Ümberütlev

 ...

Kunagi oli ristsõnas küsimus: Tartu ümberütlev nimi. Siis ei teadnud, nüüd tean. 

Ümberütlev... asja või nähtuse kirjeldus ilma otsest nime nimetamata.

Huvitav, kas pseudonüüm on inimese ümberütlev nimi?

...

Mulle tuli see Taaralinn ja ümberütlev meelde siis, kui üht vana "Järva Teatajat" Digaris lugesin. Vana on sõna otseses mõttes vana, mitte mingi ümber-nurga-rääkimine või ümberütlemine. Paar nädalat tagasi kindlat infot otsides sattusin juhuslikult 1926. aasta 9. aprilli ajalehele "Järva Teataja". Mida ma otsisin... ei mäleta, küll aga mäletan seda, mida leidsin.

Kõigepealt muidugi, et juba 100 aastat tagasi ilmus kohalik ajaleht sama nimega, millega viimased aastakümned. 

Tõsi, läbi aegade on olnud nimes muutusi ja ümberütlemisi: "Töötav Järvalane" ja "Uus Järvalane", "Stalinlik Tee" ja "Võitlev Sõna". Viimane nimevahetus oli 1989. aastal ja ajalehe ammune algne nimi "Järva Teataja" on olnud seega päris pikalt püsiv.

Nimed muutuvad mitte ainult paberist väljaannetel, on teisigi nimemuutusi läbi aegade.

Sada aastat varem seesama ristsõnas pilku püüdnud Tartu, ümberütleva nimega Taaralinn, nimetati 1889. aastal venestamise käigus ümber Jurjeviks.

See oli nüüd sissejuhatus, siit hakkab asi hargnema.

Mulle jäi silma 1926. aasta ajalehest lugu "Sinaida Jurjewskaja surnukeha leitud". 

Lugesin ja mõtlesin: juba siis, 100 aastat tagasi ☹️. Mitte et see teadmine lähiajaloo lugusid leevendaks.

Umbes kilomeeter allpool Kuradisilda. Sinaida Jurjewskaja mees Georg von Bremer, kes viimasel ajal Tartus elas, sai 4. aprilli ööl Schweitsist telegrammi, et Sinaida Jurjewskaja laip 3. apr on leitud Reussi jõest, umbes kilomeeter allpool Kuradi silda ja Reussi koske, kalda lähedalt jää alt. Surnukeha paremal käel oli noahaav, mis tõendab, et enesetapja alguses oma käesooned katsus läbi lõigata. Laipa otsisid neli vabatahtlikku, kaks Schweitsi sõjaväelast ja kaks mägestiku juhti, kes ise peaaegu pidid surma saama. 2. apr algas suur lumetorm, mille järeldusel lumi mägedelt alla langes ja otsimise kohal kaks maja mäekülgedelt alla tõi. G.Bremer sõitis 5. apr Andermatti. Schweitsist viiakse Jurjewskaja laip Berliini, kus see arvatavasti krematooriumis põletatakse. Berliinis on S.Jurjewskaja ande austajad kaunis suure summa kogunud, et kadunu mälestust jäädvustada.

Järva Teataja, 9. aprill 1926

...

Kurb lugu sai alguse tegelikult mitu kuud varem, detsembris 1925.

 Eesti Lauljate Liidu Muusikaleht, detsember 1925

...

Zinaida võttis perekonnanimeks Jurjewskaja lauljakarjääri algusaastatel, et sellega oma sünnijärgset päritolu ja seost Tartuga rõhutada. 

Kuigi suure osa oma lühikese elu lapsepõlve-järgsetest aastatest viibis ta Venemaal ja hiljem Lääne-Euroopa riikides, oli tal oluline roll Eesti kultuurielus ja tuntust kogus ta ka siinsetel lavalaudadel. Ta õppis selgeks mitmed Eesti laulud ja kandis need ette veatus eesti keeles.

Saksamaa, Holland, Tšehhi...

Suure edu tõttu, mis tal nendel esinemistel oli, kutsuti ta 1924. aastal Berliini Riigiooperi primadonnaks, kus esines alaliselt kasvava vaimustuse saatel. Lähemal ajal kavatses ta sõita New-Yorki Metropolitan Ooperisse gastroleerima, et ka dollarite maal loorbereid lõigata.

...

Aga Sinaida haridustee algas Tartus - tema nime leiab 1909. aasta Puškini tütarlaste-gümnaasiumi lõpetajate nimekirjast. Seal siis veel nimi Sinaida Lenkin.

Postimees, 6. juuni 1909

No ja sealt edasi, olidki õpingud Peterburi konservatooriumis, siis esinemised Maria ooperiteatris. Abiellumine, I maailmasõda, arreteerimine 1921. aastal. Siis juba opteerumine Eestisse. Ja edasi Euroopa, rollid ja esinemised suurtel lavadel.

Kuni detsembris 1925 oli korraga kõik läbi. Kui algul olid kaalumisel erinevad variandid: õnnetusjuhtum,  mõrv või enesetapp, siis ajapikku selgus tõde. Märgid olid juba varem õhus: enesekindlus hajus, ilmsiks tulid tema sisse kogunenud väsimus, ärevus, närvilisus. Ta tahtis aega maha võtta, Tartusse sõita, aga see miskipärast ebaõnnestus. Ootamatult sõitis Sinaida hoopis Šveitsi, Andermatti linna Alpides. Ja siis see kõik seal juhtus.

Oma tõe, teadmised ja nägemuse abikaasa  eluloost on Georg Bremer kirjutanud raamatusse... esialgu oli küll ainult käsikiri. Sellest annab ülevaate 1933. aasta artikkel ajalehes "Waba maa", 5. oktoober 1933. Sinaida surmast oli siis möödas juba peaaegu 8 aastat.

 Kas raamat ka ilmus? Jäi nagu kuskil silma, et on ilmunud. Kunagi... kusagil...

Kui otsima hakkasin, ei leidnud. AI aitas otsida... ka ei leidnud. Aga ma ise leidsin ootamatult palju materjali, mis puudutab Zinaida Jurjevskaja elu ja loomingut. Et pole nii unustatud midagi.

Nii et mul oli meeleolukas õhtupoolik vanade ajalehtede ja seal kõrval juba värskema ajakirjandusega.

AI-ga läksin vaidlema. Mina ütlesin, et peab olema raamat ka, tema ütles, et need on vaid Zinaida abikaasa märkmed, mida üks Eesti muusikaajakirjanik oma uurimustöös kasutas. 

Kusjuures, kaks päeva tagasi oli sellel mitmekülgsel ja andekal ajakirjanikul 95. sünniaastapäev. (Nime ei ütle, kuidas muidu sõna* juurutada, samas ka pealkirja õigustada)... HP sobib hästi!

AI-ga vaidlesin, kuigi ei kinnitavaid ega ümberlükkavaid fakte kumbki osapool piisavalt ei leidnud, seega ei saa ma meie koostööd ei kiita ega laita. Abiks oli ta küll.

Läbi lapatud ajakirjandus:

"Postimees", 6. juuni 1909

"Kaja", 9. detsember 1925

"Järva Teataja", 9. aprill 1926

"Waba Maa", 5. oktoober 1933

naine.postimees, 3. jaanuar 2017

"Elva valla leht", 12.04.2021

Ja rohkem veel ☺️

Zinaida Jurjevskaja (1892 - 1925) 

...

* ümberütlev... ilus sõna ju, sobib nii alustuseks kui lõpetuseks ;) 

Tegelikult mulle meeldib rohkem sõna ümbernurgaütlemine :P 

Milleks otse minna, kui ringiga ka saab?

...

Sinu uus sugulane

 ...

Geni saatis infot: tunne oma sugulasi. Või umbes nii.

No pole päris minu, aga sain ühele oma noorele lähedasele märku anda, et tema vana-vanavanaema vennatütar Annette Elise (Netty) oli näitleja, Paul Pinna abikaasa ja nende tütre Signe ema. 

Oma raamatus "Mälestused I" (1947) on Paul Pinna kirjutanud: 

"Varsti pärast vana "Estonia" kutselise teatri loomist, 11. mail 1908, abiellusin Netty Adleriga. ... Anette (Netty) Adler sündis 28. juulil 1883 Avanduse vallas. Ta tuli oma vanematega juba noorena Tallinna ja õppis Laias tänavas tütarlastekoolis. Netty isa oli Viegandi vabrikus sepaks ja töötas seal kümneid aastaid. ... Pärast mõneaastast tutvust viisin Netty Adleri "Estonia" asjaarmastajate-näitlejate ringkonda. ... Kui "Estonias" valmis uus kivisaal, oli Netty Adler juba tunnustatud näitleja. ... Netty Adler mängis oma osi nagu looduslaps, andes mängitavasse ossa kõik oma närvid. ... Kui kasutada tolleaegses teatrikeeles tarvitatavat moodust, mille järgi näitlejad jaotati ampluaadesse, siis tuleks Netty liigitada sentimentaalseks armastajaks. ... 1906. aastal, kui vanas "Estonias" avanesid kutselise teatri uksed, olid peaaegu kõik naispeaosad Netty Adleri õlgadel."

...

Netty Pinna suri 1937. aastal, oli maetud Kopli kalmistule. Kui kalmistu nõuka-ajal hävitati, oli tema üks kolmest*, kes Metsakalmistule ümber maeti. 

Aasta pärast Netty Pinna surma abiellus P.Pinna oma sõbra Theodor Altermanni** lesega, kes samuti näitleja oli. 

Aga Netty ja Paul Pinna tütar Signe Pinna*** elas suurema aja oma elust Rootsis, kuhu ta 1944. aastal Eestist põgenes. 

Foto ajalehest "Eesti Päevaleht 5. oktoober 1999

Signe Pinna suri Stockholmis 29. oktoobril 2008 aastal, olles vaid pisut aega varem saanud 99 aastaseks. 

Seega kohe-kohe 17. surma-aastapäev tulekul.

Lõik ajalehest "Estniska Dagbladet", 27.11.2008

...

* Metsakalmistule maeti ka Eduard Bornhöhe ja Konstantin Türnpu. 

**  Theodor Altermanni (1885 - 1915)

*** Signe Pinna (1909 - 2008)

...

Aasta 1943

 ...

Lihtsalt juhtus nii, et see number nõudis tähelepanu. Aga alguse sai kõik ühest nimest, ühest teisest loost ja ühest soovitusest. 

Helilooja Eduard Oja, 1905 - 1950... pole imestada, et võõras nimi. Minu vanaisa eakaaslane, kuid suri mitu aastat enne, kui mina sündisin (ja minu vanaisa vanaisaks sai).

Aga kunagi oli ta vast tuntud*...

Leidsingi ajalehe aastast 1943. "Eesti Sõna", 17. oktoober.

"Eduard Oja helilooja-tee"... kas "Rätsep Õhk meie esimeseks külaooperiks?

Eduard Oja saatemuusika praegu Väiketeatris** nii menukale mängitavale A. Kitzbergi rahvatükile "Rätsep Õhk" on leidnud nii arvustajate kui teatripubliku poolt seni harvanähtud tähelepanu. Seda saatemuusikat on hinnatud sedavõrd heaks, et rahvatükk ise õieti nagu jääks laval teise järgu asjaks. Domineerib algusest lõpuni muusika.

Artikkel on päris pikk ja tekst Digaris kohati raskesti loetav, aga kena kokkuvõte Ed. Oja loomingust. Mõned lõigud panevad sügavuti mõtlema ja tundma.

Kahjuks tekst edasi oli peaaegu et loetamatu. Aga mis peamine... laps sai terveks ja heliteos sündis. Ise on Eduard Oja artiklis ära maininud: "Ma ei lähtu oma loomingus niisiis objektiivsest, vaid puhthingelisest, psüühilisest seisukohast"

Aga kui numbritest rääkida, siis 1943. aasta suvel sündis Eduard Oja perre teine laps, poeg, kellele ei antud elada täit 2 aastatki.

...

Tagasi artikli juurde...

17.10.1943

Eduard Oja kõige värskemaks tööks on kantaat "Kojuminek" M. Underi samanimelisele ballaadile. Sisult kujutab see kompanii sõdureid, kes tulevad Soome Talvesõjast. Nad on võidelnud ööd ja päevad mitmekordselt tugevama vaenlase vastu. Nüüd marsivad nad kodu suunas.

Surmväsinutena istuvad nad lumehange puhkama. Ent siis tuleb uni, rampraske sõduriuni. Nad näevad und omastest ja kodusoojusest, kuni verdtarretav pakane lõpetab kojutõttava kompanii elu.

Esiettekanne novembris 1943 Vanemuise kontsertsaalis, sellega tähistati Eesti Meestelaulu Seltsi meeskoori 20. aastapäeva, dirigent Eduard Tubin.

Kui nüüd nimetatud luuletusest rääkida, siis siin on kolm esimest salmi.

Marie Under 

"Kojuminek"

Ja sammub, ja sammub sääl sada meest,
nad sammumas ränka sammu.
Nad läbi käinud on tulest ja veest 
neid oodataks', oodataks' ammu.

Nad sammumas: sada sõdalast,
kes vapralt on võidelnud, raiund.
Teel pakasel paugahtab jala-ast,
kõik vaateveer lumes on laiund.

Ju päike on silmili lume pääl maas,
neil käia, neil käia veel kaua.
Ja puruneb jäävälja roosakas klaas
all sõdurisaapa raua.

Teost kuulamiseks ma ei leidnud. Ei saanudki leida, sest need materjalid on 1944. aastal hävinud, tervikust on alles vaid meeskooripartiid.

...

Aga kui numbrite juurde tagasi tulla. 

Ikka see 1943...  ja Marie Under.

27. märtsil 1943 sai Marie Under 60 aastaseks. 

Intervjuu andmisest ta keeldus.

"Eesti Sõna, 27.03.1943"

Ja juba järgmises lehenumbris ongi tema loomingust pikem artikkel.

Katkend artiklist...

... ja veel üks lõik.

Marie Under suri 25. septembril 1980. aastal Stockholmis. 

1943. aasta kevadel sai ta 60.

...

Olid ka tol karmil ajal ajalehes surmakuulutused..

1924 - 1943

Aga kohe kõrval ka lähedaste otsimine. Neid nimesid oli seal kindlasti 150 ja rohkemgi. Mure ja teadmatus. Sõbrad, pojad või elukaaslased, kes mobiliseeritud.

Loodan, et nende hulgas oli ikka ka neid, kes lõpuks koju tagasi jõudsid.

...

Erinevalt neist, kes on nimekirjas Surnud 1943

Need siis, kes on lahkunud ja endast märgi maha jätnud. 

Otsisin kõige tuttavamat nime... ja ühe leidsin. Kristjan Raud (1865 - 1943). Nägupidigi kindlasti kõigile eestlastele teada.. 

...

Aga muidu... edasi nimekirja vaadates... surnud 1943.

Seal koos nii eesti- kui välismaised nimed. Päris statistikat ei teinud, aga K tähe alt noppisin nimed kokku, tuvastasin 20 Eesti päritoluga. Kõik kakskümmend ka Vikipeedias eraldi ära nimetatud. Neist viis on surnud Eestis, teised viisteist, kes kus Venemaal. Nimekirjas pooled on 1940. või 1941. aastal vangistatud ja hiljem kommunistliku terrori läbi hukkunud. Need, kelle nimed Kadriorus Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali mälestusseinale kantud****

Punaarmeesse mobiliseeritud surid ka kuskil Venemaal, Velikije Luki all või mujal sõjaväljal.

Ongi väike ringkäik aastasse 1943 tehtud. Rasked ja kurjad ajad.

Et mitte nii süngelt lõpetada, saab vaadata veel üht nimekirja. Sündinud 1943. Päris mitu tuttavat nime leidsin.

Ivi Eenmaa, Anne Erm, Tõnis Erilaid, Teet Kallas, Enn Kraam, Tõnu Mikiver, Maret Pank, Anu Raud, Toomas Uba. Tegelikult oli seal nimekirjas tuttavaid nimesid rohkemgi, aga las jäävad mõneks teiseks korraks ;)

... 

* Tundub, et nüüd enam mitte niiväga tuntud. "Eesti muusikaloo tundmatu geenius Eduard Oja", Aare Tooli artikkel ajakirjas "Muusika", märts 2015. 

Ja Jüri Reinvere artikkel ajakirjas "Muusika", veebruar 2018. "Suurim anne, suurim hämarus".

** Tallinna Töölisteater, aastatel 1941 - 1944 kandis nime Väiketeater. Sellest on kirjutanud J.Juske oma blogis, juures ka foto hoonest, mis märtsipommitamisel hävis. 

*** Järgmine raamat mu lugemist ootavate elulugude nimekirja. Vardo Rumessen "Varjus ja valguses. Eduard Oja"  ... "Eesti Raamat", 2007

**** Memoriaal avati 23.08.2018 ja avamise seisuga oli seal üle 22 000 nime. Inimesed, kes mõrvati või kes vangilaagris või asumisel surid.

...

Tellijale kingitused

 ...

Juba 90 aastat tagasi oli võimalik endale Eesti Naine koju tellida. 

Ajakiri siis.

Võisid osta ka, aga kui tellisid, said odavamalt.

Üksiknumber 40 senti, aasta tellimus 4 krooni.

Pluss kingitused. Kõik aastatellijad võtavad osa kinkide jagamisest. See vist siis midagi loosimise moodi? Kui jagamisele läheb 300 asja.

Singeri õmblusmasin ja Türgi diivan, kohviserviis ja hõbelusikad, siidipesu ja kaelašalle, täitesulepäid ja rahakotte, hõbesõlgi ja siidisukki. Viimaseid läks jagamisele lausa 200 paari.

Mulle tuli teistmoodi pakkumine. 

Et kui tellid, saad soodukat.

Muidugi ma tellisin. 

Üks ajaleht võib ikka kodus käia.

...

Äratõugatud surnud

 ...

Kui raamatust rääkida, siis "Äratõugatud surnud".

Autor Elly Griffiths. 

See oli nüüd vist kuues raamat arheoloog Ruth Galloway ja peainspektor Harry Nelsoni lugude sarjast. Eile viisin loetud raamatu kohaliku pealinna raamatukokku ning võtsin järjekorras järgmise. 

Mul ei olnud sellest plaanis avalikult kirjutada, teada ju nagunii, et kriminullilikult põnev ja keeleliselt kergelt loetav. Aga nüüd, kui juba teema üleval, mõned laused ütlen.

Jutuks hoole alla võetud lapsed. Mõni laps on hoidjatädi hoole all, mõni lähedase hoida, mõned halastusest hoolt ja armastust saanud. Aga kas ainult? Millal tuleb mängu keegi, kellel on kurjad mõtted, kas sõbralikkus on alati siiras või kas metallist konkskäsi tingimata mõrvarile kuulub? 

Maetud ja leitud või kadunud ja leitud... mõnikord maetult, mõnikord õnneks hoitud ja terve. See pole ainult selles viimases raamatus. Arheoloog on läbiva teemana eelmisteski raamatutes leidnud luid, mis tagantjärgi väikeste laste surma tunnistavad.

Loed ja mõtled: ainult filmides sellised müstilised olukorrad. Või siis raamatutes. 

Igapäevaelu on tavapärasem.

Aga siis loed ajalehte ja mõtled: kuidas on see võimalik! Ei ole ei film ega raamat, on ajaleht värskete uudistega või tagasivaatega varasemasse aega.

Töömehed sattusid saja-aastasele kalmistule, millest keegi ei tea midagi. 

Sadakond maetud last, mõnedkümned sentimeetrid mullakihti katmas kuusepuust kirste. 

Ei ole kuskil tundmatul ääremaal ja x ajahetkel, väljakaevamised toimuvad praegu ja ligilähedal Viljandi linnapiirile. 

Kui pikk on ajalooline mälu? Kui mitte keegi ei mäleta, et vaid sajand tagasi seal surnuaed asus. 

Sada aastat muidugi on pikk aeg, ja lehest nopin välja mõned oletused selle kohta, kes need lapsed olid, miks nad surid ja miks ehk neid ei mäletata. Loodan, et lõpuks kas väljakaevamisel või  arhiividest mingid kindlamad vastused selguvad. 

Aga kui juba ajaloolisele mälule jutt läks... mina olin küll juba unustanud, kes  too pr Aino Järvesoo oli. Tean, et olen teadnud, aga ei mäleta. 

Aga mitte ainult mina. Haud annab märku, et unustatud, kuigi tema surmast on möödas vaid paarkümmend aastat.

Wikipedia mäletab.

Eluaastad 1910  - 2003. 

Eesti etnograaf, maalikunstnik ja kunstipedagoog. Eesti suurim eraannetaja. 

Sõjapõgenik, kes elas koos abikaasaga algul Saksamaal, hiljem Ameerika Ühendriikides. 1996. aastal asus elama Tartusse. Toetas kolme miljoni krooniga kunstviljastamise projekti ja tema annetuste koguväärtus võib ulatuda paarikümne miljoni kroonini. 

Nii lihtsalt on. Et ei mäletata.

Vaatasin filmi "Tõeline armastus" (Suurbritannia 2023) kaht esimest osa. Juba teise sõbra matused. Tuhk puistatakse lainetesse. Mul on veel 4 osa vaatamata, ja ma ei tea, kas ma vaatangi. 

Mul on omad kiiksud. Ja oma arvamus eutanaasiast. 

Ja ma ei tea, kuidas film lõpeb.

Lõpetuseks... jutt läks metsa, aga vahet pole. 

12.09.2009

Iga lugu tegelikult annab omamoodi märku, et tegelikkus pole alati võrdväärne sellega, mis silmaga näha või käega katsuda on.

...

Õhku visatud küsimused

 ..

Olin Epp Petrone artikli "Kas siis selle maa keel...?" millalgi kevadel* ajalehest välja lõiganud, järelikult miski puudutas, et tahtsin uuesti lugeda. Täna kappi koristades jäi näppu. 

Nii oligi. Ma ka mõtlen suht samamoodi, ainult kirjutada sellest ei oskaks. Aga ega polegi vaja, artikkel ilmus, ja keda teema puudutab, sai seda lugeda. 

Jagatud mõtted ja õhku visatud küsimused. 

Peotäis sõnu, mis võõralt kõlavad, aga igapäevaselt kasutusel.

 Et "stoorisid" "täägitakse "ja "laigitakse",  ja midagi saab "kräššida" ja "läägida".

Jäi kõlama mõte: kes kui palju näeb endal kohustust olla keelehoidja oma kogukonnas?

Pole midagi parata, piirideta maailm kõrvaldab ka keele piiriposte ja nagu võõrliigid looduses ületavad piire ka võõrkeeled. 

Täiesti (või siis mitte?) teemaväliselt meenus üks seik 1980ndatest. Soome sugulased olid käinud Eestis külas, ikka muidugi kingikotiga. Suurem poiss sai endale vägagi välismaise peakatte. 

Ühel koolipäeval oli see kadunud. Käivitus suur otsimine ja selgitamine, ja mõned päevad hiljem saadi müts kätte. Äkki oli kuhugi peidetud... ma enam isegi ei mäleta. Aga ma mäletan, et õpetaja tegi mulle märkuse: pole vaja lasta lapsel välja paista, nagu ta oleks teistest parem. 

Päris kindlasti ei käinud laps ringi selle mõttega, et tänu mütsile ta teistest parem on, aga eks ta oli rõõmus küll, ilus kingitus ju. Kus mujal üks maalaps oma uue mütsiga ikka käib kui koolis. 

E.P. artiklis on üleval küsimus, kas õpetajal on õigus vahetunni ajal õpilaste võõrkeelset suhtlemist keelata? Ja jõudnud vastuseni, et kui me tahame oma keelt ja kultuuri säilitada, siis küll. Ka omas piirkonnas... et Võrumaal võro keel ja Setumaal setu keel. 

Kui saarlased Ilse ja Alfi veel elasid, siis neil külas käies ja sealt tagasi tulles kasutas kaasa kodusel Järvamaal vähemalt kolm päeva seda omapärast laulvat või lainetavat ö-tähega Saaremaa keelt. Sõnavara ta küll selgeks ei saanud, aga päris kindlasti oleks ta ka sellega sõprade ees tahtnud esineda! 

“Kohes sa lihad selle lidrise teega, tule mu otsa peele, ma karguda sind natuse” ... siit laenatud lause.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Epp Petrone artiklist ikka. Üks mõte sealt lõpulõikudest. "Kõrgharidus on aga väga vaikselt ja salaja muutunud (pool)ingliskeelseks. "Kes on see rumal, kes veel eesti keeles teadusartikleid kirjutaks?" Niisugust retoorilist lauset kuulsin hiljuti."

See tuletas mulle meelde ühe sümpaatse teletegija kahte õhku visatud küsimust. Või mõtet.

"Huvitav, kes on need inimesed, kes "Jupiterist" filme vaatavad!"

"Mõtlesin, kes seda "Prillitoosi" vaatab!"

Ei lähe vist teemasse, aga päris aia taha ka mitte ;)

...

* Kuskile emakeelepäeva paiku. 

...

24.04.24

...

Selliseid numbreid ei saa kasutamata jätta!

Seekord siiski mitte 24.04.2024... hoopis 24.04.1924

Ajaleht "Eesti Kirik" on avaldanud mõtteterad.

100 aastat tagasi, 24. aprillil.

24.04.1924 aasta ajalehes "Sakala" aga sattus silma raamatutega seotud kuulutus. 

...

Aga kui inimestest rääkida. 
1924. aasta aprillis oli vanaisa 20 aastane ja vanaema polnud 15 veel saanud.

Pildid, mis kuskile sinnakanti võiks jääda. 

Mis toimus laias maailmas?

Ajaleht "Waba Maa" kirjutas 24.04.24 "Uputuse päewilt Saksamaalt".

Veetõus oli mitmel pool nii äkiline, et kes majja sisse jäi, see uppus. Kariloomad lautades, koerad keti otsas. Paanikas inimesed põgenesid paatides. 
Aastal 1924 siis.

Aga aprillis 2024 on Salme Kultuurikeskuses Linnateatri etendus "Suur veeuputus".

Kui juba teatrist rääkida... taustaks mängib mul korduses  viimane Klassikaraadio soovikontsert. Just ütles: Tiiu soovib kuulata Benno Hansenit*. 

Minu vanaema oli küll 1924. aastal alles Klaara. Oma eesnime muutis ta kümmekond aastat hiljem.

Aga Tiiule pakuti kuulata Falstaffi aariat ooperist "Windsori lõbusad naised". 

Kuulasin minagi.

Ja joonistasin pildi tänase kuupäevaga.

* 1924. aastal oli B.H. Estonia teatri ooperi- ja operetisolist.

...

Korja oma kondid kokku

 ...

Kas kont pärast seda, kui ta juba põhjalikult rammuleemeks on keedetud, enam kõlbabki keemiatööstusele, küsivad paljud ühenduses eelseisvate kontide kogumise hoogtööpäevadega.

Tegelikult annab kont koduses majapidamises perenaise supikatlas välja ainult ühe osa väärtusest, säilitab aga keemiatööstusele tarvismineva kondirasva. Harilikul keetmisel on võimatu kondist väärtuslikku kondirasva eraldada, mispärast supist väljavõetud kontide äraviskamisega, põletamisega või teisel teel hävitamisega ka kondirasv kaotsi läheb. Kogumisele kuuluvad seega peamiselt just koduses majapidamises järele jäänud kondi, missugused erilistes rasvaerituskateldes pikemaajalise keetmise järel bensiiniaurus kondirasva välja annavad. Eraldatud kondirasv läheb siis keemiatööstusele, kus sellest valmistatakse glütseriini, oleiini, seepi ja muud. Bensiiniaurus keedetud kont on nüüd rasvast täiesti vabastatud, kuid edasisel töötlemisel saadakse rasvavabast kondist veelgi trükivärvi, kosmeetilisi kreeme, lakke ja mitmesuguseid teisi aineid. 

Arvestades kontide väärtust toorainena, on kontide kogumine kohustuslikuks tehtud ka vastava määrusega, mille järgi kuuluvad kogumisele ja äraandmisele iga liiki kondid ja kondi jäätmed, toorkondid, majapidamisest saadavad kondid, nii rasva sisaldavad kondid kui ka kondid, millest rasv juba eemaldatud.

Nagu öeldud*, jäta meelde ja korja oma kondid kokku!

*15. mai 1942, Postimees

...

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis raamatust, mida loen. Paks raamat, kaks osa, kokku 1000 lehekülge. 

Lugema sattusin juhuslikult, ühe inimese elu ja saatuse vastu huvi tundes. 

2000. aastal ilmus raamat* 100 eestlase elulugudest, mille nad ise siis oma käega ja omas stiilis üles on kirjutanud. 

Projekt "Sajandi sada elulugu" käivitus 1998. aastal, üleskutse saadeti nii kodu- kui väliseesti ajalehtedele. Pöördumises oli öeldud: "See pöörane sajand, raske nii meile kui peaaegu kõigile Euroopa rahvastele, hakkab lõppema. Mida me oleme õppinud? Seda peaks küsima iga päev, iga aasta, iga töö ja tegemise kohta, aga kunagi ei ole aega. .... Me ei saa endist kuigi palju teada, kui vahetame ainult hoiakuid ja arvamusi. See, mis inimest ilmutab, on tema elu lugu. Kokku on see aja lugu ja kogu rahva lugu." (M.Karusoo)

Läksin otsima ühte lugu, leidsin veel mitu, mis isiklikult puudutasid. 

Ema kooliõde.

Elulugu, millega oleme otsapidi samas sugupuus.

Minu esimene klassijuhataja (sünd 1925). 

No see kena laps olin muidugi mina ;) Raamatust olen ma siiski välja jäetud! 

Selline kaart on kodus albumi vahel alles.

Aga kui veel elulugudest rääkida.

Naine, kes sündis minu vanaemaga ühel aastal ja kelle ema oli pärit samast kalurikülast kui minu vanaema vanemad.

Prototüüp tegelasele filmis "Seltsimees laps".

Väliseesti kirjanik, kes hiljem (2017) on ka oma elulooraamatu avaldanud. "Pagulusse",  olen lugenud. Lehekülgi seal on ikka palju rohkem kui need kümmekond elulugude raamatus. 

Nii veel ja veel, igal pool näen mustreid, mis korduvad, raamatus, aga ka tuttavate inimeste elulugudes. 

Sünniaasta on see, mis palju paika pani ja sageli oli valikute tegemine sama hästi kui võimatu.

Päris valus raamat. Kusjuures, mul on vast ainult veerandik (aga mitte järjest) loetud. Ehk sõjajärgsed mälestused on leebemad. Kõige viimane kirjutaja on sündinud aastal 1992, temast eelmised 1985 ja 1977. 

Päris huvitav oleks lugeda ka oma laste kirjutatud elulugusid. Ei tea, millised mäletamised neil kirja oleks panna ja kui paljus need kattuvad raamatus kirjutanud eakaaslaste omadega.

Aga väike lõik tekstist, mille autor on sündinud aastal 1932.

Silma jäi sellepärast, et olen ka õppinud Pärnu 1. Keskkoolis. Just seal oli minu klassijuhatajaks Leida Madison.

** "Eesti rahva elulood", koostanud Rutt Hinrikus.

...

Aga kontide korjamise lugu postituse alguses, minu ajaga ei haaku, aga neile, kellel sünniaasta eelmise sajandi algupoolele, nemad kehitaks õlgu ja imestaks: mida siin imelikku on!

...

Lood nimedest ja aasta 1928

 ...

1928. aasta juulis suri Leenu, 67 aastat vana. Minu jaoks täiesti võõras inimene. Kaudselt jõudsin temani läbi ajalehe. 

Kaudselt, see tähendab, et läbi ühe kuulutuse.

Leenu oli naine 65+ ligi sada aastat tagasi.

Samast ajast ka ajaleht, mida lugesin.

Waba Maa, 1. september 1928. Kuupäev ja aasta olid teadlikult valitud.

Tähelepanu numbril 1928... aga see on juba teine lugu. Ehk kunagi. Millalgi. 

See lugu on nimedest.

Kuulutus lehes oli aga seotud muusikaga.

Minu klaveritunnid algavad 3. septembril Paldiski mnt 3 

...

Wanda Charlotte, Leenu ja Tõnise tütar.

Ema Leenu suri 1928. aasta juulis, isa Tõnis oli surnud juba 15 aastat varem, samuti juulis. 

Ma olen ennegi tähele pannud, et lähedaste inimeste surmaajad on sageli lähestikku. Mitte surma aasta, vaid just aastaaeg, minu vanaema ja vanaisa surid mõlemad märtsis, ema ja isa sügisel, oktoobri lõpp ja novembri keskpaik. Ämma ja äia surma kuupäevadel on vahet vaid 5 päeva. ... Aga see pole see lugu, lihtsalt tuli meelde.

Huvi pärast guugeldasin, et vaadata, kui suur tegija too Vanda omas ajas oli. 

Oli küll.

V.S...  eesti pianist ja muusikapedagoog

Kontsert "Estonias" on märk sellest, et arvestatav pianist.  

1925. a 7. märtsi ajalehes on arvustus.

W.S.-i klaverikontsert "Estoonia" saalis wäärib mitmeti tähelepanu, olgugi et ta näis olewat weel warajane, sest isegi suured anded nõuawad pikemat ettewalmistust. ... Wanda S, Leonid Kreuzeri õpilane, awaldab paljutõotawaid andeid, mis lasewad edaspidisel arenemisel loota häid wäljawaateid.

Tema vanemad olid Leenu ja Tõnis.

Leenul ja Tõnisel oli 10 last.

Ja nüüd tuleb lugu nimedest, lastest ja raskest elust 100 ja rohkem aastat tagasi.

Kõigepealt ei suutnud ma jätta imetlemata Tõnise ja Leenu valikuid lastele nime panemisel.  Mina oma sugupuus selliseid suurejoonelisi nimesid ei leia.

Teiseks aga oli mul väga väga valus, kui lugesin numbreid nende laste kurvast elusaatusest. Aeg oli XIX sajandi lõpp. 

Esimene tütar suri, kui polnud veel aastanegi.

Elvine Elisabeth... veebruar 1880 - november 1880 (8 kuud)

Georg Albert... 1882 - 1887 (5)

Ernst Adolph... 1883 - 1884 (8 kuud)

Johann Friedrich... veebruar 1885 - aprill 1885 (8 nädalat)

Helene Emilie... 1886 - 1892 (6)

Adele Christine... 1888 - 1890 (1)

Mida tunnevad küll vanemad, kes peavad kaotama järjest oma kuus last? See on küll väga kauge aeg tagasi, ikka valus sellele mõelda.

Järgmiste lastega läks paremini.

Karl* Theodor... 1893 - 1948 (55)

Roman Voldemar... 1895 - 1915 (20)

Wanda* Charlotte... 1897 - 1932 (35, tiisikus) 

Helmi Anette... 1901 - 1989 (87)

Tahtsin teada rohkem tollest muusikaõpetajast Vandast aastal 1928, jõudsin aga kaunite nimedega lasterikka pereni. Ja sain kinnitust, et ajad ajas tagasi polnud kaugeltki kerged. Mõnikord on tunne,  et tegelik elu saab olla kordades raskem ja keerulisem kui elu kesiganes kirjaniku raamatus kaante vahel.

Helmi, lastest viimane, on mõned aastad varem sündinud kui minu vanaema, nii et mingil määral eakaaslased. Elasid mõlemad Tallinnas, juba Eesti Wabariigi ajal. Kuskil on kindlasti tema lapselapsed, ehk minu eakaaslased. Kui Helmi 1989. aastal Tallinnas suri, mälestati teda välis-Eesti ajalehtedes kui endist Tallinna Tütarlaste kommertsgümnaasiumi õpetajat.

Pereisa Tõnis, Leenu abikaasa ja laste isa, oli ka omal ajal tuntud nimi. Eesti ettevõtja, pankur, Estonia seltsi esimees. Ja rohkemgi veel. 

1893. aasta 12. jaanuari ajaleht "Tallinna Sõber" kinnitab, et Tõnis S. on valitud linnasaadikuks Tallinnas. Ehk see oligi ta karjääri ja majandusliku edasimineku alguseks.

Alustas elu vaesuses, tegi kõvasti tööd, oskas ajada äri ja vajadusel teha olulisi otsuseid. Ja jõudis majanduslikult heale järjele. Näiteks on kuulunud talle Kirna mõis, mille ta peale 5 aastat omamist 1911. aastal edasi müüs, ja Paldiski mnt 3 asunud saun. See saun on tuttav mullegi, mina käisin seal pesus 60ndate lõpus ja 70ndate algul.

Just aadressil Paldiski mnt 3 pakkus klaveritunde 1928. aastal Tõnise tütar Wanda. Maja on suur ja mahukas, praegu paikneb seal hotell.

Isa Tõnis suri 1913. aasta juulis lühikese raske haiguse tagajärjel. 

Järelhüüdes ajalehes "Tallinna Teataja" on öeldud, et T.S. ärasaatmine toimus Jaani kirikus, kirik oli pungil rahvast täis, matuseteenistust pidas noor kirikuõpetaja Bruno Hasselblatt. Kirikust liikus pikk matuserong Kalamaja kalmistule. Omal ajal Läänemaalt vaese külapoisina Tallinna tulnud, õnnestus tal väga jõukaks meheks saada, kes leidis  aega ja jõudu ka üleüldsuse heaks: töö linnavolikogus ja erinevates seltsides. Veel oli ta hea peremees mitmete oma majade üürilistele, kellede poolt hauale pärg pandi, paljudele pärgadele lisaks.

Perest miskipärast ei sõnagi.

Tõnise ja Leenu poeg Karl Theodor (1893 - 1948) oli tuntud ühiskonnategelane.. Nooruses võttis osa I maailmasõjast, hiljem oli Kohtuministeeriumi nõunik ja Kohtupalati liige, ülikooli õppejõud ja Riigikohtu liige. Avaldas töid kriminaalõiguse alalt. Tema kodumajal Paldiski maanteel on paigutatud mälestustahvel. Kui linna satun, lähen ja kontrollin. Küllap seegi on aadressil Paldiski mnt 3.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis suursugustest nimedest, mis üle-eelmise sajandivahetuse paiku üks suurpere oma kümnele lapsele eluteele kaasa andis. Või mis ma nüüd vassin, päris alguses tahtsin ju kirjutada 1. septembrist 1928. 

Ehk kunagi kirjutan.

...

Küüliku vasak tagakäpp

 ...

Kes kuulas täna Vikerraadio järjejuttu, see teab, millest räägin. 

Tegelikult tahtsin hoopis rääkida nimedest ja nende muutmisest. Sugupuus kaugemaid aegu vaadates  paistab see eriti hästi silma.

Oma vanaisa nime ja kirjapilti olen kuulnud/näinud päris mitmes erinevas variandis. Minu jaoks oli ta terve elu vanaisa. Onu Tiit kõlas ka tuttavalt, nii kutsusid teda need, kes polnud ei lapsed ega lapselapsed. Et miks just onu Tiit, mitte lihtsalt Tiit?  Vanaisa oli 49, kui mina sündisin, ju siis oli ta noortele lähikondsetele täitsa onu juba ;) Ma ei tea, kuidas teda hüüti, kui ta noormees oli, aga praegu on tema  hauakivil hoopis nimi Tiidrik-Jakob.

Vanaema paberite hulgas on alles dokument 1930ndate lõpust, kus kirjas tema uus ja vana nimi. Abielus oli ta selleks ajaks olnud juba kümmekond aastat, nii et see polnud mitte perekonnanimi, mida muudeti. Vanaema võttis endale uue eesnime. Ehk sellepärast, et  tema ristinimi oli mehe suguvõsas juba olemas? Vanaisa vennanaine oli ka Klaara.

Ja Tiiu ja Tiit sobivadki palju paremini kokku!

1930ndad

1959

1960ndate algupoolel

Nad said abielus olla 57 aastat.

Nimejuttu jätkan mõni teine kord, teemaks tuli see seoses igapäevaeluga.... keelatud perekonnanimede nimistu sai täiendusi. 

Ma jutustasin küll eesnimedest, aga küll ma jõuan ükskord tagumiste nimedeni ka ;) 

Natuke teen juba algust.

Nõuka-ajal oli onu ja onunaise passis ühine perekonnanimi vene keeles kirjutatud erinevalt. Ühel oli täht "s" sõna keskel "c" ja teisel "з". Reisil kuskil NSVL-s oli neil raskusi, et ühte hotellituppa saada. Erinevad nimed, pole abielus, kokku lubada ei tohi. 

Mul oli kunagi vastupidi. Juhtumisi oli grupis üks sama perekonnanimega mees, kes polnud mitte minu mees. Meid oleks äärepealt ühte tuppa ja ühte voodisse pandud. Võimalik, et nõuka aeg oli siis juba läbi.

Venelased vist kirjutavad nime nii nagu hääldavad? Mul on nagu meeles. Шекспир? Ma põhjalikumalt ei kontrollinud. Aga vahet pole.

Kui nüüd hommikul kuuldud reisikirja juurde tagasi tulla...

"Hurraaaa Nelli Blaile, hurraaaa!"

Nii lõppes järjejutt "72 päevaga ümber maailma".

Ma kontrollisin üle, kes oli too "Nelli Blai", kuuldud loo minategelane.

Niipalju ma siiski juba teadsin, et kõik see oligi just tema lugu. 

Aga täpsemalt.

Nellie Bly (1864 - 1922), ameerika uuriv ajakirjanik.  

Tegelikult on see varjunimi, mille ta võttis tolleaegse populaarse laulu "Nelly Bly" järgi. 

Tema elu oli ikka tõeliselt põnev ja täis seiklusi. Kõik see mahtus talle antud 58 eluaasta sisse. Ümbermaailmareis, eksperiment hullumajas (ilusa hullu tüdruku juhtum), väljaastumised naiste õiguste kaitseks, lisaks abielu endast 42 aastat vanema mehega. Ka suguvõsa, kuhu ta kuulus, oli päris aukartustäratav.

Ja kui vaadata tema pilti Vikipeedias... milline kaunis naine! Ja milline kaunis riietus.

Mis puutub küülikusse... küüliku vasak tagakäpp pidi õnne tooma.

...

Sünge ajalugu

...

Ma jälle vana ajakirjanduse lainel. Otsisin üht, aga leidsin hoopis teist.

Et kohanimi tuttav, hakkasin rohkem lugema.

Minu lapsepõlve järv ka loosse segatud! 

 24. september 1926 "Järva Teataja"

Järve kohta ütles artikkel, et tähendatud järv on võrdlemisi suur, soiste kallaste ja väga sügava muda põhjaga ning asub A valla piiri lähedal metsa sees.

Minu lapsepõlve muinasmaa. 

Mäletan lapsepõlvest juttu hobusest, kes järveserva soisel kaldal läbi vajus ja peaaegu et ära uppus. Võõras hobune oli olnud, meie omad käisid abiks päästmas.

Aga see oli hilisemast ajast, ajalehe artikkel on kirjutatud 14 aastat enne seda, kui minu vanavanemad sinna elama asusid.

Ja alles üksjagu aastaid veelgi hiljem ilmusin mina sinna metsa sisse, sügava mudase põhjaga järve vahetusse naabrusesse.

Aga see on hoopis teine lugu.

Ajalehes on juttu mõned kilomeetrid kaugemal elutsenud tegusast tegelasest, kes erakliku järve oma viimseks puhkepaigaks valis.

Seoseid artiklis kirjas olnud nimedega leidsin veel. 

Pole midagi öelda, maailm on väike, Eesti lausa tillukese.

Ja aeg 96 aastat tagasi polegi niiväga ammune.

...

Tagasi keerata ja edasi magada!

 ...

See on vastus küsimusele, kuhu poole kella keerata.

Lugesin just ajalehti. Uuemaid ja vanemaid, netis ja paberil. Sealt ka see küsimus.

Ei pea öösel kell 4 ärkama ja siis unise peaga kuhugi helistama hakkama. 

Pigem nii, et kui hommikul ärkad, keera tagasi ja maga edasi. 

Kui nüüd kõige värskematest meedialugudest rääkida. Ma väljaannet ei nimeta, sest seda ma ei reklaami.

...

Üks 90 aasta tagune lugu ka.

"Järvamaa Elu", 17. detsember 1932

 - Ettevaatust kutsutakse tarkuse emaks. Kuna aga tarkuse isa on tundmata, siis saab sellest järeldada, et tarkuse ema ei olnud ettevaatlik - 

...

Aga nüüd hakkan Õhtulehte lugema. 

- Pikk lugu Jaan Kaplinskist.

- Tsar Bomba on Nõuk. Liidu vastutustundetu sünnitis. 

- Mis teeb mürgist mürgi?

- Intervjuu Westholmi Gümnaasiumi direktoriga, teemaks vägivald ja kiusamine.

- Maisimadu pereliikmeks?

- Rahatarkus: õiglane hind peegeldab väärtust.

- Vabadussammas New Yorgis. Rahvusmonumendi kinkisid USA-le prantslased.

Õhtulehe juhtkiri meeldis mulle ka. Selle lugesin juba läbi. Ma oleks nagu kindel, et mul ei ole ühtegi lastest tehtud valesti tõlgendatavat pilti, aga igaks juhuks vaatasin üle ja mõne tegin privaatseks. 

Ettevaatus on tarkuse ema.

...

Sõnamängud

 ...

Ilmselgelt kulutan ma liiga palju aega ristsõnade lahendamisele. 

Ilmselgelt on selleks mõjuvad põhjused.

Kui mul juba ajaleht käib (reklaam-reklaam: mul käib Õhtuleht), siis tuleb ju tellimisraha maksimaalselt ära kasutada, kõik asjalik läbi lugeda pluss kõik ristsõnad lahendada.

Ja midagi peab mul näpuvahel olema, kui teleka ees istun. Miks siis mitte ristsõna, hea näiteks reklaamipausi ära kasutada. Nende pauside täitmiseks on mul tagataskus muudki, aga see pole see teema. 

Õhtulehes on kaks sudokut, üks lihtsam ja teine keerulisem. Vahepeal oli ka tähtedega sudoku, algul oli päris keeruline, aga tasapisi sai omaseks.

Õhtulehes on veel väike ristsõna, krüptogramm, sõnade paigutus või rägastik ja kaks korda nädalas suur ristsõna. Viimasega saab isegi raha võita, aga kuna ma pole vastuseid ära saatnud, siis raske öelda, kui suur summa mul saamata on jäänud. 

Ilmselgelt peaksin rahale suuremat tähelepanu pöörama :( 

See oli sissejuhatus.

Sõnamänguga tuli eilses lehes sõna dieeditaja. 

Naljanurgas oli vastav lugu ka. "Mõne rasvapiruka söömises ei saa ju midagi halba olla," mõtles Mari 12 kg tagasi.

Nüüd peaks kokkuvõtteks midagi oma söömisharjumustest rääkima. Näiteks mu tänane hommikusöök? 

Pool tomatit, hakitud ja pannile. Paprika unustasin. Hetk hiljem eilset tatraputru paar lusikatäit. Ja siis lõpuks 2 muna, tassis lahti klopitud ja maitsestatud, peale valada, pannile kaas peale ja küpsema. Tatraomlett?  Pilti ei teinud, aga mul on olemas foto munadest, millega väikesed sõbrannad mind koostöös oma kanadega varustavad.

Ilmselgelt verivärsked ;)

...

Apsud hoidistamisel

 ...

Silma jäi teema Õhtulehes*.  Meenuta, mida lahedat on hoidistamise ajal juhtunud.

No miks ma siis ei meenuta! Iseasi, kui lahe see just on...

Purgid olid nii kuumad, et kuum õunamahl lõi purgi puruks.

See on, kui oled noor ja roheline. Või tegutsed mõtlemata. Kuumutasin õunamahla ja kuumutasin purke, mahl ehk keemistemperatuuri ligi, purgid praeahjus kindlasti palju kuumemad. Tol ajal oli gaasipliit ja mingit temperatuuri mõõdikut praeahjus polnud. Kui kuuma mahla purki panema hakkasin, oli purk nii tuline, et tekkis keemine ja aurustumine ja purgil lõi põhja alt ära. Õnneks küll midagi hullemat ei juhtunud, ega ma kulbiga palju polnud sisse jõudnud panna.

Hulk aastaid hiljem, jälle õunamahl. See õnnetus enam nii õnnelik ei olnud. Kuuma mahla täis purk (taas kolmeliitrine) läks katki kaanetamisel. Ju oli mul jõudu palju või purk tavapärasest hapram, igatahes käis prõks ja kõik see kuum mahl voolas purgist välja. Sain tookord jalgadele oma elu suurimad villid, ravisin neid ikka hulk aega.

Pärast seda ma hoidiste valmistamist natuke pelgan. Laupäeval külakostiks toodud värske õunamahla panin sügavkülma, ja mis ei mahtunud, jõime ära. Oli ikka hea küll! Õnneks oli seda mõõdukas koguses. Nõuka ajast mäletan, kaasa käis kuskil mahla pressimas, siis oli kolm 40-liitrist piimavinkut mahla täis, kõik tuli läbi kuumutada ja purki panna.  Lisaks moosid, kompotid, seened, kurgid, tomatid, salatid.

Nüüd käin metsas pigem fotoka kui seenekorviga.

Foto ajast, kui ma veel korilusega tegelesin.

... 

*Manona Paris, "Hoidistamine on ohtlik tervisele ja varale... HEA, ET NIIGI LÄKS"