...
Täna tundsin end kui välismaalane.
Mulle toodi ajalehed tuppa kätte.
Tõuse ainult voodist ja võta vastu.
Et miks just välismaalane?
Kui ma 25 + x aastat tagasi esimest korda Rootsis olin, siis see just toimus.
Hommikul kell 5 käis kolks... ja lehed kukkusid kahe välisukse vahelise tühimiku põrandale.
Värsked lehed hommikukohvi juurde isegi varasejatele ärkajatele.
Mina sellest kolksust ärkasin, ema ja Pilvi jutustasid alles, ei olnud veel magama läinudki.
Milles pole midagi imelikku, välismaiste sugulastega just eriti tihti ei kohtunud.
Mis süsteem siis, et mulle? Küll mitte kell 5 hommikul, aga ärkamisajaks.
Raamatuklubi saatis raamatu.
Ma ikka tükk aega kõhklesin, et kas tahan, aga need vanad fotod raamatus tegid otsustamise lihtsamaks.
Et tahan.
Side-proua tõi koju kätte. Koos ajalehtedega.
Marju Kõivupuu "Eestlase eluring".
Eesti Ekspress
Päevaleht
Naisteleht
Võin rahulikult haige edasi olla.
Voodis lugeda.
Mis sest, et ainult hääl ära.
Või siis natuke köha ka.
Ja kui mõelda, siis kurk veidi valus.
Ma juba eile kasutasin ära.
Mavistolenhaige olemise.
Veetsin aega raamatuga. Rohkem aega kui võimalik.
Johan Theorin "Mineviku varjud"
437 lehekülge
Ühel erakordselt udusel pealelõunal kaob väikesel Rootsi saarel jäljetult kuueaastane poiss.
Ja sealt edasi... mis kõik sai.
Läbi paljude aastakümnete, et mis oli enne ja mis pärast.
Segiläbi minevikujutud.
Märk raamatust maha ka.
lk 113
Tundmatut, mõtles Julia ja talle meenus juhtum lapsepõlvest viiekümnendatel, kui üks tumedanahaline mees, kes laialt naeratas, kuid rääkis kehvasti inglise keelt, rootsi keelt aga üldse mitte, oli ühel suvel Stenviki ilmunud ning, kott käes, majast majja kõndinud. Külarahvas oli uksed lukustanud, keeldudes talle avamast - ja kui keegi lõpuks söandas uurida, mida ta tahab, selgus, et ta ei olnudki murdvaras, vaid kristlane Keeniast, kes müüs piibleid ja lauluraamatuid. Stenvikis võõraid ei sallitud.
Nojah, teadagi.
Ega Benton asjata laulnud, et “Teab loodus vaid, teab isamaa, et neegri koht on Aafrikas”
Raamatus oli Julia see, kes oma jõudu kokku võttes käis minevikuga kokkulepet sõlmimas.
Et eluga edasi minna.
Meil siin oma Julia, oma minevik, olevik ja tulevik.
02.01 oli hetke kõige olulisema eestlase laulatus.
Juulia oli ka pulmas.
Ma ei saa midagi teha, aga mul on tegelikult kahju, et tema ema ei saanudki oma abielu jooksul presidendi kõrval seista.
Aga see on juba eelmine teema.
See käib fotode kohta ka.
Juba mu ema luges Päevalehte... kuskil 30ndate keskpaiku.
Nüüd siis mina.
Hommikukohvi kõrvale.
Eestlaste eluring.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar