Reede, 15. oktoober 2021

Patkuli Juhan ja teised poisid

 ...

Kõigepealt pagaripoisid. Nende üle veidi virisen, just see spinatipirukas. 
Või on mu maitsemeel paigast ära loksunud. 

Igatahes hea laps mina, kes kõik alati ära sööb, jättis seekord teise piruka söömata. 

Edasi juhtus nii, et päevaplaani tuli ootamatult jalutuskäik Pagaripoistest Wismari tänavale, ja jalutuskäik omakorda tõstatas üles päris mitu küsimust.

Kas me läheme Patkuli trepist üles ja sealtkaudu Wismari tänavale?



Sellele oli küll selge vastus: ei mingeid treppe! Isegi mitte Patkuli treppi... 157 astet. 

Ajaloo seisukohast oleks muidugi trepi valikuga saanud sellele auväärsele rajatisele lugupidamist avaldada. Treppi tean ma kauem kui trepi nime, mida esmakordselt kuulsin kuskil kümmekond aastat tagasi, aga juba 1926.aasta Päewaleht on trepist kirjutanud: kord varem juhiti tähelepanu Patkuli nime peale, tähendades, et see meie sõprades rootslastes peaks ebameeldivaid mälestusi äratama, lugedes siin oma riigi äraandja nime niisugusel ilusal kohal. ... on ju Rootsi äraandja Johan Reinhold Patkuli nimi ja teod hästi tuntud. ... samas ... vististi ei ole selle äraandja isikul trepi ja kraaviga midagi ühist.

Vikipeedia kinnitab ka, et trepp on oma nime saanud pigem Dietrich Friedrich von Patkuli järgi, kes oli Põhjasõja ajal Tallinna asekuberner.

Selle teise Patkuli, kes reetur oli, lasi Rootsi kuningas Karl 1707. a hukata, timukas purustas ta luud rattal, raius ta neljaks ja pani tükid postide otsa lindudele söögiks.

Trepp välistatud, sai kaalutud võimalust ja soovitust keerata hoopis vanalinna poole, seal siis mööda Pikka jalga üles Toompeale ja edasi, siht ikka Wismari. 

Wismari tänav on igati väärt tänav, et tema poole püüelda. Wismaris on läbi erinevate aegade olnud kainestusmaja, vaeslastekool, Saksa sõjaväelaste majutus, saun ja politseijaoskond.  Wismari tänav on üheks piiriks Falgi pargile ja jõuab otsaga Hirveparki (oh need lapsepõlve süütud, muretud mängud) ning Wismaris asub Taani saatkond ja psühhiaatriahaigla. 

Jätan saladuseks, mis meil sihtkohaks oli...

Kuna küsimus on ka poistes, siis ei saa jätta mainimata ansamblit "Wismari poisid". Kui aus olla, ega ma sellest ansamblist midagi ei tea, aga praegu lugesin ühe nende laulu sõnu. Päike tõuseb, näe, tal doosi aeg on käes. Tõmbab taskust viimse viiekümnelise. Värisevad käed, tea, kas homset päeva näeb. 

Muidu arvaks, et laulavad koroonast ja vaktsineerimisest, aga minu arust on meil mõlemad doosid tasuta.

Lõpuks valisime selle kõige lihtsama (aga mitte kõige lühema) tee. Et mööda Snelli tiigi äärt. Korra tekkis siingi küsimus, kas oleks õigem minna mööda kõrget serva või mööda madalat. Et kas teed ikka saavad enne Wismarit kokku, ja ega liiga palju ronima ei pea. 

(järgneb)

...

Kommentaare ei ole: