Pane ennast põlema

...

Ma olen alati teadnud, et eesti keel on väga rikas igasuguste sõnade ja väljendite poolest, ja iseenda rõõmuks (?) õpin ma kogu aeg juurde. Tänu sellele, et hoian silmanurka peal hetke poliitilistel oludel, sain teada, et kui kõlab soovitus: osta Statoili stardipakett, siis tähendab see seda, et pane ennast põlema. 

Ma ei tea küll, mis ma selle teadmisega peale hakkan, aga sõbrants ütles, et uute teadmiste omandamine pidi mälu ärksana hoidma.

Võin ju üritada, sest kurb näha, et vägisi libiseb käest.

No see mälu.

Aga see on omaette lugu ;)

Põlemisest kuulsin ka sõbrantsi käest. 

Jumalaema kirik Pariisis. 

Haiget teeb, kui sinuni jõuab teadmine, et midagi ajaloolist on jäädavalt kadunud.

Loomulikult ehitatakse üles. 

Taastatakse. 

Uhkus ja ilu saab uhkem ja ilusam olema. Ehk ka tulele vastupidavam.

Aga see ajalooline aura, mis tol ööl põles, see on jäädavalt läinud.

Loomulikult teeb see haiget.

Aga kui suunata mõtteid... et see, mis juhtub, on ette määratud. Märguanne. Ehk aeg näitab, mida oleks pidanud märkama.

Meenub üks teine põlemine.

Märts 1944.

6.-7. märtsil pommitasid NSV Liidu õhujõud Narva linna, hävis enamik vanalinna keskaegsetest ehitistest.
Mõni päev hiljem toimus õhurünnak Tallinnale. Hävis 1549 ja kannatada sai 3350 hoonet. Süttis Niguliste kirik, maha põles Estonia teatrimaja, hävis osa vanalinnast.

"Eesti Sõna", 18. märts 1944

Vähem on räägitud Tartu pommitamisest, korduvad õhurünnakud veebruaris ja märtsis, suured purustused südalinnas ja hukkunuid 100 ringis.

Masendav, kui ajalooline hoone mingil saatuslikul hetkel süttib ja põleb, aga palju-palju rohkem puudutab see, kui purustamise ja põletamise taga on inimtegevus ja poliitika.

Isegi nüüd, 75 aastat hiljem, on valus sellele mõelda.

13. märts 1944, "Sakala"

Hukkus 757 inimest.

...

Põlemine Prantsusmaal

Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis". Olen seda lugenud, tõenäoliselt rohkem kui korra, sest mäletan päris hästi.

Kiriku juures käinud ei ole. Isegi Pariisis mitte, nii et ei ühtegi mälestust.

Aga mõistan kõik neid, kellel kirikuga isiklik suhe, ja loodan, et kirikusse tuleb tagasi ka seda tõelist ajaloolist hõngu, sest palju väärtuslikku sai ju tulest päästetud.

...