Ratsa sea seljas

...
Teatavasti pühapäeval leht ei ilmu.

Tõsi see on, et eilnegi LP alles lugemata, kuid ma pole kindel, kas ma viitsin lugeda lugusid Evelinist ja Zuzust. Toredad tüdrukud mõlemad, aga eks on neid ja neist juba kuuldud ka. 

Teema tüütust kevadväsimusest kõnetab küll, aga kokkuvõttev lause: väldi kohvi ja leia aega pikutada enam ei kõneta, sest pikutan ma nagunii ja kohvist ei raatsi loobuda.

No siis ma võtsin ette jälle need vanad ajalehed Digaris, ja kuidagi jäi sõelale sõna meresiga. Tegelikult oli terve pealkiri huvitav... Saaremaa kaluri sõit meresea  seljas. (Järva Teataja, juuni 1935).

Mulle tuli meelde jutt, kuidas minu vanaema sea seljas sõitis. Üksikasju hästi ei mäleta, aga kuidagi oli nii, et siga tormas sulust välja, ja otse vanaema jalgade vahelt läbi. Ju oli suur siga, et hästi ei mahtunud. Vanaema oli mul küll üsna pikajalgne. 

Oli ikka korralik traav olnud, vanaema oli kaksiratsi sea seljas, endal selg sõidu suunas.

Kuidas lugu lõppes?
Ega ma nüüd täpselt ei tea, see oli enne minu ajaarvamist, aga kujutan ette, et siga söödi ära.
Vanaema elas pika elu ja oli minu jaoks olemas üle 40 aasta, isegi mu lapsed said teda tunda ja armastada.

Aga ma arvan, et see lugu Saaremaa rannas juhtus veel ehk kümmekond aastat varem. 

Igatahes siis oli aasta 1935.

Kohalik elanik R.Kuusk nägi Ööri lõpes ranna lähedal mingisuguse looma vees sukelduvat. Et selgusele jõuda, astus ta lähemale. Sellest hirmudes püüdis mereelukas rannast eemalduda. K. püüdis teda takistada, asudes mereelukas selga. Nii sõitis ta mõnedki meetrid edasi. Temale tulid abiks mõned rannal seisvad mehed ja hulgakesi said nad mereelukas kinni püüda. Loom oli hirmus tige ja mõnelgi mehel rebis katki riided ning kriimustas käsi. Lähemalt vaadates osutus loom springelaks - mereseaks.

Edasi ütleb artikkel, et looma lahkamisel leiti ta kehast püssikuul, mis oli tekitanud siseelundites mädanemise. 

Meresiga oli 2,5 meetrit pikk ja kalurid said temast üle 80 kilogrammi puhast rasva.

Lõpuks ütleb artikkel veel, et meresigu on siinsetes vetes harva ja sellega kokku on viimase 20 aasta jooksul Tiirimetsa ümbruses kätte saadud vaid 3 looma.

Nii et selle sea saatus on meil rohkem teada, tänu ajakirjandusele 80+ aastat tagasi. 

Ja veel üks siga, seegi sealsamas Ööril. 

Postimees, november 1936.

Kirjutatud on, et Sõrve rannas Ööri külas uhtusid lained kaldale tundmatu mereeluka luukere. Luukere oli 187 cm pikk ja rohkete lülidega. Luukere on antud loodusteadlaste kätte uurimiseks, kes peavad kindlaks tegema, mis loomaga on tegu.

Järgmine Postimehe number annab juba loomast põhjaliku ülevaate. Ülikooli teadlastel õnnestus luustiku põhjal loom määrata.

Nimelt kuulus luustik mereseale ehk pringlile. Loom on sügavvete elanik, kes harva randa satub. Ta on imetaja, sünnitab tavaliselt ühe poja. Toitub kaladest, suus on 80 kuni 100 hammast. Suurt ühiskonda ei armasta, tavaliselt liiguvad paarikaupa.

Nii on kirjutatud Postimehes rohkem kui 80 aastat tagasi.

Mul tekkis huvi, kus siis see Ööri lõpp on.  Kohanimi Tiirimetsa on tuttav, isa ootas seal laeva, et välismaale põgeneda.
Aasta siis oli 1944.
Sõit oli ühe sugulase poolt kinni makstud, kes ise sai õnneliku juhuse tõttu varasema laeva peale. Rahvast ootama oli kokku tulnud tohutu hulk, laev aga jäi tulemata.

Selline Eesti elu siis 30ndatel ja 40ndatel.

Aga see meresiga?

Ametliku nimega harilik pringel.
Wikipedia andmetel.
Keskmine kehapikkus 160 cm ja kaal 60 kg.

Ei tea, kuidas need saarlased 80 kg rasva said!
See pidi ikka üks suur siga olema!

Ja üks mees sai kunagi kinnitada, et tema on meresea seljas sõitnud!
...