Eile õhtul

 ...

Loetud minutid enne südaööd sättisin veel elutoas diivanil patju ja katet paika, kui kaasa küsis, kas on külalisi oodata. No ikka ju, milline küsimus, päkapikke ootan. Pikisilmi ;)

Aga muidu oli õhtu ikka täitsa pekkis. Üritasin oma selgeltnägemist, läbinägelikkust ja sisetunnet testida ja andsin tutvustusvooru käigus saate "Ma näen su häält" lauljatele hinnangu. Et kas laulab või ei laula. 

Seitsmest kaks läks täkke! Ma oleks isegi siis parema tulemuse saanud, kui kõigile ühtmoodi oskamist oleks ennustanud! Et kui kõik lauljateks oleks pakkunud, oleks kolm õiget olnud. Aga võitja tüdruku ennustasin õigesti, et laulab, väikseks lohutuseks seegi. 

Tantsusaate võitja arvasin tegelikult ka õigesti, ma isegi helistasin ja panustasin näpuotsatäie heategevusse ja Ülle võitu. Mehed küll reastasin vales järjekorras, aga see mingit rolli ei mängi. Tublid tantsijad kõik.   

Mingil moel õnnestus mul eile mõlema saatega kursis olla. Natuke siit ja natuke sealt, keskpõrandale kokku! Kõik ikka on näinud, kui KK "Tuljakut" tantsib? Kahtlustan, et tantsusaates oleks ta Jürile silmad ette teinud. Mitte et Jüri kehvasti oleks tantsinud. Hästi tantsis ja oli täiega pühendunud. Homme, kui saade korduses, vaatan vast üle. Süvenen rohkem tantsudesse, eilne vaatamine oli pisut hakitud. Vahepeal jõudsin isegi jalgpalli näha ;) 

Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis keegi lõpuks meil ikka külas käis. Verivorst laua peal taldrikult oli pihta pandud. Ju ikka päkapikud, kes siis muu. Mina esimese hooga muidugi kahtlustasin kaasat, aga kui näksitud vorstjupi poolel teel välisukse poole põrandalt avastasin, siis ilmselgelt mitte tema. Näksitud oli ikka palju väiksemate hammastega...

Pilt on ka eile õhtul tehtud. Algul joonistasin, pärast arvutis disainisin.

Päris omapärane sai!

...

Konna kosjad

...

Kunagi oli selline laul, mul olid isegi sõnad peas. Nüüd ei teagi, kas kunagi lauldi mulle unelauluks või laulsin mina oma lastele... või on mõlemad variandid õiged. 

Hakkasin laulu autorit otsima, et mis aastal see oleks saanud olla. 

Ja jõudsin rootsikeelse variandini.

Eestikeelsed sõnad tegi Heldus Karmo 1962. aastal. 

Nii et ema võis seda laulda küll, õele ehk rohkem kui mulle.

Aga minu lugu on ühest teisest konnast.

Lõikusin oma vägevate Fiskars murukääridega vananenud karikakraid, kohati oli neid ikka terve padrik.

Ja mis ma näen! 

Konn! 

Nagu peremees kõige tihedamate rohututtide vahel.

Õnn oli, et nägin, millimeetrite mäng, et ma konnale kääre sisse ei löönud. 

Loomulikult käivitus päästeoperatsioon. Väike lootus oli, et ehk on prints, üks soe suudlus ja tõde selgub. 

Suudluseni ei jõudnud, piisas soojalt silma vaatamisest.

Ta lihtviisil kusi mu peale... nojah, peale just mitte, see purskeava oli õnneks suuga vastupidises suunas. 

Mina pääsesin, trepp sai üle ujutatud.

Kas ma sellisest printsist olen unistanud!

Otsisin uue varjulise koha ja saatsin konn-printsi noort ja kaunist tüdrukut ootama, kes teda suudlema oleks nõus... 

No ma ei tea... kui ta just vahepeal vanadusse ära ei sure, jääbki ta sinna põõsa alla ootama!

Ei tasu ikka nii valiv olla!

...

Uued laulud... jätkuvalt

...

Ma nüüd ei tea, kas on mõjutajaks see, et esimesed kümme laulu on mitte ainult kuuldud, vaid ka ära nähtud, aga miski põhjus peab olema. Et järgmised 10 laulu on nagu lahjemad. Päris keeruline lemmikut valida, veelgi keerulisem ennustada, millised 5 lõppvooru hääletatakse. Aga mina kuulasin nad ära, mõtlesin läbi ning paigutasin nad koos pildi ja suunava lingiga siia blogisse. 

Ehk veel keegi tahab.

Ära kuulata.

Läbi mõelda. 

Ette ennustada.

Milline võiks olla rahva valik (5 paremat) ja milline isiklik lemmik. 

Kuigi esimene laul ütleb: täna otsuseid ei tee.

Tegelikult polegi vaja ju täna, otsustamise aeg alles laupäeval ;)

1. Täna otsuseid ei tee

2. Show A Little Love

3. (Can`t Keep Calling) Misty

4. Sky

5. Tempel

6. Welcome To My World

7. Young

8. Koplifornia

9. Spellbound

10. Knock Knock

...

Uued laulud

...

Mõtlesin, et kuulan ka need uued lauluvõistluse laulud ära. Oma arvamust eriti pakkuda ei oska... ei taha... ei julge. Mis iganes, muusikaline kuulmine ja arvestatav maitse puuduvad. Mis ei tähenda, et mul arvamust ei ole. 

Ikka on!

Panen iga laulu juurde oma arvamuse... pildina. 

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ;)

Need laulud siis, linkidega.

1. Walk with me

07.02.2018

2. Drop That  Boogie

07.02.2018

3. Külm

06.02.2018

4.  Thousand Words

04.02.2018

5. Everybody`s  Dressed

05.02.2018

6. Näita oma energiat

08.02.2018

7.  Home

03.08.2018

8. Pseudoprobleem

08.12.2018

9. On My Mind

07.02.2018

10. La forza

08.12.2018

Noniii... ja saidki laulud kuulatud. 

Esimene poolfinaal.

...

Lood ja laulud unetule

...

Hommikul sattusin kuulama saadet Huvitaja.

Lapsed ja muusika.

Unelaulud... kes laulab ja mida laulab.

Mina olen laulude saatel üles kasvanud, ema laulis ja vanaema laulis, aga kuigi ma titena olin rohkem vanaema laps, teda ma unelaulu laulmas ei mäleta. 

Küll aga ema... ja tema laulud olid piirist piirini.

Alates kahest laululinnust, kes lõpuks muresse surid... ja lõpetades K.S. ja teiste lauludega ema instituudi-ajast.

Endal mul erilist lauluhäält pole, juba algklassiaegne lauluõpetaja ütles ühes koorilaulutunnis: "Sina laula vaiksemalt," aga oma lastele ma laulsin küll. Vähemasti algul... pärast ma pigem lugesin. 

Pärast selles mõttes, et kui lapsed juba rääkida oskasid. 

Et nad ei saaks mulle öelda: "Ära parem laula!"

Algul lugesin unejutte, lõpuks jõudsin sarjani "Seiklusjutte maalt ja merelt".

Ma arvan, siis nad olid juba teismelised.

Nüüd siis lapselapsed. 

Unelaulud on samad.

Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene...

...

Mullu mina muidu karjas käisin, mullu mina karjas käisin...

...

Laulda ma ei oska, aga uinutavalt on mõjunud.

...

Nüüd ma enam ei laula, sest mudilased on juba nii suured, et kõik räägivad... ja minu hirm on endine.

Äkki ütlevad: "Vanaema, ära parem laula!"

Nüüd ma loen, viimane nõutud raamat oli "Lood Kukeleegua linnast".

Olen seda läbi aegade juba mitmed korrad ette lugenud, nii et eeskätt uinutab ta juba mind. Alles paar nädalat  tagasi kurtis plix, kui lapsevanematele helistas, et vanaema luges, jäi magama ja raamat kukkus talle (mitte mulle) pähe. Kahtlustan, et tema jäi enne magama, ja kellele meeldib, et keset magamist raamat pähe kukub!

Aga mõnikord olen ma ise nii unetu, et ärkan keset ööd ja uuesti magama ei jää. Isegi raamat ei aita.

Olen sellest kirjutanud.

Mul on oma nipp, mis mind alati magama paneb. 

Kui ma kindlasti tahan magama jääda... ja enamasti ma tahan.

Siis ma panen mängima plaadi "Rännak rõõmu allikale"... ja siis ma magan päris kindlasti.

Mõnikord juba esimese muusikapala ajal, mõnikord kuulen ära ka paar-kolm Jaani juttu-mõtet.

Nii rahustav on see mõju.

Sellised siis need lood ja laulud.

Unetutele ja unistele.

Aga saade Vikerraadios oli ka päris huvitav ;)

...

Sõnakuulelik mina

...

Kui kästi hääletada... järelikult tuleb hääletada.

I voorus oleks see lihtsam olnud, seal oli mul lemmik olemas.

Aga kui II vooru lõpus lauludest lühi-ülevaade tehti, kribasin kiiresti kaks numbrit: 9 ja 15.

Helistamise ja hääletamise ajaks olin juba unustanud.

Mis lugu see nr 9 ikka oli.

15 oli paremini meeles, minu hääl läks talle.

Kõhutunne ütles, et negatiivseid uudiseid on hommikul parem kuulda.

Pugesin voodisse... aga lülitasin sisse Raadio 2.

Juur ja Kivirähk.

Sellest hoolimata jäin magama.

Hommikul selgus, et kõhutunne ei petnud.

 11.05.2017

Mitte et nr 15 poleks edasi saanud... tema sai.

Kristian Kostov

Nr 17 ei saanud.

Koit ja Laura... Laura ja Koit.

Eurovisiooni II eelvoor.
11.05.2017

...

Riided seljas

...

Kuna mul muusikaline kuulmine absoluutselt puudub ja muusikaline maitse, nii kui palju kui seda üldse on, veab ka alati alt (ma pole kunagi ühelgi lauluvõistlusel võitjat õigesti ennustanud), siis võtsin ennustamiseks teised kriteeriumid.

Vaatasin šõud ja esinejate riietust.

Kerli šõu oli päris meeleolukas, mulle meeldis.

Aga Laural oli kõige rohkem riideid seljas, tema miskipärast trikoovoorust osa ei võtnud... see meeldis isegi rohkem.

Ja ennäe! Seekord läks mu ennustus täkke!

Laura oli parim ja Kerli  paremuselt teine.

Nii et tasub ennast korralikult riidesse panna küll ;)

Mehed olid muidugi enamuses soliidselt ülikonnas... ja Koit on teada tegija!

Reklaamklipid meeldisid mulle ka, iseasi, kas need kõik just selle koguperesaate vahepaladeks sobisid.

Foto: Eesti laul Lauluväljakul

...

Mina ka... laulmisest

...

Tänu uuele internetiühendusele katsun võimalikult vähe arvutis olla.

Loobunud olen päris mitmest tegemisest.

Et närve säästa.

Aga see on omaette teema.

Täna kohvi ja laupäeva nautides ma siiski istun ja veedan aega. 

Vaatan üle tuttavad blogid.

Ja siis see laulmise lugu... et laulud aitavad elada.

Nii mitu mõtet tuli endal ka.

Pärnu I Keskkoolis me kõik laulsime laulukooris. Olin seal I - IV kl.

Hakkasin meenutama kooliaega. 

Mälutreening.

Pinginaaber Karin.

Tüdrukud: Anne ...

Poisid: Jüri ...

Klassijuhataja Leida Madison.

Mõned aastad tagasi leidsin ta nime Õpetajate Lehest. Sünnipäevaõnnesoov. 

Mõtlesin, et kaevun nüüd veidi internetis.

Usun, et leidsin. Minu esimene õpetaja.

Sellest artiklist on juba 5 aastat möödas.

Minu meenutused on 1960ndatest.

Mu meelest me kõik laulsime laulukooris.

Laulmise õpetaja käskis meil laulda. Ise seisis kõrval ja kuulas.

Mõnele ütles, et sina laula kõvemini.

Minule ütles, et mina võiks pisut vaiksemalt laulda.

Loodetavasti sain ma juba sel ajal aru, miks ta nii ütles.

Kes oli koorilaulu õpetaja, seda ma ei mäleta. Ma ei usu, et klassijuhataja.

Aga pärast Pärnu Postimehe artikli lugemist ma tean, miks ma oskan tänase päevani gruusia keeles laulda laulu "Suliko". 

Vähemasti esimest salmi.

Usun, et seda laulu lauldes pean isegi viisi.

"Mutionu pidu" on mul ka hindele 5 lauldud. Ema veel imestas ja ütles, et kui ikka kõvasti harjutada, saab lapse laulma küll.

Ma ei tea, miks mina viisi ei pea, ema ja vanaema laulsid küll. 

Kogu aeg ja hästi. Töö ja laul käisid koos. 

Õhtuti istuti, peeti videvikku ja lauldi. Igasugused laulud olid, ma võiks terve kontserdi neist lauludest anda. 

Kui ma viisi peaks. Sõnu ma ju tean.

Kontserdil kõlaksid näiteks ema instituudiaegsed laulud. 

Ja muu ka. 

Ega ma neil enam vahet ei tee.

Ma mäletan, kui metsik ratsu

mu väravasse kandis su

sind unustada ma ei katsu

ma tean, see vaev on asjatu...

...

Sa ära küsi, milleks jälle lähen

ja milleks ikka otsin uusi teid...

... 

Ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai velled 

me metsavennad oleme

ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai velled...

...

Torisev mesilane Sebedeus ütles...

...

Ühel süngel džungliööl

seitse neegripoissi teel,

ai hõu-hõu-hõu-hõu-hõu.

Papa-mamma neile pahad,

jätsid koduküla maha,

ai hõu-hõu...

...

Mustlaseks ma olen sündinud, 

kodutuna ringi hulgun nüüd...

...
Ennusta mul,  mustlane,
kas õnnelikke tunde
saatus mulle tagasi veel toob...

jne jne jne 

...

Kui nüüd vahepealsed aastad vahele jätta ja lähiminevikku meenutada, siis ma ikka natuke laulan ka. Mul on mõned laulud, mille puhul on tunne, et mitte nii väga mööda.

Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene...

...

Mullu mina muidu karjas käisin, mullu mina karjas käisin...

...

Kui hästi-halvasti see välja tuleb, aga tibinad jäävad magama.

Ja mis praegusesse kooli- ja koorilaulmisesse puutub, siis meie kohalikus koolis laulavad kõik. Muusikaõpetaja ütleb, et pole last, kes laulda ei oska. Mõni laulab lihtsalt veidi paremini.

Koorilauljaid on koolis rohkem kui õpilasi, sest mõni laulab nii mudilaskooris kui lastekooris, mõni lisaks veel poistekooris. Või oli see nüüd ansambel.

Mudilased... jõulud 2014

...

Isegi õpetajad laulavad.

Need, kes laulda oskavad.

Sest erinevalt lastest... mõned täiskasvanud lihtsalt ei oska.

Laulda.

Nagu mina näiteks.

...

Luuletused, laulud ja muinasjutud

...

Luuletused ja laulud.

Luuletused, muinasjutud ja laulud.

Ja nende kahe rea vahele tuleb mõttes mahutada 7 aastat.

...

Et õige oleks siis nii...

Esimene kord olid ainult luuletused ja laulud.

Loojaid oli kaks, esitajaid kolm.

Siis läks mööda 7 aastat.

Ja eile õhtul kordusüritus.

Mitte et repertuaar oleks kordunud.

Täiesti uued luuletused. 

Uues laulud.

Muinasjutud.

Loojaid kolm, esitajaid kaks.

Seekord siis luuletused, laulud ja muinasjutud.
...
Teemasse "100 head asja".

Kolmekümne kuues.

Ikka need lood ja laulud.

Ja sinna juurde punased saapad.
...
Aga miks kleidid?
See on juba uus lugu.
...

Kolmeteistkümnes aasta

...

Sada aastat tagasi hakkas lõppema aasta 1913.

MCMXIII

1913 sündis Raimond Valgre.

1913 avati Tallinnas uus teatrimaja "Estonia".

Estonia ja Valgre.

Ühendavaid niite polegi nii raske leida.

Siin elus on kõik omavahel seotud.

Estonia.

Üks lahkumine.

15 aastat seotust "Estoniaga".

2013 oli lahkumisaasta.

Tühi koht.

 

Küünlavalgusvalss.

Viimast korda.

2013 

MMXIII

Nüüd läheb temagi.

Lõpp juba lähedal.

...

Kaunimad aastad

...

Ma tahan tungida su ellu...

Lüroerootiline.

See oli ainus "Kaunimate Aastate Vennaskonna" laul, mis ma netist leidsin.

Esmaspäeval käisin kontserdil. 

Ostsin plaadi.

Ostsin eeskätt Kulno Süvalepa laulude pärast.

Ema laulis neid laule, kui olin alles laps.

Minu unelaulud.

Küll mitte täpselt need, mis sellel plaadil.

Aga ikkagi, minu ema noorpõlveaegsed lood ja laulud.

Neil ju üks sünniaasta. 

1929. 

Nüüd kuulan.

Sa ära küsi...

Seda laulu ma mäletan.
Lapsepõlvest.

Kaunid laulud kaunimatest aastatest.

...

Ma tahan...

...
Fotojahi

Tahan ka torti!

 ...

Nii külm... nii külm...

...
Nõnda laulsid Johansonid.
Õde Kärt ning vennad Mart, Jaak ja Ants.
Nii külm.
Kaunis sissejuhatus jõuluaega.

Kontsert eelmisel kolmapäeval, käisime kuulamas.

Neljapäeval sõitsin Rootsi.

 
Nii külm, nii külm.

Mitte laevas, seal oli soe.
Aga vabadus õueminekuks oli piiratud.
Tuulekülm.
Lainetus ja loksumine.
Ärge minge välistekile.

...
Laevas oli soe.
Soe ja särav.

 

...
Rootsis, Pilvi juures, oli ka soe.

Soe ja hubane.

Küpsekartulid ja lõhesült.
Jõulujook.
Jutud.
Pikemad ja lühemad, lähemad ja kaugemad.
Lood ja laulud.


Isegi õues ei olnud enam nii külm. Nii külm.

Kaks poolikut päeva said ruttu läbi.
Tulemise ja minemise vahele jäi umbes-täpselt 25 tundi.

Teeleminemine.

Kes sadamasse, kes lennujaama.
Üks peaaegu 3-aastane sai kätte oma kallistused, istus koos emme-issiga lennukisse ja sõitis Uus-Meremaale.

Head teed. Head teed.
Head teed.

...
Minu reis üle rahutu mere oli tagasi koju.
Nii külm. Nii külm.
Toas oli 8 kraadi, kuigi kaasa oli hommikul ahju kütnud.
Teine kütmine tekitas juba normaalsema õhkkonna.

Aga õues ikka... nii külm, nii külm.
Tuulekülm.

Tuhiseb ja tuiskab, keerutab ja kuhjab lund, lihvid hangesid ja mutimullahunnikuid.

Ikka veel.
Nii külm.
Nii külm.
 ...

Mina küll vaatan Eurovisiooni

...

Lapsepõlvest saati vaatan.

Mingil ajajärgul kuulasin Juurt ja Kivirähka, aga meeste lobajutud tüütasid ära.

Nüüd jälle vaatan telerist.

Ilusad inimesed ja kenad kostüümid :)

...

60ndate lõpus osteti lõpuks meile ka koju telekas, Berjozka oli nimi.

Siis oli see ostmine ikka suur asi, ju oli mingi eriline põhjus ka, kui osteti. Ma ei mäleta, kas Eurovisioon või olümpiamängud.

See, et ma ei mäleta, võib tuleneda kahest:

a) vilets mälu... mis tõesti pole suurem asi.

b) nõrgad teadmised nii muusikast kui spordist... mis pole olnud takistuseks, et vaatan ja saan osa. Omamoodi.

Need Euro-laulud on minu jaoks nagu lindude laul: sain 9 tundi linnulaulu koolitust, vahet ikka ei tee, kas salu-põõsalind, mets-lehelind või soo-roolind. Saa sa nüüd aru, kelle säuts või kelle vile.

Nii ka praegu - kokku viia riik, laul ja laulja. 

Riike nimepidi tean, mõned laulud ja mõned lauljad on ka tuttavad, aga kes kus ja kuidas, kes seda enam mäletab.

Aga kui nüüd (sest tuleb tõde tunnistada, hindamise ajal jäin ma teleka ees magama) edetabelit vaadata, polegi asi päris lootusetu.

1. Rootsi - mäletan nii laulu kui lauljat. Eufooria!

2. Venemaa - udmurdi memmed, kes siis neid ei mäletaks :)

3. Serbia - selline ilus rahulik laul ja rahulik soliidne mees, laulis veel serbia keeles.

4. Aserbaidžaan - tüdrukul oli vägev kleit, muutis värve ja nägi kena välja ka. Laulu ei mäleta.

5. Albaania - väga traagiline laul ja väga imelik soeng.

6. Eesti ja Ott Lepland. Mäletan :)

Hääletamisest. 

Mina ikka hääletan, vaja endast märk maha jätta.

Eelvoorus hääletamisel oli minust kasu, Leedu sai finaali. Hääletamise põhimõte oli, et keegi peab ometi Leedu poolt ka hääletama.

Lõppvoorus sai minu hääle Engelbert Humperdinck. Ikka nagu vana tuttav, ja laul oli tegelikult ju ilus.

Vähemasti olin nende hulgas, kes andsid panuse, et Suurbritannia viimaseks ei jäänud.

...

Lihtsalt üks päev

...
Pühapäeva õhtupoolik ei kuulu mu lemmikute hulka.
See on aeg, mis kannab endas algava nädala pitserit.
Kõikidel nädalatel ühtviisi ühenäoline.

Aga nädalavahetus ise oli oma näoga.


Kevadiselt päikeseline ja vesistavate purikatega.
Eesti oma lauludega.
Lastega.

Eesti laulu vaatamine on väljakujunenud traditsioon. Kuna mul pole musikaalsuse raasugi, siis on üsna ükskõik, mida nad laulavad. Peaaegu ükskõik, sest mingi oma arvamus ju ikka on. Ja mõni lugu lihtsalt ei meeldi.
Aga ma vaatan.
Kuulan.
Hääletan.
Ja kui valida saab, siis teadlikult ikka nende poolt, kellel suurt võidulootust ei ole. Tenfold Rabbitil läks kokkuvõttes isegi hästi.
Teisel ringil hääletasin ma Lenna poolt, juba sellepärast, et võitluses naine/mees kipuvad naised need kaotajad olema.

Vaheklippe vaatasin ka.
Pisike piiga tahtis teada, mis see kusemine on. Oleksin pidanud talle rääkima oma hoidjatädist, kes ei kandnud aluspükse ja kes lapsi kusele saatis. Aga mina rääkisin meditsiinist ja ajalugu puudutasin vaid põgusalt.
Õnneks need teised sõnad libisesid tal kõrvust mööda, kardan, et oleksin lapse silmaringi avardamisel hätta jäänud.

Aga muidu, need klipid mulle meeldisid. Küllap olen Kivirähu piiripealse iroonia ja huumoriga juba harjunud.
Saare naine kannab mu lapse- ja noorpõlve sõbranna kaunist nime, aga abielus oleks nagu mu praeguse naabrimehega.
Palgatööline Pontu sobiks agitaatoriks järgmise nädala streigiprogrammi elluviimisel.
Kuldsete kätega Matit oleks majapidamisse hädasti vaja, aga tema tuleb vist varsti looduskaitse alla võtta, kiiresti vähenev liik kohalikus kogukonnas.
Robertitest netikommentaatorid pritsisid sappi juba eile õhtul, kui Internetis rahva arvamusega tutvumas käisin. Pool nägu mädapaiseid täis, teine pool esinduslik... kas piltlik näkku kirjutatud kahepalgelisus?
Aga miks see Puntra vallavanem nii pisike oli, ideed olid ju väga head ja ettevõtmised vallavanemlikult suurejoonelised, ega tema süüdi pole, et kohalik kogukond kohal ei ole.
Evelin, Marilin, Valdek ja Riks, nemad olid sellised ropu suuga kodanikud, leidub neidki igapäevaelus.

Nii et lood elust enesest, kes seda teab, kes see kõige õigem eestlane on. Milvi mees Sulev ju võiks olla, nii tore kuulata, kuidas üks mees oma naist kiidab ja igasuguste lillekestega võrdleb, aga Sulev ei kuulu kahjuks 10 kandidaadi hulka. Küllap pole tüüpiline. See mu naabrimeeski, ta ka rohkem siis, kui naabrinaised käeulatuses.

Tuleb vist eestlaste töökusele panustada, et ikka positiivsus kõlama jääks.
...