Teisipäev, 26. märts 2019

Maksin oma aja kinni

...
Kulutasin poes priske pooltunni, et ostukäru võimalikult asjalik oleks. Siin ei olnud küll midagi tegemist riikliku soovitusega varuda koju nädalajagu perele vajalikku toidukraami. Lihtsalt mõtlesin, et kui juba autoga, ostaks nii, et niipea jälle poodi ei peaks minema.

Kulutasin ikka tunduvalt rohkem aega kui Jüri ja Hannes eilses Reporteris.
Küll ma oleks tahtnud teada, palju nemad oma ostukorvi eest maksid. Mina püüdsin 50 sisse mahtuda.

Kui ma siis oma täislastis käruga maksma suundusin, selgus et ükski ühiskondlik kassa ei tööta.

Mina, kes elus vaid üks kord ühte jogurtit iseteeninduse korras teenindaja abiga maksma olin sunnitud!
No ei!

Seisin oma käruga keset poodi ja korraldasin streigi.

Kõige lihtsam oleks olnud käru koos toidu- ja muu kraamiga poodi jätta ja ära minna. Aga lihtsalt, kulutatud ajast hakkas kahju.
Kõik ostud kaalutletult valitud ning nädala menüü ja mõned külaskäigud mõttes  paika pandud.

See on juba teine pood Paides, kus ma tunnen, et mina kui klient ei ole oodatud.
Vähemasti senikaua, kui ma palju osta plaanin.

Milles siis probleem tegelikult on? Miks pole poes teenindajaid?

Ehk me peaks pagulaste ja muulaste suhtes sallivamad olema. Kui me tahame, et meid teenindatakse.
Kauplustes .
Haiglates.
Hooldekodudes.
Ametites, kus töötajaid napib.

Kuidas mul läks?
Leidus teenindaja, kes tuli kassasse.
Ja kohe tekkis mu selja taha kümneliikmeline järjekord.

Tuleb välja, et streigi korraldamine ei olegi nii keeruline!


Ja mina sain kassas oma rahaga oma poes kulutatud aja kinni maksta!

Kassapidajast oli veidi kahju, sest ega mu streik ju tema vastu ei olnud korraldatud, aga hetkel oli mul kaks võimalust: kas ära minna kaubaga või kaubata.
...

Kommentaare ei ole: