Mälestades

...

Ajaloo karm käsi.

Kohati ikka väga karm.

Ometi... elu läheb edasi.

Ongi läinud.

Paar päeva tagasi käisime haual, ämma poegadest vanuselt keskmine oleks saanud 64.aastaseks.  

Pildi vasakul.

Antud oli tal elada 19 aastat.

Hukkus vene sõjaväes.

Vene sõjaväes... aega teenis Tapal.

Pere ei saanudki teada, mis tegelikult juhtus. Öeldi, et jäi haigeks, läks ambulantsi. Palavik oli olnud 38,5. Järgmisel hommikul suri. 

Põhjusena öeldi, et veremürgitus.

Aga miks ja kuidas? ... vastustuseta jäänud küsimused.

Kirst sõjaväeosa klubis.

Lilled, pärjad, punane kangas.

"Olen jäänud vanaks ja küüru, ja isal on läinud pea päris halliks." ... on kirjutanud ämm,  46 aastat vana. 

Matused kodulinnas.

Palju vormis mehi, suur bussitäis noori sõjaväeosast.

Koolikaaslased.

Sõbrad.

Lähedased.

Niisama tuttavad.

Matuserong, mis läbi linna läks, olnud väga pikk.

Sama 2004. aastal.

Noore mehe matused.

Vormis mehed sarga kõrval.

Täna 11 aastat tagasi hukkus tuttav noormees, poja klassivend.

Bagdadis.

21 aastat vana.

Seekord sini-must-valge ja Eesti vormis mehed.

...

Kaks noort meest.

Neid mäletatakse.

Nagu tedagi, kes möödunud öösel.

Moskvas.

Lihtsalt tapeti.

Osake suurest poliitikast.

...

Imelikud unenäod

...

 

Kui sõbrants ütles, et tal oli unenägu, tunnistasin ruttu, et minul ka. 

Õnneks olin ärgates selle paberile kribanud, nüüd toksin sisse. Äkki tuleb ajapikku tähendus välja, siis algmaterjal olemas.

Miskipärast olin jäänud ööbima L.P. juurde. Mind võeti seal väga sõbralikult vastu, söödeti, joodeti, vesteldi. 

Lõpuks suunati magama.

Ase oli sätitud ühte pisikesse ruumi, vaevu mahtusin sinna horisontaalis ära. 

Uni oli hea ja öö möödus kiiresti.

Hommikul, kui voodiriideid kokku korjasin, selgus kummaline tõsiasi: voodi oli sätitud WC-sse, madratsi alt tuli välja kempsupott ja mingi suur kast. 

Olin veetnud öö võõra pere vetsus.

Pererahvas hommikul lohutas, et neil teine vets õues. Ja neil oligi nii tore keset ööd värske õhu käes ihuhädasid toimetamas käia..

Nojah, privaatne öömaja oli mul küll, oma tuba, oma luba. 

Aga kui ma nüüd unenägu meenutan, siis elamine oli seal üsna ruumikas, miks seda madratsit küll kuhugi toanurka ei pandud?

Unenägudel pidi olema vägi lahendada elulisi probleeme ja abi aidata iseennast paremini tundma õppida.

Eks ma siis püüan.

Lahti mõelda.

Unenägu.

...

Tähendusega päevade märkamine

...

Teisipäeval oli vastlapäev.

Võtsin osa.

Vastlakukkel oli.

Vastlasõit jäi tegemata.

...

Eile oli tuhkapäev.

Juukseid poleks tohtinud kammida. 

Külla ei oleks tohtinud minna. Ma ei tea, miks sõbrants mulle tuhka pähe ei visanud. 

Kui ma külla läksin.

Ju pole tal tervis veel taastunud.

Tuhka pähe ei visanud, jälgedesse ka vist ei poetanud. Hoopis kaasa andis ühe vedela arstimi ja võimalik ka, et priske viiruse.

Ja mina... ikka võtan, kui lahkelt jagatakse.

Täna on juba külm tunne. 

Arstim muidugi avitaks... külma vastu.

...

Eile algas paast. Sellega oli nii nagu oli.

Liha ei söönud.

Paastust kah nagu rääkida ei saa.

 

Mina sõin priskema poole tordist korraga,  sõbrants jagas oma pisema poole kahte päeva.

...

Täna algas uus aasta. Ma pole seda veel tähistanud.

Puukitse või siis lamba aasta.

Ma ei teagi, kumb mulle rohkem meeldib.

Ise ma olen hobune.

Puuhobune.

Puud mulle muidu meeldivad, aga need, mis metsas kasvavad.

 

Suured vuravad puukoormad ei meeldi.

Puid tuppa tassida ka ei meeldi.

Tuletegeminegi pole just lemmiktegevus.

Puud ei taha minu käes põlema minna.

Tuli mulle meeldib, mulle meeldib küünlaid põletada.

Ei kits ega lammas pole just mu lemmikloomad.

Kuskil mälusopis tiksub salmijupp, vist mingist muinasjutust.

"Puupea (põikpea?) kits on minu nimi,

krossi eest mind laadalt toodi, 

anti peksa mehemoodi..."

Oli see nii või kuidagi teisiti, kes seda mäletab.

Igatahes katsun sel aastal kitsega hoida häid diplomaatilised suhted.

...

Vastel läbi sellex korrax

...

Hommik oli karge.

Ei pole neid jäälilli sel talvel mu aknale liiga palju maalitud, sestap kiire-kiirest välja tegemata mõned pildile püüdsin. 

Õues oli täitsa külm.

Ja tuuline.

Talv mis talv, nagu olema peab.

Vastlapäev ju.

Värske õhu mürgitust ei saanud, kuigi täitsa oht oli olemas.

Kolm tundi kindlasti, kõigepealt vastlapäev mäel ja pärast kodus ahjupuuderalli.

Mäel oli paras siblimine, kes tegi pikka liugu, kes suuskas oma kilomeetreid. 

Libedusest prooviti mitte välja teha, kuigi kohati oli tunne, et suusatajaid langeb kui loogu. Kogu aeg kuskil mingid suusad siputasid ja suusataja vaatas taevalaotust.

Kohale tulnud kogukond oli värvikas.

Vastlakuklit sõin ka, kukli ainus viga oli, et liiga väike. See-eest oli teed palju tahad ja väga omapärase mõnusa maitsega.

Lõpuks jagati karikaid, medaleid ja diplomeid, ja olidki vastlad selleks korraks läbi.

 

...

Minu kaks päeva

...
Pühapäevane aruanne

15.02.2015

Ma olen muidu selline paras laiskvorst, tööga üle ei pinguta ja nädalavahetusel niisama toast välja ei kipu. Seekord oli mulle aga laps laenuks antud, ja koos on ikka teine tubakas.

Juba hommikul...  muidu on iga nädalaga tõusmine hilisemaks nihkunud, algul ikka kell 9 kenasti üleval ja tegus, aga siis juba pool 10... ja siis kell 10. 

Oligi viimane aeg ärkamine tagasi õigesse aega tuua.

Laenu-laps selline varane, kell 6 just ei ärganud, aga pool 8 nohises juba ärevalt, et kas siin majas tõusmise kommet ei olegi.

Ikka on ju!

Kui teised siin kirjutavad teemal "Minu päev", siis mul need kaks päeva läksid sellise tuhinaga kui oleks üksainuke olnud.

Täna õhtul sai laps koju tagasi toimetatud, seni aga tegime omi tegemisi.

Üks oli selge, et katsetame viltimist. Imetlusväärne, et ühes 8aastases nii palju järjekindlust on, nii kui selgeks sai, nii igal vabal minutil viltis.

Voodikate nukule, pajalapp emmele ja Helvele, peotäis pisikesi tegelasi, kes hiljem muinasjuttudesse sai kirjutatud, paar niisama proovilappi sekka.

Ja mitte kordagi ei torganud selle terava viltimisnõelaga omale näppe veriseks!

Teine nädalavahetuse tähtis tegemine oli ringkäik looduses. 

Ilm oli ilus, imelik olekski olnud toas kükitada. Eile käisime metsas ja täna põllu peal.

Metsas oli ikka kordades toredam. 

Vähemasti polnud mul seal kordagi tunnet, et lumi põlvini ja sumamisest hing paelaga kaelas.

Õnneks jäid nii hing kui ihu terveks ka peale pühapäevast sumpamist ja tagantjärgi tundub, et seegi oli nauditav.

Siis kirjutasime koostöös kaks muinasjuttu, tegevus, tegelased ja toredad ütlemised olid Martalt, mina panin sõnad kirja ja natuke omi mõtteid juurde. 

Kaks lugu said valmis, kaks ootavad veel mustandina toimetamist ja natuke täiendamist.

Nii et tegusad päevad, kütmist ja söögitegemist oli ka, telekat eriti ei vaadanud, isegi "Eesti laul" sai osaliselt maha magatud, minul vähem ja Martal rohkem.

Tulemustega oli Marta rahul, sest Elina ja Stig said lõppvooru.

Minul oli üsna ükskõik.

Ma seekord isegi ei hääletanud, kahtlustan, et just see 15 minutit ma magasin, sest kohtunike hindamistulemusi ma ka ei kuulnud ega näinud.

Saate lõpuosa jälle nägin.

Vähemasti kuulsin tulemused ära.

Kellegi poolt olla poleks osanudki.

Nii need kaks päeva läksid.

Justnagu oleks üksainuke olnud.

Lõbus oli!

 ...

Uuri, mida tähendab "sveikiname"

...

Minu "Tegude kalender"  käskis seda täna uurida.

Meie Martaga aga uurisime kalendrit eile ja tegime tänase töö ka ette ära.

Palju õnne!
Sveikiname!

Täna on Leedu iseseisvuspäev.

Pilt eilne.
Auto aknast.
...

Veel üks muinasjutt

...
Veel üks lugu Mette Martalt.

Suures kausis, kuhu oli kogunenud terve armee kartulikoori, pisut toidujäänuseid lõunasöögist, peotäite kaupa mandariini- ja sibulakoori, jupike siit ja terake teist söödavat mujalt, oli sõbraks saanud üks veider seltskond. 

Seal nad siis koos lõbusasti aega veetsid: Kurk Kirgo, Lätsu-Tomat, Piraat Härra Munakoor, Hapukurgi-Hille ja Väike Nunnu Lihatükk Tipp.

Ühel ebaharilikul päeval tegi Kurk Kirgo sõpradele ettepaneku minna ümbermaailmareisile. Kõigilt tuli eitav vastus, ainult Väike Nunnu Lihatükk Tipp oli nõus kaasa minema.

Nii nad kahekesi teele asusid.

Kõigepealt oli vaja kausist välja saada. Ettevaatlikult kergitasid tulevased maailmarändurid kaitsvat punast katust ja libistasid end välja oma turvalisest elukohast.

Edasi hiilisid nad läbi paokile jäänud ukse ja jõudsid koridori. 

Seiklused olid alanud!

See oli tõeline saapamets, mis neid ees ootas. Roosad botikud ja kirjud säärikud, kolmed talvesaapad ja neljad töised kummikud. 

Mõnel neist olid tallavahed ikka korralikult muda ja soppa täis.

Rõõmsasti hakkas  Väike Nunnu Lihatükk mudase põranda peal plötserdama. Kurk kiirustas takka, pole siin midagi, et lust ja lillepidu, maailm ootab meid.

Järgmine uks, mis praokil oli, juhatas rändurid magamistuppa. Väike totu Nunnu Lihatükk Tipp vallutas kohe valge koheva sulepadja  ja hakkas sellel hüppama. 

Padjale jäid pisikesed räpased jalajäljed.

Samal ajal kasutas isand Kurk aega, et oma vanu ihuliikmeid soojendada. Ta sättis end põrandalambi hubasesse valgusesse ja pikutas seal. 

Tukk tuli peale ja silm vajus vägisi kinni.

Kui ta ärkas, tundus talle, et aeg on temast mööda lennanud ja ta kiirustas minekule. Viimasel minutil meenud talle: aga kus on Tipp? Õnneks oli Tipp märganud sõbra lahkumist ja kiirustas talle kannule. 

Vahepeal oli keegi elutoas käinud ja selle ukse lahti jätnud, ümbermaailmarännak võis jätkuda. 

Väike Nunnu Lihatükk Tipp avastas midagi väga lõbusat. See oli televiisor, kus mängis parajasti saade "Mesilane Maaja". Lihatükk jäi telekat vaatama, Kurk aga jätkas ümbrusega tutvumisest.

Kuskilt tulid head lõhnad.

Keset kaetud lauda auras vaagen hautatud aedviljaga. Kurgile tundus, et nii mõnigi endisaegne sõber seal on oma koha elus leidnud.

Järsku tuli tuppa perenaine, Kurk tardus, aga siis hakkas kähku tegutsema.

Toidulikul häälel hüüdis ta oma sõbrale: põgeneme, põgeneme!

Tipp märkas lahtist akent ja selle kaudu õnnestus neil majast välja saada. 

Sibamisi lähenesid nad kompostihunnikule, ja kas sa näed, imede ime, vanad tuttavad vahepeal juba sinna üle kolinud.

Lätsu-Tomat.

Piraat Härra Munakoor.

Hapukurgi-Hille.

Hapukurgi-Hille.... kohe kui Kurk Kirgo, kes, kui aus olla, oli selle reisi jooksul veidi hapukamalt lõhnama hakanud, Hillet märkas, pidi ta süda seisma jääma.

See oli armumine viiendast silmapilgust.

Küll on tore, et ta vahepeal ikka selle ümbermaailmareisi ära tegi!

 Ja siis peeti uhked pulmad, kõik need, kel veel jaksu ja võhma, olid pidusse tulnud.

Edasi oli nii, et noorpaaril oli neli järeltulijat.

Kõik sellised triksis-traksis kurgilaadsed.

Dy, Džy; Ly ja väike Ny.

 ...