Pühapäev, 14. november 2021

Ellujääjad

 ...

Ma laenutasin ellujääjate raamatu põhjusel, et mulle meeldis ta väljanägemine. Ja siis ehk veel kaaneümbrisel olev märkus Põhjamaade romaan.

Kaanepilt meeldib ka, aga seda ma raamatukogus ei osanud vaadata.




Alex Schulman, "Ellujääjad".

Nüüd on mul hea meel, et selle valiku tegin.

Raamatus on ühe perekonna lugu, mis paigutatud nagu ajateljele... ja telg siis kokku murtud.

Üks osa loost läheb ajas edasi ja teine ajas tagasi. Murdekoht on kell 00.00

Ajateljel tagurpidi kulgemine saab alguse 23.59. Esimene peatükk, ja sealt edasi kell 22. Kell 20... 18... 16... Kokku 13 lugu, mis kirjeldavad ühte päeva kolme venna elus.

Ajateljel edaspidi on lood poiste varasest lapsepõlvest kuni ajani 00.00. 

Nii neid kordamööda räägitaksegi. 

Ühe perekonna valusad lood.

Tegelikult ma oleks tahtnud seda raamatut kuulata, siinne sõnaseadmine on väärt, et sa mitte ainult ei loe teksti, vaid soovi korral kuulad. Mitte et lugemine halb oli, aga kui söömise juures on oluline nii maitse kui lõhn, võiks lugemise juures olla võimalus valida, millist osa loen ja millist kuulan.

Mõtlesin, et panen siia juurde mõne lõigu, mis kõige rohkem puudutas, aga need oleks liiga pikad tekstid, las nad olla. 

Pigem paar killukest.

Oli kord aeg, kus nad koos isaga suusatamas käisid. Valged suusarajad mustavas metsas, üle väljade, vaatega orgudele, kus isa valdas säärane meeleliigutus, et ta pidi peatuma ja lihtsalt vaatama.

...
Vendadel oli kõrgklassi lapsepõlv, mis möödus kuidagiviisi allpool elatusmiinimumi.

...
Ta pidi terapeudile kogu oma loo ära rääkima ja too ütles, et aju on isevärki. Teeb asju, millest me ise teadlikud pole. Teinekord, kui oleme midagi traumaatilist läbi elanud, muudab psüühika meie mälestusi. Benjamin oli küsinud, miks, ja terapeut vastas: et välja kannatada.

Suhted, mis kohati keerulised, kohati ilusad ja kohati väga-väga valusad.

Tavaliselt, kui ma leian raamatus mõne võõra nime, sündmuse või huvi pakkuva aastaarvu, siis ma guugeldan. Mõne raamatu lugemine venib tänu sellele lisatööle jupp aega pikemaks.

Seekord mõtlesin, et polegi midagi nii võõrast, et otsima hakata. 

Siiski, üks nimi tuli, see suunas mind kuulama Lou Reedi kontserti. Ja siis veel see Piano Man. Sain teada, mismoodi nad kõlavad.

Nii et lõpuks, polnudki ainult lugemine, oli ka kuulamine.

...

Kommentaare ei ole: