...
Tõesti-tõesti... aja viitmisega probleemi pole.
100 erinevat võimalust, et teha midagi, millest mitte midagi kasu ei ole.
Eesmärk pole tegelikult aega viita, eesmärk on hiilimine.
Kohustustest kõrvale.
Vaatad aknast vihmasadu.
...
...
Ja täna on teatripäev.
Õhtuleht tegi mulle kingituse, ju ma olen tegus olnud lehte kiitmast ;)
Seekord ka. Muist loetud, muist veel lugemata.
"Lavastaja Jaan Tooming: kahjuks ei tea ma ikka, mis on teater, aga vahel ta mõjub mulle"
"Eesti teatri auhinnad: kes on need teatrilegendid, kelle nime kannab terve hulk auhindu ja reliikviaid?"
"Kui mind homme ei tule, siis mind enam ei ole". Lavakooli esimesest lennust teadmata kadunuks jäänud Ants Nopri viimane sõnum.
Menningu-aegne Vanemuine - "See on nagu klooster, mitte teater!"
Teatripreemiate nominendid.
"Väga hea, et ma lavakooli sisse ei saanud, sain õppetunni, et kõik ei tule nii lihtsalt" (A.H.Künnapas)
Tegelikult ju terve see kuu on teatrikuu.
Mõni päev tagasi kuulsin raadiost, et Lia Tarmol oli sünniaastapäev.
Kingitus? Nojah, see ju ka tänases lehes.
Juttu ei ole, aga oli suur pilt armsast inimesest.
...
Kati oli juba tööle jõudnud, kui saatis hommikuse tervituse.
Ma ei hakka ütlema, mis ma sel ajal tegin. Aga olin kiire kinnitama: meil küll ei ole! Tundus ju, et meil oli hall ja udune.
Nii igaks juhuks, võtsin oma unesoojad tekid, et teen asja ja viin välja tuulduma. Selleks ajaks oli isegi päikest näha.
Kui ma lõpuks toimetamisega nii kaugele jõudsin.
Ja ennäe imet, ka minu maailm oli okkaline!
...
...
...
Rõõmustaks edasi.
Põhjuse ikka leiab!
Kui otsida.
Leiurõõm võib olla isegi topeltrõõm, sest otsimise tulemusena leidsin keskea rõõmud.
Rõõmu kui palju!
Tuleb meelde, kui pubekas olin, siis vanaema aeg-ajalt kontrollis, kas mul seeliku all ikka soe pesu ka on. Mul oli küll mingid pika säärega alukad, Rootsist toodud ja mustrilised. Aga Marati pesu oli kindlasti soojem ;) Ja pika putkuga... misiganes see nüüd siis tähendab (aga osta.ee-s lugesin)
...
...
Kui kähku teha, mahub veel tänase päeva sisse.
Emakeelepäeva keeleminutid.
Saareste sõnaraamat on väärt lugemisvara. Olen sirvinud ja põnevat tarkust kõrva taha pannud.
Tänased hilisõhtused tervisenõuanded.
Kuuvalge: kui laps ööl ei maga, pannakse ta valge lina sisse ja vintsutatakse sellega kuuvalgel
Tuulehaga e tuulepesa e tuulekase-tutt: toodud siis kõik rohud kokku, nagu ussi kest, tuulekase-tutid, käputäis koera karvu ja teisi seokseid kangeid rohtusid ja hakatud last ohatama. Tuulepesaga pidavat last läbi klopitama, kui ta alla kuseb.
Ussimäätus - mädanenud uss arstirohuks. Uss pannakse pudelisse, kustakse - meeste poolt - sinna sisse või kallatakse viina sisse ja pannakse siis pudel kinniselt paariks aastaks maa sisse.
Kanastus - vastsündinud varsa suu ilanahk, seda tarvitati vanasti arstirohuks.
Kirve sall - kui kirve ligi paned tikutule, siis tule ümber tekib nagu higi, see must on kirve sall, sellega on hea sammaspoolikut ravida.
Kõrvaküünal - vahaga võietud paberituutu, mis kõrva kuulmesse pistetakse ja alt põlema süüdatakse, et kõrvavalu vähendada.
Surnupesu seep: ka antakse wahhest haigetele sedda sepi sisse, misga surno kehha pesti.
Lõpuks midagi lihtsamat ja käepärasemat.
Sibulas teeb suust terveks, küüslauk teeb takka terveks.
Edu siis homse etteütluse kirjutamisel.
...
...
Kui juba rõõmudest rääkida.
Üks väike rõõm las olla igas päevas!
Selles piiratud kevades on iga killuke rõõmu oluline.
Mul läks sünnipäevakimp lehte!
Kasel pungad ja mustikal õied. Pohl niisama ilus oma igihaljuses.
Rõõm, rõõm!
Võidurõõm on muidugi kordades suurem tunne.
Kui võtta sõna-sõnalt. Võit ja rõõm.
Ma viimati hõiskasin võidurõõmsalt, kui Kuldvillakut vaadates paar korda enne vastajaid jõudsin vastuse välja hõigata. Mõnikord oli õige ka ;)
Aga eriti võidukalt rõõmustasin, kui minu pakutud Pitka osutus õigeks, aga stuudios osalejad jäid vastuse võlgu.
Kuna lotoõnne mul pole olnud, siis seda võidurõõmu ma tundnud ei ole.
Kui abiellusime, oli pulmakutsel väike märge: sissepääsuks loteriipilet. Pileteid oli kümneid, aga loosiõnne vaid mõne rubla jagu.
See-eest oli meie esimene auto loteriivõit. Ainult rõõm võidust ei kuulunud meile, vaid ühele kohalikule vanapaarile, kes auto meile müüs. Meil oli osturõõm.
Auto oli sapakas. Imelik, mul pole sellest autost mitte ühtegi pilt. Ju ei pidanud autot piisavalt tähtsaks, fotokas mul oli ja esiklapsest terve peotäis pilte samast ajast.
Ega ma loterii-pileteid ei osta, seepärast on isegi väikesed võidud minust mööda läinud. Suurtest rääkimata.
Esikohta pole ka kuskil saanud, pjedestaalile pole pääsenud. Mul on mõned lähedaste kingitud medalid ja diplomid, mis soojendavad südant, aga see pole see teema.
Kaardimängus või lauamängudes on mul küll mõnikord hästi läinud, aga võidurõõmu asemel tunnen pigem kahjutunnet, sest tean, et mõnele mängukaaslasele on võit kordades olulisem kui mulle. Rõõmuga jätaks võidu koos rõõmuga neile... aga olgu peale, ka kaotada peab oskama.
Las õpivad ;)
Kusjuures, praegu tuli meelde. Kui isa mulle malemängu õpetas, lasi ta mul küll võita. Ega ma sellest ise aru ei saanud, üks pubeka-ealine sugulane tõi mu kõrgustest tagasi maa peale.
Nii palju siis võidurõõmust.
Loetud minutid tagasi kõlas raadios sõna leiurõõm... saab veel rõõmustada!
Näiteks järgmise nädala fotojahil ;)
...
