Laupäev, 12. märts 2016

Kolajad... kevadkolajad

...
Sõbrants kutsus kokku kolajad.

Oli ikka päris raske end oma kardinatagusest maailmast päikesepaistesse välja kangutada.

Esimene kolamistunne oli masendav. 
Meenus igahommikune vänderdamine... et kas jõuan või ei jõua.
Suurele teele.
Bussi peale.
Vigastusteta.
Õigeks ajaks.



Hommikune ahjupuuralli oli küll sujuvalt juba sooritatud... mööda hangesid, mis öö jooksul kandvaks külmunud olid.

Kandsid isegi mind.

Koos puusületäiega.

Kergematest olevustest rääkimata.
 

Aga mis kevadkolamisse puutub, siis alustasime kolmekesi.

Alustasime algusest.


Kui nüüd tõde tunnistada, siis mina tegin kaasa ainult jupikese kogu marsruudist.
Sinnasamma algusesse ja tagasi.

Mulle see roll sobib.
Et saadan teele.

Seekord siis kevadkolajad.

Nemad tegid oma ringi ära.
Ja rohkemgi veel.

Mina... mina vaatasin teed ja mõtlesin, et pikema kolamise lükkan veel edasi.


Aga  see, et toast välja sain, oli küll tänase päeva parim tegu.

Milline imeline ilm!
...

Kommentaare ei ole: