane, piima peale küll.

Olgu siis pealegi, kaks ja pool eurot, ja kahtlustan, et kui kogu selle raha eest, siis jagub kindlasti kahele.

Lihtsalt pisut väiksem kogus.

Tegelikult ma sente ei loe, elan pigem põhimõttel: raha tuleb, raha läheb.

Millalgi* kirjutasin üles väljaminekud. Ja sissetulekud.

Aga kui kokku lõin ja selgus, et väljaminekud ületavad sissetulekuid, aga mul veel raha alles... siis lõpetasin kirjutamise.

Kartsin, et selle taga võib olla midagi kriminaalset (kriminullide lugemise mõju). 

Miks ma oma tänast hommikusööki kirjeldan?

Lähematel päevadel** plaanin minna Rootsi, ja loomulikult kuulub reisi juurde ka hommikusöök laevas, Rootsi lauas.

Seal ma tavaliselt just nii söön.

Muna.

Kodujuust.

Aedvili salatiks.

Kala.

Kohv.

Magusat tavaliselt ei taha, pigem tõstan teise taldrikutäie sedasama veelkord.

Viimane kord oli hind 11.50***

Ega ma nüüd raha pärast seda kirjutama ei hakanud.

Lihtsalt... lõhe isu tuli peale.

Sest laeval ma loomulikult heeringat ei söö... võis siis natukene.

Laevas ma pühendun lõhe söömisele.

Lõhe, hommikusöögi parim osa! Aga koduses menüüs*** sobib heeringas ka väga hästi...

Selline avaldamata 8 aasta tagune lugu siis.

Pildid leidsin ka. Rootsis, Pilvi juures... hommikusöök ja lõunasöök.

 

Ei ole buffet.

17.08.2015

...

11.12.2023

Mis on muutunud, mis mitte.

Millalgi*... nüüd kirjutan jälle. Kui poes käin, siis kirjutan. Igapäevaseid kulutusi, juba mitu aastat.

Rootsis**... tookord käisingi Stockholmis, augustis 2015. Siis oli Pilvil (sünd 1928) jooks jalgades, nüüd kasutab kõnniringil käimiskeppe. Tempo vist ka aeglasem. 

***Vaatasin hindu, nüüd on hommikusöök laeval eelmüügist 19 eurot. Aga kui ikka lõhele panustada, peabki kallim olema, arvestades hinnatõusu. Aga ma ei tea, millal ma jälle Rootsi lähen. 

****Tundub, et viimaste aastate jooksul pole mu toitumisharjumused eriti muutunud... sest kes muu kui mina sõi täna hommikul tatraputru, heeringat, kodujuustu. Tomatisalatit***** kõrvale. Muna olen viimasel ajal ära unustanud.

*****No tomatisalat tuleb ka lahti rääkida. Paar-kolm tükeldatud tomatit pannile, kuumutada, paar küünt küüslauku sisse tükeldada, kuumutada veel natuke. Maitsestan ja jahutan. 

...

Päikesekiir päeva

...

Kui blogi avaldamata kirjutisi vaadata, siis annab sealt üht-teist välja noppida. Kunagi veebruaris, peaaegu  9 aastat tagasi olen alustanud ... ja unustanud.

...

06.02.15

Ikka tekitab huvi, kui koosoleku kuumal minutil telefonile sõnum kukub.

Võõras number, aga kahtlaselt omane tekst: saatsin sulle postkasti paar pilti ja kirja.

Uudishimu laes, hiilisin ametiruumist minema.

Nojah, lapsuke saatis kirja ja pildi.

Pisi-õde roosas kleidis.

Kohe tuleb lugu ka.

Kleidi õmbles minu ema umbes 60 aastat tagasi minu jaoks. Käsitöö, kõik pisted näpuvahel, alates küljeõmblustest ja lõpetadest ristpistes satsiäärega.

Kleit seisis aastakümneid ema kohvris. Ootas aega, et saaks olla ja ennast näidata.

Kaks tüdrukutirtsu jõudsid kleidist enne, kui mõte teoks sai, välja kasvada. 

Aga nüüd on pilt olemas.

Väike piiga vanaema kleidis... vanavanaema õmmeldud.

Päikesekiir päeva!

Mul on kahju, et pole pilti, kus kleit minu seljas on.

...

Ja uus lugu kohe lisaks 

09.12.23

Väike piiga on vahepeal juba suureks tüdrukuid saanud.

Eile käisid külas. Tegi oma tegemisi, lõpuks võttis pliiatsid ja hakkas joonistama. Aga siis tuli kojusõit, töö jäi pooleli.  Kinkis pildi mulle ja lubas lõpuni värvida. Mina muidugi, harjumusest, tegin joonekesi ja täpikesi juurde. 

Täna natuke süda valutab. Rikkusin Mirdi ilusa jõulu-pisipildi ära. Samas, koostöös võib ju ka igaüks oma nägu näidata :) 

...