Teisipäev, 1. mai 2018

Prügi hääletab

...
Kuulsin hommikul raadiost intervjuud
Prügi hääletab - võta peale!
Urmas Nemvalts ja Taavi Libe.

Vaatasin ka Fb-s olevat avalikku gruppi. Pilte ei julge laenata, aga lause võtan küll sealt.

Kui oma teekonnal peatud kasvõi korra, et mahavisatud prügi üles korjata, muutub maailm juba grammike paremaks paigaks.

Üks foto siiski... need tal nii kõnekad!

Tegelikult, kui tõde tunnistada, ega ratta peatamine keerulisem pole, kui pidurdada auto ja sealt välja minna. 
Nagu U.N. teeb. 
Et prügi korjata.

Minu sisetunne kraabib ka hinge.

Et peaks korjama.

Igasugust prügi just mitte... ja kaugemalt ehk ka. Kodulähedase hunniku olen juba mälus kaardistanud, kui järgmisele rattaringile lähen, võtan prügikoti kaasa. Korjan kokku vähemasti nii palju, kui mu rattakorv mahutab.


Aga kui paar päeva tagasi kodust kaugemal tuuritasin, keerasin suurelt teel metsa. 

Tõeline ilus mets!


Ainult et kahjuks oli enne mind sinna mõni inimene sattunud.



Päris kindlasti ma rattale sealseid "hääletajaid" peale ei võta.

Vihastada pole ka mõtet.

Lihtsalt imestan... no mida pekki!

Või kui pole pekki, on ainult luu ja nahk?

...

Kommentaare ei ole: