Kes koputas uksele?

 ...

Vanasti ei olnud probleemi. Koputad uksele, astud sisse. 

Et viisakas oleks ette helistada? 

No andke andeks, ma mõtlen ikka nii vana aega, kui mitte igas kodus ei olnud telefoni. Sugulastele sai kiri kirjutatud, et oleme juuni teisel nädalal... Tartus näiteks.  Kui jõuame, astume läbi. Kordagi ei tulnud pähe, et äkki nad ei tahagi mind näha. Nii mõnelegi uksele sai lausa ette teatamata koputatud, ja sama ka vastupidi. Ikka juhtus, et tuli ootamatuid külalisi. 

Nüüd tundub, et see on lausa vajalik. Nii nagu ütles Andrus Vaarik: "Mulle meeldivad üllatused väga... kui ma tean neist kaks nädalat ette."

Tõsi mis tõsi. 

Väiksema üllatuse puhul sobib ka päev või kaks. Mõnikord piisab isegi paarist tunnist ette teatamisest. Lapsed annavad märku, et hakkavad liikuma... väga tore ju, saan ahju küdema panna. Pannkooke teha. Kartulid koorida.

Või vähemalt juuksed ära kammida.

Muidu arvaks, et see on märk vanadusest, aga tundub, et see käib pigem uue ajaga kaasas. Isegi ette helistamine pole mõnikord ok. Või mis ok... kõlab pigem nagu koputus uksele. 

Enne helistamist tuleb kõigepealt saata sõnum: kas sa saad rääkida? Loogiline ju, et iga moment ei saa. Üks on roolis, teine teatris, kolmas matustel. 

Kui on nädalavahetus. Tööpäevadel on asi selge, siis pole õige aeg helistada. 

Ja õhtul hilja ka.

Sõbrants saatis sõnumi... kas magad. Kellaaeg oli juba nii magamise moodi küll. Saatsin vastu: olen voodis. Mõtlesin, et kõlab kui märguanne: ei maga, võib helistada. Kas ta helistas? Kus sa sellega, saatis sõnumi vastu: selge. 

Eile kustutasin vanu sõnumeid, siis tuli meelde. Loomulikult ma tookord selle selge peale helistasin ise.

Täna käisin teatris, esimese vaatuse ajal oli telefon välja lülitatud, aga kui oli vaheaeg, tekkis tunne, et jätaks niisama hääletu peale. Isegi kui kõnet vastu võtta ei saa, koputust ikka tunnen ;)

...