Score 10/10

 ...

Igatahes tunduvalt parem kui tulemus viimase aja mälumängudes... neis, millele teleka ees kaasa mõtlen.

Selline 10/10 tagasiside tuli, kui olin vastanud küsimustele filmi "Vari" kohta. Järelikult, asi pole lootusetu, päris hästi mäletasin. Muidugi, sellest, kui vaatamas käisin, on vaid 3 päeva möödas, nii et oluliseks rõõmustamiseks pole ka põhjust ;)

Aga film kõnetas. See, kuidas Pääru Oja rolli hinge mängis, on märkamist väärt! Üldse ei häiri, et ajalooline isik on meelevaldselt krimi-loosse sisse kirjutatud. Need kaks lugu, haige (hull) luuletaja, kes on kordades arukam kui teda ümbritsev maailm, ja selle kõrval raha, millest keegi ära ei ütleks, mis mõne jaoks eluliselt oluline on ja millest saavad alguse kõik vaen ja vägivald, see on see teine.

Ma olen kehv kriitik, nii et analüüsi ei tule ja pikka juttu (ega ümberjutustust) ka mitte.

Film meeldis, kaks teemat olid väga hästi kokku kirjutatud, mõrvad ei häirinud (ju olen end treeninud kriminulle lugedes), aga häirisid stseenid, mis keskendusid lihtlabasele peksmisele ja julmusele. Häirisid helid, mis seda tümitamist võimendasid. Igatahes vahepeal panin silmad kinni, parema meelega oleks muidugi kõigepealt kõrvad välja lülitanud. 

Ja koos ühegi teismelisega ma kinno seda filmi vaatama ei läheks. Ju polegi perefilmiks mõeldud, kuigi Liivi luule filmis kõnetas, õiged sõnad õiges kohas, ja see hääl, mis luulet luges... seda oleks võinud veel ja veel kuulata.

Kui nüüd alguse juurde tagasi minna, üks kümnest küsimusest oli: missugune Liivi neist 4 luuletusest filmis ei kõlanud. Isegi seda polnud raske nimetada, sest need, mis kõlasid, olid päris hästi meeles.

Aga kodus otsisin välja "Eesti luule antoloogia" aastast 1955 (uskumatu, mul on selline olemas!) ja lugesin neid Juhan Liivi luuletusi, mis seal avaldatud. Suur osa olid nö vanad tuttavad, mõni tuli lihtsalt tuttav ette, aga oli ka neid, mis võõrana tundusid. Võimalik, et olen neid varem lugenud, aga siis ikka väga-väga varem. Nii mõnigi neist on koorilauluks tehtud, aga mina ju ei laula.

Või toob ta häda meie randa?

On surm vast leidnud aset seal?...

Teate Juhan Liivi surmast avaldas ajaleht "Hääl". 

...

Aja lood... ajaloost

 ...

Küll aeg lendab! Kui arvudest rääkida. 

67 aastat tagasi tõi L. Koidula nimeline Pärnu Draamateater lavale etenduse "Elu ja armastus". Leidsin selle kohta isegi tõendusmaterjali*!

Aga leidsin ka etenduse helisalvestise. Või pigem on see kuuldemäng, mis on tehtud Pärnu teatri 1957. aasta lavastuse põhjal.

Tegelikult võib isegi suurema numbri välja öelda. Tammsaare kirjutas oma romaani " Elu ja armastus" 90 aastat tagasi. 

Raamatut olen lugenud, kuuldemängu kuulasin ka ära... enne kui nädal tagasi filmi läksin vaatama. Eks ta ole, mõni ootab, kuni telekasse tuleb, teine on nõus ainult suures kinos suurelt ekraanilt vaatama, aga kui mulle helistati ja küsiti, kas tuled ka, siis olin peaaegu kohe nõus (rõhk sõnal peaaegu ;).

Ja miks ei peaks! Kui ukse eest võeti peale ja pärast toodi koju ka tagasi, linnarahvas kasutab sama võimalust, kui tellib Bolti takso. Mul läks nii, et takso nagu oli, aga raha ei küsitud. Maaelu võlud ja valud, tramm meil ju ei käi!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Voose rahvamaja on armas koht, ehitati umbes samal ajal, kui Tammsaare oma romaani kirjutas. Tegelikult veidi varemgi, valmis 1929. aastal. Nii et ka palju aastaid ajas tagasi. 

Seal siis sai nädal tagasi kinos käidud, külalistena, mõnus seltskond meie ja nende kohalikust kogukonnast.

Lõpuks, kui filmist rääkida... kumb siis kestis kauem, kas elu või armastus, selles on küsimus...

... 

*Ajakiri Eesti NSV teatrid 2 1957.a.

...

Nooreks jäämine on elamise kunst

...
Otsin oma vanad Burdad välja.
Lugupidamisega.

Väärt proua see Aenne Burda.

Vaatasin laupäeval filmi, juba ootan uut laupäeva, et üht elusaatust lõpuni näha. Või mis saatust, see oli elu täis tööd ja kirge.

Loomulikult otsisin lisa ka, loomulikult oli oluline info juba Vikipeedias.

Sain teada, et proua Burda elas pika elu, ta oli 96, kui suri.

Aenne Burda pensionipõlve motoks kujunes: «Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst.

Ma ei hakka ei filmi ega elulugu ümber jutustama. 

Pigem vaatan jälle numbreid.

1909

Aastal 1909 juulis sündis Anna Magdaleena Lemminger... tulevane kuulus saksa ajakirjade kirjastaja... (1909 - 2005)

Aastal 1909 juunis sündis Klara Maalberg... minu vanaema... (1909 - 1995)

Anna Magdaleena sündis Saksamaal, Offenburgis, ta isa oli vedurikatlakütja.

Klara sündis Eestis, ühes väikeses kalurikülas paljulapselises peres, kus omati väikest talukohta ja elatati end kalapüügi ja piirituseveoga. 

Mõlemad naised on elu jooksul muutnud oma eesnime, Klarast sai Tiiu ja Anna Magdaleenast sai Aenne.
Laul, mis ajendas pr Burdat oma eesnime muutma.

Abielludes muutus ka perekonnanimi.

Mõlema abielu tõi noored naised suhteliselt vaestest ja viletsatest oludest jõukamatesse ringkondadesse.
Neist said naised, kes olid kodused ja kasvatasid lapsi, tööl käimine ei olnud nagu sünniski.
Pigem seltskonnadaamid.

Aenne pojad sündisid 1932, 1936 ja 1940.
Tiiu tütred sündisid 1929 ja 1932, ning pojad 1936, 1939 ja 1947.

Nende mehed...
1930ndatel aastatel oli Franz Burda, tõsi, pigem küll kaubandusliku poole pealt, seotud natsiparteiga, mis võimaldas tal ära osta trükiettevõte, mille omanik ja aktsionärid olid juudid. Samas, omamoodi huvitav, jätkus töine suhe endise ja uue omaniku vahel aastateks, hiljem lisandus sellele ka perekondlik läbikäimine.
See siis juba 1940ndatel.

1930ndatel asutas vanaisa Tiidrik Jakob oma raadiotehase Tere (hilisem Ülo Raadio), asukohaga Pikk tänav 3.
Täielisim Eesti raadiotehniline ettewõte "Raadio Tere", 1934

Vanaema oli eduka ettevõtja proua.

Nad olid just saanud järjele, kui äkki tuli kõigest loobuda. Esmalt raadiotehas ja edasi selle inventar, mis läks riiklikule merelaevandusele.
Teise maailmasõja aeg.

Ja siis sai vanaemast taluperenaine, justkui oleks see ta õige koht.
Töökas, tubli, hooliv. Naeru- ja laulusuine.
Ja hingelt noor, kuni lõpuni.

Kas meie praegune aeg võib samamoodi muuta elusaatusi nagu ajad aastakümneid tagasi?

Seda näitab aeg...
...

Tõde ja õigus.... ja valimised

...

Mahtusid mõlemad mu eilsesse päeva.

Mitte et ma valimas oleks käinud, olin selle pea nädal tagasi ära teinud. 

Ma käisin kinos, sain teada, mis on tõde ja kus on õigus... kui üldse on.

Ja kui enne kümmet õhtul koju jõudsin, sukeldusid valimistulemusi kuulama.

Film mulle meeldis, eriti liigutas kõik see, mis oli silmaga nähtav.

Inimesed.

Hooned.

Sood ja mättad.

Vihm ja lumi. Päike ja äike.

Põllud ja kraavid.

Vesine tee läbi märgala, orud ja künkad.

Kaks kuuske kui mälestus kaugetest aegadest... kas ka parematest?

Vargused kaugemas minevikus, metsade omakasulik raie pole mingi tänapäevane avastus.

Kuidas oli kohanimi enne, kui sellest Vargamäe sai?

Kuusikmäe?

Viimase kurbmängu kaks tumma tunnistajat võttis Andres ise maha. 

Kirvega.

Ja ikka uuesti... inimesed.

Noor Krõõt ja noor Andres.

Filmi alguses oli Andrese silmades palju headust. See oli soe pilk, millega ta vaatas.

Oma tulevast kodu.

Oma naist. 

Krõõta, kes ju nooreks jäigi.

Sarnast sooja pilku nägin filmis palju. 

Mingil ajahetkel.

Paljudes silmades.

Krõõt ja Mari.

Vanad saunikud.

Noored vargamäelased.

Hundipalu Tiit.

Oru Pearu.

Andrese pilgust kadus headus kuidagi märkamatult.

Mis asemele tuli?

Väsimus... Kurjus... ?

Kibestumine....

Mingitel hetketel oli ta pilgus palju valu.

Kui Krõõt suri.

Kui ta aru sai, et Vargamäe pole see, kus tema lapsed olla tahavad.

Või kui tundis, et peab alla andma, et on asju, kus tema jõud üle ei käi. 

Isegi kui ta jõu poolest üle on.

Ja kui jumalasõna ka ei aita. 

Mingil hetkel olid ka pisarad. 

Andrese pisarad... 

Olid Krõõda pisarad, olid Mari pisarad.

Pisarad laste silmis.

Ma ise ei nutnud... või siiski korraks läks silm märjaks. 

Isegi ei mäleta, millisel hetkel. 

Ehk siis, kui äng oli hinges taandunud. Kui tuli mõistmine, et aeg oligi selline. Ei olnud Andres eriline omasuguste seas, ei olnud ei Krõõda ega Mari elu tavapärsest erinev. Polnud erandlik ka see, et väikesed kirstud vankrile pandi ja surnuaia poole sõitma hakati.

Või et end tööga tapeti.

Ma ei oska Andrest hukka mõista, kuigi mõni hetk oli filmi väga valus vaadata. 

Lihtsalt, nii oli elu umbes 150 aastat tagasi. 

Ega see elule alla andmine, enesevalitsemise kaotamine, kemplemine või kiuslikkus pole paljude aastakümnete jooksul kuhugi kadunud.

Viha või lausa jõhkrus.

Karmid ajad ja karm ajalugu.

Lugesin huvi pärast vanu ajalehti 1930ndatest ja 1940ndatest aastatest.

Järva Teataja 1943.

"Metsalise jäljed Vargamäe-mail"

Tolleaegne Kassiaru Jaska talu pidaja küüditati.

Hundipalu Tiidu talu põletati, pererahvas mõrvati. Pererahvas, kes ei olnud küll Hundipalu Tiidu järglased, kuid olid Hansenite sugulased.

Süüdistus: varustasid metsavendi toidu ja teadetega. 

Aasta siis oli 1941.

Metsavendadel õnnestus korraldada neile kiriklik matus, seda eeskätt tänu kohalikule kirikuõpetajale, kes end ka metsas varjas.

1948. aastal Elmar Paldra vangistati, vabastati 1956.

1966 - 1969 teenis Saarde koguduses.

Maetud Saarde koguduse kalmistule.

Aga Hundipalu Tiidu järglastest leidsin jälje Rootsist.

Üks Pilvi saadetud foto, kuhu tahaküljele märgitud aastaarv. 

Ja nimi.

1959

Meie ajalugu.

Küllap mõtles ka vana Hundipalu oma talu arendades järeltulevatele põlvedele.

Kus siin on tõde, kus õigus?

Otsides küsimusele vastust, pidi kirjanik valmis kirjutama 5 osa romaani.

Vastus jäi leidmata.

...

Ja siis tulin koju ja sattusin kohe valimiste virrvarri.

Kui juba, siis juba!

Kui palju on tõde meie poliitikas, kui palju õigeid otsuseid?

Kui Andres sai aru, et tõde rääkides ta Pearust võitu ei saa, võttis temagi üle naabrimehe krutskilise käitumisviisi. Asi see magav purjus mees koos tema hobuse ja vankriga oma rukkipõllule kärutada! 

Ja siis tõemeeli kinnitada, et ikka Pearu ise.

Tõeline tõde kõrva sosistatud, tuli sellest lahingust Andres võitjana välja... et siis järgmine jälle naabrimehele kaotada.

Poliitikutel oma krutskid. 

Kasvõi see luukerede värk, kaeva välja, jäta laagerdama... ja õigel ajal lao letile.

Valimislubadusi ei julge ka tõena võtta, neid on ajas tagasi igasuguseid antud.

Ja kui nüüd minu valitud kandidaat riigikogusse ei saa, pole õigust ollagi. Temal ju mitusada häält rohkem kui kolmel tema erakonnakaaslasel, kes riigikogus sees.

Tema jäi välja.

...

Viimased 40+ aastat on minu elus tammsaarelikku tõde ja õigust ikka väga palju olnud. Suvelavastused ja muuseum, lugemiskett ja võistulugemised, kirjaniku nime kandis ühismajand ja kirjanduspreemia.

Või siis lihtsalt "Tõe ja õiguse" päevad.

august 1996

Kõik see on juba minevik, kas kaugem või lähedasem.

Ka valimised on eilne päev.

...

Raamatutest alguse saanud

...

Mul oli kunagi komme võtta kätte mõni juba loetud raamat, see suvalises kohas lahti lüüa ja lugeda. 

Jäädagi lugema, mis sest, et kordi ja kordi loetud. 

Mõned neist olid lasteraamatud, tegelikult, enamik neist. Neid oli kuidagi kerge lugeda, ja hoolimata tuttavast sisust, jätkuvalt huvitav.

Mõned neist olid Astrid Lindgreni raamatud.

"Meisterdetektiiv Blomkvist"

"Hulkur Rasmus"

"Rasmus, Pontus ja Lontu"

"Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses"

Need olid mul kodus olemas ja neid lugesin korduvalt.

Hiljem lisandus lemmikute hulka "Vahtramäe Emil" ja "Vennad Lõvisüdamed".
Täiskasvanueas.

Neist kahest just "Vennad Lõvisüdamed".

Kui oli vaja rääkida elamisest ja suremisest. Seal on mõni lõik, mida mõned korrad mõne teema juures olen lastele ette lugenud.

Suremisest.

"Pipi Pikksukk" ja "Bullerby lapsed", neist olin ma tõenäoliselt juba välja kasvanud, kui raamatud ilmusid. Või minuni jõudsid. Need niiväga ei kõnetanud.

Päris kindlasti on kõige rohkem kordi just "Meisterdetektiiv Blomkvist" mul otsast lõpuni läbi loetud. Ju sealt sai ka alguse mu eriline nõrkus krimkade vastu.

No ja nüüd jookseb Tallinna kinodes film "Astrid Lindgreni rääkimata lugu".

Rääkimata lugu on kurvavõitu, samas film ise ei jätnud masendavat tunnet hinge. Ühest küljest oli küll noor Astrid jäetud oma eluraskustega üksi hakkama saama, teisest küljest nägin ma läbi filmi inimesi, kes tegelikult kõik tüdrukust omamoodi hoolisid ja erinevatel hetkedel erinevalt toetasid.

Need 123 minutit läksid väga ruttu.

No ja silm oli ikka mitut puhku märg.

...

No ja siis need numbrid. 

Mulle meeldivad.

A. Lindgren on sündinud 1907. aastal.

Seega siis kaks aastat varem kui minu vanaema.

Astridi esimene laps sündis, kui ta oli 19.aastane.

Poeg Lars... Lasse.

Lapse isaga ta ei abiellunud ja esimesed aastad ta poega ise kasvatada ei saanud.

Abiellus 1931.

Mõned aastad hiljem sündis perre tütar.

Fotol Astrid ja tütar.

Minu vanaema oli 19, kui tal sündis esimene laps.
Tütar.

Foto aastast 1932 või 1933.

Vanaema ja vanaisa abielu registreeriti paar kuud enne nende tütre sündi.

Minul  aga... raamatutest alguse saanud austus, lugupidamine ja huvi ühe andeka Rootsi kirjaniku vastu.

Lisaks vanad lood ja pildid, mis loovad omamoodi läheduse.

...

Kino ja muusika

...

Kui ma esmaspäeval Tallinna läksin, olid mul plaanid tehtud. Tegelikult kohandan ma päris tihti oma plaane teiste kavandatuga. Seekord ka, mingil viimasel minutil märkasin, et 1. oktoober on muusikapäev. 

Rahvusvaheline muusikapäev.

Enam kui 100 tasuta kontserti üle Eesti.

Võimalus püüda erilisi hetki ja saada osa muusikaelamustest.

Mulle sobib, kui keegi minu eest mõtleb, õigem öelda, et kuskil on keegi, kelle plaanid minu  mõtetega haakuvad.

Ammu tiksub kuklas, et tahan osa saada veel mõnest kontsertist, mis toimub Jaani kirikus. 

Selle kirikuga on mul eriline side, alates aastast 2013, kui J.Tammsalu oma sõna ja toega kõrval oli.

Nii mõnedki korrad pärast seda olen just Jaani kiriku uksest sisse astunud.

Isa surmast möödub kohe-kohe viis aastat. 

Jaani kirikus oli hommikul mitu kontserti, valisin välja selle esimese. Tšello ja akordion, Andreas Lend, Allan Jakobi.

Kuidagi läks nii, et kiriku ja muusika lummuses jäin kauemaks.

Veel muusikat.

Peeter Sarapuu... fagott, Kristel Aer... orel.

Kuulasin ja nautisin.

Koos paljude teistega, saalis oli rahvast üksjagu.

Aga järgmised plaanid olidki kohe paigast ära, tramm nr 4 ja Mikk Langeproon oma akordioniga liikusid juba Lennujaama poole, kui mina kirikust välja tulin.

Usaldasin oma vaistu ja läksin hoopis vanalinna suunas. 

Vana sõber, kino "Sõprus"! 

Mõtlesin, et uurin, mis seal toimub. No ja siis selgus, et poole tunni pärast algab seanss, "Viimane vürst". Sõbralik hind seenioridele, kohtumine filmi tegijaga, pakutakse kohvi ja küpsist.

Milline vedamine!

Selle vürstiga on mul ka omamoodi side ;) Meil on üks ühine number... sünniaasta. 

Ja meie emad õppisid ühes klassis, Lenderi koolis.

Ma usun, et need on mõlemad olulised ühendavad lülid, kuigi sellised kauged ja kaudsed.

Loomulikult ma läksin. 

Kohe.

Kusjuures, kõik need soodustused, neist sain alles asjaajamise käigus aimu. Mina läksin puhtalt ainult filmi pärast, ja hiljem selgus, et ühe võimaluse olin isegi maha maganud.

Loosimine, milles võit oleks taganud kinkepileti mõnele järgmisele filmile.

Päeva piinlikuks momendiks oli tühi kinosaal. Kohvi pakuti, Kaupo Kruusiauk juhatas seansi sisse.  

Film oli hea. 

Selline rahulikult kulgev igapäevaelu kõrvaltvaataja pilgu läbi kõrvalt vaatamiseks.

Aga keda ei olnud, oli publik, vaid kümmekond eakat suures saalis. Miks küll Tallinna pensionärid ei kasuta võimalusi, mis neile pakutakse!?

Film oli hea, aga natuke napiks jäi. Eks ta nii oli mõeldudki. Vürsti elus on ju palju nimekaid lähedasi, nende sisse toomine oleks ehk tema suurust vähendanud. Tähelepanu jagamisel mitmele oleks seda põhitegelasele lõpuks väheks jäänud. 

Või midagi umbes nii.

Mõtlen mina.

Aga huvi jäi, ja kuna elu lükib kokkusattumisi kui pärleid pikas päevadeahelas... nii ka seekord. 

Eile oli Peeter Volkonski ema sünnipäev. 

90. juubel.

Natuke internetis otsimist ja leidsin nähtud filmile võrdväärselt huvitava saate Tallinna TV-st. 

"Inimese mõõde", Helvi Jürissonist.

II osa ei leidnud, aga minu jaoks oligi ehk esimene osa huvitavam. Sinna mahtusid lapsepõlvemälestused, nende hulgas õppimine Lenderi gümnaasiumis ja kasutamata jäänud võimalus lahkuda Eestist 1944. aastal

Kui ta oleks läinud... see oleks olnud hoopis teine elu, mida ta siis oleks elanud.

Vürstid tema elus oleks olemata.

Aga jah...

Järgmine "Sõpruse" sõbraseanss on "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" juba 8. oktoobril. 

...