Jõulujärgne

...

Tee plaane... ja ole kindel, et tema seal kuskil kõrgel ja kaugel keerab itsitades su plaanimajanduse uppi. 

Minu plaan kaks päeva Tallinnas sai täna viietunnise väljundi. 

Aga asi seegi!

Vähemasti kinos jõudsin käia.

"Eia jõulud Tondikakul".

Nii hea film!

Mul viimase aja seis selline, et hing ihkab headust.

Ju on lihtsalt sisemise tasakaalu hoidmiseks oluline.

See film oli lihtsalt nii hea!
Hea headuse mõttes.

Umbes nii, et kui vahepeal nagu polnudki päris hästi, siis filmi lõpuks oli kõik väga hästi.

Film imeliselt ilusa loodusega... asjapulk R.R.N. küll arvas oma arvustuses (üks järjekordne negatiivne purse), et Eestimaal tegelikult nii ilusat talve ja metsa ei ole.

Ikka on, tuleb lihtsalt silmad lahti vaadata!

Sada sammu kodust.

Üks juhuslik klõps paar päeva tagasi.

05.01.19

Kui tõde tunnistada... nii ilus see muidugi pole kui filmis!

Veel arvas R.R.N. et klassikat sellest ei saa ja jääb alla mitmele teisele x-jõulufilmile. 

Nagu oleks mingi võiduajamine.

Miks peab kogu aeg võrdlema, miks ei või võtta asju lihtsalt sellistena nagu nad on?

Aga ok, kui me nüüd ikka võistlemise ja võrdlemise peale välja läheme, siis siin on vähemasti vaieldamatult esikoht käes.

Jõuluturg Raekoja platsil.
Euroopa parim!

Täna viimast päeva veel kuusk püsti ja turg külastajatele avatud.

07.01.19

Mõned päevad tagasi käisin Paides.
Tõsi, turgu seal ei olnud, muidu  oli lihtsalt ilus.

Turgu ei olnud, aga kuusk oli.

Kaubitsemisega ongi nii, et nii ja naa. Tore asi see turg, ja kaup igati väärikas. Tahaks ju oma ostudega toetada neid andekaid käsitöölisi, kes imelisi asju toodavad ja neid turustavad.
Samas üritan oma mõttemaailma kaubandusest eemale juhtida, raha säästa (polegi ju õieti teist...) ja vähem asju omada.

Vähem on parem... kas see võiks olla aasta moto?

Mulle meeldis Paide jõulupuu.

Vähem ehteid ja rohkem loomulikku ilu.

03.01.19

Aga kui nüüd jutu algusesse tagasi minna.
Tema seal kõrgel, kes asju korraldab.
Et ta ikka märkaks neid, kes abi vajavad.

07.01.19

Kuidagi kirikulähedased pildid, küllap lugugi seepärast sedapuhku selline.
...

Kino ja muusika

...

Kui ma esmaspäeval Tallinna läksin, olid mul plaanid tehtud. Tegelikult kohandan ma päris tihti oma plaane teiste kavandatuga. Seekord ka, mingil viimasel minutil märkasin, et 1. oktoober on muusikapäev. 

Rahvusvaheline muusikapäev.

Enam kui 100 tasuta kontserti üle Eesti.

Võimalus püüda erilisi hetki ja saada osa muusikaelamustest.

Mulle sobib, kui keegi minu eest mõtleb, õigem öelda, et kuskil on keegi, kelle plaanid minu  mõtetega haakuvad.

Ammu tiksub kuklas, et tahan osa saada veel mõnest kontsertist, mis toimub Jaani kirikus. 

Selle kirikuga on mul eriline side, alates aastast 2013, kui J.Tammsalu oma sõna ja toega kõrval oli.

Nii mõnedki korrad pärast seda olen just Jaani kiriku uksest sisse astunud.

Isa surmast möödub kohe-kohe viis aastat. 

Jaani kirikus oli hommikul mitu kontserti, valisin välja selle esimese. Tšello ja akordion, Andreas Lend, Allan Jakobi.

Kuidagi läks nii, et kiriku ja muusika lummuses jäin kauemaks.

Veel muusikat.

Peeter Sarapuu... fagott, Kristel Aer... orel.

Kuulasin ja nautisin.

Koos paljude teistega, saalis oli rahvast üksjagu.

Aga järgmised plaanid olidki kohe paigast ära, tramm nr 4 ja Mikk Langeproon oma akordioniga liikusid juba Lennujaama poole, kui mina kirikust välja tulin.

Usaldasin oma vaistu ja läksin hoopis vanalinna suunas. 

Vana sõber, kino "Sõprus"! 

Mõtlesin, et uurin, mis seal toimub. No ja siis selgus, et poole tunni pärast algab seanss, "Viimane vürst". Sõbralik hind seenioridele, kohtumine filmi tegijaga, pakutakse kohvi ja küpsist.

Milline vedamine!

Selle vürstiga on mul ka omamoodi side ;) Meil on üks ühine number... sünniaasta. 

Ja meie emad õppisid ühes klassis, Lenderi koolis.

Ma usun, et need on mõlemad olulised ühendavad lülid, kuigi sellised kauged ja kaudsed.

Loomulikult ma läksin. 

Kohe.

Kusjuures, kõik need soodustused, neist sain alles asjaajamise käigus aimu. Mina läksin puhtalt ainult filmi pärast, ja hiljem selgus, et ühe võimaluse olin isegi maha maganud.

Loosimine, milles võit oleks taganud kinkepileti mõnele järgmisele filmile.

Päeva piinlikuks momendiks oli tühi kinosaal. Kohvi pakuti, Kaupo Kruusiauk juhatas seansi sisse.  

Film oli hea. 

Selline rahulikult kulgev igapäevaelu kõrvaltvaataja pilgu läbi kõrvalt vaatamiseks.

Aga keda ei olnud, oli publik, vaid kümmekond eakat suures saalis. Miks küll Tallinna pensionärid ei kasuta võimalusi, mis neile pakutakse!?

Film oli hea, aga natuke napiks jäi. Eks ta nii oli mõeldudki. Vürsti elus on ju palju nimekaid lähedasi, nende sisse toomine oleks ehk tema suurust vähendanud. Tähelepanu jagamisel mitmele oleks seda põhitegelasele lõpuks väheks jäänud. 

Või midagi umbes nii.

Mõtlen mina.

Aga huvi jäi, ja kuna elu lükib kokkusattumisi kui pärleid pikas päevadeahelas... nii ka seekord. 

Eile oli Peeter Volkonski ema sünnipäev. 

90. juubel.

Natuke internetis otsimist ja leidsin nähtud filmile võrdväärselt huvitava saate Tallinna TV-st. 

"Inimese mõõde", Helvi Jürissonist.

II osa ei leidnud, aga minu jaoks oligi ehk esimene osa huvitavam. Sinna mahtusid lapsepõlvemälestused, nende hulgas õppimine Lenderi gümnaasiumis ja kasutamata jäänud võimalus lahkuda Eestist 1944. aastal

Kui ta oleks läinud... see oleks olnud hoopis teine elu, mida ta siis oleks elanud.

Vürstid tema elus oleks olemata.

Aga jah...

Järgmine "Sõpruse" sõbraseanss on "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" juba 8. oktoobril. 

...

Siit ja sealt

...

Sedapuhku veel üks tiir Tallinnas.

Paar-kolm nädalat tagasi.

Üks eesmärk oli käia näitusel "Ajatus" asukohaga Vene tänav 14A.

Katariina kirik.

Lausa piinlik, et ma Tallinna nii vähe tunnen. Seekord sattusin vanalinnas piirkonda, kuhu varem pole juhtunud.

Mitte ainult näitus, nii palju muudki huvitavat. Tõeline käsitööliste tänav!

Katariina käik.

Keraamika stuudio.

Nahakunsti stuudio.

Vitraažikoda.

Klaasikoda.

Valitud kunstnike valitud tööd.

No ja siis ikka see näitus, mis algusest peale sihtmärgiks oli.

Mulle väga meeldis. Muusika, avarus.

Ajatus.

Kaunis käsitöö ja aeg... ajatus.

Võtta aeg maha, vaadata ja kuulata.

...

Fotojaht: katused

...
Üks kevadine hetk.
Ühes Eesti väikelinnas.

...
Fotojaht
...

Fotojaht: lind

...
Tema meil välismaalane, tema hõigub svenskat.

Kombekas käitumise, viisakas ülalpidamise poolest.
Linnalind.
Ilusa nimega linnast: Maarianhamina

Ma arvan, et siit ma võtan...

Mis sina arvad?

Ma siis ikka võtan....

 

Kuhu sellega nüüd minna?

See koht on piisavalt pidulik.

 ...

Fotojaht.

...

Andmete lekitamine

...

Tänapäeval on üpriski lihtne inimese kohta infot saada. Natuke guugeldamist ja kohe on selge, kes, kus ja millal.

Lähedase inimese haua leidsime üles tänu Läänemaa heale andmebaasile.

19 aastat möödas, kes täpselt enam mäletab.

Lähedase inimese lähedase kohta ei osanud midagi arvata.

Guugeldamine ei andnud midagi.

Saatsin Fb-s abipalve, ehk saan tel.numbri.

Helistasin sugulasele, ehk tema leiab üles selle, kes teab.

Ei midagi.

Kuupäev kalendris andis ainult märku, et just täna on ta 85. sünnipäev.

Kui juba Haapsalus, siis alla ka ei andnud.

Kaasa läks soliidsesse riigiasutusse, kus politseiautod ukse ees.

Tagasi tuli suhteliselt pahasena.

Mida mina olingi ette näinud, sest meie politsei on põhimõttekindel, andmeid ei lekita.

Ja kaasa saab kergesti pahaseks.

Kaasa ei jätnud jonni, mina siis järgmisel katsel, alandlik ja murust madalam, et olge hea ja andke nõu. Väga oleks vaja üles leida.

Loomulikult ei saanud nemad aidata.

Nõu anti, täitsa mõttetu nõu oli.

Ma saan neist aru küll, ma ju teadsin tulemust ette.

Aga küsija suu pihta ei lööda... ei löödud tõesti. 

Jahe viisakas suhtumine.

Mina läksin kohalike vaatamisväärsustega tutvuma ja šoppamisega meeleolu tõstma, aga kaasa ehtsa eestiliku jonniga kasutas vaba aega ja läks järgmisse asutusse, kus teised autod maja ees. Jutt ikka sama, et kas saate aidata või nõu anda.

Õnneks selles asutuses nii ranged normatiivid ei eksisteerinud, kaasale pisteti kohalik telefoniraamat pihku, sees oli aadress ja telefoninumber.

Üks kõne, õnnitlused läbi telefoni, kutse kohvile.

Lilled.

Kook ja kommikarp.

Kallistused.

Meenutused. 

Ja nagu sünnipäevalaps ütles... aastad on läinud nii, et pole osanud tähelegi panna.

Eile siis... 9ndal.

...

Fotojaht: ümmargune ja kandiline koos

...

Tallinnas on üks jupike tänavat.

Tänav, kus ümmarguste ja nurgeliste tänavakivide vahel kandilised plaadid.

 

Kandilistel plaatidel leiame nii ümmargusi tähti kui kandilisi tähti. 

Numbreid.

Rännak kaugesse ajalukku.

Ajalugu ajast 10500 aastat enne Kristust.

 

Mõni number on ikka väga ümmargune.

 

 

Mõned tähed on ümaramad kui teised.

 

Tore, et plaadid ajas ka ette vaatavad.

500 on igatahes ümmargusem kui 55.
Või 60.
Kui nüüd ajas ainult pisut ette vaadata.
...

Fotojaht
...

Ise küsin, ise vastan

...

Fotojahis on osavõtt kokku kuivanud, aga mulle sobib, et jaht ikka toimub. Hoiab blogi elus ka neil aegadel, kui kirjutamiseks vaimu pole.

Nüüd ka.

Teema ju "Mis see on?". Teen teise postituse veel, ise küsin, ise vastan.

Viimase 24 tunni mis...

...mis oli täna lõunaks?

Nuudlisupp...

 

ja pannkoogid.

Arusaadaval põhjusel sõin ainult pannkooke.

Ja mis see veel on???

Eilne liiklusummik Tallinnas.
Haiglasse jõudsin 10 minutit enne külastusaja lõppu.

Õnneks lasti kauem olla.
...

Fotojaht: rattad all

...
Kaks kaunikest...

Tallinn

 

 Riia

Rattad all... mõeldud eeskätt turistidele silmarõõmuks.
...
Fotojaht
...

Ebavõrdne Rootsi

...

Artikkel oli tänases Päevalehes.

"Kuidas võrdsest Rootsist sai ebavõrdne".

Autor Viggo Cavling.

Eks sellist lugu saab kirjutada see, kes Rootsis elab ja sealset elu teab. Kellel on oma pere lugu näitena tuua, ja selle näite kõrval võimalik analüüsida ühiskonda ja ühiskonnas toimuvaid muutusi.

"Kes langeb põhja, ei pääse."

Võimalik.

Ometi on mul tunne, et sealne ühiskond siiski hoolitseb ka oma  põhjakihi eest. Muidugi, mina pole sattunud nendesse piirkondadesse, kus toimusid hiljutised rahutused, piirkonda, kus 12 tuhandest elanikust 65% on välismaal sündinud (Husby), kus öökoristaja kohale viletsale palgale ja kehvadele töötingimustele vaatamata võib olla sadu töölesoovijaid, sest parematele kohtadele kandideerimist takistab madal haridustase.

Ka mõtted haridusest panid mõtlema. Sarnasusi märkama. "Poisid saavad Rootsi koolides kõigis ainetes halvemaid hindeid kui tüdrukud. Mõni aasta tagasi olid poisid tehnilistes distsipliinides tugevamad, kuid kui õpilastelt hakati nõudma, et nad selgitaksid vastustes, mida nad teevad, läksid tüdrukud poistest ka siin ette."

Sealt edasi juba immigrantide esimese põlvkonna lapsed, kus tüdrukud on siiski suutnud end tõestada, aga on vaid üks näide mehest, kes on roninud põhjast päris tippu - jalgpallur  Zlatan Ibrahimović.

Artiklit ümber ei jutusta, Eestit ja Rootsit võrrelda ka ei oska. 

Isegi võrdsust ja ebavõrdsust Eestis ei oska ma lahata. Mõnikord on tunne, et vaesust on väga palju, samas... kõik ostukeskused on rahvast täis, kaubakärud kaupa täis. 

Olen näinud hoopis vaesemaid aegu. Aga ehk võrdsemat vaesust ja võrdsemat rikkust.

Parem lähen oma jutuga tagasi Stockholmi.

Kui käisin Stockholmi kesklinnas, mõtlesin nende peale, kes seal turistide elu vaheldusrikkamaks muudavad. 

Kes on selle maski taga? 

 

Rootsi tudeng, kes suvevaheajal taskuraha teenib? 

Mõne meelelahutusliku grupi liige, kes linna palgal on? 

Või vaesuses virelev välismaalane, kellele saadud kroonid ainukeseks sissetulekuallikaks?

See mees tegi lausa imet, mingil hetkel mängis tulega, siis tõmbas seelikusabad üle pea, võttis täiesti uue vormi ja esines meeleoluka tantsuga.

 

Aga tänavapilt loob mulje turvalisest ja jõukast ühiskonnast... kui jätta märkamata noor naine, kes põlvili maas almust anub.

Please, please.

...

Artikkel lõpeb lõiguga, kus autor ütleb: "... Samal ajal hirmutab mind ebaõnnestumise ja põhja kukkumise võimalus. Ma tean, et kui ma sinna satun, siis ei saa keegi mind päästa. Mina ja mu lapsed oleksime sama kadunud kui need, kes eeslinnades kive pilluvad."

Milline see põhi siis rootslase jaoks on, et sinna ei ulati riigi toetus ja puudub väljarabelemisvõimalus. Ja miks peaks üks eluga toime tulev keskealine inimene elama sellise hirmuga?

Olen vist endiselt liiga sinisilmne.

...

Teisipäev Tallinnas

...

Enne kui teisipäev Tallinnas, võiks kõigepealt rääkida, et esmaspäev Paides.

Kuidas kõik ära ununes.

Käisin küll maksuametis tulusid tõestamas ja Kumas tellisin mõned fotod.

Aga edasi... juuksurile jäi helistamata ja arsti juurde number panemata. 

Saatekiri ununes koju ja telefon oli laadimata. 

Nii oli korraga liiga palju vaba aega, enne kui koolitus 1 peale hakkas. 

No ja koolitusest pole hoopiski midagi rääkida.

Parem juba teisipäev Tallinnas.

Et koolitus 2-ni oli tunnike aega, tegin kohvipeatuse Pagaripoistes.

Nii armas koht.

Eriti seal üleval korrusel. Pole kellegi asi, mis sa seal teed.

Võtsin oma fotoka ja torkisin igasuguseid nuppe ja muutsin kanaleid.

Sain teada, et ma ei tea oma fotokast mitte midagi.

Igatahes linnavahel ma siis katsetasin oma avastusi.

Päris põnev oli.

Koolitus 2 toimus Eesti Panga muuseumis.

Olen seda maja alati imetlenud.

Kuskil kõrval peaks olema Sakala tänav, Sakala tänava sünnitusmajas ma sündisin.

Sünnitusmaja seal enam ei ole, aga pank püsib. Nõuka-ajal oli hoiukassa, enne seda Eestimaa Aadlike Krediidiühingu pangahoone.

Üks rahavärk kõik.

Seest sama huvitav kui väljast.

Ja siis muuseum.

Vanad armsad eesti kroonid. 

Vanad head tuttavad vanadelt armsatelt rahatähtedelt.

 

Eriline suhe ongi mul 2-kroonisega.

Rahamasin meeldis mulle ka. 

Raha küll teha ei saanud, aga raha pani rattad käima.

Ja koolitus meeldis.

Jutt käis rahast, ja kellele siis raha ei meeldi.

Varsti tulevad käibele uued 5-eurosed.
Vana viiene peab vastu umbes 13 kuud, uus peaks vastupidavam olema.

Ja rahapaber tehakse mitte paberipuust vaid hoopis puuvillast. 

Sellised tarkused mul nüüd.

Lisaks paljule muule.

Homme on koolitus 3.

Kohalikus pealinnas.

...

Fotojaht: märg linn

...

Just selline märg oli meie kohalik pealinn eelmisel neljapäeval.

Üks tavaline linnatänav.

Tegelikult korjasin selle pildi oma hiljutisest postitusest, kuhu panin uue asemele. 

 

Linnud ikka oskavad nautida.

Loomad ka.
Vähemasti Stockholmis :)

...
Fotojaht
...

Sai käidud linnas...

...

Linnaloodus... tänane

...

Mäletan, kui ma ükskord bussiga Tartust Tallinna sõitsin ja piletit ostsin - palun mulle üks pilet linna - sain pahase kommentaari osaliseks, et ju see Tartu ikka ka linn on.

Olgu peale siis.

Isegi meie kohalik keskus kannab linna nime.

Seal me täna käisime, terve brigaadiga.

Kes käis turul kala ostmas.

Kes polikliinikus. 

Edev mina tahtis piltniku juurde minna, et hakkaks kohe varakult oma uue ID kaardi taotlemisega peale. Teeks ilusa pildi. 

Mitu kuud aega, jõuab jälle ja jälle uuesti teha. 

Et siis see kõige parem välja valida.

Aga selgus, et büroos on fotoboks ka olemas. Pildistamine täiesti tasuta.

No ma ei tea, ähmaselt meenus, kuidas ma mingi kasti sees juhilubade jaoks pilti tegemas käisin. 

Ei kutsunud nagu kordama.

Aga kuna minu üks põhimõtteid on - kuluta võimalikult vähe, sest siis saad palju rohkem kulutada, otsustasin selle odavama variandi kasuks. 

Saagu või s***m.

Ma ei kahetse. 

Pilt sai tehtud.

Varsti saan uue ID-kaardi. Ja passi.

Et miks passi vaja on.

Ma ju niiväga igatsen kuhugi kaugemale reisida. Näiteks Islandil ära käia. 

Sõbrants muidugi ütles, et tema võib väga hästi ka ilma passita igatseda.

See eest oma pildiga oli sõbrants väga rahul. 

Mina ise pole juba ammu peeglisse vaadanud, seepärast üritasin oma pilti ka mitte süveneda. 

Lõppude lõpuks, vahet ju pole.

Aga kogu protseduur oli väga sümpaatne.

Kui linnas (ehh... st Tallinnas, no olgu, Tartus ka) pidavat mitmetunnised järjekorrad olema, siis meie kohalikus on klient kuningas.

Meie eest tehti kõik ära.
Ei mingit ootamist.

Kohe, esimeses järjekorras.

Kui aus olla, siis mina olin tegelikult teine, esimeses järjekorras ma vaatlesin, mida sõbrantsiga tehakse.

Ja võin kinnitada: tema ise ei teinud midagi muud kui oli ilus.

Mina ei teinud sedagi ;)

...