Esmaspäev, 4. aprill 2016

Kõik need pisikesed

...
Mõned on ikka väga pisikesed.
Päikesepoiss, napilt nädalane.
Kui sündis, oli pisut üle 4 kilo.

Käisin tal laupäeval külas, et kas on juba kasvanud, aga kus sa, ikka endiselt pisikene.
Pahur ka, ja päris kõva häälega.
Võtsin sülle, et kiigu-kaagu, kussu-kussu.
Päris hästi saime hakkama, laps kuss ja silm kinni. 
Tahtsin siis oma võidurõõmu kuulutada ja töövõitu tähistada... lõpetasin kiigutamise.
Aga kus sa, kohe oli silm lahti, ja pilk, mis minu poole saadeti, rääkis rohkem kui 100 sõna.
No looda sa, ma ei kavatsegi magama jääda. Ei, ei, ei...

Pisike, kes tegi minust vanatädi. Ja minu õest vanaema.

1. aprill 2016

...
Teine väga pisikene on juba tüki maad suuremaks saanud. Tema, kes sündis 3 kuud oodatust varem ja kui ütlen, et kaalus sündides napilt kilo, siis võib seda juba suurusehullustuseks pidada.
900 grammi ehk. Kui sedagi.
Tema, kelle nimesse kirjutati sisse nii ingel, Pöial-Liisi kui ka hingeke. 
Nüüd juba 7 kuud vana.
Silmad peas säramas ja nägu nalja täis.

Naabrite pisike, sündis meie 40ndal pulma-aastapäeval. 
Mis pole ka mingi ime, et nii sätitud, tema ema, minu ristitütar, sündis täpselt minu sünnipäeval.

Ka temaga saime laupäeval kokku.

Üle pika aja, eelmine kord oli jaanuaris.

 jaanuar 2016

...
Ja siis see kolmas pisikene. Kogu aeg oli kõige väiksem... ja siis äkki sai suureks. Siis, kui lähikonda uued pisikesed tekkisid.

Ja mis pisike ta enam, varsti 2 aastat vana, juba täitsa inimene.


Teiset küljest... ikka pisike, kõige pisem lapselaps.

...
No ja siis see poisslaps, kes oli kõige kauem pisike.
Esimene lapselaps, sai üle kuue aastat olla ainuke, enne kui järgmine sündis.

Tänane sünnipäevalaps... 16 aastat vana.

Küll aeg lendab, ja küll on tore, kui kogu aeg ikka mõni pisike käepärast võtta on.

Ja ikka ju on, jätkuvalt.

Pisikesed, kes tasapisi suureks on kasvamas.
...
Teemasse 100 head asja.
Neljakümne seitsmes.
Titekesed.
...

Kommentaare ei ole: