Reede, 8. oktoober 2021

Talvevarud

 ...

Ma mäletan veel küll neid purke ja pudeleid, mis aegu tagasi igal sügisel keldrisse sai viidud. Nüüd püüan võimalikult vähesega hakkama saada. Selles mõttes, et vähem keetmist, arutamist, konserveerimist ja marineerimist. 

Aga midagi ma ikka teen. Paar aastat olid lemmikuks pohlad, lihtsalt keetsin vähese suhkruga ja panin purki. Moos sobis igale poole: salatisse, magustoidu sisse (küpsisetort näiteks), isegi teed ja jogurtit tegin pohlamoosiga. 

Sel aastal ma metsa ei saanud, nii et tasapisi korjan nüüd aiast kõik need kilogrammid ebaküdooniaid kokku. 


Kõige parem on siirup, aga seda on ka kõige tüütum teha.


Ireen ütles, et tema riivib. Proovisin ka, oli tõesti lihtsam kui niisama tükeldamine. Südamlikud keetsin pärast vähese veega läbi, kurnasin ära, suhkur juurde. Veelkord keema ja purki. Või plastpudeliga sügavkülma. 

Kui ruumi on. 

Riivitud mass + suhkur läks purki... külmkappi ja kohe kasutamiseks. Või sügavkülma oma aega ootama. 

Kui ruumi on.

Hetkel ei oli. 

Ruumi.

Nüüd mul ongi süümekad. Tuttav külamees pakkus viirpuu marju, ilmselgelt oli tal neid liiga palju. Ja ta oli ikka väga pettunud, kui ma ei-ei-ei ütlesin. Aga tõesti, mul oli sügavkülmik kuhjas täis, ja moosi-mahla-siirupit ma lihtsalt ei viitsi vaaritama hakata. Või mis nendest viirpuumarjadest üldse tehakse?

...

2 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Emand noppis ja lõikus, ühiselt pressisime ähvarduste ja füüsilise vägavallaga välja mahla ning surusime pudelisse siirupiks:)
Ebaküdoonia ruulib!

tegelinski ütles ...

No ja keegi pidi lõpuks selle laga ära koristama ;)
Vähemasti minul oli köök pärast lõikumist seemneid täis, raja või istandus!
Riivimisega oli sodi vähem, aga samas, lõigud suhkrus ebaküdoonia andis miskipärast paremini mahla välja.