Laupäev, 19. märts 2016

*ittu ja *utsi

...
Ma pole eriline ropendaja-tüüp, pole nagu kunagi olnud.
Vähemasti ei mäleta.
Aga see ehk juba vanadusest.
Et ei mäleta.
Ja ise ka. 
Et ei ropenda.

Aga vahet pole.

Eesti keeles tegelikult on need sõnad ju olemas. 
Ju neid siis vaja on.

Emakeelepäeva otsustasin sel aastal tähistada.
Lugesin läbi raamatu. 
Hommikul kell 4 alustasin ja paari tunniga oli läbi.
Asi see 70 poolikut lehekülge siis lugeda.
Pilte oli ka.

"Inimväärne elu"... Andrus Kivirähk.

Tuttav oli kirjaniku peale solvunud, ütles, et tema nüüd tükk aega Kivirähku ei loe.
Talle tundus, et maainimest mõnitati.

Mu meelest see asi nüüd nii hull ka polnud.

Kohati oli lausa naljakas.

Ja kui tõde tunnistada, siis aeg-ajalt on tegelik elu isegi kummalisem.
Tobedam ja totram, labasem ja vulgaarsem.

Ja mitte ainult maal.

Seda ittu ja utsi kostub ka nii siit kui sealt.

Ei julgegi nagu pahaks panna... kui juba Ekspressi intervjuus tuntud kultuuritegelane oma elust pajatades korduvalt *utsitab ja *ersetab.
Et algkool läks utsi... ju ta siis läks.

Ega põhikoolgi inimest veel targaks tee.

IX kl noormees vastas küsimustele.
Nimeta suguelundid.
Naiste *itt ja meestel *unn.

Siin pole suurt häda midagi, saab kenasti ära parandada ja märku anda, et tegelikult on käibel teised mõisted.

Ma ei tea, kas sedagi tohib pahaks panna, kui 15-aastane õpetaja *ittu saadab.
Et  mine sa ka...

Vastuseks märkusele, et koolimajas ei käida, kapuuts peas.

Politsei igatahes ütles, et pole nende rida.

Eks ma saan ise ka aru.
Et igas konfliktis on kaks osapoolt... nii nagu vastavas loengus kinnitati.



Ja ei maksa  ikka koolilast ärritada.
Siis ei saada sind keegi ei ittu ega utsi.
Maha ka ei lase.

Aga muidu... emakeel mulle meeldib.

Ja mõnes kontekstis ei käi isegi need itud, unnid ega utsid närvidele.

Mõnikord aga ikka väga.
Tunduvad sobimatud.
...

1 kommentaar:

Emmeliina ütles ...

see lugu oli hea (keeleliselt ebakorrektne kommentaar):P