Haloringid

 ...

Ega ma nüüd täpselt aru ka ei saanud, mis seal taevas täna oli.

Igatahes põnev.

Hea, et märgata aidati!

Siin on seletatud ka.

Nägi välja nagu vikerkaar, aga ei olnud vikerkaar. Oli poolik haloring, sest terveks ringiks polnud taevalaotuses enam ruumi. Ring ümber päikese... aga päike oli tasapisi metsa poole vajumas.

Ju oli ilm piisavalt külm ja jääkristalle täis, et tekkida ta sai. 

Värvid olid küll vikerkaarevärvid. 

Siin peaks tegelikult kaks haloringi näha olema... aga pildile jäi kahvatum kui tegelikkuses... kus ta isegi kahvatuvõitu oli.

Järgmisel pildil võiks olla näha ka kaks haloringi ja puutujakaar. 

Kuna taevas nägin, siis väheke pingutamist... ja tõesti on nähtavad!

22-kraadine haloring on sagedasem, 46-kraadist esineb harvemini.

Puutujakaart nägin ainult välimisel ringil. Mingi puutepunkt ehk siiski alumisel ka?

Jupikene haloringist. Lootsin, et värvid jäävad värvilisemad, aga ei, tegelikkuses oli parem.

Kodukülas oli ring taevas kui cd-plaat, mida suvel rästaste peletamiseks põõsa külge riputan.

Selline taevastel teemadel päikseline päev täna.

...

Mitte keegi mind ei usu

...

Kui nüüd aus olla, siis kõige vähem uskusin ma ise.

No et ma karu nägin.

Aga kui ma teistele rääkisin ja järjest ja järjest keegi mind ei uskunud, siis järjest ja järjest hakkasin ma ise uskuma.

No et see ikka oli karu, keda ma nägin.

Kui nüüd kõik ausalt algusest peale ära rääkida, siis eile kell 9 paiku läksin ma õue kõndima.

Tundus, et tuleb meeleolukas loojang.

Fotokas on mul alati taskus.

9,5 x 5,5 x 2,5.

Märk sellest, et ongi pisike.

Loojang oli tõesti kaunis, mõnest kandist punane, teisest lilla ja kolmas kant kullakarva.

No ja siis hakkasin ma ringiga koju tagasi jõudma, loetud minutid enne kümmet.

Jupike maad veel käia, just metsavahetee.

Ja siis läks keegi rahulikul sammul üle tee.

Päris kaugel oli.
Pimedaks kippus ka.

Niipalju sain aru, et loom oli suur. Kui suur... tont seda teab.

Proovisin küll fotokaga pildile saada, aga see ei käinud nii kähku. Loom küll suht jalutas ja hetkeks isegi seisatas teeseraval, nagu vaatas minu poole... aga siis tuli kaugemalt auto ja loom kadus puude vahele.

Kõik, kes pilti näinud, raputavad pead ;)

Kuidas ma nüüd siis tõestan, et see oli karu!

Peaks sõbrantsile helistama, tema kindlasti usub mind.
Tema on korduvalt küsinud, kas olen omale juba kaitsevahendi muretsenud.
Gaasipihusti.

Kui ma niiviisi mööda padrikuid kolan.
...

Kalad ärkavad talveunest

...

Vaevasin siin pead, mis mu magamisega lahti on. Kui veel mõni nädal tagasi polnud probleemi kella üheksani magada, siis nüüd kell kuus juba uni läinud. 

Vähe sellest, täna ärkasin juba kella viie paiku.

Nüüd on selgus majas.

1. Mina, kalade tähtkujus sündinud, olen see tüüpiline "mõned kalad".

Mõned kalad jäävad talvel nii vaikseks, et seda seisundit võib pidada lausa talveuneks.

Nonii, asi selge, talveunest ärkamine!
Ilmselgelt seos saabunud kevadega.

Päeva alustus koos päikesega.

2. Miks siis täna juba kell 5... päikesetõusuni veel tunnike aega?

Seda on lihtne seletada, läbi aastate keerab mu sisemine kell end paika nädal-paar enne riiklikku ja rahvusvahelist kellakeeramist.

Mis saab, kui kella enam ei keerata? 

Eks peab vist oma sisemise kella seadistamisega tegelema...

Aga kinnituseks, et ma ei tee suuri sõnu, vaid asi ongi nii, siis mõned pildid, mis kinnitavad mu varast ärkamist.

Juba üleeile...

kell 6.09... 22.03.2020

Eile õues ei käinud, tegin pildi läbi akna.

kell 6.16...23.03.2020

Lõpuks tänane hommik.
Meid oli terve seltskond.

kell 6.11... 24.03.2020

...

Päikesepoiss

...

Kui esmaspäeva hommikul kella 7 paiku seda pilti läbi köögiakna püüdsin, siis ma veel ei teadnud, et just-just on sündimas.

Koos päikesega.

Uus ilmakodanik.

Kell 8 tervitas ta oma esimest päikeselist päeva.

Päikesepoiss.

Kulm veidi kortsus, kui esimest korda kohtusime.
40 tundi hiljem.

Ju oli päike parasjagu pilve taga.


Eks see võib ju üllatada, kui oled sündinud päikesepaistesse.

Aga õnneks on kevad ja päikest palju.

Hea märk igasse päeva.

Sündida päikesetõusul.
...