Veel võimalusi

 ...

Kui ikka läheks Tallinna? Jalgrattast ja jalgsi jaama minekust loobusin.

Järgmine võimalus... buss + rong. 

Bussiga Aegviitu ja edasi rongiga linna.

09.05.2025

Buss läheb meie lähedalt  kella 6 paiku hommikul. Siis Aegviidus 26 minutit ootamist, ja kui hästi on korraldatud, ehk on rong ka ootel, siis saab sees istuda. Aga ei pruugi. Õnneks veel väga külm väljas ei ole.

Tallinna jõuab rong kell 7.44

Ajakulu kokku 1 tund 42 minutit. Või siis 2 tundi, kui hommikul toast kell  kolmveerand 6 välja minna. Rõhk sõnal hommikul 😉

...

Järgmine buss Aegviidu poole väljub meilt 14.46. Aegviidus ootamise aeg 1 tund 20 minutit. Tallinna jõuab rong 17.53. Ajakulu kokku 3 tundi 7 minutit.  Kell 17.00 algavale üritusele ei jõua, viimane kord jätsin minemata Eve Mahhovi raamatu* esitlusele.

Rohkem tööpäevadel buss + rong võimalusi pole, ainult reede õhtu on veel, buss väljub 17.25, 30 minutit rongi ootamist, kell 19.00 Tallinnas. 

Reede õhtune buss vist sobib linnast maale tulekuks. Vähemasti kunagi sobis, praegu natuke kahtlen.

Laupäeval bussiliiklust pole ja pühapäeva õhtul pääseb reedega sarnaselt Tallinna. 1 h  35 min ajakulu. Mingi päris kiire rong.

Hetkeseis selline, ehk saavad ükskord raudteed remonditud ja graafikud paika.

Enam-vähem loogiline võimalus on ka buss + buss. Hommikune buss tuleb Aegviidust tagasi ja liigub Paidesse. Seal tuleb pool tundi oodata, ja siis bussiga Tallinna. 

Kell 7.30 bussi peale, 8.17 Paides. 33 minutit ootamist. 8.50 bussi peale, 10.00 Tallinnas. 

No nüüd võiks veel tagasi saamise võimalused üle vaadata ja siis plaanid paika panna.

...

Seoses rongidega on mul paar lugu ka tagataskus.  

Kasvõi see, kui ükskord Rootsi-laevale pidin jõudma.  Bussiga Aegviidus, istun juba rongis, kui avastan info, et sõiduplaanis muudatus. Rong väljub... millalgi, ilmselgelt liiga hilja. Eriti valikuvõimalusi polnud, läksin tee äärde hääletama. Kohe esimene auto võttis peale, sõitis küll teises suunas. Selles mõttes, et mitte Tallinna, vaid Kuusalu poole. Vahet pole, vähemasti saan liikuma! Kuskil Narva maanteel Kuusalu kandis suvalises bussipeatuses pani ta mind maha. 10 minuti pärast tuli buss, linnas sain takso ja laevale jõudsin, isegi mitte päris viimasel minutil. 

Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab... 

* Eve Mahhov, "Loovkampsik"

...

Raudteejaamast ja raamatukogust

...

#poolelijäänud

Lugu mustandite kaustast.

Mul on mitu tuttavat raudteejaama. Sellist eriti tuttavat. 

Jäneda ja Aegviidu. Läbi aegade.

Tallinn muidugi ka. 

Ja Tartu ja Pärnu.

Tallinn ja Pärnu raudteejaamad olid mu lapsepõlvesõbrad. Meid õega pandi Pärnus rongi peale ja vanaema-vanaisa või mõni lähedane sugulane tuli õigeks ajaks Balti jaama, et meid siis rongilt vastu võtta. Mina käisin juba koolis, Anneli kindlasti mitte. Kirja teel liikus info. Tänapäeval lapsed vast ikka veel teavad, mis tunne on postkastist kirja saada... või siis ise kiri kirjutada ja posti panna. Kunagi oli see peaaegu et ainuke sidevahend, kiiremad teated liikusid telegrammi teel. 

Eks siis ema kirjutas, et paneme lapsed sel-ja-sel päeval rongi peale, ja mis kell nad Tallinna jõuavad. Keegi oli ikka vastas, et meid siis edasi kohale viia, vanaema-vanaisa juurde Adamsoni tänavale. 

Kaduma me igatahes ei läinud!   

...

Jäneda jaamast mäletan aegu, kui Tallinna rongid sõitsid Tapani, vahepeatusega Jänedal. Seal ootas juba liinibuss, sellega sai kümmekond kilomeetrit kodule lähemale. 

Aga juhtus, et Jänedal bussipeatuse ja reisirongi vahel seisis ilmatu pikk kaubarong. Kell tiksus, bussil kohe-kohe väljumisaeg. Nii me siis ronisime kaubarongi alt... või pigem sealt, kus kaubavagunite ühenduskohad olid, ronisime sealt alt teisele poole, et bussile jõuda. 

Ellu jäime!

...

Nüüd on Aegviidu raudteejaam saanud kõige lähedasemaks. Korra-paar kuus ikka külastan. Selles mõttes, et mõne nädalapäeva paaril kellaajal saan sinna bussiga, et siis rongiga edasi linna poole loksuda. Ainult et viimasel ajal tunduvad need graafikud kuidagi ebasõbralikud.

Kes läheb hommikul kella 6.10-se bussi peale? Parem jätan minemata. 

Teine võimalus on õhtuks linna minna, see buss väljub meie juurest kell 14.45. Ainult siis pean rongi peaaegu tund aega ootama. Viimane kord tegin tutvust Aegviidu raamatukoguga. Istusin seal lugemissaalis ja lugesin ajakirju. Aeg läks ruttu.

Homme on kohalik bussiraamatukogupäev. "Krõõt" tuleb meie külla.

...

#detsembripäevapilt 4

Tänane külavahetee.

04.12.2024

...

Ilm ja inimesed

 ...

Väljas on talv, selline ehtne, lume ja miinuskraadidega. Silmale ilus vaadata, ihu ehk ootaks soojemat. Kütmist nõuab rohkem, lumeuputus oli vaid korraks. Nagu tellimise peale just sel päeval, kui Tallinnasse oli vaja sõita. Igasuguseid toiminguid võib ju edasi lükata või tegemata jätta, aga kasutamata ei saa jätta 3 kuud tagasi antud arstiaega! 

Kuigi asi tundus täiesti lootusetu, siis need 150 m maanteeni tänu tugevate meeste toetusele siiski läbitud said.

28.11.2023

Selle algamata talve suurim elamus, muidu oli niisama ilus. 

Mis sest, et alles november.

27.11.2023

...

Aga see, et novembris talv juba kohal on, pole mingi harukordne juhus. 

23.11.2008 hommikul tulin Rootsist. 

Olen sellest kirjutanud... 15 aastat tagasi.

Kui kogu Eestimaa räägib oma lumeelamustest (oh sina Jeestimaa… nagu ütleks mu kadunud vanatädi), siis ei saa minagi neist hangedest mööda minna. Seda enam, et olin pühapäevasesse tuisupilve suisa sisse visatud.

Hommik Tallinnas oli paljutõotav. "Romantika" maabus 10 minutit enne etteantud kellaaega.

Juba kolmas takso sadamahoone juures ei olnud ette tellitud.

Taksoarve oli taskukohane (80 krooni).

Kaasa oli küll autoga kodus lumevangis, aga Anneli arvas, et nemad ehk ujuvad välja. Ja tulevad bussi vastu.

Aga siis selgus, et bussiliin on käigust maas.

Kui pole lennuilma ega meresõiduilma ja maanteed lumest umbes, siis raudtee tundub kuidagi eriti turvaline. Pole kuulnud, et tuul oleks liiprid paigast puhunud või vedur kõhtupidi hangeharjale sõitnud.

Nii ma siis valisin raudtee koduteeks, Balti jaama turvaliseks ootekohaks ja väljuvatest rongidest just selle, kuhu kohalikku bussi vastu oli oodata. Eelnevalt muidugi kontrollisin telefonitsi üle, et kas ikka võib. Oodata. Loota.

23.11.2008

Ja siis oli mul korraga palju vaba aega. Peaaegu et õhtuni.

Aga aeg läks nagu lennates.

Ja juba tuligi rong ette.

Ja juba oli väljumisaeg.

Ja siis oli pool tundi ajast üle.

Ja siis rong varsti väljuski.

Siis helistasin bussijuhile… sest mulle tundus, et rong veidi hilineb.

Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne

Ja kui sõbrants-kolm helistas, et tema põnn juba neljandat tundi Aegviidus ja rong ei välju, et kas mina tahan sellest rääkida. Ikka tahtsin, meie sõit sujus täiesti arvestatavas tempos.

Kuni… ma enam ei tahtnud sellest rääkida. See oli siis, kui enne Aegviitu jõudmist me törtsti seisma jäime ja tunnikese-poolteist seal paiksetena püsisime.

Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne… kuigi ma tõesti ei tahtnud sellest enam niiväga rääkida. Eriti bussijuhiga, temale saatsin sõnumi.

Aga kõigi nende helistamiste tulemusel leidsin ma rongist onunaise. Ja ühe tuttava põnni, kes ka lootis, et ehk buss ootab. Ja koju viib.

Buss ootas.

Bussijuht* oli fantastiline, isegi ei porisenud. Kuigi põhjust ju oli. Kasvõi see, et ootamise 2-3 tunni jooksul oli buss hange mattunud ja välja ukerdamine oli veidi raskendatud.

Ja kui teed polnud näha.

Ja kui külavahel ainus võimalik sõidurada oli blokeeritud hangeharjal auto poolt. Mis sai bussijuhi labida, köie ja musklijõu abil tagasi õngitsetud.

Koju ma jõudsin.

Rongis olemisest kirjutasid tol korral teisedki.

Osaline.

Ja krahv**, keda enam ei ole.

Aga noor sugulane kirjutas samal päeval oma Päevaraamatusse...

...

* Bussijuht Ülo

** Nüüd, kui tema blogi uuesti lugesin, sain temast rohkem teada.

...

#päevapilt 24... rongisõit

 ...

Täna käisin julgust kogumas, homme läheb sõiduks!

Kui öö jooksul ümber ei mõtle....

...

Sada kilomeetrit

...
Mis on ühist kahel pildil?

Loomulikult raudteejaam!

Mis on peamine erinevus?
Et Ülemistel puudub jaamahoone?

Peamine on hoopis see, et Haapsalu  raudteejaama saab ainult bussiga, Ülemiste jaamast koju sõitsin rongiga.

Mis jääb nende kahe raudteejaama vahele?

Loomulikult 100 km.

Aga mitte ainult.

Sinna jääb ka kolm vahvat päeva Haapsalus.
15. korda peetavad nostalgiapäevad.

Aga mitte ainult.

Mõnus olemine mõnusas kohas mõnusas seltskonnas.

Reedel läksime ja täna tulime.
...

Kuidas aega parajaks teha

...

Kui sul rongi väljumiseni on peaaegu kaks tundi aega. 

Ja sul on kaasas suur kohver kalli kraamiga (mis on juba teine jutt), reisikott isikliku reisivarustusega ja käekott, kus väike kaamera, veel väiksem mobiil ning suht raske (!) rahakott, no ei lähe ei linna peale šoppama ega turule kolama.

Viimast kahte muidugi võiks sõna raske soosida.

Aga ei soosi. Pilvi ei jõudnud ära imestada, miks mul nii palju igasuguseid kaarte rahakotis on.

Mul oli igaühe jaoks selgitus, aga kui tõde tunnistada, ilmselgelt teevad nad mu rahakoti raskeks.

Mõni võimalus on siiski olemas.

Kuidas aega parajaks teha..

Võiks minna ületee Pagaripoistesse. See mu lemmik aeg-parajaks tegemise koht. Palju ruumi, ajalehed lugemiseks. 

Ja ampsu ka.

Vot ampsu pärast ma sinna ei läinudki. Tegin laeval ikka nii palju suutäisi, et jagub kauemakski. Poleks pidanud hommikulauda võtma... mis on juba teine jutt.

Aga istuda võib ka Balti jaamas. Kui on midagi teha või midagi lugeda. Läksin jaamahoone Selverisse, ja mis ma näen, Eesti Ekspress 1 euro tükk! Kuigi kaanel hind 2.40

Loomulikul loen ma nüüd Ekspressi, seondub nagu raudteejaamaga ka.

Lugemist jagub kauemakski.

Ja lõpuks, alati saab ju blogida. 

Kui on vaja aega parajaks teha.

Isegi siis võib blogida, kui mitte midagi öelda ei ole!

Ekspressist lugesin läbi E.Moora "Inimeseks jäämise kiirkursuse". Ta pakkus seal välja päris mitu arutlusteemat. Tõsi küll, Perekoolist laenatud.

Arutlemine pole mu tugevaim külg.

Ma pigem vaatleja.

Hea meelega vaatlen, kuidas reageerivad veganid, kui neile putuktoitu pakkuda.
Korstnapühkija teemal võin isegi arutleda, sest meil käib väga tore korstnapühkija.

Nii palju siis välja pakutud teemadest.

Aga vaatlemiseks sobib ka jaamahoone.
Kui on vaja aega parajaks teha.
Siin on palju põnevaid inimesi.

Pildi katsun nii teha, et keegi peale ei jääks.
Üks juba tõusis ja läks kiirel sammul välja.
Ju ta kahtlustas midagi.

...

Rongi rattad ragisevad

...

Nüüd, kui rongid ja raudtee on rahva meeled pingesse kruvinud, on paras aeg meenutada rongide ja raudtee rolli omaenda igapäevaelus.

Pigem minevikus... aga mitte ainult.

Nüüdki hilistel vaiksetel suveõhtutel on olnud aimatavalt kuulda, et kusagil kaugel ta liigub. 

Rong. 

Polegi teab mis palju kilomeetreid.

Aga lapsepõlves andis see hääl mulle turvatunde: vanaema kodu oli vaid sadakond meetrit raudteest kaugemal.

Tallinnas.

Pargi tänaval.

Mäletan öid, kui uneots käest libisenud... ja siis need ühtlases rütmis hääled.

Hilised kaubarongid.

See hääl on kuskil minu mälusopis kokku pakitud.

Kõrvuti seinakella pimm-pomm löökidega iga pooltunni takka.

Hoian neid seal kui suurt väärtust.

Neid hääli.

Usun, et ka minu teismelise-ea kodusse kostusid hääled raudteelt, on ju Telliskivi tänav sellele päris lähedal, eriti meie hoovipealne maja, vaid puukuur ja kastitööstus, seal taga ta oligi. 

Raudruunade rööbasrada.

Ainult et selle aja hääled on haihtunud.

Ma ei tea ka, kui häälekad on tänapäevarongid.

Pole märganud kuulata ega osanud võrrelda.

Aga neid, kelle jaoks need hääled kunagi olulised olnud on, neid on teisigi.

Osaline ütles, et kummaline küll, aga hästi rahustav oli.

Ja Jan Kaus on kirjutanud lausa loo.

Vaikuse maja.

Ilus lugu.

Kaubarongivedurite hääl mõjus märkamatult nagu hällilaul... on tema mäletamine.

...

Rongi rattad ragisevad... 

Saaremaa vanaema oli 79 aastat vana, kui Rootsis oma vanemat poega vaatamas käis. Viimasest kohtumisest oli möödas ligi 30 aastat.

Käisid koos Ilsega.

Rongiga.

70ndate algusaastatel.

Oslo - Göteborg - Malmö - Berlin - Frankfurt -  Warszawa - Brest - Minsk - Moskva.

See oli tagasisõit, ja kõiki kohanimesid ma fotode abil tuvastada ei suutnud.

Aga reis ise... kuidas nad ikka üle said, mismoodi Põhjamaadest Euroopasse tee üle vee kulges... enam pole kelleltki küsida.

Pilt ütleb, et selline liin oli, aga kas ja kus oli ümberistumist, palju passi- ja viisakontrollimist, kui mitu ööd rongis. 

Võiks ju teada.

...

Kui nad ütlesid, et uus raudtee Euroopasse valmib miski 10 aasta pärast, pidin tunnistama tõde: minul jääb Berliini minemata.  

Mina kahjuks pole see kange mutt, kes vanuses 70+x uusi maid avastama läheb.

Kohe praegu läheks rongireisile küll.

...