...
Koolilaste kontsert oli südantsoojendav ja laulud just teemasse: lapsukeste sõnum vanavanemate põlvkonnale. Mõnel oli publiku hulgas kohe oma vanaema. Või vanaisa. Paar päeva õigest päevast varem, aga sai ette ära tähistatud.
Lisaks pidulaud kohaliku ühenduse väärikatele juubilaridele. 70 pole mingi probleem, kusjuures mõlemad sünnipäevalapsed kinnitasid kahtlusealust fakti. No et ei ole, tõesti ei ole!
Ja õige ka! Isegi 90 on veel täiesti edukas, eilne juubilar on küll aktiivsest loome-elust kõrvale tõmbunud, aga juubelipäeva hommikul Arvo Pärdi Keskuses tegi ta lustakat taustatantsu noorte lauljate esitusele "Käin juba lasteaias, ei ole väike ma!"
Armas koht see Keskus. Kui ma seal kolm aastat tagasi käisin, ma ei mõelnud sellele, miks ukse kõrval on kellukesed külalisi tervitamas. Vahepeal olen targemaks saanud, nüüd arvan, et tean.
Tintinnabuli on sõna, mis seotud Pärdi loominguga.
Tintinnabulum (ladina keeles) on kelluke.
Küllap oli sellest tookord ehk juttugi, aga just eile oli sõna taas päevakorral.
Lugesin läbi artikli ”Kuidas sündis Arvo Pärdi välja mõeldud tintinnabuli? Kas ka muusikavõõras kõrv on suuteline seda tabama ning mõistma?”
Nüüd tean natuke rohkem... tintinnabuli on Arvo Pärdi loodud isikupärane muusikastiil. Kompositsioonitehnika, mis kujunes välja 1970ndate keskel ja on üks osa tema muusikast, kuuldav või tajutav.
Aga mitte ainult muusika, ka tema sõnad on väärt, et mäletada. Lugeda, kuulata, tajuda.
Midagi suurt ja tõelist ei või sündida, ei südames ega noodipaberil, kui sa ei ole maksnud loobumise hinda. Ohvrimeelsusel on armastuse hind.
Igal sõnal on oma võim. Iga sõna võib sinuga imet teha.
Ukuaru valss.
Noormees on meie kandis teada pillipoiss.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar