Muusikaline reis

 ...

Mõisas oli kontsert "Helisev Salzburg".

#detsembripäevapilt 28

Kaunis muusika ja andekad esinejad.

Ja imeline koht Salzburg, mis selle kahe tunni jooksul lausa omaseks sai. Etenduse lõpus ohkas nii mõnigi: sinna ma läheks!

Salzburgi siis.

Tegelikult on linn omamoodi tuttav kõigile, kes on näinud filmi "Helisev muusika"... ja kes ei oleks!

Just Salzburgis filmiti aastal 1965 suur osa sellest filmist.

Kontsert tuletas meelde, mis, kes, millal ja kuidas on seotud selle merepinnast 424 m kõrgusel Salzachi jõe kaldal asuva linnaga. 

Ma ka oleks äärepealt lavakogemuse võinud saada, aga pääsesin, mul õnnestus kooli muusikaõpetaja enda asemel rahva ette suunata. Tõesõna, ma ei taha ega oska esineda! Või ehk oleks õige öelda: kuna ma ei oska, siis ma ei taha.... ja vähe sellest, et esineda (see tähendab ilus ja haarav olla), ma ei oska ei laulda ega tantsida. 
Katrin Lehismets sai enda kõrvale kaks väga hea liikumisega kaasosalist publiku hulgast, pluss ülejäänud saal laulis ja plaksutas kaasa, etteaste tuli neil super-hea välja.

Aga see pole veel kõik. Enne järgmist etteastet käis Katrin mikrofoniga ringi ja küsis, et kui silmad kinni paned, siis milline ilus või soe mälestus sul esimesena meenub. Ma ei kuulnud, mida esimene vastaja ütles, mina olin kohe järgmine.

Ja nii kummaline, midagi kohe meenus. Meenus see, kuidas ema mulle kunagi unelaulu laulis. Tõesti, mul polnud minutitki aega midagi välja mõtlema hakata, just see meenuski. 

Kohe.

Aga laul, mida ta laulis? Ka sellele küsimusele oli kerge ilma pikalt mõtlemata vastata. Tegelikult on neid laule, mida mäletan, päris mitu. Aga kohe tuli meelde "Uinu vaikselt mu lind, ma valvan ju sind..."

Tavaliselt istun ma saalis viimases reas ja püüan mitte silma paista. Seekord juhtus teine rida olema, ja kohe servas. Aga õnneks läks kõik hästi ;)

Laupäeva, 28. detsembril.

...