laupäev, 2. aprill 2016

Mina ka... laulmisest

...
Tänu uuele internetiühendusele katsun võimalikult vähe arvutis olla.
Loobunud olen päris mitmest tegemisest.
Et närve säästa.
Aga see on omaette teema.

Täna kohvi ja laupäeva nautides ma siiski istun ja veedan aega. 
Vaatan üle tuttavad blogid.
Ja siis see laulmise lugu... et laulud aitavad elada.

Nii mitu mõtet tuli endal ka.

Pärnu I Keskkoolis me kõik laulsime laulukooris. Olin seal I - IV kl.

Hakkasin meenutama kooliaega. 
Mälutreening.
Pinginaaber Karin.
Tüdrukud: Anne ...
Poisid: Jüri ...

Klassijuhataja Leida Madison.

Mõned aastad tagasi leidsin ta nime Õpetajate Lehest. Sünnipäevaõnnesoov. 
Mõtlesin, et kaevun nüüd veidi internetis.
Usun, et leidsin. Minu esimene õpetaja.
Sellest artiklist on juba 5 aastat möödas.

Minu meenutused on 1960ndatest.

Mu meelest me kõik laulsime laulukooris.
Laulmise õpetaja käskis meil laulda. Ise seisis kõrval ja kuulas.
Mõnele ütles, et sina laula kõvemini.
Minule ütles, et mina võiks pisut vaiksemalt laulda.
Loodetavasti sain ma juba sel ajal aru, miks ta nii ütles.

Kes oli koorilaulu õpetaja, seda ma ei mäleta. Ma ei usu, et klassijuhataja.

Aga pärast Pärnu Postimehe artikli lugemist ma tean, miks ma oskan tänase päevani gruusia keeles laulda laulu "Suliko". 
Vähemasti esimest salmi.
Usun, et seda laulu lauldes pean isegi viisi.

"Mutionu pidu" on mul ka hindele 5 lauldud. Ema veel imestas ja ütles, et kui ikka kõvasti harjutada, saab lapse laulma küll.

Ma ei tea, miks mina viisi ei pea, ema ja vanaema laulsid küll. 
Kogu aeg ja hästi. Töö ja laul käisid koos. 
Õhtuti istuti, peeti videvikku ja lauldi. Igasugused laulud olid, ma võiks terve kontserdi neist lauludest anda. 

Kui ma viisi peaks. Sõnu ma ju tean.

Kontserdil kõlaksid näiteks ema instituudiaegsed laulud. 
Ja muu ka. 
Ega ma neil enam vahet ei tee.

Ma mäletan, kui metsik ratsu
mu väravasse kandis su
sind unustada ma ei katsu
ma tean, see vaev on asjatu...
...
Sa ära küsi, milleks jälle lähen
ja milleks ikka otsin uusi teid...
... 
Ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai velled 
me metsavennad oleme
ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai velled...
...
Torisev mesilane Sebedeus ütles...
...
Ühel süngel džungliööl
seitse neegripoissi teel,
ai hõu-hõu-hõu-hõu-hõu.
Papa-mamma neile pahad,
jätsid koduküla maha,
ai hõu-hõu...
...
kodutuna ringi hulgun nüüd...
...
Ennusta mul,  mustlane,
kas õnnelikke tunde
saatus mulle tagasi veel toob...

jne jne jne 
...
Kui nüüd vahepealsed aastad vahele jätta ja lähiminevikku meenutada, siis ma ikka natuke laulan ka. Mul on mõned laulud, mille puhul on tunne, et mitte nii väga mööda.

Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene...
...
Mullu mina muidu karjas käisin, mullu mina karjas käisin...
...
Kui hästi-halvasti see välja tuleb, aga tibinad jäävad magama.

Ja mis praegusesse kooli- ja koorilaulmisesse puutub, siis meie kohalikus koolis laulavad kõik. Muusikaõpetaja ütleb, et pole last, kes laulda ei oska. Mõni laulab lihtsalt veidi paremini.

Koorilauljaid on koolis rohkem kui õpilasi, sest mõni laulab nii mudilaskooris kui lastekooris, mõni lisaks veel poistekooris. Või oli see nüüd ansambel.

Mudilased... jõulud 2014

...
Isegi õpetajad laulavad.

Need, kes laulda oskavad.

Sest erinevalt lastest... mõned täiskasvanud lihtsalt ei oska.

Laulda.

Nagu mina näiteks.
...

Kommentaare ei ole: