...
Aitäh, Tavainimene, postituse eest, mis mu hangunud mõtted ka liikuma pani! Kahjuks (või õnneks 😀) ei õnnestunud kommenteerida, nii et kirjutan siia ühe meenutuse.
Hea tuttav kunagi rääkis, kuidas ta juhtis oma ema tähelepanu: see sinu sõbranna, räägib igasugu lugusid ja muudkui valetab.
Aga ema vastas: "Mis siis, et vale, aga vaata kui lõbus!"
Kusjuures, too sõbranna, temaga olen isegi kohtunud, tõesti oli lõbus! Tervitused teispoolsusesse, tädi Ilse!
...
...
Taaskasutuses jäi näppu üks kolme aasta tagune ajakiri, kus sees ülalmainitud "Detsembrikuu väljakutse". Võiks ju proovida... mitte et maailm sellest paremaks muutuks või minu elu särama lööks. Aga väike vaheldus ikkagi.
Ma nüüd copy/paste päris ei tee, kõik punktid mulle ei sobigi. Nii et kohandatud variant. Äkki katsetaks, vahelduse mõttes.
1. Suhtle võõra inimesega olukorras, kus sa üldjuhul seda ei teeks.
Siin võib olla takistuseks, et olen talviselt kodune, aga no nii päris ka pole, et üldse teise keskkonda ei satuks. Igatahes katsun meeles pidada sellised juhuslikud põnevad jutukaaslased.
2. Kirjuta sõbrale või sugulasele kiri. Kohe selline, mille postkasti paned ja ära saadad, mitte mingi niisama jõulutervitus.
3. Helista inimesele, kelle number on sul telefonis, aga kellega sa pole juba mitu aastat suhelnud. Alati võib mingi põhjuse leida, miks sa talle helistad... ja ikka tuleb mõni ammune tuttav meelde, kellega on olnud tore aega veeta.
4. Tee visioonitahvel. Või plaanide plakat. Kleebi, joonista, kirjuta. Jäta märk maha oma järgmise aasta plaanidest.
5. Leia grupp, millega liituda, kasvõi fb-s. Aga see grupp peaks andma sulle võimaluse tegeleda millegagi, mis sind huvitab.
6. Proovi vahelduseks teistmoodi päevarežiimi. Tõuse varem... või maga kauem. Mine kindlal kellaajal magama. Pane teadlikult paika üks kellaaeg mingi kindla toimingu jaoks. Mõtle, mis sinu päevaplaanis on, mida muuta või mida sinna lisada.
Teadagi... uue aasta lubadused on selleks, et neist mõelda, kas ka ellu viia... see on juba järgmine küsimus.
Mulle meenub mõne aasta tagune lubadus - kirjutan Päevaraamatusse 1 aasta jooksul iga päev lühikese kokkuvõtte oma päevast.
Kas ma kirjutasin?
Kirjutasin!! Isegi rohkem kui 1 aasta. Aga praegu mõtlen, et selle aastaga lõpetan. Nii et uued väljakutsed on teretulnud ;)
...
...
Eile näiteks, jutustasime kunagise pinginaabriga. Harva räägime, aga siis ikka pikalt. Pärast vaatasin telefonist... oleks paar sekundit kauem rääkinud, oleks 1.11.11 olnud. Ei saa jätta märkimata eilset kuupäeva. 11.11. Peaaegu täis komplekt!
No ja täna hommikul, nosin oma juustuleiba, kõrval suur toop kohvi piima, mee ja kardemoniga. Mingi ajalehe sõnamäng ka. Paigutus, 21 sõna, üks peaks üle jääma. Mõtlesin, et võtan seda siis kui ennustust, tänase päeva tähenduslikku sõna, mis sest, et leht eelmisest nädalast.
Tehtud see sai ja üks sõna jäigi üle.
Õgardlus.
Päris karm. Oli see nüüd hoiatus, soovitus või lihtsalt mõnitamisena mõeldud?
...
...
Tähemärgid, mida keegi ega miski ei suuda lahutada.
Jäär ja Kalad... suhe, kus kirg ja tundlikkus moodustavad harmoonilise paari.
Olin nii rahul!
Aga nädal aega hiljem...
Tähemärgid, mis lihtsalt kokku ei sobi.
Kalad ja Jäär... proovi mis sa proovid, aga läbi nad ei saa.
Saa sa siis aru!
...
...
See on leebelt öeldud. Kui aus olla, siis tuleks öelda, et võimed puuduvad. Ja kui täpsemalt öelda, siis selgeltnägemises võimetu.
Asi sai alguse juba hommikul. Õieti on asjal eellugu ka. Mul on kaks korda ebaõnnestunud laenutatud raamatu tagastamine kohalikku raamatukokku. Kohalikku selles mõttes, et mitte Krõõt ratastel, vaid kümmekonna kilomeetri kaugusel pikema ajalooga laenutuskoht.
Aga hommikul tuli mul mõte. Kuna Kaja raamatukogust sõidab koduteel meie teeotsast mööda, lähen postkastide juurde valvesse. Helistan ette, et kui olen tee ääres ja lehvitan, siis tehku peatus ja võtku mult vastu raamat koos vabandustega.
Päris pikalt mõtlesin, aga ilm tundub jõhker olema, küllap teeolud samasugused. Pole ehk hea mõte roolis olijat segada.
No ja siis oli kell juba liiga palju, et helistada.
Mobiililt aega vaadates nägin, et vastamata kõne. Kõne Kajalt!
Me oleme aastakümned tuttavad. Ja isegi natuke rohkem kui ainult tuttavad. Kuigi läbikäimine hõredaks jäänud, on suhted endiselt soojad. Paar-kolm korda aastas helistame ka, ja ikka asja pärast. Nüüd olin kindel, et Kaja helistas, et öelda mulle: võta raamat, tule tee äärde, saad mure murtud!
Proovisin kohe tagasi helistada, aga kell oli juba nii kaugel, ilmselgelt liikus inimene juba kodu poole, telefonile ma teda ei saanud. Aga ta helistas ise paarikümne minuti pärast uuesti.
Ma ei lasknud tal midagi öelda. Ütlesin ise, et tean küll, miks ta helistas, et tulgu ma koos raamatuga teeäärde, kaua ma ikka väärt kirjandust oma käes hoian!
Aga looda sa! Järjekordselt kukkus mu usk, et mul on mõttejõud ja selgeltnägemine!
Kaja naeris ja ütles hoopis, et neljapäeval on raamatukogus üritus, A.P. tutvustab oma uut raamatut. Kui äkki tahan tulla.
Ikka tahan, Järva-Madise kiriku lugu huvitab mind.
Aga muidu olen täiega pettunud. Selgitasin Kajale ka, kuidas mu usk enda võimetesse kolinal kokku kukkus.
Järjekordselt ;)
...
...
Hermaküla ja Muttika tutvustasid miskis telesaates miskit ajaviitemängu, kus lugesid teineteisele ette Norrise-anekdoote. Päris hea absurdihuumor. Tundub, et nad on seda enne ka teinud. Kuulasin, natuke itsitasin, aga mõtlesin, et lõbus küll, kuid pisarateni naerma ei aja.
Millal ma üldse naersin nii, et silmad märjad? Tõenäoliselt ikka väga ammu.
Nii ma mõtlesin.
No mõtle... ja sulle antakse.
Eile õhtul, kui sõbrantsile helistasin, ei saanud rääkima hakata, sest tuli meelde meie eelmise päeva kõne. Olin mingil ajahetkel telefoni korraks käest pannud, ja kui uuesti kätte võtsin, oli täielik leviauk. Kuskilt kaugelt midagi ähmaselt kuulsin. Kehv levi on meil aeg-ajalt probleemiks olnud, siis lähen telefoniga lõpuks õue. Aga kes sellise sandi ilmaga välja minna tahab! Ikka üritasin rääkida, tema mind kuulis, ma siis püüdsin pingutada ja ka kuulda.
Lõpuks mõtlesin, et katkestan kõne ja valin numbri uuesti, mõnikord on sellest abi.
Aga ma ei saanud kõnet katkestada. Et miks? No lihtsalt, nupud polnud õiges kohas, olin telefoni alumise ja ülemise poole suunad vahetusse pannud.
Juba siis oli natuke naljakas, aga eile, kui helistasin, tuli äkitselt meelde, ja hoolimata igasugustest katsetest naermine lõpetada, see ei õnnestunud. Rääkimine siis ka loomulikult mitte, nii et sain kätte oma pisarad ja tunde, et kui ikka on naljakas, siis on naljakas, ja eelkõige tuleb see just su enda seest, täiesti ootamatult ja pidurdamatult.
Kuidas asi lõppes?
No läbi naeru ja pisarate püüdsin selgitada, et ma pole lolliks läinud, lihtsalt tuli just meelde, et olen väheke imelik :P
Nojah, mis siin tegelikult naljakat on!
...
Netist leitud absurdihuumor.
Mees, konn peas, tuleb arsti juurde. "Mis mureks?" küsib arst. "Härra doktor, ma astusin endale midagi jalga," vastab konn.
...
...
Päev, mis julgustab loovust.
Rahvusvaheline lindude joonistamise päev... tegelikult esimest korda juhtusin lugema, ja seda täiesti juhuslikult.
Päeval on lugu, mis nukralt ilus.
See lugu siin.
Ei saa jätta märkamata.
Kui aus olla, ma joonistasin need linnud paar päeva tagasi, aga siis ma veel ei teadnud, et pole õige aeg.
See ei ole ametlik püha, aga see on päev, mis annab võimaluse tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Nii ma lihtsalt täna kirjutasin.
...
...
Mina muidugi ise ei arva, et ma vingun. aga ilmselgelt olen ma vähemuses.
Eile näiteks... läksime tuttavasse hubasesse söögikohta nälga leevendama... ja miski ootamatu sisesunni ajel küsisin teenindajalt, kas teie teine uks on lukus või saab sealt ka sisse. Tean, et suvel see võimalus on. Lihtsalt tundub kuidagi ebaõiglane, kui liikumispuudega kaaslane keeldub sööma tulemast, sest uksepakk on liiga kõrge.
Mitte küll teisel uksel.
Napp vastus, et teine uks ei ole kasutusel.
Söömas me käisime, olime selles ajavahemikus 50% klientidest, aga kui juba lahkumas, tuli kepiga vanaproua, kel kõndimine vilets. Polnud temal selle paku ületamine grammigi lihtsam, kuigi toeks noore kaaslase küünarnukk.
Teenindaja kahjuks ei näinud.
Söögiaega vürtsitasin numbritega... vaatasin üle oma 15 min varem saadud ostutšeki. Ma pole veel end vabastanud harjumusest kaupa letile ladudes peas hinnad kokku liita, et siis vastavalt tulemusele rõõmustada, uhkustada, kahtlustada, imestada. See teele jäänud poe arve pani mind imestama, minu arvutuste põhjal 10 ringis, aga maksta tuli 13+ eurot. Ma ei tea, miks ma kassa juures tšekki üle ei vaadanud, tavapäratult väike ostukorv, oleks vea kohe avastanud. Seda enam, et imestada ma nagunii juba jõudsin.
Hiljem, arvele pilk peale ja asi oli selge.
No mu kulinaarialetist ostetud kaalukaup (hinnaga 3.38) praekala oli kaks korda läbi löödud.
Kaasa küll kahtles (ja lubas igaks juhuks auto käima jätta ;), kas mul on mõtet tund-poolteist hiljem küsima minna, aga olin parasjagu sellises "küsin viisakalt-ilmsüütult-kohtlase-moega ebameeldivaid asju" meeleolus.
Üsna loogiline küsimus ka, ilmselgelt ma ei ostnud kaks korda 282g praetud kala.
Keegi vastu ei vaielnud, kassas tehti tehing, raha sain tagasi.
Kaasale lubasin, et ostan talle selle eest 2 purki tema lemmikut Saare Taar. Tuleb ehk teinekordki minuga sööma ja sõitma ;)
Ja lõpuks, ma ju ei kauple kahjudega! Ikkagist kokkuhoitud raha, pole kahju laristada ;)
8 sendiga jään veel kasumisse!
...
...
Käisin tuuril.
Puukuurituuril.
Kõik, kes oma elamisse ahjusooja saavad, teavad, millest ma räägin.
Aga seda nad ei tea, et puukuurituuril on kõige toredam käia ööhämaras. Siis on see on lausa omaette seiklus. Müstilised hääled keset vaikust ja kummalised valguslaigud keset pimedust.
Eriti kui südaööle satub.
Sellest võib jääda sõltuvusse... viimasel ajal ma ainult öösiti käin.
Rännak enne teki alla minekut.
...
...
Täna juba kesknädal.
Vähe sellest, on kesknädala keskpäev.
Tegin söögi valmis, siis sõin kõhu täis... ja siis kontrollisin, kas selline toit üldse olemas on.
Õnneks täitsa olemas! Leidsin Lia Virkuse retsepti* 2015. aasta Õhtulehest.
Kui nüüd tõtt tunnistada... mina nii ei teinud. Ja isegi toidule olin jõudnud ise nime anda. Herne-tatrahautis.
Mina sorteerisin eile poolikuid kuivainete pakke. Et teeks mõnele lõpu peale.
Pooliku paki poolikud kollased herned panin hommikul likku, õhtul oma suurde punasesse ahjupotti ja koos pannil kuumutatud sibula ja riivitud porgandiga ahju, mis just oma põhitöö oli lõpetanud.
Kui pliidi alla tule tegin, hautasin tatra.
See kõik oli eile.
Täna hommikul pannil soojendasin. Natuke võid ja natuke õli, mõni lusikatäis tatart ja teist sama palju hernepajast, kaas peale ja natuke aega haudumiseks... täitsa söödav toit sai.
Ja mis peamine, ma ei usu, et keegi teine sellist toitu söönud on ;) No kui, siis LV ise vast ka!
Kaasale ei pakkunud, tema tatart ei fänna, tema saab hernesuppi. Mul puljong külmkapis täitsa olemas, isegi liha on sees.
...
*LV retsepti järgi valmistades oleks herned leotatud ja poolpehmeks keedetud, siis tatar juurde ja edasi hautada. Lõpuks lisada võis praetud sibul, soovi korral praetud koos peekoniga. Nimeks herne-tatrapuder röstsibulaga.
Kah sobiv, aga mul oli ahjus lihtsam.
...
...
Olin köögis toimetanud juba terve igaviku. Ühel hetkel tekkis mõte, et huvitav-huvitav, palju kell võiks olla. Kaksteist? Rohkem või vähem?
Selline tunne, et ei rohkem ega vähem.
Nii ma mõtlesin.
Siis vaatan... elektripliidi kell näitas 12.00
Natukene hakkasin muretsema: ma ei taha olla selgeltnägija. Ega ajanäitaja.
Õnneks meenus kohe, et kell köögis on 2 minutit ees.
Kohe hakkas kergem ;)
...
...
Kui vanadest projektidest rääkida... seeliku sain valmis, esivanemate kirjavara sorteerimine on pooleli, ilusad karbid on juba olemas ja ühte-teist süstematitiseeritud ning ära paigutatud, projekt 100 head asja on aga endiselt tolmukorra all. Nagu mõnigi teine projekt.
Ehk on meeldetuletamisest kasu.
Mõni asi on ikka tehtud ka.
Planeeritud postituste arv sellesse aastasse... saavutatud, ja viieteistkümne aasta rekord (eelmine oli 166 postitust paar aastat tagasi)... tehtud!
Augustis oli projekt #päevapilt. Innustus tuli TT blogist, tema alustas!
Üks pilt päevas, august saigi aasta kõige postituste-tihedamaks kuuks. Kõige lahjem kuu on sel aastal oktoober, ainult 3 postitust. Tegelikult ongi nii, et kui pikem vahe sisse tuleb, on raske uuesti reele saada. Novembris võtsin end kokku ja edasi läks juba paremini.
Aga mul on läbi aastate igasuguseid blogiprojekte olnud.
Kõige pikaajalisem kindlasti Fotojaht. Esimene arglik katsetus oli septembris 2008 ja viimane 31.12.2021.
Novembris 2022 oli projekt Üks postitus päevas. Ja oktoobris 2021 oli ka.
2023 aasta aprillis ja mais oli projekt 15 kevadist hetke. 15 aastat, 15 postitust, 15 hetke. Sellega tähistasin oma digi-piltide 15. sünnipäeva. Igast aastast otsisin ühe foto. Esimene ja sissejuhatav postitus on tehtud 18.04.23.
Koroona ajal oli mul projekt Üks pisipilt päevas. Siis ma joonistasin. Blogiga seda igapäevaselt ei sidunud, aga pilte lisandub tasapisi ja mõned on kasutust ka leidnud. Blogissegi hea panna, kui midagi muud teemakohast ei leia.
2018. aasta jaanuaris ja veebruaris oli projekt Vana foto. Tähistasin sellega olulist tähtpäeva... EESTI 100. 20 postitust, kokku 100 fotot. Fotod läbi eelmise sajandi.
Vanu fotosid olen veelgi leidnud ja skänninud. Tore vaadata ja meenutada inimesi, kes igavikuteedel.
Aga mitte ainult!
Noor mina on ka päris hea leid ;)
Ireen andis mõnele pildile selgust ja värvi juurde.
Ei raatsi näitamata jätta :)
Ja siis mõned meemid. Leidsin blogist üles kolm, aga kindlasti on neid rohkem. Esimene lapsukene... Mitte iial.
Emmeliina käest sain!
Mulle tundub, et ma pole 15 aasta jooksul eriti muutunud, kõik vastused sobivad ka tänasesse päeva. Seelikule võiks muidugi lisada: kunagi ma armastasin miniseelikuid, nüüd on nii, et mida pikem, seda parem. Kuigi põhimõte vähem on parem tiksub mul tänaseni kuklas ;)
Kõige lõppu üks soovitus.
Kuidas alustada päeva.
Fb-st leitud mõte, mida ka blogis olen kasutanud.
Haara kätte esimene raamat*.
Ava näiteks lehekülg... täna on 30.12.
Ava lk 30
Leia 12. reast lause. Jaga seda ka teistega.
Mis jagamisse puutub... ei pea. Võib vabalt endale hoida. Aga jagatud rõõm on mitmekordne.
* Tegin eksperimendi läbi, silmad kinni.
Kätte jäi Salme Masso raamat "Valik toiduretsepte"
Lk 30 12. rida (lause algus on küll rida kõrgemal) oleks siis selline:
Toorsuitsuribi või kintsutükk panna hautamispotti, lisada veidi keeva vett, sibulat ja pipart.
Kuidagi poolik, eks ole! Panen kogu retsepti üles.
Hautada. Pehme liha jahutada leemes. Lauale anda õhukeste viiludena. Viilud võib ka rulli keerata ja täita roheliste hernestega või segasalatiga.
Retsept nimega Hautatud suitsuliha.
...
Siin sama (võta kätte raamat), aga veidi teises kuues.
Aga väljas oli päev otsa hall, udune, märg ja libe...
... kuni ühel hetkel hakkas sadama laia valget lund.
Homme on selle aasta viimane päev... napilt 24 tundi aastavahetuseni.
...
...
Hakkasin hommikul tatraputru tegema. Teadagi, vesi potti, tatar sõelaga kraani alla ja läbiloputus.
Vesi juba kees, kui avastasin: appikene, polnudki tatart pesnud, hoopis kruubid olid sõelas!
Kas ma hakkasin siis kruubiputru keetma?
Muidugi mitte, kruubid jäid ootele. Eks ma olin ju nende peale ka mõelnud. No et kütan õhtul ahju, panen hapukapsa-peekoni-kruubid ahjupotti, homne lõuna hooleta.
Olen enne ka märganud, et mu mõte ja käed käivad kui tirilimps-poolteist, erinevat sammu.
Täitsa totu olen!
Kõik muidugi teavad raamatut "Totu Kuul"?
Ma ka... Totu cool.
Nii et pole hullu!
Tatrapuder sai hommikul tehtud ja varsti on aeg ahjupott mulgikapsastega ahjust välja võtta.
Aga järgmine kord, kui kogemata kruupe pesen, teen hoopis kärutädi putru ;)
...
...
Kaasa mul Prillitoosi ei vaata. No kus sa, vanainimeste saade ju! Saladuskatte all ütlen: mina olen viis aastat noorem ;)
Aga avalikult tunnistan, et mina küll vaatan!
Pühapäevases Prillitoosis rääkis Jakob Rosin* maailmast pimeduses. Mul on J.R.-ga küünarnukitunne. Me nimelt olime paar aastat tagasi Voosel koos ühel teatrietendusel. Istusime kõrvuti, tema siis oma kaaslasega, mina oma seltskonnaga. Mina tundsin ta ära, tema mind... isegi ei näinud. Aga istusime, küünarnukid koos. Loomulikult jäi tunne sellest mällu!
Aga mul on teine kogemus veel. Otseselt pole see seotud enam J.R.-ga, aga on küünarnukitunne, ja on tema maailm, ilma ühegi valguslaiguta. Pimedate maailm.
See oli nii umbes 10+ aastat tagasi, olin grupi õpilastega Tallinnas, kus Vabaduse väljakul oli avatud näitus** Dialoog pimeduses. Või oli midagi samalaadset, aga veelgi rohkem aega tagasi. Ammu igatahes.
See oli rännak pimeduses, meie giid oli pime, nii nagu kõik teisedki näitusel ametis olnud tegutsejad.
Ühel hetkel ma tundsin, kuidas tuli paanikahoog; ma ei näe midagi, ma ei suuda edasi minna, jään seisma ja ootan, kuni grupp ringkäigult tagasi tuleb, ja siis saan nendega koos tagasi ja välja minna.
Kuna ma oma plaani maha jääda ka välja ütlesin, sain teada, et välja minekuks on hoopis teine koht ja ma pean end kokku võtma ja üle silla? teistele järele minema. Ma ei tea, mis minust oleks saanud, aga paar tegusamat lapsukest tulid selles pilkases pimeduses need mõned meetrid tagasi ja andsid mulle käe. Et ma julgeks edasi kõndida.
Isegi kohvikus käisime, kus pimedad tüdrukud meid teenindasid. Ainult mündid pidid kaasas olema.
Üksi oleks ma sinna sissekäigu lähedale oma paanikahooga jäänudki.
See oli eriline kogemus, lisaks kogetud tõeline küünarnukitunne. On uskumatu, kuidas pimedad oma maailmas nii hästi hakkama saavad.
Kottpime, tundus nagu lihtsalt tühi maailm, mitte midagi sellist, mida suutnuks tajuda.
Ja siis nemad, ilma eriliste elukogemusteta koolilapsed. Nad oleks võinud ju üldse mitte märgata ega mõista. Ometi tulid ja ulatasid käe.
Küllap need, kes igapäevaelus on erilisi hetki kogenud, teavad kõige paremini, mis on küünarnukitunne.
Kes julgeb, võib Prillitoosi vaadata. See oli huvitav saade.
Ei pea ju sellest pärast kellelegi rääkima ;)
...
* Kes siis Jakobit ei tea!
** Näitus, kus nägijad saavad abi pimedatelt.
...
Väike piiga on vahepeal juba suureks tüdrukuid saanud.
Eile käisid külas. Tegi oma tegemisi, lõpuks võttis pliiatsid ja hakkas joonistama. Aga siis tuli kojusõit, töö jäi pooleli. Kinkis pildi mulle ja lubas lõpuni värvida. Mina muidugi, harjumusest, tegin joonekesi ja täpikesi juurde.
Täna natuke süda valutab. Rikkusin Mirdi ilusa jõulu-pisipildi ära. Samas, koostöös võib ju ka igaüks oma nägu näidata :)
...
...
Ühes selle nädala mälumängus oli küsimus 14. märtsil tähistatava tähtpäeva kohta, millel on seos Kreeka tähestikuga.
Ma ei tea, kuidas see mul järsku kuskilt ajusopist välja kerkis, ju päkapikud tulid appi ;)
Pii päev!
Kes siis piid ei tea! 3,14 ... nii et 14. märts, mida mõnes piirkonnas kirjutatakse 3/14, on väga loogiline kuupäev.
Guugeldasin ja täiendasin Wikipedia abil teadmisi. Loodetavasti jääb meelde, et pii päeval on oluline pirukaid (pie) süüa.
Aga nüüd kohe kontrollin, mitu kohta peale koma mul arvust π meelde jäi ;)
20 kohta... oleks ju hea tulemus küll!
3,1415 9265 3589 7932 3846
Kontrollisin ja parandasin... üks viga oli sees :(
Kui nüüd keegi arvab, et mul on miski eriline numbrimälu... No ei ole! Mul on lihtsalt suur suguvõsa ja väga paljud sünniaastad on meeles. Tuli vaid inimesed ritta seada ;)
...
Kui nüüd 140 päeva on tehtud (mis ei kattu küll päevade arvuga alates aasta esimesest päevast), siis võin juba tulemusega veidi kiidelda. Aasta projekt, millega algust tegin jaanuari keskel.
See pole esimest korda, kui päevikut pean, kuskil peaksid olema alles needki kaustikud, mida noores eas oma mõtete ja tegemistega täitsin.
Vahepealsetel aastatel pisikesed kalender-märkmikud, sinna sai päeva peale vaid napi lause mahutada. Aga seegi osutus raskeks, ükski neist raamatukestest pole eriti tihedasti täidetud. Kuu või paar, edasi tühjus, vaid mõni sünnipäev sisse kirjutatud, ja seda tegin ilmselgelt juba aasta algul entusiastlikult vastostetud kalendrisse.
Blogis olen teinud paar korda, et kuu aega ja iga päeva kohta postitus, aga blogis on teised lood. Ei ole nii, et mida täna tegin. Blogis on tore lobiseda mistahes pähe turganud teemal, samas midagi rääkimata jätta või midagi võimendada. Kuidas tuju.
Nüüd võtsin ilusa kaustiku, kuhu siis oma viletsa käekirjaga iga päeva tegemiste kohta kümmekond olulisemat punkti (*) kirja panen. Ju siin mängib rolli see, et omal ajal sai hulgaliselt erinevatel teemadel slaidiprogramme toodetud. Neid oli huvitav teha ja hea kasutada. Vähe juttu ja palju pilte, et oluline silme ees oleks. Kaustikusse ma pilte siiski ei pane... mis iseenesest ju paremgi, juttu mahub rohkem. Või no mis, laste vedelema jäänud kleepsud, neid panen küll, kui tühja kohta liiga palju tundub olema.
Siin ma siis nüüd kirjutan... ja vaatan ja mõtlen: vanaks jäänud, lobisema hakanud... Õigustatud on nimi, mis päevaraamatule panin. Minu lobisemise koht.
Kui juba teema juures tagasi olen... kas sina tead, missugune oli su päev täna kuu aega tagasi? Või kaks kuud tagasi.
Mina tean.
Täna kaks kuud tagasi näiteks... tean-tean, miks ma ei tea!
31. märtsil toodi meile koorem puid. Sellised parajad palgid. See mõjus masendavalt. Tundsin kohe füüsiliselt, kui ebameeldiv oli neid vaadata ja mõelda a. tuleb saagida ja lõhkuda, b. tuleb kuuri laduda. c. ja kui tuleb talv, tuleb see kõik tuppa tassida ja ära kütta.
Õnneks-õnneks, brigaad tegusaid noori tuli kohale ja tegi suure töö ära.
Aga tol päeval põdesin ikka täiega. Isegi krimi-reedet unustasin vaadata. Lugesin lõpuni pooleli oleva raamatu ja närvide rahustamiseks joonistasin ühe pisipildi.
Muidu ei mäletaks, aga oma päevaraamatust lugesin. Ja kohe tuli terve see päev meelde, justnagu eile oleks olnud.
31.03.23
...
...
Loetud minutid enne südaööd sättisin veel elutoas diivanil patju ja katet paika, kui kaasa küsis, kas on külalisi oodata. No ikka ju, milline küsimus, päkapikke ootan. Pikisilmi ;)
Aga muidu oli õhtu ikka täitsa pekkis. Üritasin oma selgeltnägemist, läbinägelikkust ja sisetunnet testida ja andsin tutvustusvooru käigus saate "Ma näen su häält" lauljatele hinnangu. Et kas laulab või ei laula.
Seitsmest kaks läks täkke! Ma oleks isegi siis parema tulemuse saanud, kui kõigile ühtmoodi oskamist oleks ennustanud! Et kui kõik lauljateks oleks pakkunud, oleks kolm õiget olnud. Aga võitja tüdruku ennustasin õigesti, et laulab, väikseks lohutuseks seegi.
Tantsusaate võitja arvasin tegelikult ka õigesti, ma isegi helistasin ja panustasin näpuotsatäie heategevusse ja Ülle võitu. Mehed küll reastasin vales järjekorras, aga see mingit rolli ei mängi. Tublid tantsijad kõik.
Mingil moel õnnestus mul eile mõlema saatega kursis olla. Natuke siit ja natuke sealt, keskpõrandale kokku! Kõik ikka on näinud, kui KK "Tuljakut" tantsib? Kahtlustan, et tantsusaates oleks ta Jürile silmad ette teinud. Mitte et Jüri kehvasti oleks tantsinud. Hästi tantsis ja oli täiega pühendunud. Homme, kui saade korduses, vaatan vast üle. Süvenen rohkem tantsudesse, eilne vaatamine oli pisut hakitud. Vahepeal jõudsin isegi jalgpalli näha ;)
Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis keegi lõpuks meil ikka külas käis. Verivorst laua peal taldrikult oli pihta pandud. Ju ikka päkapikud, kes siis muu. Mina esimese hooga muidugi kahtlustasin kaasat, aga kui näksitud vorstjupi poolel teel välisukse poole põrandalt avastasin, siis ilmselgelt mitte tema. Näksitud oli ikka palju väiksemate hammastega...
Pilt on ka eile õhtul tehtud. Algul joonistasin, pärast arvutis disainisin.
Päris omapärane sai!
...
...
Vaatasin, et mul mustandites 270 alustatud postitust. Mõned aegunud, mõned liiga isiklikud, paljudest ei saagi aru, mis nad täpselt on.
No see vähemasti valmis kirjutatud, eelmise aasta septembris.
Tehtud tööd ei saa ometi kaotsi lasta minna! Pilt juurde ja teele!
Pilt seostub tänase päevaga.
Mardipäevaga siis.
Mardipäeva juurde kuulub tammumune, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine.
Sümboolne marditoit on hani või mõne muu linnu liha.
Tegusat mardipäeva kõigile!
...
Vana ajaleht Tapa Teataja.
Kunagised klassivennad saavad kokku.
"Oled sa kuulnud, Marit olla abiellunud! Ei tea, kes see juhmakas küll oli, kes ta lõpuks ära võttis!?"
"Lõpuks? Me abiellusime juba paar aastat tagasi."
...
Vana ajaleht.
Miks sa oma vana tunnistuse ära põletasid?
Poiss läks kooli, hakkab äkki tunnistusi võrdlema.
...
Kena proua, kas ma tohin teid eesnime pidi kutsuda?
Miks mitte! Ehk lubate teie, et ma end edaspidi teie perekonnanimega nimetan?
...
Homme läheb Lilli välismaale viiulimängu õppima. Ta sai stipendiumi.
Oi kui tore uudis! Kas riik maksab?
Ei. Naabrid.
...
Ühes Harjumaa mõisas, giid tegi nalja!
Mida rohkem sa kaalud, seda raskem on sind ära röövida. Võtke palun kooki!
...
...
Sõbrants jagas peresisest* infot.
Leidsin eile oma mehe iseloomustuse lasteaiast.
Magab ja sööb hästi. Jalutab meelsasti tüdrukutega.
Möödunud on 35 aastat, aga midagi pole muutunud.
*kahtlustan, et kasutas võõraid elukogemusi.
Erinevalt minust, mul päriselt meie pere paberid.
Nimelt leidsin elektriarve.
Aeg oktoober 2020. Kulutatud 216 kWh ja arve suurus 27.84
Viimane arve august 2022. Kulutatud 200 kWh ja summa 116.44 eurot....
Võrguteenused arvetes sees.
Seda, millega september üllatab, veel ei tea.
Aga mõnes mõttes võin ka mina öelda, et aeg seisab. Kui vaatasin oma seinakella ja rõõmustasin, et küll ma olen täna varajane. Nüüd vaatasin uuesti. Oh sa sitikas! Kell hoopis seisma jäänud.
Ikka juba tükk aega tagasi.
...
