Vanem kui kirik

 ...

Ma ei olnud varem Kaarli kirikus käinud, samas üks lugu mul selle kirikuga on. Tegelikult on see küll rohkem mu ema ja mu lapse lugu, nemad olid kahekesi Balti keti ajal Kaarli kiriku ligilähedal. Mulle tuleb see ikka meelde, kui ise sinna kanti satun.

Laupäeval sattusin, ja lausa kirikusse. Ega see sisenemine väga tavapärane ei olnud, kui rõngasse keritud ussi kujuline järjekord sirgeks sabaks oleks tõmmatud, oleks see küll Vabaduse väljakuni ulatunud, nüüd väänles kuskil "igavesest tulest" üle tee. Justkui jupike Balti ketist, ainult et seista polnud vaja, selline ühine liikumine ühise eesmärgi suunas. 

Mis omakorda toob meelde* veel teise mälestuse minevikust. 

Omal ajal, kui koolilapsel oli kohustus paraadidel osaleda, kogunesime ka kuskile pronksist sõduri piirkonda, et siis koos edasi liikuda, ja ikka ühise eesmärgi suunas... Võidu väljaku tribüünide juures tuli lehvitada ja Hurraaa! karjuda. Need mäletamised on lünklikud, sest enamasti ma üritusel ei osalenud, vanemate loal sõitsin pühadeks maale vanaema ja vanaisa juurde.

Aga kui tagasi kiriku juurde tulla...

Kuna natuke kodutööd tegin, tean mõnda fakti.

Kaarli kirik pühitseti sisse 1870. aastal.

Kirikus asub eesti esimene monumentaalmaal "Tulge mu juure kõik, kes teie waewatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata", autoriks Johann Köler.

Ja ilusas kirikus ilus kontsert. 

"Le quattro stagioni" on Antonio Vivaldi kirjutatud tsükkel neljast viiulikontserdist, pealkirjadeks neli aastaaega, loodud 1723. aastal ja tervikuna avaldatud kahtteist kontserti sisaldava kogumikuna 1725. aastal.

Nii et see muusika oli ligi 150 aastat varem kui kirik.

Ja pisut rohkem vanem Köleri altarimaalist, mis valmis 1879. aastal. 

Seoses maaliga leidsin huvitava loo maali prototüübist Ilusast Villemist, hiidlasest**, kelle soontes olevat voolanud võõrast verd.

...

Kontsert ja kirik.

2 in 1.

Mõlemad olid väärt, et 9. novembril Tallinnas kohal olla.

...

Aga kui jutuks juba kontsert, siis järgmisel päeval isadepäeva pidulikku kontserti vaatasin lausa kaks korda, ekraani vahendusel sedapuhku.

Oli ka põhjust vaadata, lapsukesed esinesid. Laulsid ja tegid rahvatantsu. Aga laulutüdruk oli tagareas ja tantsupoiss tuiskas nii kiiresti üle ekraani, et isegi kahest vaatamisest jäi natuke vajaka ;)

Nüüd vaatan Pärnu Postimehe pilte, fotograaf on suutnud nii presidendipaari kui ka noored tegijad ja vanad olijad kõik kenasti pildile püüda. 

...

...

* See teine toob omakorda kolmanda mälestuse meelde. Et ma siiski olen Kaarli kirikus käinud. Nõuka ajal, kui jõulude ajal kirikus käimine oli sama hästi kui keelatud, me keskkooli ajal vähemasti ühe korra seal käisime. Ja just Kaarli kirikus. Aga ega ma sellest käimisest rohkem suurt ei mäleta. 

** Sama mees on ka Köleri maalil "Hiiu saare talupoeg kirvega".

...

Ööpäev hulkumist

 ...

Reede õhtul veidi enne viit startisin, kõmpisin oma 1000 sammu kohaliku bussipeatuseni, oleks teadnud, et bussijuht ka kohalik mees on, oleksin oma teeotsa ootama jäänud, aga hulkumist 1000 sammuga alustada on igal juhul märgilise tähendusega, nii nagu bussisõit vana hea tuttavaga roolis... et tundub kuidas tundub, igal juhul läheb korda!*

Tallinn võttis mind vastu juba hämarduva õhtuga. Aga mõnus oli. Kalamaja kant on muidugi iga kell mõnus koht, nii et tipa-tapa Kati suunas polnud mingi probleem. Isegi kolmandale korrusele ronimine mitte. Nojah, mul ju hiljuti trenn tehtud, 2päevane koolitus 4. korrusel. Nii et andke mulle treppe, küll ma ronin! 

Kati ja Lonni olid külalise tulekuks põhjalikult valmistunud. Kati oli suuremas koguses lõhet soolanud ja Lonni oli leidnud ootamatult hea peidukoha, nii et isegi Kati ei teadnud, kus kass on. 

Aga nagu ikka, asjad lahenevad. Ütlesin küll, et sõin Kati külmkapi tühjaks, aga see pole päris tõde. Ainult selle lõhevaagna ja röstsaiad. Ja hapukurgikausi. Ja kodutehtud leiva viilud. Kati ja Lonni olid enne vist juba söönud, igatahes Lonni, kes lõpuks kuskilt välja ilmus, hoidis distantsi ja vaatas Katiga pealt, kuidas ma toitu nautisin.

Mingil hetkel võttis  ta mind lõpuks omaks ja ühines meie seltskonnaga. 

Kui Kati kuskil südaöö paiku lõpuks pakkus, et nüüd oleks õige aeg kartuleid praadida**, oli minu kõht igatahes nii täis, et palusin järgmise korrani lükata. 

Mis ei takistanud Katit... tõsi küll, mitte kartulid. Mõned tunnid magamist ja siis ootas mind juba priske Inglise hommikusöök. Praetud muna ja peekon + lisandid, tundsin ennast kuninglikult.

Kui kella 10 paiku Balti jaama poole kõndima hakkasin, oli 24 tunnist 15 juba kulutatud. Aga järgmised 9 tundi olid ka piisavalt sisukad, et tasakaalu hoida.

Ees ootas kohtumine.

Õnneks olime õhtul ajad ja asjad paika pannud, mul polnud taskus ühtegi 2kopkalist, et helistada ja endast märku anda.

Ju lapsuke oskas seda ette näha, tegi ise kõne, et kus ja kuidas. Et tulevad kahekesi ja mul pole vaja edasi-tagasi sõita. Mitte et mul midagi sõitmise vastu oleks, aga nüüd jäi mulle vaba aega ostlemiseks, Sõbralt sõbrale poest sain ilusa dekoratiivkanga. Ostul oli korraga kolm positiivset külge. Odav oli (5 eurot), kerge oli (et seljakotis tassida) ja ilus muidugi ka (minu värvid ja mustrid). Lõpuks müüja, kui hinda otsis, kiitis veel tootjat firmat, see nimi sattus talle enne näpu alla kui oluline rahanumber.

Mingil hetkel sain omadega kokku ja edasi kolasime kolmekesi. Muidugi ka pidulik lõuna, kuigi piiga kurtis, et kalalõhn talle ei meeldi. Nojah, tema sõi ju pannkooke vahtrasiirupi ja marjadega! 

Kui nüüd mõelda, siis Humalas võiks muidugi muud lõhnad domineerida, aga ju lauakaaslane võttis liiga väikese õllekruusi. 

Edasi tuli tiir vanalinnas vahepausidega olulistes punktides.

Üks meist kolmest, selgus, on õhinapõhine apteeker Melchiori fänn.

Teisigi põnevaid kohti jäi teele ette, aga lõpuks jõudsime sihtpunkti.

Teatri- ja muusikamuuseum seekord. 

Põnev koht, igaühele midagi. 

Mina leidsin kivid. 

Kõigepealt kivid, siis lugu. 

Lugu kahtlastest kividest.

Protokolli kirjutati: "Kivid Läänemere äärest", mis läks täkkesse nii kivide kui ka näitleja enda kohta.

Loos on ta ära mainitud. Kivise nimega näitleja tuttavast külast mere ääres.

Tunnike hiljem jätsin noored oma ringkäiku lõpetama, ise kihutasin rongijaama. Kihutama polnud küll siis enam see õige sõna, aga tatsamist ka nagu tunnistada ei tahaks :) Igatahes rongile ma jõudsin, kaasa oli Aegviidus vastas ja kui veidi enne kella viit kodus olin, saigi 24 tundi täis. 

Ja lõpuks, selle ajaga viiest viieni tuli kokku ligilähedaselt 20 000 sammu. 

...

* Kui mu stiil tundub kummaline, siis sellele on põhjendus olemas. Panin just käest Jon Fosse "Triloogia". 160 lehekülge jooksvat juttu ilma punkte kasutamata, pole midagi teha, see avaldab mõju. 

Õnneks suutsin peale viiendat rida taas vanadele rööbastele saada. 

Aga raamat oli haarav, algul ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Jon Fosse (sünd 1959), norra proosa- ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat

** See ju vana tuntud traditsioon! südaöösel kartuleid praadida,  sai meil (st Katil) alguse juba aastakümneid tagasi.

...

Õhtu täis lugusid

 ...

Hundid käivad hulgakesi...

Päevapilt 50... 19.09.2023

Kui ma tausta poleks teadnud, no et kui kõvad jutumehed ja head* jahimehed Valeri ja Igor on, kui põnevad on jahimehejutud ning kui äge koht on Jäägri Villa, poleks ma kaasat survestama hakanud. Et läheme ja oleme ja kuulame, meil siin ka kõike nähtud ja kuuldud, nii mõnigi loomalugu jutustamist väärt.

 

Ürituse teise poole reklaami jätsin ära, psühholoogiline värk. Teada tõde, vähem on parem, ja et meestele ikka kõigepealt meeste jutud, pärast võin üritusega üksi kaasa minna. Või kui just jutumeeste lubadus meid viia metsa hundiulgu jäljendama... et siis metsast hundikarja vastuhõiget kuulata. Ma ei tea, kas ma sinna oleks läinud. Meiekandi hunt on käinud niisama südaöö paiku oma kurblik-igatsevat ulgu demonstreerimas, kutsuma vast nagunii ei hakkaks....

Aga pinguta mis sa pingutad, ikka ei õnnestunud. Kaasa kaasamine siis.

Esimese hooga mõtlesin, et jätan ise ka minemata, aga mind huvitas ürituse teine pool sama palju, ja seda, et sinna üksi lähen, olin nagunii arvestanud.

Piret Pääri jutustamist olen raadiost kuulnud ja raamatust lugenud.

Hundid käivad hulgakesi, karud kahe-kolmekesi. 

Killuke festivalist kohalikus mõisas. 

Nime saamise lugu kuulsin juba raadiost. Aga mõisas silmast silma kontakt ja uued lood, lisaks meeldetuletus, kui ilus ja oluline on lugude jutustamise traditsioon. 

Taustaks oli tellitud aknatagused paduvihmahood ja kahtlased krabinad katusel, kõik see koos mahedate ja mõnusate lugudega, õhtu kui muinasjutt. Kui ainult hunt seda eite poleks ära söönud... või vähemasti oleks taati enne ampsanud  ;) 

Ja kui juba sealkandis, siis mitte ainult lood, mõisarahvale ka vaja tere ütelda. 

Et kuidas teil siin nüüd siis läheb....

...

Head* jahimehed selles mõttes, et jaht on neile kaasnev  ja vajaduspõhine harrastus, rohkem ikka mets ja loomad.

...

Kaasreisijana autos

 ...

Muidugi võib niisama lobiseda, aga pole ju hea mõte autojuhti segada ;)

Aknast välja vaadata on muidugi kõige lihtsam, seda enam, et alati jääb midagi vaatamisväärset silma. Mõne hetke võib isegi jäädvustada... pärast hea meenutada. 

20.04.2023

Kahtlustan, et ees sõitev kaamera jäädvustas meid ka, nüüd iga päev loen Google'i läbi, et kus ja millal meie pildil oleme.

Järgmine foto, ühest küljest hoiatav, teisest küljest pigem turvatunnet tekitav. 

Aga igatahes pilku see püüdis ja pildile jäi.

20.03.23

Pilti on muidugi kõige parem teha, kui auto mingil põhjusel parasjagu ei sõida. 

20.04.23

Nii palju siis pildistamisest.

Peale selle saab kaasreisijana 

blogida 

Gmailis kirju kirjutada

teha mõni oluline telefonikõne 

suhelda Messingeris 

lahendada Sudokusid

lugeda olulisi uudiseid, ja ikka nii, et kaasa kõrval ka kuuleks, vahet pole, kas ta seda tahab või mitte

Kindlasti oli veel midagi, aga ei tule meelde, igatahes tühja aega nagu polegi. 

Saab ju niisama mõtteid ka mõlgutada. 

Ei tea, kas automaks tuleb meil sama suur kui riigikogulasel, kes kuus 1400 eurot kütte peale kulutab? Loogiline oleks, et kel on rohkem kilomeetreid, sel suuremad maksud. 300 km päevas saastab ilmselgelt loodust rohkem. Või kuhu see maksuraha nüüd minema pidi.

Aga see minu loogika, see kipub mõnikord lonkama ;) 

Kui mõttemõlgutustest rääkida.

...

Lihtne ja oluline

 ...

Käisin eile raamatupoes. Tallinnas. Meie kohalikus pealinnas raamatupoodi enam pole. 

Ikka juba aastaid. 

Selveris ehk on kõige suurem valik, aga seal mul raamatuid sirvida ei meeldi, kas jään kellelegi käruga jalgu või siis liigub mõni teine ostja oma käruga. 

Ja jääb mulle jalgu. 

Raamatupood on imeline, ostjaid seal eriti pole (ime siis, et kohalik kauplus ära kadus), kärusid ka mitte. Piletit lunastama ei pea, kuigi astusin sisse ainult selleks, et vaadata. Sirvida raamatuid, nautida nende lähedust. Parem kui väljanäitusel või muuseumis.

Võiks ju ka raamatukogus, aga poes meeldib mulle palju rohkem. Ehk sellepärast, et poes ei pea ma valima ega otsustama. Kuklas ei tiksu mõte, et tee nüüd kähku. 

Poes ma suhtlen raamatutega.

Raamatukokku peaks minema teadliku inimesena, kodutöö tehtud ja nimekiri kaasas. Kui neil kohe ei ole pakkuda, on võimalik jääda ootenimekirja. Ja kohalik raamatukogu saab naabritelt raamatu laenuks tellida, kui huvi välja näitan.

Aga see pole see pole see. Poes tekib mul raamatuga teistsugune kontakt. 

Eile veeretasin näppude vahel kahte raamatut.

Nii palju kui kandilist asja veeretada annab.

Andrus Kivirähk "Mälestused"

Lauri Räpp "Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus"

Sirvisin ja lugesin.

Ma ei ostnud kumbagi, aga mõttes panin ostunimekirja, lihtsad asjad mulle meeldivad. Mälestused ka.

Täna lugesin luuleraamatule kirjutatud kriitikat, aga see mind ei häiri. Mina olen mina, pole oluline, kas mulle oluline on oluline teiste jaoks.

Aastaid tagasi lugesin palju luulet. Nüüd... mõnikord.

Aga täna kuulasin üht vana saadet Vikerraadios... "Sada Eesti mõtet"

Juhan Liiv.

Ja siis lugesin.

Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord — kui terve mõte —
ükskord on Eesti riik!

Kas aastatuhanded mingu,
siis vast see haiget ei tee,
et suurte rahvaste kõrval
on vaba ka väikene.

...

Teine Juhan täna veel.

Juhan Viiding. Vähemasti siis on Juhan, kui laulab või näitleb. 

Minevikus pigem. Juhan laulis ja näitles.

Kui kirjutas, oli Jüri.

Täna tuli Vikerraadios laul.

ma alles noor, kuid ühest-teisest väsind...

...

ka doomino ei paku mulle lusti

sest ma ei tea kes ründab laua alt

neis kivides näen hauakive musti

mis pandud maha juba jäädavalt

...

Lõpuks loevad need, kes jäävad. Ja jäävad need, kes loevad... mõte raamatust "Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus"

November 2015

Kuigi, nii lihtne see nüüd ka ei ole.

...

Ilmateade

...

Ega tali taeva jää, aga 100 aastat tagasi tuli talv ilmselgelt liiga vara. 

Eriti hull lugu, kui oktoobrikuine lumi tuleb ja jääb. 

1922. aastal oli Virumaal talve tulek nii varane ja ootamatu, et mitmel põlluharijal alles kartul maas. 

Kaja, nr. 260, 6 november 1922

Kui nüüd oma pilte vaatan, siis tõesti-tõesti, on meilgi neid varaseid lumesadusid olnud.

Saan vaadata ja  näidata aega 10 aastat tagasi.

Siis tuli ka juba oktoobris lumi maha... aga sulas mõne päevaga jälle ära.

Hetkeks siiski oli talv.

27. oktoober 2012

Täna tulime Tallinnast.

Ma olen väga rahul, et ei ole vaja korrata lauset 100 aasta tagusest ajast: "Lumetee on igal pool üsna kena ja võib reega igasuguseid koormaid vedada."

Ei mingit lund!

Ei ühtegi rege!

8. november 2022

Täna oli nii, et hommikul sadas vihma, aga õhtuks tuli päike välja. Õhutemperatuur oli 10 kraadi ligi.

Mardipäeva-kandi ilmadest läbi aegade ja läbi rahvatarkuste rääkis Vikerraadios Reet Hiiemäe 9. novembri saates "Miks on nii? Mardiilm." 

Ma jõudsin oma ilmajutu kirjutamisega ette ;) 

...

Üritused Tallinnas

 ...

Kui ma õhtuks koju laekusin, oli päris keeruline kaasale selgeks teha, et see üritus, millest mina osa võtsin, oli käsitöömess Saku suurhallis, mitte mingi Baltimaade suurima Erootika-maailma avapidu, mis raputas! külalisi ja millest Reporteris räägiti.

Kui oled ikka pealinnast nii kaugel, on raske arvata, et seal korraga kaks nii suurt ja olulist üritust toimuvad ;) Või isegi kui oskad oletada, jääb ikka kahtlus, kummale messile abikaasa läks.

Käsi südamele, mul pole aimugi, kus see erootika värk oli, Saku suurhallis oli kõik väga kombekas. Isegi nendele vaipadele ei saa midagi siivutut süüks panna. 

Muust rääkimata. 

Nii palju imelist käsitööd korraga vaatamiseks väljas, pole ammu (kui üldse) kohanud. 

Osta sai muidugi ka, aga kõige ilusa ja/või olulise saamiseks oleks pidanud raha kui raba olema. Mul oli mõttes piir pandud, et võiks 50 sisse ära mahtuda, ja sellega sain ka hakkama. Kõige olulisem ost olid villased sokid, kõige lõhnavam ost tükk käsitööseepi, kõige soojalubavam pakk Jõuluteed, kõige toitvam pakk Kanepi- ja tatrakama, kõige teravam saunahari kaasale... midagi oli veel, aga ei mäleta ;)

Sokid on traditsioon... ma igal talvel ostan endale ühe paari, ja mulle tundub, et need on senistest kõige ilusamad ja kõige mõnusamad.

Muidugi oleks võinud kindad ka osta, aga see on veidi riskiga seotud, mul on teine traditsioon veel. Igal talvel kaotan ma vähemasti ühe paari kindaid ära. Ja sellest oleks ikka väga kahju, sest kindad olid seal tõesti imelised. 

Kati tegi pildi.

Võiks veel rääkida söögikohast number üks (Kalamaja keldris) ja söögikohast number kaks (Balti jaamas), aga täna oli siiski pearõhk heal seltskonnal ja ilusal üritusel. Söömisele olen nagunii viimasel ajal liiga palju tähelepanu ja aega kulutanud. 

Kaal hommikul ütles. 

Varahommikul. Ma ei jõudnud enne isegi süüa... buss läks juba kell 6.20

...

Tehtud ja tegemata

 ...

Kui nüüd tagasi vaadata, siis tehtud rohkem kui tegemata. Või kuidas võtta.... punane sõstar vaatab rõõmsasti põõsast vastu ja ootab korjamist. Õnneks on linnud appi tulnud, nii et iga päevaga vähem korjamata marju. Hästi ju küll ;)

Aga eile tulime tagasi Gotlandilt ja see oli selline teises maailmas ja teises ajas käimine. Aeg oli keskaeg ja maailm oli pisike Visby linn.  Ma kujutan ette, et 12 km² on piisavalt väike, et vähemasti kolm korda risti-põiki läbi käia, igatahes kaasaegne käekell näitas, et läbisime 11 kilomeetrit. Muidugi kulus selleks ka terve päev. Või nii 6  - 7 tundi. 

Keskaegseid tegemisi ootasime tegelikult rohkem, sest seda õiget laata me üles ei leidnud. Tõsi, müüri ääres midagi toimus, aga hoolimata kõrgest keskeast ei olnud me piisavalt keskaegsed, saime ainult eemalt vaadata. Järgmine kord pöörame oma riietusele suuremat tähelepanu, kuigi ma pole kindel, kas sellestki piisab, sest pääsemiseks kontserdile müürivahes pidi  lisaks käepaelale ja ajastukohasele riietusele veel telefonis pileti ette näitama. Mida meil samuti ei olnud.

7. august

Tegin mõned pildid, et järgmine kord Gotlandile minnes teaks, kuidas seal riides käiakse. 

 

Ja millised lisaseadmeid on soovitav kasutada.

Pika jutu lühike kokkuvõte: Visbys oli traditsiooniline keskaja nädal, mis toimub augustis, iga aasta 32. nädalal, pühapäevast pühapäevani, juba alates aastast 1984.

...

Päev enne Gotlandile sõitu (6.08) käisin Pärnus blogijate kokkusaamisel. Ajalooline sündmus seegi, traditsioon juba mitu aastat, aga minu jaoks esmakordne. Sain tuttavaks inimestega, keda enda meelest juba aastaid tunnen: Kai, Konn, Ritsik, Sgjelle, Kellakägu olid tutvustamata tuttavad, teiste puhul piisas blogi nimetamisest, kui juba oli aimu. 

Igatahes oli armas olemine, Käbi suhtus kui omaealisesse, üritas mind endaga kampa sikutada, võidujooks jäi siiski ära, sest punnisin vastu. 

Kuna olin otsustanud, et pean ennast korralikult üleval, võõras kohas pilti ei tee, liiga kauaks end külla ei unusta ja lasen ka teistel rääkida... siis nüüd on nii, et mul polegi ühtki fotot. Märk sellest, et vähemalt üht oma lubadust suutsin pidada! Samas kahju ka, Ritsikul õitsesid aias mu lemmikud floksid, neid oleks vast ikka sobinud pildistada. Või võileivatorti. Käbit ehk ka, tema puhul pole muidugi kindel, kas see talle oleks sobinud. Nii et on nagu on, see lugu on nüüd ilma pildita!

Või siiski mitte! Ma sain kingiks raamatu, ja kuna see nimelise pühendusega, siis ilmselgelt seda ma pildistada tohin! 

Pealkiri igatahes juba kõnetab.... lugenud veel ei ole.

...

Kolmandast kokkusaamisest viimase viie päeva jooksul on mul päris palju pilte.

Kolmas oli tegelikult esimene, 4.08 Koerus. Selle kohta võin julgelt öelda, et olin seltskonnas nooremate hulgas. 

Eks oli, kõik on suhteline siin ilmas! 

Nooremaid või siis päris noori, kes meelelahutust või teenust pakkusid, muidugi oli, mina olin nende ridades, kelle meelt lahutati.

Dvinjaninov esitas monokomöödias "Vanuse viiskümmend varjundit" lustakaid lugusid ealistest iseärasustest. Ma pole ammu nii palju naernud!

Noor sporditüdruk näitas trikke ja Päästeamet õpetas, kuidas hoida ennast ja päästa kaaslast.

Kontserdiosa oli ka, Juhan Uppin lõõtsaga, pakkus nii laulu kui muusikat. Kõige lõpus kõlanud "Ukuaru valss"  pani peole punkti. 

...

Aga see pole veel kõik. 

Viispäevak lõppes eile Tallinnas, kus eakaaslasest lapsepõlvesõbrannaga tegime aega parajaks, nautisime õlut ja ilusat ilma. 

Kuni oligi aeg rongile minna.

...

Kohustuslik kirjatöö

 ...

Reisimuljete jagamine ja ühenduse arhiivi täiendus.

 ...

Seda, et reis oodatud oli, kinnitas bussitäis kohalikke elukogenud pensionäre, kes kõik  olemasolevad istekohad bussis hõivanud olid. Täiskmplekt! Mina sain viimase vaba istme. 

Reis Pärdi Keskuse poole võis alata! 

Oli neljapäeva, 21. juuli 2022, start kell 9 hommikul.

Kuna seekord oli reisi korraldamisel meie bossile appi tulnud ka Kai, kes sealset kanti kui oma kodukohta hästi tundis, oli reisiplaan minutilise täpsusega paika pandud. 

Kell 11.00 Padise

12.30 lõuna

13.00 Laulasmaa

13.30 Pärdi keskus

14.30 kohv

15.00 kojusõit

Bussijuht Enno oskas kõige lühema ja kiirema tee leida, nii olimegi Padisel juba paarkümmend minutit varem. See andis võimaluse kohaliku poe ja poeümbrusega tutvust teha. Näiteks suur sinine Coop'i toidukapp, kuhu saab tellida omale vajaliku toidu. Ei pea kodus kullerit ootama, lähed ja võtad kapist oma valitud ja tellitud kõikvõimaliku söögikraami. Selline kapp oleks igas maakohas hea võimalus poodlemist lihtsamaks ja kaupa kättesaadavamaks teha. Sobiks meilegi!

Edasi liitus grupiga Kai, kell sai 11 ja ringkäik Padise kloostris võis alata. Kohalik giid jalutas meiega, rääkis lugusid kloostri pikast ja põnevast ajaloost ning elukorraldusest. Jutustas aegadest, kui klooster Liivi sõjas, ja aegadest kui klooster Rootsi kroonumõisa alla kuulus. Kui veel kaugemasse ajalukku minna, siis just 14. sajandil rajasid Dünamündest pärit mungad selle tsistertslaste kloostri. Ehitus käis vaheaegadega üle 200 aasta. Nüüd, sajandeid hiljem olid hooned, aga ka sealsed varemed põnevaks vaatamisväärsuseks.

Juurde giidi jutud munkadest, nende elust ja tegemistest. Mungad küll, aga olid neilgi omad kiusatused!

Meie seltskonna julgematel oli võimalus üles torni ronida ning ümbruskonnale ja vähem julgetele, kes all müüride vahel uudistasid, ülevalt alla vaadata. 

Tegelikult oli meil kõigil, nii üleval olijatel kui all hulkujatel, kaitstud ja turvaline tunne, sest mitmed lahingulennukid tegid hääleka lennu üle meie peade. Aga ohutunne tuletas end sellega koos siiski meelde.

Pool reisipäeva läbi, oli aeg keha kinnitada. Maitsev lõunasöök Padise sümpaatses söögikohas.

Järgmine sihtpunkt oli tutvumine Laulasmaa rannamõnudega. Tutvumine oli kõrvaltvaates, keegi ujuma ei läinud, isegi varvast ei julgenud me vette pista. Pigem nautisime vaatlemist ja mereäärset rännakut mööda mõnusat laudteed. Mitte mingi väike rada, vaid uhke kõnnitee, ei mingit hirmu, et varbad liivaseks saavad.

 Julgemad kasutasid jälle võimalust torni ronida ja sealt teistele ülevalt alla vaadata!

Lõpuks siis kõige olulisem, Arvo Pärdi Keskus. Omalaadse arhitektuuriga hoone, kus saab tutvust teha Pärdi mõttemaailma, muusika ja elulooga. Pärdi elu ja looming puude varju peitunud.

Kõigepealt oligi helilooja elu ja loomingut tutvustav film, tema eneseotsingutest ja maailmatasemel saavutustest muusikas. Edasi giidi juhendamisel ringkäik selles erilises hoones, kus paiknes raamatukogu, Pärdi arhiiv, suur saal, fotod seinal ja Pärdi mõtted koridoris olevatel sammastel, mis tema enda poolt läbi aegade kirja pandud. 

Üks ilus aeg on alati, kui sa oled hädas, kui sa otsid nagu nullist peale. Kõigepealt pead sa ennast nulliks tegema. Peab olema vaikus. Sa pead leppima oma jõududega. Ja see, mis siis antakse, on nagu kingitus.

Vaikus on alati täiuslikum kui muusika. Pead ainult õppima seda kuulama. Vaikus on ju üleni täidetud. 

Tegelikult oli seda vaikust, mida tunnetada, piisavalt palju ka Pärdi keskuses. Kas me just õppisime nii lühikese ajaga vaikust kuulama ja mõistma, aga samm sinnapoole oli see kindlasti. 

Omamoodi julgust külastus andis, sest reisi kõige viimasesse torni kõige kõrgemale korrusele läks lõpuks vist küll kogu meie seltskond. Muidugi ei saa jätta ütlemata, et ülesminekuks sai seekord kasutada lifti teenust. 

Lõpuks tundsin minagi, et on ikka tore küll kõrgelt alla vaadata!

Tahaks öelda, et reisi lõpetas maitsev kook ja ergutav tass kohvi keskuse kohvikus... aga päris tõde see ei ole. Kohvi jõime küll, kuid reisi lõpetas Rõõmu Kaubamaja, ja sellest oli meil kõigil palju rõõmu. Eriti mul, sest ühel hetkel tuli kuskilt riiulite vahelt välja mu lastelastest kõige pisem. Ei olnudki muud, kui lapsukest kallistada ja tõde tunnistada: on ikka väike see Eestimaa!

Kuid aega oli antud ainult loetud minutid ja varsti vurasimegi bussiga rõõmsasti kodu poole.

...

Käbid ja kännud

...

Tegin täna tunnise tiiru metsas.

Oleks olnud teise tunnikese veel, aga siis kuulsin kuskil kaugustes koera haukumist.

Mis meenutas, et vist on jahihooaeg.

Kui ma prisket karukakahunnikut nägin, siis ma veel sellele ei mõelnud.

Et metsas  võiks ohtlik olla.

Aga et mul juba tuur tehtud ja päevateema leitud, polnud kahju koju ka minna.

Kännud siis.

Tänase päeva märksõna.

Et kus siis käbid?

Käbid olid koolivaheajal maal.

Ja siis käisime koos linnas.

Nad leidsid seal ka kännu, kus peal istuda ;)

...