Mutijutud

 ...

Mul on mustandites ootel 333 jätkamist-lõpetamist-alustamist postituse pealkirja, aga jee ma sealt midagi võtsin. 

Ehk saab see olema mu järgmine projekt - 33 ammu alustatud blogijuttu nüüd lõpuni! 

Et miks just 33?  No siis jääb ju alles kena ümmargune summa... 300. 

Aga mutijutud tuli pähe siis, kui püüdsin meenutada oma kooliaegseid õpetajaid. Kahte me lausa otse (aga ikkagi tagaselja) kutsusimegi muttidele. Xxxxx-mutt õpetas 5. klassis ja Yyyyy-mutt põhikooli lõpupoole. Xxxxx-mutist sai räägitud tagaselja, et tõmbab abielumeestega ringi, ühe klassiõe ema sõbranna sõbranna oli teadnud rääkida. Ju ta siis ikka noorepoolne mutt oli. Teine mutt, see õp.Yyyyy, õpetas eesti keelt. Oli selline käreda häälega nõudlik tädi, nii palju, kui mul emakeele oskusi on, on kõik tänu talle. Hilisema kooliaja lasin liugu vana rasva peal.

Xxxxx-mutt võis olla vast vanuses 30+, aga see teine oli ikka puhta vanainimene. Võimalik, et 50 täis juba! Tema on mul ühel lõpupildil ka, täitsa tegus proua... kui ma nüüd oma hägusa vanainimese pilguga vaatan ;) 

Aga oma esimese klassijuhataja nime võiks juba isegi nimetada. Oleks ma teadnud, et talle nii palju eluaastaid (90) ja pikk pensionäri põli antud oli, oleksin ta isegi ehk mingil ajahetkel Pärnus üles otsinud. Aga kui ma kooli läksin, oli tema 36 aastane. Mul on sellest ajast ainult üks klassipilt, ja kuna oleme seal, "kaltsud" kaelas, siis tõenäoliselt IV klass. Seal oli õpetaja Leida ikka juba natuke memme moodi. No siis 40 ringis.  Ma pilti näidata ei saa, mul kaelarätt viltu kaelas ja muidu ka sellise lohaka olemisega. 

Õpetaja Leidast tean ma tänaseks päris palju. Temast on Digaris pikka artikkel (2010, Pärnu Postimees) ja ta ise on kirjutanud oma loo raamatusse "Eesti rahva elulood". 

Pärit Musta mere äärest, on ta oma mälestustes kirjutanud: Minu esivanemad (mitmeid põlvkondi puhastverd eestlased), kes pärinesid Põhja-Eestist Kuusalu kihelkonnast, leidsid 1884. aastal uue juurdumispaiga Abhaasias Musta mere rannikul... Seal, Salme külas, sündisid mu vanemad. ... Lapsepõlv oli kaunis, kuni 1930. aastate lõpus arreteeriti kolhoosi mitteastunud isa Aleksander ja seejärel kehvikpere ema Amalie. Lapsed ei näinud kumbagi vanemat enam kunagi.  Ega elu edasi kerge ei olnud. Hiljem jõudsid nad mehega Eestisse, algul tööle Kilingi-Nõmme, siis Pärnu I Keskkooli. Seal, olles klassijuhataja ametis, olime meie talle järjekorras teised.

Esimene õpetaja on see, kes kõige paremini meelde jääb. Mul valikuline mälu, palju ei mäleta, aga seda, et laulu Suliko õppisime laulma gruusia keeles, seda ma mäletan. Ma võiks seda kasvõi täna ette laulda... kui ma viisi peaks. Nii et avalikult ei esine!

Gruusia keeles oskan ma veel öelda: tere kallid sõbrad! Mitte et mul seda oskust elus vaja oleks läinud....  Usun, et need teadmised tulid tänu õp Leida Gruusias elatud aastatele.

Kui nüüd keska-aegsetest õpetajatest rääkida, siis pole siingi põhjust nuriseda. Pigem vastupidi. Me ikka olime päris tüütud tegelased, tekitasime nii mõnegi segase olukorra. Jõululaupäeval näiteks põles igal pingil küünal, vist just klassijuhataja tunni ootel. See oli aeg, kus isegi sõna Jõulud ei sobinud kõva häälega välja öelda. 

Kusjuures, meil oli keskkooli ajal tüdrukute klass, õmbluskallakuga. Ma ei mäleta, kas ma kooli ajal endale midagi õmblesin, aga hilisemas elus olen sellel alal isegi palgatööd teinud. 

Keskkooli lõpus anti koos lõputunnistusega kaasa ka iseloomustus. Klassijuhataja, lisaks muidu suhteliselt positiivsele hinnangule, oli sinna soovituslikult kirjutanud: õpitavaks ametiks sobib näiteks advogaat. Joon iseloomustuses tõmmati alla TRÜ vastuvõtukomisjonis. Nemad lugesid seal välja... seda, mida nemad lugesid. 

Täna mina arvan, et eks ma vist üks tüütu vastuvaidleja ja tõenõudja olin. Õigusteaduskond sõnakasutuses oleks muidugi kindla peale minek olnud... mitte et ma sinna õppima oleks läinud. Aga klassijuhataja oli reaalainete õpetaja, vist füüsika.

Lõpetuseks ütlen, et olen õppinud kahes koolis Pärnus ja kahes Tallinna keskkoolis, aga ühelgi klassi- ega koolikokkutulekul ma käinud pole, ja pärast seda, kui kursusevanemast kursavend elust lahkuda otsustas, pole meil neid kokku saamisi ka enam olnud. 

Sellised muti meenutused.

Lisaks tänane  päevapilt. Enne suure lume tulekut vedasin kõik mutimullahunnikud aiamaale või ajasin laiali... aga täna, üllatus-üllatus. 

26.11.23

...