Võidurõõm

 ...

Kui juba rõõmudest rääkida.

Üks väike rõõm las olla igas päevas!

Selles piiratud kevades on iga killuke rõõmu oluline. 

Mul läks sünnipäevakimp lehte!

Kasel pungad ja mustikal õied. Pohl niisama ilus oma igihaljuses.

Rõõm, rõõm! 

Võidurõõm on muidugi kordades suurem tunne. 

Kui võtta sõna-sõnalt. Võit ja rõõm.

Ma viimati hõiskasin võidurõõmsalt, kui Kuldvillakut vaadates paar korda enne vastajaid jõudsin vastuse välja hõigata. Mõnikord oli õige ka ;)

Aga eriti võidukalt rõõmustasin, kui minu pakutud Pitka osutus õigeks, aga stuudios osalejad jäid vastuse võlgu.

Kuna lotoõnne mul pole olnud, siis seda võidurõõmu ma tundnud ei ole.

Kui abiellusime, oli pulmakutsel väike märge: sissepääsuks loteriipilet. Pileteid oli kümneid, aga loosiõnne vaid mõne rubla jagu.

See-eest oli meie esimene auto loteriivõit. Ainult rõõm võidust ei kuulunud meile, vaid ühele kohalikule vanapaarile, kes auto meile müüs. Meil oli osturõõm. 

Auto oli sapakas. Imelik, mul pole sellest autost mitte ühtegi pilt. Ju ei pidanud autot piisavalt tähtsaks, fotokas mul oli ja esiklapsest terve peotäis pilte samast ajast.

Ega ma loterii-pileteid ei osta, seepärast on isegi väikesed võidud minust mööda läinud. Suurtest rääkimata.

Esikohta pole ka kuskil saanud, pjedestaalile pole pääsenud. Mul on mõned lähedaste kingitud medalid ja diplomid, mis soojendavad südant, aga see pole see teema.

Kaardimängus või lauamängudes on mul küll mõnikord hästi läinud, aga võidurõõmu asemel tunnen pigem kahjutunnet, sest tean, et mõnele mängukaaslasele on võit kordades olulisem kui mulle. Rõõmuga jätaks võidu koos rõõmuga neile... aga olgu peale, ka kaotada peab oskama. 

Las õpivad ;) 

Kusjuures, praegu tuli meelde. Kui isa mulle malemängu õpetas, lasi ta mul küll võita. Ega ma sellest ise aru ei saanud, üks pubeka-ealine sugulane tõi mu kõrgustest tagasi maa peale.

Nii palju siis võidurõõmust.

Loetud minutid tagasi kõlas raadios sõna leiurõõm... saab veel rõõmustada! 

Näiteks järgmise nädala fotojahil ;)

...