Pühapäev, 16. detsember 2018

Minakeskne mina

...
Tegelikult olen kogu aeg oma blogi keskpunktis olnud, aga lõpp läheb lausa piinlikuks! Kõik detsembrikuiste postituste pealkirjad algavad sõnaga "mina"... no ok, ühel on küll pealkiri niisama talvine, aga mõte on ikka. Et mul on midagi, mida teistel ei ole... lumi maas näiteks.

See on täna ka nii, et maa on valge ja rajad lumes. Puukuuri ja sauna ja metsa alla ja prügikasti juurde. 
Ja suunaga suurele teele.

Ainult et kolama pole ma juba jupike aega jõudnud. Sobrasin oma piltides, hirmus igatsus tuli peale. Kahjuks tuli pime aeg enne kätte kui mõttest tegu oleks saanud.

Aga jah, need pildid.

Minu käigud on alati kuidagi müstilised.

Kasvõi see vana laut. Aastaid olen teadnud, et loomi seal enam pole, seisab mahajäetuna metsaservas. 
Ükspäev sattusin sinna kanti ja avastasin, et siiski-siiski. 
Polegi nagu tühi.

Mingid loomad seisavad akna taga..


Igaks juhuks väga ligi ei läinud...

Loodan, et ta mind ei märganud.
Tema, seal laudas.

Erinevalt temast seal metsas.

Tema lausa jõllitas mu poole.


Nüüd on lumi maas, nüüd võiks minna vaatama, kas nad on alles või minema kõndinud.
Need loomalaadsed.

Loeks jälgi.

Muidu ainult märgid maas karudest, huntidest ja rebastest.

Või lindudest, kes arvavad, et miks ära minna, kui siin ka saab hakkama!


...

Kommentaare ei ole: