Vanaema vana kummut

...

Vanaema vana kummut on see, mille järgi mu blogi nime sai.

Minu bloginduse ajaloo üks esimesi sissekandeid... kui mitte esimene... oligi sellest kummutist.

3.mai 2005

Vanaema oli tark naine. Ta jagas kõik oma asjad  enne (paberil) laiali, kui teispoolsusesse läks. 

See jagamine oli tegelikult väga lõbus tegevus. Vanaema oli siis veel päris terve ja kõbus vanainimene.

Panime kahekesi kirja iga vidina ja arutasime, kellel mida vaja oleks. Parasjagu oli ühel lapselapsel uus tühi korter...loomulikult sobis kummut just sinna. 

Keegi ei jäänud ilma..või kui siis..jagajale jäid näpud :)

Mõni aasta hiljem, kui vanaema suri, vedas igaüks (nii oma 20 inimest) paberil näpuga järge ja korjas oma varanduse kokku.

Mis oli asja mõte? Ühe hea inimese hing sai jagamisega rahu.

Aga kui ma mõtlen praeguste laste peale…kas ka neid võiks üks vana tööriista- või kummutisahtel nii köita? 

Minu lapsepõlves oli see põnev maailm, mida vanaemaga koos mõnikord avastama sukeldusime: tema otsis midagi, mina uudistasin kõrval.

Nüüd on mul oma kummut, kuhu sahtlisse korjan.

Mõtteid ja mõttetusi.

Tegelikult rääkisime täna õega mitte üldse sellest kummutist. Vanaema-vanaisa toas oli teine põnev kapp veel. Mina mäletan seal raamatuid, aga küllap oli muudki. Eriti selle aknapoolse ukse taga. Teisel pool olid kindlasti raamatud, kõige all lastekirjandus. Ja päris kindlasti on mõni raamat sellest sahtlist täna minu kodus, lastelastele lappamiseks ja lugemiseks.

Ega ma hästi enam ei mäletanudki, milline see kapp täpselt oli, aga kui mõned aastad tagasi Alatskivi lossis käisime, oli tõeline äratundmisrõõm.

Tõsi, sellist kella vanaema juures kapi peal küll ei olnud. Vanaemal-vanaisal oli seinakell.

See kell on nüüd minu seinal.

 Alatskivi loss, 2011

Aga kapp...

selline.

1950ndate lõpp või 1960ndate algusaastad.

Ja selline... 1970ndatel.

Tegelikult on sellel kodul, nagu ka kapil, pikk ajalugu.

Otsin välja, kohendan natuke... ja panen siia oma kummutisahtlisse.

Loo, mis mul olemas on.

...