Leitud küsimused

 ...

Tuli tahtmine vastata.

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

Kas julgen tõde tunnistada? 

Mul on salvestatud täpselt 227 mustandit! Kui mul tuleb mõte, kirjutan selle blogisse. Aga see pole veel postitus, see on midagi, mida tahan edasi mõelda, mõnikord ka teistega jagada. Suur number näitab, et ma mõtlen rohkem kui ma kirjutan... mis on iseenesest hea näitaja ;) 

Päris kindlasti jäävad enamus neist 227 mustandist mustandina hallitama, sest kellele need aegund mõtted ikka olulised on. Mõnikord aga tunnen, et tahan teema juurde tagasi tulla, siis kirjutan lõpuni. Mingi hetk peaks suurpuhastuse tegema ja mitteolulise ära kustutama.

Kõige viimane mustand on pooleli olevast lapitehnikas seelikust, pealkirjaga "Säästlik ärakasutamine". Kui seelik valmis, kirjutan lõpuni! See võib aega võtta...

11.07.2021

Ja kõige vanem? Õnneks on neid sealt üksjagu ära ka kustutatud, hetkel vanimad on aastast 2015. Selleks ajaks olin juba kümmekond aastat bloginud, alustasin oma blogiga mais 2005 Toidutares. Ikka Kummut ja Tegelinski. Seda blogi enam ei ole, aga tol ajal kirjutasin ma enne Word-is mustandi, needki lood ja mustandid on kuskil arhiivis alles. 

Praeguse blogi vanimad mustandid on "Minu oma Elukiri" ja "Kullaketrajad".

WordPress või Blogspot ja miks?

Blogspot. Tol ajal polnud mul aimugi, mis see WordPress veel on. Ega ma praegu suurt rohkem ei tea, ja ega ma nagunii ei viitsiks ümber kolida.

Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Kirge ei mäleta, aga mäletan, et kooliajal loeti paar korda minu kirjand klassis ette, enne küsiti kenasti luba. Mis mul vastu sai olla! Ja mingi aeg pidasin päevikut. Kahjuks pole mul enam alles, ühel hetkel kappe koristades arvasin, et mis tähtsus neil enam, mul nüüd pere ja lapsed. Mõned olulised ja tänaseks juba ajaloolised kirjad rändasid ka ahju. Oi kui kahju mul praegu on!

Aga esimene blogipostitus on alles! Mai 2005.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Loen neid, mida teised jälgivad. Kaamose Pärlikee ja blogide loetelu Helle blogis. Mõnikord satun mujale ka. Aga jah, ikka igapäevaselt viskan pilgu peale.

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Paar blogijat oli koos minuga Toidutares, neid lugesin... aga enam ei mäleta. Osaline on ainus blogi, mida algusest peale olen lugenud. Praegu ta kirjutab seal harva, aga pole hullu, ta kirjutab jutukesi teise blogisse. Ja siis ta kirjutab näidendeid. Väga hästi kirjutab, kahjuks pole ma kõiki laval näinud, aga nähtutest viimane oli alles mõni nädal tagasi. Mul on sellest etendusest pooleliolev mustand täitsa olemas ;) 

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud?

Olen lugenud pisteliselt vanu postitusi, otsast lõpuni mitte ühtegi.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Mõne blogi puhul olen ma tahtnud, et teaksin, kes kirjutab. Aga kui ei tea, pole hullu. Mul endal pole ka kuskil nime üles kirjutanud, aga ma ei arva, et mind raske tuvastada oleks. Kui see kellegi jaoks mingil hetkel huvi peaks pakkuma. 

Kas blog või vlog?

Minu jaoks ikka ainult blogi. Ma isegi ei viitsi vlogisid vaadata, ainult üks inimene on, keda jälgin.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Mõnikord kommentaarides loen, et kuskil midagi susiseb, aga tavaliselt ma konflikti alguseni ei suuda kaevuda. Aga uudishimulikuks teeb küll ;) 

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Mõni teema ei paku huvi, siis ei loe. Ma ei usu, et ühegi blogi kohta saan öelda, et üldse ei meeldi. Mõni ei kõneta, aga siis ei loe ka. Viga pigem minus, mitte blogis.

Harja ajab punaseks ehk see, kui kellelegi ülekohut tehakse... hetkel ei tule meelde, aga küllap on olnud.

Kas blogid surevad välja?

Mu esimene blogi suri välja. Lihtsalt, ühel hetkel oli kadunud. 

Aga mul on tunne, et uusi blogisid eriti juurde ei tule, samas näen Osalise Kajamites, et mõni blogija oli aktiivne 7 aastat tagasi, mõni 6 aastat tagasi, ja mõni 5 aastat tagasi. Blogid nagu raamatud riiulis, koguvad tolmu. Tundub, et aktiivsete blogijate hulk on vähenenud. Ju on elu pakkunud uusi ja teistsuguseid väljakutseid.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Et miks kirjutan? Tore ju jätta päevast märk maha. Mul on mitu tuttavat, kes selle märgi märkmikku või kalendrisse kirjutavad, ju ma olen neist natuke edevam. Või pigem see, et mulle meeldib pilte juurde otsida? Aga kirjutamist ei planeeri, kui mõte tuleb, siis kirjutan. Fotojaht on planeeritud, aga see teema eeskätt selleks, et blogi tegusana hoida, nii on ka peale pikemat pausi lihtsam  uuesti kirjutama tulla. Ikka omakasu peale väljas...

Küsimused leidsin siit, aga tegelik start vist siin.

...

14 aastat blogimist

...

Alustasin mais 2005... aga seda blogi enam ei eksisteeri. 

Haihtus mingil hetkel.

Õnneks on mul postitused alles, miski pool aastat on kuhugi kadunud. 

Kui otsin, ehk leian needki.

Aga 2005 maikuu on täitsa olemas.

Mõned nopped ajas 14 aastat tagasi.

5. mai 2005

Vanaema oli tark naine. Ta jagas kõik oma asjad  enne (paberil) laiali, kui teispoolsusesse läks. See jagamine oli tegelikult väga tore tegevus. Vanaema oli siis veel päris kõbus vanainimene.

Panime kahekesi kirja iga vidina ja arutasime, kellel mida vaja oleks. Parasjagu oli ühel lapselapsel uus tühi korter... loomulikult sobis kummut just sinna. 

Varandus, mis kummutis, läks jagamisele.
Keegi ei jäänud ilma... või kui siis... jagajale jäid näpud.

Kummut aastal 1959... koos minu õega

Mõni aasta hiljem (1995), kui vanaema suri, korjasime vanaema jäetud kingitused kokku.

Mis oli asja mõte?   Ühe hea inimese hing sai jagamisega rahu ja ei mingeid ütlemisi pärijate vahel.

Aga kui ma mõtlen praeguste laste peale… kas ka neid võiks mõni vana tööriista- või kummutisahtel nii köita? No ega tea... võimatu ju pole. 

Sahtlite koristamisele on nad kõik suure heameelega kaasa löönud ;)

Mina igatahes panin selle kummuti järgi oma blogile nime.

Tegelinski tuli sealt, et vanaema ütles  mulle mõnikord nii.

Oled ikka üks tegelinski...

9. mai 2005

Vaatasin uudiseid. AK-st. 

Moskvas on suured pidustused. Saluudid. Kauged kutsutud külalised, presidendid ja muu seltskond üle maailma. Aga et kummaline – Eesti presidenti nende hulgas pole. Ja seetõttu on eestlased Moskvas kohe tegijad.

Narva juubeldab ja laulab “Katjušat”.

Pronkssõdur valati punase värviga üle.

Otsereportaažid Punaselt väljakult, Tõnismäelt ja Peetri platsilt. Euroopa Päeva pidustused Tallinnas.

Kuskil napib raha. Aga kus seda ei napiks. Või siiski…mõnel ikka nagu on ka. Palts kergendab oma pangaarvet 1,2 miljoni (või 12 miljoni - vahet pole) krooni võrra.

Mina aga istun ja ootan. Teleri ees. Et mis siis Rüütel täna teeb. Aga ei mingit vihjet. Riigitelevisioon peaks nagu kajastama riigiga seotut. Boikott presidendile?

Mina siiski tean. President oma prouaga liikus ringi. Tallinnast kaugel, Eestimaa südames. Ühes tavalises vallas, üsna tavaliste inimeste hulgas. Rüütel oli põhjendanud oma Moskvasse mitte-minemist sellega, et pigem eelistab ta olla oma rahva hulgas. Ja kui edasi mõelda… ka presidendil on õigus privaatsusele ja eraelule. Igatahes oli ta oodatud külaline.

Homme on Arnold Rüütli sünnipäev. 

17. mai 2005

Vastikult külm

Ikka veel vastikult külm.

Õues on külm ja toas on külm.

Mõni räägib, et tema võtab päikest.

Teine paneb kartuleid ja külvab seemneid.

Nemad vaatavad kalendrit, et on juba maikuu keskpaik ja ju nüüd peab.

Mina unustasin öösel käe teki alt välja ja ärkasin selle peale, et näpud külmetasid. Kindaid tooma minna ei viitsinud … liiga külm oli, et teki alt välja pugeda.

Hommikul pesin juukseid ja need ei kuivanud ära. Õnneks ära ka ei jäätunud… tähendab, siiski veel plusskraadid. Vähemasti minu kambris. Ööseks lubas kohati öökülma. Peab vist ahju kütma hakkama.

20. mai 2005

Täna kuulsin kägu. Võimalik, et kukub juba ammu, aga mina kuulsin esimest korda.

Ja siis toodi mulle 3 l pahtlit ja 3 l valget laevärvi. Olen aru saanud, et kui mina ise ei tee, siis ei tee keegi. Võimalik ongi, et keegi ei tee… sest ega ma endas ka kindel pole. Aga sõbrants lubas õpetama tulla, tema oli ükskord küll ise teinud. Tal sellest ajast isegi tordilabidas kuurinurgas. Nii et riistad ja materjalid peaaegu olemas. Pahtlilabidas oleks ehk parem, aga tõenäoliselt olulist vahet ei ole. Hea, et ma temaga poe uksel kokku sain ja muret kurtsin.

Tema ise oli teel elektripirne ostma. Oli kodus analüüsinud, miks elektriarve äkki ootamatult väike oli. Sai põhjuse teada ja ostis 5 elektripirni.

Ja siis veel.. täna istusin esimest korda sel kevadel ratta selga. Lausa arusaamatu, miks mitte varem. Tõeliselt mõnus oli.

22. mai 2005

Koristasin siin natuke. Ja leidsin sahtlipõhjast käsikirjalise lehekese ELUJUHISED. Mitte ei mäleta, kelle elu parasjagu juhtisin. Igatahes mitte enda oma, sest mõne punkti oleks siis küll kirjutamata jätnud. Igal juhul on need kuskilt välja nopitud, minu vaimusünnitus see ei ole.

Aga tegelikult tasuks juhinduda. Mul endal ka.

ELUJUHISED

1.Ütle iga päev kolmele inimesele midagi ilusat.

2.Vaata vähemalt üks kord aastas päikesetõusu.

3.Suru kätt kindlalt.

4.Vaata inimesele silma.

5.Ole vastutulelikum kui hädavajalik.

6.Ära kaota usku kellessegi – imesid juhtub iga päev.

7.Püüa halbadest olukordadest leida midagi head.

8.Tee nii, et ilusad hetked kestaksid võimalikult kaua.

9.Vali elukaaslast hoolikalt. Ühest otsusest sõltub 90protsendiliselt Sinu õnn või õnnetus.

10.Hoolitse selle eest, et Sul oleks alati võimalik vaadata midagi ilusat, isegi kui see on ainult karikakar moosipurgis.

11.Naerata tihti. See ei maksa midagi ja sel on hindamatu väärtus.

12.Õpi kuulama. Mõnikord koputab võimalus õige vaikselt.

13.Püüdle headuse, mitte täiuslikkuse poole.

14.Väldi inimesi, kes näevad kõiges ainult halba.

29. mai 2005

Viieaastase elu

Mina oma viieaastase elu eriti ei mäleta. 

Aga pisut siiski. 

Tänaval oli pump, seal pumbati üles-alla-üles-alla vett ja toodi ämbriga koju. Ja võis juhtuda, et vesi köögis oli hommikuks jääs. Pesema pidi ennast ikka, mõnikord ka selle jääkülma veega. Siis kui elektrit polnud ja elektripliit osutus tarbetuks.

Naabritüdrukuid mäletan, üks oli Anne ja teine Helle. Agulilapsed olime.. ütleks praegu. 

Muu seltskond oli ka vastav. Selline siseõu, kus kogu majarahva elu kui peo peal. Ja edasi lähebki kõik segamini. Mis on kild minu lapsepõlvest, mis Oskar Lutsu jutustusest “Tagahoovis”.

Mul on foto ka... tehtud tunduvalt hiljem, kui blogis kirjutasin. 

Rääkimata ajast, kui seal elasin.

Siseõu... aastal 2014

...

Nüüd on mul siin üks 5aastane. Täielik pärlike. Poeb põue ja otsib kallistusi, aga iidoliks on Ämblikmees. Kannatab välja multikaid, mis üks jubedam kui teine... aga solvub juba pisut kõvema hääletooni puhul. Kuulab hard rocki ja mängib arvutimänge. Aga üks jama ka .. alumine hammas tuli Lego klotse lahti tehes ära. See on lausa mure, sest laps tuleb homme emmele üle anda... nüüd jupid küljest ära.
Eks keerame paberisse ja anname kaasa.

Mai 2005

...

Valimisloosungid

...

Mida kirjutasid 10 aastat tagasi? Oli vahepeal selline juubeliteemaline väljakutse.

Ma leidsin hoopis jutu, mis vanas blogis (nüüd juba neitavarustesse kadunud) oli 12 aastat tagasi.

Päris päevakohane leid!

Tol ajal kirjutasin enne loo, ja siis tõstsin blogisse, seepärast on postitus alles.

Abiks kirjutamisel oli "Vanasõnaraamat" aastast 1984.

Veebruaris 2007... valimisloosungid

Mulle meeldivad loosungid. Neid on küll igasuguseid nähtud, viimased vaatasid vastu ema vanades piltides sobrades. Suure Stalini juhtimisel helgesse tulevikku… või midagi muud säärast. Tagantjärgi naljakas… ajastu kontekstis õõvastav.

Valimisloosungid on veidi süütumad, aga ikkagi: ei arvestata rahvusliku omapäraga.

1. Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka (Reformierakond)

Aga mida ütleb meie vanasõna selle kohta?

Enne lõpeb rikka rikkus kui vaese vaesus. (lk.351)

Kahjuks see loosungiks ei sobi. Ei kõla loosungilikult.

2. Rikas riik, parem palk (Keskerakond)

Selle kohta on vanasõnu et küll ja rohkemgi. Loosungiks sobiks ehk kõige paremini:

Rikka kuld katab-matab kõik (lk. 351)

3. Võrdsete võimaluste eest! (Rahvaliit)

Rahvaliit tuleb võrdsusest rääkima. Häbi, häbi… ei või ometi oma juuretasandist nii kaugele eemale nihkuda. Sest mida ütleb vanasõna?

Kel enam tangu käes, võib paksema leeme keeta. (lk. 356)

Kuidas see tang küll nii jagada, et leem tuleks ühesugune tummine kõigil?

4. Õnn ei ole rahas (Isamaa ja Res Publica Liit)

No ma ei tea. Selline võõrakeelse nimega fraktsioon ei saagi millegi eestimaisega välja tulla. Vanasõna ütleb kenasti ära:

Raha ees avanevad kõik uksed. (lk. 352). See kõlab ka kui loosung.

Kinnituseks ütleb üks järgmine vanasõna:

Rahaga saab kohta osta, rahaga saab kohtus kosta. (lk. 352)

Ja siis nemad ütlevad, et õnn ei ole rahas.

5. JOKK jätta (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)

Vat sellega on probleeme, iga kord pean ma pingsalt meenutama, mis asi see jokk oli. Hmmm … juriidiliselt on kõik korrektne.

Vanasõna ütleb: Kass katt ka uma sita kinni. (lk. 426) Et kõik korrektne välja paistaks. Ja ei haiseks. Kuidas seda nüüd siis ikka jätta. Siis hakkab haisema ju.

6. Uus energia (Erakond Eestimaa Rohelised)

Vanasõnad energiat eriti ei propageeri. Aga midagi siiski.

Kõnts tõuseb seisva vee peale (lk. 300). Viimane aeg segama-sogama hakata. Hool avitab edasi (lk. 305) See sobiks loosungiks päris hästi?

Väärt kirjandus see Vanasõnaraamat.

Ja nagu ütleb vanasõna:

Vanasõna ei valeta, tühi piip ei põleta. (lk. 517)

Elu selline!

Foto jaanuar 2019.

Endiselt võib öelda... elu selline!
...

Ogaruse orden ja pagulased koridoris

...

Vana blogi lood.
Jaanuar... ajas tagasi.

Tagasi... 10 aastat.

Ogaruse orden

18.jaanuar 2006

Nüüd selline suur ordenite määramise ja jagamise aeg, teadagi, presidendi viimane valitsemise aasta ja vabariigi aastapäev saabumas.

Lubasin täna uue ordeni asutada… Ogaruse ordeni.

Esimesed kandidaadid vastsele ordenile on kolm kutti, kes tänase pakasega (-20 kraadi keset päeva) kastsid oma pead kraani all märjaks ja siis käisid testimas a)kui kiiresti juuksed õues külmuvad ja b)kui kiiresti nad suht jahedas hoones taas sulavad.

Annaks jumal homseks suuremat pakast, ehk märkavad koju magama jääda. Ja ehk pääsevad suuremate kahjustusteta.

Aga mina seisan küsimuse eest: kas peaks vanemaid ka rõõmustama.

Kõrge ordeni saamise lootusest.

Ordeni kujundas koolipoiss (15), kellele ei maitse ühepajatoit

 Teine kandidaat

18.jaanuar 2006

Tundub, et Ogaruse ordeni saamise peale läheb rebimiseks.

Ühe suitsetaja pihtimus:

 “Sa ei taha kindlasti teada, kuidas inimene lolliks läheb. Aga ma ikka räägin. Õhtul millalgi panin suitsu filtri poolt põlema. Täiega. Leegiga põles.

Aga hiljem hakkasin jälle suitsu süütama, nagu ikka: tikk põlema, põlev tikk suu juurde – aga olin unustanud suitsu suhu panemata.
Kui nina-alune soojaks läks, sain asjale pihta.
Pole ju enam normaalne?”

Purgid pagenduses

19.jaanuar 2006

Külm läks ikka päris tõsiseks, eile õhtuks langes -25 kraadini, ja kelder...

… teadagi: külm nagu keldris.

Vanasõna on kindlasti suvisel ajal paika pandud, sest talvine kelder, võta või jäta, on ikka üks suhteliselt soe paik. Nii mullegi tundus, kui tema sügavustesse sukeldusin, kuid kraadiklaas andis hoiatavalt teada, et juba nullis sealgi.

Niisiis said kõik veel alles olevad ploomikompotid ja muud purgid-värgid üles tassitud ning koridorinurka paremaid aegu ootama pandud.

Toimus evakueerimine.

Või on see hoopis emigreerumine… ja mul seal emigrandid paremaid aegu ootamas?

Purgid pagenduses.

Pagulased minu koridori nurgas.

...

Võta riiulist raamat

...

Vana blogi lood uues kuues.
10 aastat tagasi.
Raamatuks tol korral oli "Läbi äreva vere"

Uues kuues, sest mängu saab ju uuesti läbi mängida.

Reeglid sellised lihtsad.

1. Haara esimene ettejuhtunud raamat.

2. Ava lk 123

3. Leia lehekülje viies lause.

4. Postita see lause koos kahe järgmisega oma blogisse.

Koos nende reeglitega.

5. Ära püüagi otsida mingit "eriti lahedat raamatut". Haara raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.

Miks mitte läbi mängida.
Eile õhtul siis.

Käisin oma pimedas toas ja võtsin. 

Esimese kätte sattuva.

Riiulist.

"Kuradi tark. Jumala loll"
2006.aastal toimunud konverentsi "Jumal teaduses" ettekannete kogumik.

Lõik raamatust on aga selline.

"Üleskutse sõna "jumal" hüljata jäi siiski ainult üleskutseks. Milles siis asi, miks enamik teolooge seda mõistet hoolimata arvukatest teadvustatud raskustest ikkagi veel kasutab? Pakun ühe seletuse: hoolimata sellest, et selle sõnaga seostuvad kujutluskompleksid varieeruvad väga suuresti, sõltudes ajast, kohast ja kõneleja maailmavaatest, on teoloogias üks äärmiselt oluline teema, mis kõigist neist erisustest üle lubab olla."

Ain Riistan "Teoloogide jumalad"

No ma ei tea, mida olulist ma sellest lõigust enda jaoks välja loen.
Aga päris kindlasti ma midagi loen.

Veidi aega vaid vaja.

jaanuar 2016

...

Kempsujuttu... jätkub kauemakski

...

Kolan oma vanas blogi lugudes.

Sealt selline postitus.

Mis on märk sellest, et juba 10 aastat tagasi.

Minu jaoks.

Kuum teema.

Vetsulood.

Külmal päeval

Jaanuar 2006

Nüüd siis on külmi päevi olnud ridamisi. Kolmapäevast alates, siis said algklassid koju jääda, sest külma oli paar kraadi kahekümnest rohkem.
Mõnikord on nii, et ööd on külmad, päeval läheb soojaks jälle. Sedapuhku pole vahet ja külmakraade kahekümne ringis jagus ka päevadesse. Neljapäeva hommikuks langes temperatuur –25st allapoole, reede hommikul näitas termomeeter aknal juba –30 kraadi.
Et miks ma nii pikalt ilmast? Loogiline ju, mis meelel, see keelel.
Esimest korda meie maja 15 eluaasta jooksul külmusid torud ära. Terve reedene päev mässamist. Algul ruumi soojendamine elektripliidiahjuga. Edasi naabrimees leeklambiga (mis oli päris jube). Lõpuks sekka laenatud puhur, see pani sooja õhu liikuma ja tõi vee majja tagasi.
Aga eile külmus pumbamaja ära ja me jälle veeta. Külamehed laenasid noorikutelt föönid ja läksid föönama… õnneks on olemas selliseid universaal-nahhaalseid riistu naiste töövahendite hulgas.
Sellega seoses meenub mulle üks lugu, mis tegelikult päris trükimusta ei kannataks, aga rääkimata ka ei saa jätta.

Maal on veel selliseid korterelamuid, kus majas küll vesi, aga vetsuks kuivkäimla. Ja külmade talvedega on juhtunud, et selline kemps külmub kinni. 

Alla enam midagi ei lähe. 

Torud mingist imematerjalist, mis leeklampi ka ei kannata. Pere meespool ütles, et siin pole midagi teha, käige aga metsa all ja oodake kevadet. 

Aga naisuke oli taibukam, kallas sinna külmunud kempsu mõned liitrid vett peale ja pani siis selle elektrikeeduspiraali (sellise suure, mis muidu paariliitrises kannus oma tööd teeb) sinna vetsuauku. 

Keetis mis ta keetis, aga lahti keetis.

Keeduspiraali edasise saatuse kohta mul andmed puuduvad.

... 

Kusjuures.

Kempsupildid hakkavad otsa saama.

Mis on märk sellest, et aitab küll.

Aga ma ei luba midagi.

Seda enam, et pildi ma leidsin.

Külapeal, jaanuar 2009

...

Detsember... läbi aegade 3

...

Mõtlesin, et jätan selle loo siia tõstmata.

Hetk, mil selle kirjutasin, tegi haiget.

Võõras valu, aga haiget tegi ikka.

Väga-väga haiget.

Aga väljas on torm. 

Väljas on selline ilm, mis teeb meeled erksaks, iga krõbin üleval katuse all, hooti tuhisev tuulepuhang või naksatus õues annaks nagu häiret. Eks neid tuulega lahti loksutatud luuke on ennegi ööpimeduses (sest elekter on ka ära) käsikaudu kinnitamas käidud.

Praegu on kõik olemas.

Soe tuba.

Elekter.

Tassike kohvi.

Torm on ka. 

Isegi siin sisemaal on ta täitsa tegus. 

Mis siis veel merel võib olla...

Mulle tegelikult torm meeldib.

Tormiga mereääres olemine meeldib ka. 

Ja kui ma oleks täna pidanud laevale minema, oleks see olnud põnev väljakutse.

Ei mingit hirmu ega mingit muret.

Aga praegu ma küll muretsen.

Nende pärast, kes reisile läksid.

Poja pere neljakesi ja õe pere veelgi suuremana.

Mitte et ma hirmu tunneks, aga ikka mõtlen. 

Et kas neil on tore ja ega torm reisi kihva keera.

Lapsukesed ka. 

Merehaige olla pole üldse mitte tore.

Tegelikult ma ju natuke ikka tean, mis tunne on laevaga tormisel merel olla.

Ja siis ma mõtlesin, et tõstan selle loo ikka siia.

Detsember 2006

Hoolimatus… saatus

Mina usun saatusesse. Ja sellesse, et keegi mu kõrval jälgib mu elu. Hea pilguga, kuigi jah, mõnikord viskab ka mõne vimka sisse. Aga hoiab ikka. Saatuseingel ehk.

Kui ma olin paari-aastane… hästi hoitud ja hoolega valvatud laps, avastati mind kõhuli kaevuraketel kiikumas. 

Üks pool kippus sinna salapärasesse sügavikku, teine pool oli parasjagu raske ja sikutas maa peale tagasi, kuigi jah, jalad enam maa küljes kinni polnud. Kui ei oleks olnud saatuseinglit, siis ma oleks läinud. Sinna põhjatuna paistvasse kaevupõhja. 

 

Veelgi varem, olin vast paari kuune, leiti mind voodist, näost sinine. 

Ju oli liiga ahnelt söödud piimalonks tagasi tulnud ja kurku läinud. Vanaisa, kaine mõtlemisega mees, võttis mul jalgadest, tõstis üles ja raputas. Hoidis seni, kuni jälle hingama hakkasin. Teised kõrval olid kes šokis, kes hüsteerikas. Mina seda ei mäleta, aga mulle on räägitud.

Veel saatusest. 

Kui suur poja alles väike poja oli.

Läksime mööda tänavat, minu peos kõvasti-kõvasti kinni pisike lapsekäsi, mudilase teises tillukeses peos õhupall. Ja siis ta läks, see õhupall. Autoteele, autode vahele. Järgmisel hetkel oli seal ka laps. Palli päästmas. Mina ei tea, kuidas see juhtus. Aga õnneks oli ta kõrval, nähtamatuna... saatuseingel. Kaitsmas. Sain lapse tervena kätte. Šokist parem ei räägigi.

Detsember, 2006… 2 mudilast uppus taluõues tiiki.

Kui on saatus, ei aita ka hoolimine.
...

Detsember... läbi aegade 2

...

Veelkord ajas tagasi.

Vana blogi postitustest.

Esimene advent
detsember 2006

Mina ei oska seda jõuluaega nii vara küll pidama hakata.

Isegi mitte mõtlemise tasandil. Sest jõulukingimõtted on alles mõtlemata.

Tegemise tasandist ei tasu rääkidagi… et suurpuhastus ja kõik muu sinna juurde kuuluv.

Aga elu sunnib peale. Eile oli Pärnu Selver täis punastes kuubedes Jõuluvanasid, kommikotidki näpu otsas. Väike sõber oli lausa jahmunud.

No ja päkapikud… ei saanud ju jääda tulemata, kui suss akna peale pandi ja emme oli kaasapandud riidekoti nurka päkapikušokolaadid sokutanud.

Aga Pärnus oli mõnus. Veidi oli kõik muutunud… viimase mõnekümne aasta jooksul. Kirik, mis magamistoa aknast paistis, oli elumajale nagu lähemale nihkunud, koduõu väiksemaks jäänud, Koidula oleks nagu pargi kõige pimedamasse nurka ümber tõstetud, teda suutsime õhtupimeduses vaid käsikaudu tuvastada.

Muul oli ka kuhugi ära kadunud, aga see pole ime, tormid ja üleujutused, mis kõik on üle käinud.

Või ehk ta siiski oli kuskil? See muul. Sest isegi üks laineharjal surfaja (või mis iganes tundmatu tegevuse harrastaja) kadus sinna tormise mere sisse ära… aga pärast oli nagu jälle olemas.

Raagus jõulud

detsember 2006

Mõnikord võib jõulupuuks kuuse asemel kask ka olla. Eriti siis, kui loodus lumest lage ja päkapikud jätavad aknalauale poriseid päkajälgi.

Sedapuhku siis kaseoksad. Õlgedest tehtud lumehelbed urbade kõrvale okstele kinnitatuna tuletavad meelde, et aastaaeg siiski sügavtalvine. Aga lõhn toas on selline mõnus, justkui kevadel värskete vihtadega saunas käies.

Raagus jõulud sedapuhku ka tuppa jõudnud.

...

Detsember... läbi aegade 1

...

Tegelikult on mul täis 10 aastat blogimist, ainult et seda esimest blogi enam ei eksisteeri. Toidutare blogid kadusid lihtsalt mingil hetkel ära.

Mul on siiski alles enamik neist sissekannetest.

Mõtlesin, et vaatan üle ja tõstan mõned aastatetagused siia ümber.

Detsember 2005

Üks meenutus

Päevikut olen pidanud vahelduva eduga… kirjutanud ja siis mingil hetkel hävitanud... kui tundus, et väga juraks läks. Nüüd on muidugi kahju, praegu loeks ehk teistsuguse pilguga.

Aga mõnikord olen niisama mingid hetke-emotsioonid paberitükile kritseldanud ja aeg-ajalt leian neid kritseldusi kuskilt kapi- või sahtlinurgast.

See meenutus on pärit jõulueelsest ajast 1992. Vanaema veel elas, tema juurest ma rongiga tulin. R pidi olema jaamas vastas… aga ei olnud. Ja edasi siis meenutus.

……

Olin jaamas, oli pime, R-i mitte kuskil. Kell oli 21.30. Umbes 15 km jalgsi astumist. Läbi paksu ja pimeda metsa.

Ega midagi, astuma ma hakkasin. Üks pikakasvuline meesterahvas rühkis ees, 2 prisket pakki käeotsas. Jõudsin talle järele ja sattusime kuidagi jutule. Selgus, et tegu on ameeriklasega, kes kohalikus arenduskeskuses konsultant.  Ja kes umbes samadel põhjustel kui mina pidi jalgsi rännaku ette võtma. Ainus vahe - tema sihtpunkt oli kilomeetreid lähemal.

Eesti keel oli tal viletsavõitu (ta oli Eestis olnud 4 kuud). Aga meil oli väga lõbus, tema kehv eesti keel ja minu veel kehvem inglise keel. Kogu situatsioon tundus väga naljakas – käia peaaegu kottpimedas Eestimaa metsas võhivõõra meesterahvaga, kes pealegi on ameeriklane – ja rääkida pidevalt teineteisest mööda. 

Nii me siis marssisime tunnikese või veidi rohkem. Aga siis tuli üks auto, tegi kannapöörde ja korjas meid peale. Keegi ikka avastas, et pidi vastu tulema.

Hilisemad selgitused, no et leidsin võõra mehe, kes osutus ameeriklaseks, juhuslikult metsast, jäid õhku rippuma. Eks neid oligi raske uskuda.

...

Oli aasta 1992.

Ka tookord polnud veel lund maas.

Lapsepõlve jõulud

Igal aastal, asja eest … teist taga

Lapsepõlve jõule igatsen ma taga

(O.A.)

Minu lapsepõlvejõulud jäävad aega, kus jõule polnudki nagu olemas. Olid näärid ja nääriteod ja näärisalmid.

Ühte luuletust mäletan peastki üsnagi hästi –

Piiri – pääri, piiri – pääri

Kus on pääsukese näärid?

Kas sa seda siis ei tea,

Lõunamaal ta pühi peab.

Aga minul olid jõulud.

Vanaema pisikene elamine mahutas meid kõiki, suuri ja pisikesi, lapsi ja lapselapsi.

Oli jõuluvana ja oli kingikott. Suuri kinke ei tehtud, aga igaühe jaoks oli midagi olemas.

Kui kasvasime suuremaks, tegime loosipakke. Ühel aastal pidi kingipakk olema täpselt 50 kopika väärtuses. Igaüks nuputas, kuidas täpselt välja tulla. Minu suitsumehest onu sai tookord jõuluvanalt 3 ja pool pakki “Priimat” ja paki tikke. Suitsupaki hind oli 14 kopikat, tikud maksid 1 kopika, ja kokku tuli täpselt õige summa.

Aga oluline oli jõulumeeleolu, olid jõuluroad ja jõululaulud. Mina ei oska laulda “Püha ööd” nii nagu seda tegid minu ema ja vanaema

Ja mina ei ole osanud sellist soojust ja pühalikkust oma koju jõuludesse tuua. 

Jõulumeenutus kooliajast

Nüüd on paras moment meenutada kõike, mis jõuludega seotud. Näiteks seda, kuidas jõululaupäeval koolis tunni algul laudadel küünlad põlema panime ja siis õpetaja tulekut ootasime. Reageering oli.. pehmelt öeldes üsna karm. Olid ju ajad, kus ei tohtinud jõululaupäeval kirikuski käia, ammugi siis jõulusid koolis tähistada. Aga meie olime rahul, sest saime märku anda, mida asjast arvasime.

Kummaline praegu mõelda, mida kõike sai tehtud… ja eeskätt just sellepärast, et ei tohtinud.

....

Sellised blogijutud aastast 2005.

Detsembrikuus.

Oeh-oeh, olin siis 10 aastat noorem.

...

Mõni jõulumõte

...

Vana blogi lood

Mul oli kunagi blogi Toidutares, alates 2005. aasta maikuust. Kui siia kolisin, tegin aeg-ajalt ka vanasse blogisse sissekandeid. 

Et märku anda - ei ole unarusse jäänud koht.

Sellest hoolimata oli ühel ajahetkel blogid sellest keskkonnast kadunud.

Ega mul teab-mis taga nutta pole, seda enam, et suur osa kirjeid kirjutasin sellel ajal enne wordis valmis, nii et need on alles. 

Vaatasin praegu 2005. aasta novembri kirjatükke.

Ühe tõstan ümber, see on kirjutatud 27. novembril 2005

9 aastat tagasi. 

Mõned võtted, kuidas teha piparkooke.

Ehk ma ükskord teen ka... tavaliselt on nii kiire-kiire, et pole aega mängida.

Ja siis tulevad sellised kakud.

 

 jaanuar 2009

Mõni jõulumõte

november 2005

Jõuludeni veel natuke aega, aga sobrasin siin vanades ajakirjades ja leidsin mõned mõtted. Pealkiri oli küll “Kuidas katta näärilauda”, aga juba sel ajal teadsid ja oskasid kõik nääriteema jõuludele ümber kantida.

Jõuluvahvlid

Piparkoogitaigen rullida õhukeseks (2-3 mm), lõigata vahvlipanni suurused tükid ja küpsetada vahvliküpsetajaga. Soojalt keerata rulli. Jahtunult katta glasuuriga.

Šokolaadiglasuur – 100g  šokolaadi, 2 sl keeva vett

Šokolaad tükeldada, lisada keev vesi, sulatada keevaveenõus hoolikalt segades ühtlaseks läikivaks massiks. Veidi jahutada, katta vahvite pind, peale riputada hakitud pähkleid.

Miks ka mitte teha?

Viirulised piparkoogid

500 g piparkoogitainast, 500 g muretainast, määrimiseks muna

mõlemad taignad rullida õhukeseks ühesuuruseks 4nurkseks tükiks. Muretaigen tõsta piparkoogitaignale ja vajutada nõrgalt taignarulliga. Keerata taigen rulli kas ainult ühest servast või mõlemast servast keskele kokku. Rulli otsast lõigata 3-5 mm paksused viilud, asetada plaadile, määrida munaga ja küpsetada.

Võiks ka proovida.

...