...
Ma nii armastasin seda imepisikest kööki vanaema-vanaisa väikeses korteris Tallinnas. Mul on sellest isegi pilt, kus vanaemaga kahekesi peal oleme. Ega seda kööki oluliselt rohkem polnudki kui pildil paistab... või siiski, paremale jäi veel tavaline pliit, mille pikkus enam-vähem köögi laiusega ühtis.
Ei saa öelda, et pilt eriti kvaliteetne oleks. Vanaema on küll äratuntav, ma ise kolme aimatava laiguga: silmad ja suu.
Mõtlesin, et kasutan mõnd fototöötlusprogrammi, ehk saab pisut parema kvaliteedi.
Saigi, kvaliteet tundub viis pluss olema. Aga kes see võõras tädi seal pildi peal on?
Poja ütles, et tema näeb küll sarnasust... kui fotosid võrdleb. Kusjuures, minu vanaema oli tema jaoks olemas lausa 13 aastat.
Aga minu jaoks on pildil võõras tädi!
Ja ausalt, mu meelest pole ma ise ka seesama laps, kes mustvalgel fotol.
Kapi ja seinakapid tõstis AI valesse kohta, tegelikult olid nad köögis vanaema selja taga. Ja see kolakas kraanikausi kohal oli mingi gaasiga seotud instrument. Mis täpselt, pole aimugi.
Ma ei jätnud jonni, tuttav kohalik andis mulle foto oma noorusajast (1966), kus pildil peaks olema koolimaja ja Kadrikarneval. Pildil on inimesi võimatu ära tunda, seda enam, et mina neid tol ajal ei tundnudki, aastaid hiljem ehk olid tuttavad.
Skännisin pildi ja läksin järgmisele katsele.
Tulemus oli... pehmelt öeldes jahmatav ;)
Ma nüüd tükk aega fotode tuunimisega ei tegele 🙃
...
