Kuvatud on postitused sildiga kell. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kell. Kuva kõik postitused

teisipäev, 24. märts 2020

Kalad ärkavad talveunest

...
Vaevasin siin pead, mis mu magamisega lahti on. Kui veel mõni nädal tagasi polnud probleemi kella üheksani magada, siis nüüd kell kuus juba uni läinud. 

Vähe sellest, täna ärkasin juba kella viie paiku.

Nüüd on selgus majas.

1. Mina, kalade tähtkujus sündinud, olen see tüüpiline "mõned kalad".
Mõned kalad jäävad talvel nii vaikseks, et seda seisundit võib pidada lausa talveuneks.
Nonii, asi selge, talveunest ärkamine!
Ilmselgelt seos saabunud kevadega.
Päeva alustus koos päikesega.

2. Miks siis täna juba kell 5... päikesetõusuni veel tunnike aega?
Seda on lihtne seletada, läbi aastate keerab mu sisemine kell end paika nädal-paar enne riiklikku ja rahvusvahelist kellakeeramist.

Mis saab, kui kella enam ei keerata? 
Eks peab vist oma sisemise kella seadistamisega tegelema...

Aga kinnituseks, et ma ei tee suuri sõnu, vaid asi ongi nii, siis mõned pildid, mis kinnitavad mu varast ärkamist.

Juba üleeile...
kell 6.09... 22.03.2020

Eile õues ei käinud, tegin pildi läbi akna.
kell 6.16...23.03.2020

Lõpuks tänane hommik.
Meid oli terve seltskond.


kell 6.11... 24.03.2020
...

pühapäev, 31. märts 2019

Kellakeeramise öö

...
Võiks rääkida unenägudest, sest tunnistan, et päevadega (öödega) on nad pisut paranenud.

Need unenäod.

Aga mitte oluliselt.

Näiteks see, et olin kuskil välisreisil, ja seal just tegutsesid terroristid. Kabanduskeskuses? Hotellis?
Igatahes oli neil peos jäme toru, kust purskus tsementi. Inimesed said pihta... ja kivistusid.
Tsementeerusid.
Ja korraga oli palju kivikujusid.

Aga see ei olnud kellakeeramise öö unenägu.
Nüüd nägin unes, et praadisin peekonit. Viilud olid nii õhukesed, et panin neid mitu viilu otsakuti.
Rohkem ei mäleta. Õnneks.

Aga mitte ainult sellest pole põhjust rääkida.
Kui on kellakeeramise öö.

Õhtul jätsin meelega keeramata.
Miks ma peaks oma öö lühemaks tegema?
Ja targasti tegin, sest enne hommikut kadus uneots käest.

Keeramata kell andis hommikul ühe lisatunni.

Öist aega kasutasin lugemiseks, käeulatuses oli 29.märtsi "Eesti Päevaleht".
Lennart Meri moodi ajaleht.
Lennart Meri 90.

Seal oli palju lugemist, huvitavate inimeste meenutused huvitavast inimesest.
Presidendist.
Poliitikust.
Sõbrast.

Vahvaid pilte, ootamatuid fakte, põnevaid pealkirju.

Lennart Meri oli Eesti Vabariigi president 3239 päeva.
1959.aastal ilmus tal esimene raamat, "Kobrade ja karakurtide jälgedes".
"Lennart Meri silmis oli ajakirjanduse ülesanne ohjeldada kurja sõna ja viha".

Mul oli paar sisukat tundi, ja väljas hakkas juba valgeks minema, kui lõpetasin.

Lisaks suurenenud lugupidamisele tekkis mul Lennartiga eriline side, tänu Paul Goble (USA) artiklist loetud paarile lõigule.

Päeval, mil sündis Lennart Meri, 29.03.1929, saabus Eestisse George Kennan, kelle mõtted ja tõekspidamised L.M. hilisemas poliitikukarjääris olulisel kohal olid.
Meri on märkinud, et see ühine kuupäev ei olnud kokkusattumus, vaid üks oluline osa tema elu sündmusteahelas.

Merile meeldis öelda, et kokkusattumused on ainult need, mida me ei mõista.

Kokkupuutepunkte jagus neil kahel läbi aastakümnete.

Ring sai täis, kui Meri presidendina 67 aastat hiljem sai anda erru läinud õpetlasele ja diplomaadile üle autasu tema rolli eest nii Eesti kui laiema maailma arengus.

Millise mulle sobivad mõtte ma siis nüüd välja noppisin?
Et miski siin elus pole juhuslik kokkusattumus, vaid oluline lüli sündmuste ahelas.  Sündmused, mis mõnikord vaid väga vähe olulised tunduvad, aga mis kokku kõlab kui ettemääratus.

Küllap seegi, et öösel ärkasin ja kohe sobiva tegevuse leidsin.
Kuidas antud aega kasutada.
Veeta.
Viita.
Nautida.

Hommikul magasin tänu minu jaoks veel kehtivale talveajale tunnikese kauem. Praeguseks on kolm kodust kella uues ajas, vaid vana eestiaegne seinakell näitab kehtivat vööndiaega.
Mulle sobib!

Enn saatis kirjas oma tarkusetera, aga kuna ma tööl ei käi, siis ei saa kontrollida, kuidas toimib.

Kui hommikul tööle jõudes lükata osutus tunni võrra edasi ja õhtul magama minnes tunnijagu tagasi, siis oleks õhtul valget aega ja hommikul uneaega rohkem kui ilma kella keeramata!
Elementaarne!

Ma ju tegelikult võin kodus ka proovida, hommikune keeramine on täna tehtud, nüüd õhtul peaks tagasi nihutama.

Saaks õhtu pikemaks ja hommikul kauem magada!

Üle-eelmisel pikal õhtul õmblesin padjapüüri!


...

kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Vanaema vana kummut

...
Vanaema vana kummut on see, mille järgi mu blogi nime sai.

Minu bloginduse ajaloo üks esimesi sissekandeid... kui mitte esimene... oligi sellest kummutist.

3.mai 2005

Vanaema oli tark naine. Ta jagas kõik oma asjad  enne (paberil) laiali, kui teispoolsusesse läks. 
See jagamine oli tegelikult väga lõbus tegevus. Vanaema oli siis veel päris terve ja kõbus vanainimene.

Panime kahekesi kirja iga vidina ja arutasime, kellel mida vaja oleks. Parasjagu oli ühel lapselapsel uus tühi korter...loomulikult sobis kummut just sinna. 
Keegi ei jäänud ilma..või kui siis..jagajale jäid näpud :)

Mõni aasta hiljem, kui vanaema suri, vedas igaüks (nii oma 20 inimest) paberil näpuga järge ja korjas oma varanduse kokku.

Mis oli asja mõte? Ühe hea inimese hing sai jagamisega rahu.

Aga kui ma mõtlen praeguste laste peale…kas ka neid võiks üks vana tööriista- või kummutisahtel nii köita? 

Minu lapsepõlves oli see põnev maailm, mida vanaemaga koos mõnikord avastama sukeldusime: tema otsis midagi, mina uudistasin kõrval.

Nüüd on mul oma kummut, kuhu sahtlisse korjan.
Mõtteid ja mõttetusi.

Tegelikult rääkisime täna õega mitte üldse sellest kummutist. Vanaema-vanaisa toas oli teine põnev kapp veel. Mina mäletan seal raamatuid, aga küllap oli muudki. Eriti selle aknapoolse ukse taga. Teisel pool olid kindlasti raamatud, kõige all lastekirjandus. Ja päris kindlasti on mõni raamat sellest sahtlist täna minu kodus, lastelastele lappamiseks ja lugemiseks.

Ega ma hästi enam ei mäletanudki, milline see kapp täpselt oli, aga kui mõned aastad tagasi Alatskivi lossis käisime, oli tõeline äratundmisrõõm.

Tõsi, sellist kella vanaema juures kapi peal küll ei olnud. Vanaemal-vanaisal oli seinakell.
See kell on nüüd minu seinal.

 Alatskivi loss, 2011

Aga kapp...
selline.
1950ndate lõpp või 1960ndate algusaastad.

Ja selline... 1970ndatel.


Tegelikult on sellel kodul, nagu ka kapil, pikk ajalugu.

Otsin välja, kohendan natuke... ja panen siia oma kummutisahtlisse.
Loo, mis mul olemas on.
...

pühapäev, 26. oktoober 2014

Kell teab, mis kell teeb

...


Kui ma viimati Rootsis käisin, siis mõtlesin: ei hakka mina kella keerama. Suudan selle ühe päevakese Stockholmis Eesti aja järgi ära elada küll.

Aga ei antud võimalust, telefon pani ise kohaliku aja paika. 

Tagasisõidul niisamuti.

Eile õhtul heitsin magama õndsas usus, et küllap nüüdki.
Pole endal vaja kella keerata. 
Kell teab, mis kell teeb.

Aga looda sa, mitte ükski meie kelladest ei võtnud vaevaks ise ennast õigeks panna.
Täna siis... 4 kella on talvisesse aega nihutatud.
Viies jäi nii nagu on, tema hetkel aega ei näita.
Temal on patarei tühi.

Aga kui tunnetest rääkida... mitte mingit tunnet ei ole, et teises ajas elame.
...
Pildil olev kell kahjuks ka aega ei näita.
Kohe üldse ei näita.

Või siiski, midagi ta ikka ju näitab... Nõuka-aega näitab!

...

teisipäev, 21. oktoober 2014

Fotojaht: kell

...
Päris raske arvata, palju see kell nüüd on...


...