...
Juba hommikul tajusin... kuskil ligilähedal alustati tööpäeva, kell võis olla pool kaheksa. Tavaliselt, kui ma magan, ma ei kuule.
Ja tavaliselt ma magan... 7 tundi ööund võiks ikka kätte saada. Eile näiteks läksin kell 2 magama. Ootasin, millal vihm ja äike Pärnust meile jõuavad.
No ei jõudnudki.
Mul on meeles lapsepõlveaegsed augustikuu ööd. Istusime pimedas suurestoas, ei mingit valgust peale välgusähvatuste, ei mingit häält peale kõuekõmina. Suvekodu keset metsa, ei elektrit majas, välisvalgustusest rääkimata.
Ma ei mäleta, et ma kartnud oleks. Lihtsalt nii ilus oli. Nüüd on mul laternapost akna taga, ilu miinimumini kahanenud, aga mingi põnevus on jäänud.
Nii ma siis eile ootasin. Natuke mõtlesin naabrinaise peale. Ta millalgi meenutas, kuidas äike tema lapsepõlvekodu maha põletas. Ema-isa olid kaugemale sugulastele külla läinud, õnneks piisavalt kaugele, et lapsi üksi koju ei jäetud. Kui pere koju tagasi jõudis, maja enam ei olnud.
Sedapuhku pilv meieni ei jõudnud, ei vihm ega äike. Pärnus jagus mõlemat, ja piisavalt põhjalikult.
Aga äratas mind hommikune intensiivne mürin. Ehk oli mõni suurem masin teel objektile. Kuhu iganes. Panin akna kinni ja magasin edasi.
Mingi märgi see äratus jättis, pärast hakkasin igasuguseid hääli märkama.
Kui klaase köögist tuppa viima läksin, oli näppude vahel kristalli puhas helin. Kokku nad peaaegu ei puutunud, aga helisesid.
Külmutuskapp urises tujutult, põrandalauad kriiksatasid, lusikas kõlksatas kraanikaussi, pesukapi uks tegi ähvardava kolksu, vesi kannus hakkas pahinal keema.
Ja siis see potikaas, lihtsalt põrkasime kokku, tema jäi pikalt edasi-tagasi kõõluma, peaaegu et sekundeid lugedes. Vasakule-paremale, vasakule-paremale. Kõrra-kõrra-kõrra-kõrra...
See tuletas meelde, et vanavanemate seinakell mul juba ammu seisab. Keerasin üles, ta ka, hakkas oma elu elama. Häälekalt. Äsja lõi üheksa pauku. Kui toas vaikne on, kuulen ka pendli liikumist.
Praegu ei kuule.
Klassikaraadiost tuleb ooperiõhtu... Sünge "Carmen" La Scalast, juuni alguses oli esietendus.
Kui Damiano Michelletto tumedatooniline, pigem romantikavaba lavastus pole kriitikutelt kiidusõnu pälvinud, siis muusikaline pool oli lihtsalt vaimustav.
Nii on öeldud saate tutvustuses, ja nii oligi.
Kaks ja pool tundi kvaliteetmuusikat.
...
