Kolm kevadist hetke

...

Täna küll ei saa öelda, et tere kevad. 

Ei saa rääkida kevadisest tuuleiilist ega tilkuvatest purikatest.
Täna näitas talv oma jäiseid hambaid ja keeldus lahkumast.

20.03.2021

Tuisk ise võib olla isegi nauditav. Ega seda lume kühveldamise rõõmu nagunii enam kauaks ei jagu. Lumelahkumine seisab ees. Ja mitte kaugel.

Teist korda vaatasin Taani/Rootsi/Norra dok.filmi "Tantsi südamest".

Kohe südamest vaatasin. Seekord kuulasin natuke rohkem, ja vaatasin ka. Natuke rohkem.

Üks mõte jäi meelde.

Lein on hind, mida peame armastuse eest maksma. Nii ütles vanaisa lapselapsele, kui nad rääkisid elust ja surmast. Ja elamisrõõmust. Ja lahkumisvalust.

Kontserti kuulasin. Paul Neitsov ja Mait Trink.

Selline kodukontsert. Nemad kodus ja mina kodus.

Palju ilusaid laule oli.

Ma oleks pileti ka ostnud, aga ei leidnud seda õiget kohta. 

(Õnneks tuli hiljem meelde tarkus tagataskus: kes otsib see leiab ;) 

...

Mul pole midagi selle vastu

...

Mul pole tõesti midagi selle vastu, et kella keeratakse. 

Juba enne keeramist hakkasin tund varem ärkama... ja nüüd juba paar tundi varem. Sisemine kell keerab ennast ise, mina loksun ainult kaasa. 

Ma keeraks veel tunnikese, siis on väike lootus, et hakkan koos päikesetõusuga ärkama. Kell 6 on ju normaalne ärgata... aga päike tõuseb kell viie paiku. 

Tänapäeval ei lähe vist isegi laudanaised nii vara tööle.

Ma ise pole laudas kunagi tööl käinud, aga mõned mu tuttavad on, kes lühemat, kes pikemat aega. Kui Veski talus veel püsiasukad olid, siis noor perenaine käis laudas tööl. Mingi 3 - 4 kilomeetrit, jalgrattaga käis. Ühel hommikul tekkis tal probleem: püksisäär jäi rattaketi vahele nii ametlikult kinni, et muud ei jäänud üle, kui võttis püksid jalast ja kõndis koos rattaga koju tagasi. Sest edasi oli veel pikem maa.

Õnneks oli kell 4 hommikul.

No ja siis see tasuta bussisõit.

Mul poleks midagi selle vastu, praegu on nii, et kui sõita tahad, siis maksa... lähimasse poodi edasi-tagasi saab paari euroga, kohalikku pealinna sõiduks kulub 5 ja suurde linna sõiduks kuskil 6-7 eurot. 

Tegelikult ma ju tean, et tasuta asjad lähevad lõpuks kõige kallimaks, aga kohalike penskarite elu oleks natuke lihtsam.

Kui oleks tasuta bussisõit.

Kuigi me ise liigume küll rohkem autoga, siis tegelikult mulle meeldib ühistransport ja sellega seiklemine.

Mul pole midagi ka selle vastu, et mai algul suured talgud toimuvad.

"Teeme ära" siis. 

Talgute mõte on, et kõik koos.  

Mul pole midagi selle vastu, et need, kes koos teha tahavad, selle ära teevad. 

Mina täitsin endale antud lubaduse, korjasin tee äärest pudelid kokku. Järgmise rattaringi jaoks jäi ka, korraga rattale rohkem ei mahtunud. 

Aga muidu, ei midagi uut. Paar kevadist päeva, varsti hakkavad mu lemmiklilled õitsema. 

Võililled.

Praegu õitsevad rohuplatsil teised lilled.

Las õitsevad, mul pole midagi selle vastu ;)

...

Petukaup

...
Räägivad, et kevad on käes.

No mina ei usu. Kütan ahju ja mõtlen, mis nad ometi räägivad.

Vaatan aknast välja... ja ikka ei usu.

Mis mõttes et kevad on käes?

Petukaup!

...

Võililled ja võõrasemad... karikakardest rääkimata

...

Igal kevadel ma naudin võililleilu.

Mind ei häiri sugugi, kui esimene ümber-maja-niide nihkub.

Vastupidi, kui vähegi võimalik, õhutan takka.

Kaugemale nihutamist.

Kaugemale püüan nihutada ka üht juunikuist niitmist.

Siis, kui aknaalused kõik karikakardega täidetud.

Las nad õitsevad ära, küll jõuab.

17.06.2011

Aga tänavune kevad ei ole tavaline kevad. Võililledest võid vaid unistada, karikakraid kohata pole niipeagi lootust.

Kuid oh üllatust, nüüd on meil võõrasemad.

Rohuplats tihedasti pisikesi kollaseid õiekesi täis. 

Jäänukid aastatetagusest mõnest taimest, mis kuhugi peenranurka sai poetatud.

Ega nad õiget mõõtu välja anna, aga silmailu pakuvad peoga.

Rohkemgi veel, mitme peoga... kui lapsed õues avastasid ja emadepäeval paar peotäit kingiks korjasid.

Emale ja vanaemale.

Nüüd ma siis üritan selle kevade niidet ka nihutada.

Mis pole eriti raske, esialgu nagu niitmisega kiiret ei ole.

Lilled saavad olla.

Mis sest, et kidurakesed, neil ju ka õigus õilmitseda.

...

Täna pidavat kevad olema

...

Terve päev kahtlesin.

Kas ikka on.

Kevad.

Päris õhtul võtsin end kokku ja läksin vaatama. 

Õue.

Kas ikka on.

Lumeservast leidsin lilled.

Postkastide juures olid märgid maas.

Kuskil midagi sulab.

Metsaservas ka.

Puud pigem vesised.

Lõpuks oli varbad märjad ja näpud külmetasid.

Tuleb tõde tunnistada: mingid märgid kevadest on täitsa olemas.

...

Mälu vedas alt... mälu jäi maha

...
Täna on vanaisa sünni-aastapäev.
113

Mul oli väga stiilne vanaisa :)

Pühapäeval käisime ja viisime hauale küünla.

Et kui lubatud aja põleb, siis põleb täna ka.

Pilti teha ei saanud... fotokas oli küll taskus, aga mälukaart ununes arvutisse.
Mälu vedas alt... mälu jäi maha.
Fotoka mälu.


Nii kahju, oli ilus õhtu.

Kevadine.

Palju linde.

Lapsukesed ka, käisime neidki teretamas.
Nemad pääsesid fotosessioonist.

Linnud mitte, linnud püüdsin täna pildile.
Ilusa ilma, sinise taeva ja pilvetupsaka ka.

 ...
Veel olen vanaisast kirjutanud.
Vanaisa 110.
Raadio TERE.
...

Joone peale jäämine

...

Hommikustes  Vikerraadio-uudistes öeldi, et Pärnu - Narva joonel tuleb päev päikesepaisteline.

Joonele me täpselt ei jää, ilmselgelt joone peale... ja päikesepaistet jagus tundideks.

Mõtlesin, et lähen metsa, peab end ikka lõpuks toast välja kangutama. Läbi talve on ainsaks aktiivseks liikumiseks olnud teatejooks lühidistantsil puukuur - ahjuesine.

Kuna  lisaks raadiole räägib minuga ka kalender (et hoida tasakaalus seda, et kaasa peaaegu üldse ei räägi), siis olulise infona sain teada: täna on talve viimane päev.

Mis polegi iseenesest eriti oluline, sest talve nagu enam ei mäletagi.

Mäletan, et pidevalt on olnud libe, et nii mõnigi on kukkunud, sealhulgas mina ise ka.

Iga päev on tulnud ahju kütta, mis sest, et korralikud külmakraadid jäid olemata.

Paaril korral olen harjaga lund trepilt maha pühkinud.

Kui see ongi talv, siis olgu peale.

Aga eesmärgistasin oma tunnise kõnnaku ja läksin otsima ja pildistama märke, mis kinnitaks, et meil on talv olnud.

Paar valget laiku metsa all, paar tumedaks tõmbunud lumekuhjatist teepeenral... pildistamiseks ei midagi.

Õnneks üks jäine loik metsateel veel poriks sulamata.

Selline siis talve viimane päev.

Metsas... mis oli tegelikult üsna kevadist nägu.

...

Meil kevad algab peale jõule juba...

...
Mutid, tundub, on juba talveunest ärganud.

Ja just meie aias, naabrite maa puhta puhas... mis pole muidugi mingi ime.

Naaber 2 ja idanaaber on spetsialiseerunud mutipüügile, ikka nii, et lõksud väljas ja igahommikune jahisaagi kokku kogumine.

Jaht kui harrastus.

Naaber 1 põristab traktorit, tema majaesine maapind tihedasti kokku pressitud.

Saan muttidest aru, ma ka tuleks pigem meie turvalisse vähehooldatud keskkonda. Pinnas pehme ja õhk puhas. Pole siin verejanulisi rotipüüdjaid, õhutamata pinnast ega tapvat traktori küttetossu. Ise ka, tegin mõned pildid ja  evakueerusin ruttu tuppa tagasi. 

Õues oli võimatu hingata.

Tegelikult mul tagataskus plaan.

Ostan mutipeletaja ja hakkan mutte tagasi peletama.

Iga roju oma koju, ja meie omad võivad neile külla minna.

Aga muidu, väljas on kena küll.
Nagu ikka kevadel.

...

Maailma Rändlindude päev

...

Et see maikuu mul nii postitustest tühi on, et tähenda seda, et tegelikult ka.

Tühi oleks. 

Maikuu.

Lihtsalt, ma ei ole saanud oma uue internetiga sõbraks: kui tema on kodus, pole mind. Ja kui mina olen kodus, on tema kuhugi kadunud. Kusjuures, ei anna aru ka, kuhu ja miks läheb... aga see on see teine teema, sellest praegu ei räägi. 

Praegu räägin selle kevade rändlindudest.

Kõigepealt hanelised.

Esimest korda olen neid pildistanud 15. aprillil.

 9. mail olid nad veel täitsa olemas...

Paar päeva hiljem oli tühjus.

Ja vaikus.

...

Aga see-eest toimetasid sealsamas käeulatuses teised rändlinnud.

Juba mitu aega, sest pere-elu pole enam mitte algusjärgus.

Kodu valmis ja kaasa kodus.

...

Mitte nagu see perekond Kurg.

Nemad leidsid, et õige oleks koolimaja korsten.

Uusrajoon kodu rajamiseks.

Koolimajas arvati, et kurejuttu võib küll rääkida, aga kurge külla ei taha, ja hoolimata selle suve kõige (?) soojematest ilmadest tehti kähku tuli ahju.

Kurgedele, tundus, et sobis.

Ikkagi põrandaküte, lisaluksus.

Koolirahvas leidis, et asi käib ülejõu ja oma jõududega hakkama ei saa.

Helistasid asjatundjale... et hallo, hallo, kas korstnapühkija Kikas, meil lisajõudu vaja.

Korstnapühkija tuli kohe kohale.

Kohalikel lõuapoolikutel kohe mure, et kuidas siis nii, Kikas katusel, mis toimub.

No mis ta siis ikka nii väga, Kikas kurepesa kallal.

Must huumor.

Mõneks päevaks nagu aitas, eks esmaspäeval paistab, kuidas kulgeb. 

Kas kured on otsinguil asenduskodu leidnud või uue platsi avastanud.

Kuidas neile küll märku anda, et kõigest pool kilomeetrit linna poole on nende jaoks lausa vankriratas posti otsa pandud...

Selline lugu nende rändlindudega.  

Täna on Maailma Rändlindude päev.
Ja looduskaitsekuu.

Aga teistsugust nalja pakuti paar päeva tagasi kohalikus pealinnas.

See on lihtsalt järgmine lugu.

...

Sega kokku, määri peale

...

Ma olen selline laisk segaja ja määrija, aga tegelikult ju võiks.

Vähemasti midagi sellist, millega ei pea väga vaeva nägema.

Võtan teadmiseks mõned nõuanded.

Kõigepealt valin kase. See on mul käepärast olemas.

Kase kohta on siin nii ilusti öeldud.

Kask on tundlik puu, äratab inimestes intuitiivseid jõude, muudab nad tundehellaks ja sensitiivseteks. On asendamatu abimees depressiooni all kannatavatele inimestele: vabastab hirmust, kõhklustest ja muretsemisest. Rõõmustab lapsi ja lohutab naisi.

Kaselehti võib segada salatisse.

Kasepungadest mask on hea nahale.

Kuna see on nii lihtne, siis miks mitte.

Kokku segada ja peale määrida.

Peenestada 3 supilusikatäit pungi, lisada 1 tl hapukoort. Kanda näole ja kaelale, hoida peal 15 min. Pesta maha sooja veega.

Aga mitte ainult peale, sisse võib ka.

Kui kõnnid õues, söö 1-2 erinevate puude punga. Muidugi mitte mürgiseid.

On kevad ja on pungad.

Pungadest võib teha ka teed. 

Aga kõigepealt tuleb taimega rääkida, küsida luba, kas tohib, ja esitada palve, et aita.

Siin on kirjas, mis sobib ja mille vastu.

Mul on meeles, et lapsena vanaema juures jõime kogu aeg mustasõstra lehe teed.

Harjumusel on jõud, aeg-ajalt, kui meelde tuleb, joon nüüdki. 

Mõnikord olen lapsukestele ka pakkunud.

Täna teen tee pungadest.

Kevadiselt nohune ja käriseva häälega mina, peaks päris kosutav olema see tee.

Mis sest, et alles sellised kõhnavõitu.

Need pungad.

Mustsõstra põõsast.

Ainsad normaalse suurusega pungad olid rabarberil.

Ja mitte ainult pungad, lehed ka juba olemas.
Leherootsud tulekul.

Varsti võib kokku segada ja peale määrida.

Ja siis kook ahju.

Rabarberikook.

...

Mina ja kevad

...

Uskumatu, aga täna oli nii soe, et tekkis tahtmine aken lahti teha ja soe tuppa kutsuda.

Uskumatu, aga sellises suvesoojuses käin mina, soe jope seljas ja muidu kah nagu sisse pakitud. Minuga on nii, et kui miski on kinnistunud, siis sellest lahti lasta on raske. Sügisel võin unustada end tuulepluusiga käima ka päris pakasesse, kevadel olen kasukaga koperdanud veel pooles maikuus.

Kui on hommik, siis on tegu voodist väljumisega ja kui õhtu, siis pean end veenma voodisse pugema.

Kui on söömine, siis ikka kuni ägisemiseni... aga kui pole aega, siis näljatunnet ka ei teki.

Aga muidu, soojad ilmad mulle meeldivad.

Valge aeg, linnud ja liblikad... ja kõik muu, mis kevadesse mahub.
...

Kolajad... kevadkolajad

...

Sõbrants kutsus kokku kolajad.

Oli ikka päris raske end oma kardinatagusest maailmast päikesepaistesse välja kangutada.

Esimene kolamistunne oli masendav. 

Meenus igahommikune vänderdamine... et kas jõuan või ei jõua.

Suurele teele.

Bussi peale.
Vigastusteta.

Õigeks ajaks.

Hommikune ahjupuuralli oli küll sujuvalt juba sooritatud... mööda hangesid, mis öö jooksul kandvaks külmunud olid.

Kandsid isegi mind.

Koos puusületäiega.

Kergematest olevustest rääkimata.
 

Aga mis kevadkolamisse puutub, siis alustasime kolmekesi.

Alustasime algusest.

Kui nüüd tõde tunnistada, siis mina tegin kaasa ainult jupikese kogu marsruudist.
Sinnasamma algusesse ja tagasi.

Mulle see roll sobib.
Et saadan teele.

Seekord siis kevadkolajad.

Nemad tegid oma ringi ära.
Ja rohkemgi veel.

Mina... mina vaatasin teed ja mõtlesin, et pikema kolamise lükkan veel edasi.

Aga  see, et toast välja sain, oli küll tänase päeva parim tegu.

Milline imeline ilm!
...