Reede, 28. märts 2014

Oskus tulla, oskus olla... vajadusel taandudagi

... 
Nüüd siis mure, et mõni laul on liiga murelik. 
Et laulupidu on pidu ja muretsemiseks pole põhjust.

Miks mul on tunne, et paljud siiski muretsevad.

Muretsevad, sest ajalugu hingab kuklasse.
Koputab õlale, tuletab end meelde.

Tegelikult on taanduminegi strateegia.

"Meid on siit küll viidud ja tapetud taigas
kuid lahti ei öelnud me Eestist ka siis."

 Need tikud on aastast 1965.
ENSV kajastub seal rahvusliku ja rõõmsameelsena. 
Ja sini-must-valget on värvivalikus päris lahkelt kasutatud.



Nii me siis siin taandume, et õigel hetkel sammukese või paari edasi nihkuda.

Taandujad
Peep Ilmet
Me taandume taandume tuhandeid aastaid
veel otsata pikk on too taandumistee
me taandudes maid pole viljatuks laastand
meist puhtana maha jäid järvedeveed

ei raiund me lagedaks laiuvaid laasi
ei valanud aplusest võõraste verd
nüüd kolmtuhat aastat me harime paasi
ning lõputus lootuses künname merd

merd viimset kord otsides tulime läände
ja peataski meid mere soolane tuul
me käekäik sai siin vastupidise käände
meil pleekisid juuksed sai teiseks me luul

me juured on viistuhat aastat siin paigas
me taandume seistes kui põline hiis
meid on siit küll viidud ja tapetud taigas
kuid lahti ei öelnud me Eestist ka siis

meid on siit küll mõõgaga minema aetud
et häviks me laialipillatult paos
meid pikalt on tasase tule peal praetud
kuid idanev iva siit mullast ei kao

kui jälle uus sõjasõud viirastub taevas
siis endile päriseks ihkame saart
koos randuks et sinna me valevas laevas
kuid lohtu ei paku suur maailmakaart

ei põlga me väikseid ei kadesta suuri
me püsime visalt sel taandumisteel
ning tihedaks kamaraks põimib me juuri
üks aegade hämarast pärinev keel.


Et mida luuletaja ikka mõtleb?
Mõnikord on vaja selgitada.
...

Kommentaare ei ole: