...
Käisime Ritaga laupäeval teatris, kuskil pärapõrgus... või vähemalt niisama kodunt kaugel, kohas, kuhu varem pole sattunud.
Tarvastu mõisa tallihoovis, teater Temufi* tegi seal korraliku kolmetunnise meelelahutuse. Ok, pooletunnine vaheaeg sees, selle sisustamiseks oli kohapeal väga hea lahendusega söögi- ja joogikoht.
Aga kui lavastusest rääkida, siis nagu kavaleht ütleb: lutsulik suvekomöödia. Sama hästi võiks öelda ka, et üks lustlik meelelahutus.
Kõike oli, nagu Lutsu loominguski, oli õrnust ja oli ägedust, taiplikkust ja taipamatust, muusikat ja luulet.
Midaiganes veel.
Isegi tossu ja paugutamist.
Peaasi, et naabrimehest rikkam. Targem. Kavalam.
Seda peldikust purskkaevu ma näha ei taha... õnneks ka etenduses jäi see ainult idee tasandile!
Ma arvan, et sõnademängu rohkemaks märkamiseks ja mõistmiseks võiks etendust korda kaks küll veel vaadata. Igav ei oleks! See nagu liiv hammaste vahel, iga tera peaks kätte saama! Ühe korraga ei pruugi õnnestuda (kindel see, et midagi jääb märkamata).
Kui nüüd klassikuid tsiteerida... siis Lennuki lennukas tekst 😉
Sisse toodud nii kevadet kui suve, nii minevikku kui olevikku. Tulevikku ka... kui juba börsile minna, siis ikka jõuka homse nimel.
Luts hoiab oma tegelastel silma peal, aeg-ajalt püüab mõnd olukorda muuta või armsaks saanud tegelast päästa, aga mis kirja on pandud, see on sama hästi kui kivisse raiutud ja jääb meid saatma läbi elu. Selles mõttes, et kapsapead enam komposti ei veereta, tema püsib ikka värskena, mis sest, et laat tegelikult toimus juba mõned päevad tagasi!
Mu meelest väga hea näitlejate valik, Peeter Volkonski ja Veikko Täär vanad tuttavad, aga teisi tahaks laval veel näha, Lauri Kink oli Oskar Lutsu rollis, Oskar Pung laval kui Tõnis Sägi. Peaks ju nimetama veel ülejäänud hästi mängitud tegelaskujud: Emilia, Maria (minu lemmik), Leena ja Hannes... aga ma ei hakka kavalehte ümber kirjutama. Et kes on kes või mis on mis.
Ütlen ainult, et lubatud on erinevas mahus algmaterjali: Laul õnnest, Kapsapea, Valimised, Siniallik, ja Sootuluke, aga ilmselgelt on killukesi kokku korjatud hoopis laiemalt pinnalt ja isegi Lutsust kaugemalt.
Miks ja kuidas Luts Liivi mängis, selle teada saamiseks on soovitav ise kohale minna. Mu jutt läheks liiga pikale.
Kusjuures, ma olen Lutsu vast keskmisest rohkem lugenud (mu lapsepõlvekodus oli sari Lutsu loomingust ja sealt sai päris palju loetud), aga kui nüüd Vikipeediast vaatan, appikene kui palju võõravõitu pealkirju** seal on!
Ennast küll kordan, aga ka seekord ütlen, väga hea kavaleht! Neid leidmata liivateri oleks muidu kindlasti paar peotäit rohkem!
Etendus siis "Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest".
...
* Kui aus olla, siis Temufi oli kõrvale veel võõram sõna kui Tarvastu.
** Oskar Lutsu teoste loendis on 55+ pealkirja.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar